November 7 ehk lugemisaasta kokkuvõte

Oot! Miks ma lugemisaasta juba kokku võtan? November pole veel läbigi ju. Ja detsember tuleb ikka see aasta ka!
Esiteks seepärast, et olen kallile lugejale juba ammu ühe korraliku raamatupostituse võlgu. Teiseks seepärast, et… mind ootab suure tõenäosusega detsembris ees üks täitsa uutmoodi lugemisprojekt. A sellest mõnes järgmises postituses.
Lugesin see aasta üsna palju ja sattusin üsna heade asjade otsa, aga ikka on tunne, et ma ei ole oma lemmikraamatut veel lugenud. Seepärast olen ka üldise raamatusoovituspostitusega venitanud ja kombineerin selle nüüd lugemisaasta kokkuvõttega. Sest kogu aeg on tunne, et äkki just järgmine raamat on nii hea, et sellest peab kõigile pasundama. Et loen selle veel enne läbi, küll ma siis kirjutan. Ja tegelt ei taha üldse soovitada, sest… teile ei pruugi ju üldse need meeldida, mis mulle meeldivad. Tänamatu töö ja kõik need muud klišeed, eksole. Ja üldsegi, kas ma tõesti pean reetma, millist rämpsu ma loen!
Kuhjasin lugemistooli kokku kena rohkem-või-vähem rämpsukuhja ehk kõik need raamatud, mis ma alates jaanuarist lõpetanud olen (paar tükki on puudu, need olid laenatud). Aga tuli siiski päris uhke kuhi. Ilus värviline vähemalt!

DSC_2611.JPG
2018 seni: 32 loetud raamatut, kokku natuke alla 12 000 lk (See teeb umbes 36 lk ehk umbes tund ja nats lugemist päevas. Mõtlen, et seda peaks saama järgmine aasta ületada küll.)

Seda kõige rämpsumaks peetavat loen peamiselt keelepraktikaks, sest ükskõik kui intelligentne ka ei oleks lugeda Brechti või Manni originaalkeeles, on nimelt tänapäevased naistekad need, mis kirjutatud sellises keeles, mida mul tegelikult ka tarvis võib minna. Nii olen näiteks teada saanud, et mulle meeldib Kinsella võime piinlikud olukorrad hoogsalt üle võlli tõmmata ja et Jojo Moyes kirjutab palju ilusamini, kui tema žanr lubab eeldada, ja et Marian Keyes on lihtsalt äraütlemata nunnu.
Et oma imidžit mitte päris ära rikkuda, siis vastukaaluks üritan lugeda auhinnatuid raamatuid, kuigi pigem mitte klassikuid, sest klassikud on minu maitsele tavaliselt liiga igavad. Sügavad, aga igavad. Seepärast Booker, sest elu (st lugemus) on näidanud, et Booker (UK) on rohkem minu maitse järgi kui Pulitzer (US). Näiteks James’i A Brief History of Seven Killings, Barnes’i The Sense of an Endig, Adiga The White Tiger, Atwoodi The Blind Assassin, Roy The God of Small Things, Okri The Famished Road on kindlalt minu kõigi aegade lemmikute hulgas, kõik erinevatel põhjustel.
Sel aastal olen võtnud Bookerist lugeda Jacobsoni (The Finkler Question) ja Manteli (Wolf Hall), millest esimene oli hea, kuigi jättis suures osas külmaks (juudi-teema ei tähenda mulle isiklikus plaanis tõesti mitte midagi), ja teine oli hea, kuigi võttis ahastama. Viimasest lähemalt: tegemist on vaatega Thomas Cromwelli elule keskendudes kuningas Henry esimesele naisevahetusele. Esiteks on poolte tegelaste nimi Thomas (seda ütleb Mantel raamatus ise ka: „Half of the world is Thomas.“) ja teiseks ei vaevu Mantel enamasti ütlemagi, kas see „tema“, keda ta mõtleb, Thomas on. He ja he ja he ja sina ole hiromant ja mõtle välja, et kas on Toomas ja kui, siis milline neist, või hoopis Henry… Teiselt poolt muudab see jällegi teksti stilistiliselt eriliselt lakooniliseks ja annab sellele hoopis ebatavalise hingamise, ja on juba seepärast jõle nauditav. Upitab kuidagi enesetunnet, kui aru ka saad, millest jutt käib. Kõrgelt haritud Mantel eeldab, et lugeja on ajalootunnis tähele pannud ja kõik hästi meelde jätnud (te ei kujuta ette kui rahulolev ma olin, et ma ülikoolis Rajamäe loengutesse sattusin, ja kui sügavalt tänulik ma olen, et ta – Toomas? Henry? Ei, Pilvi! – nii geniaalne lektor on, et mulle isegi midagi meelde on jäänud!). Midagi ei selgitata, ajaloolised faktid on kui kõigile teada. See on ilukirjandus, mitte õpik. Ma ei ole eriline ajalooliste romaanide fänn, aga see oli erakordselt nauditav. Isegi kui raske – nii vaimselt kui füüsiliselt. Minu kõvaköiteline raamat kaalub nimelt täpselt üks kilo.
Kas ma selle järje (Bringing up the Bodies, samuti Bookeriga hinnatud) ka käsile võtan, seda ma veel öelda ei oska. Esialgu taastun veel esimesest hunnikust Toomastest.
Üks minu lemmikžanritest on tegelikult lad lit, aga see aasta on ainult üks tilluke sinna lisandunud: Barstow A Kind of Loving. Raamat on õhuke ja sain selle ühe teisipäevaga läbi (teisipäeviti olen palju liikvel – bussis ja kõnniteel on ütlemata hea lugeda). Jättis jälje. Mõttelisel riiulil panin ta oma loetud Welshide ja noorema Amise kõrvale. Ja kui ma seda mõtteriiulit vaatan, siis ei suuda ma ära imestada, kui vähe ma olen lugenud Bukovskit ja et ma selle va õllepekini (Houellebecq) veel jõudnud ei ole. Vajab parandamist.
Mehisemast otsast julgen veel soovitada O’Farrellit. Mind ajab ta alati naerma. Selle huumori intelligentsem ots on muidugi tema legendaarne An Utterly Impartial History of Britain or 2000 Years of Upper Class Idiots in Charge, aga ka The Best a Man Can Get pani nurki murdma. (Mina murran raamatute nurki seepärast, et ma juba lugedes tean, et tahan mõnda kohta hiljem jälle üle lugeda. Vahel seepärast, et on lõbus, vahel seepärast, et paneb mõtlema või inspireerib, vahel ei tea ma ise ka, miks. Igal juhul on selge, et mida rohkem murtud nurki, seda minum raamat.)
Tom Hanksi Uncommon Type mind eriti nurki murdma ei pannud ja tegelikult seda siin välja ei tookski, kui üks kallis lugeja poleks nimelt selle kohta küsinud. Kuidas oli? Kui ühe sõnaga kokku võtta siis – normaalne, kuigi Hanks ise kirjutas seal ühes loos (see on novellikogumik, mitte romaan): „Normal is a setting on a washing machine.“ Kui aga Hanks inimesena ja näitlejana sümpatiseerib, siis soovitan seda ikka lugeda, sest mina kuulsin lugedes kõrvus tema väga meeldivat mahedat häält ja väga mõnus oli, isegi kui lihtsalt normaalne.
Kuna praegu naisõigustest jätkuvalt pasundatakse (ja miks ei peaks), siis on mulle ette jäänud ka mõned selle voolu raamatud. Dunhami Not That Kind of Girl ja eriti Morani How to be a Woman panevad mõtlema küll. Ja kuigi nime järgi võiks arvata, et Banki The Girls’ Guide to Hunting and Fishing ka sinna liigitub, siis tegelikult mitte. See on üks nendest raamatutest, mis oleks võinud olla palju edukam, kui oleks valitud teistsugune pealkiri. Sest mõned lood seal (seitse omavahel rohkem või vähem seotud lugu) on tõeliselt head ja neid plaanin jälle lugeda, kuigi ma reeglina raamatuid uuesti ei loe. Ja üks teine Bank istub juba lugemist ootavate raamatute riiulil.
Loetud young adult raamatutest meeldis mulle Yooni Everything Everything väga ja tegelt oli Paper Towns ka hästi kirjutatud, isegi kui selle sügavam sisu mind umbes sama külmaks jättis kui Jacobsoni juudi-teema. Selles kategoorias on mul üsna mitu raamatut viimasel ajal silma jäänud, nii et loodan siin lähiajal natuke veel laamendada.
Barbery The Elegance of the Hedgehog-i lõpetasin just nüüd ja tunded on üsna segased. Kuskil poole peal olin täiesti vaimustunud ja mõtlesin, et olengi oma uue lemmikraamatu üles leidnud, kahetsesin, et seda varem käsile ei olnud võtnud (peamiselt selle pärast, et kaanekujundus on nii õhkavalt romantiline, et ootasin midagi hoopis teistsugust), aga siis… siis hakkas midagi häirima. Mingid võllid keerati üle, mingeid asju topiti minu jaoks liiga palju, justkui lihtsalt toppimise pärast. Ja ma ei räägi isegi sellest, et tõlkija oli üritanud inglise keele nii prantsusepärase jätta, kui füüsiliselt võimalik. Mis muidugi tähendas, et minusugune prantsuse-võhik pidi vahepeal sõnaraamatut lappama, et kontrollida, kas fête on festival ja kas soirée on party või olen ma millestki valesti aru saanud. Kas clandestineness on secrecy ja purloin on steal ja assuage on soothe, ja kas lavaliere ja saucisson ja cassoulet on need, mis ma arvan nad olevat. Ja kuidas kurat seda kõike üldse hääldada tuleb?
Mis mind aga, minu enda suureks üllatuseks üldse ei seganud, on see, et lugu kahest vaatevinklist kirjutatud on. Tavaliselt ajab see mu hulluks. See on tüütu ja väsitav. Kui ma tahan midagi muud lugeda, siis ma võtan teise raamatu!
Aga kui te olete üks nendest, kes hindab kunsti kunsti pärast (loeb Tolstoid ja kuulab Purcelli ja Satied ja võibolla sinna vahele Mozarti ka, ja imetleb barokseid natüürmorte), siis lugege Siili elegantsi ja vaadake, kuidas meeldib.

Nüüd loen mina kuu lõpuni blogisid ja ajakirju või tegelen lihtsalt muude asjadega, aga detsembris lähen täitsa hulluks. Ausalt!

Advertisements

November 6 ehk miks maakera sees mootorit ei ole?

Kui eile pärast tantsutundi kodu poole kõmpisime, pommitas baleriin mind lakkamatu miksirahega: “Miks loomad nii erinevad on?” “Miks saiapoes saia müüakse?” “Miks inimesed on?” “Miks peab kõigepealt magama ja siis tuleb sügis?” “Miks autod ei ela?” “Miks maakera sees mootorit ei ole?” “Miks kell käib?”
Sinna vahele aga esines ta sellise avaldusega: “Sport mulle meeldib, sest see on mulle huvitav, aga mis mulle ei ole huvitav, on jooksmine.”
Minu küsimusele “miks” ma adekvaatset vastust ei saanud. Aga ega saanud vist temagi. Sest no tõesti – miks peab kõigepealt magama ja siis tuleb sügis?

November 5 ehk kui kaelkirjak lippama pistab

Linna ma oma röstsaiadega tegelikult ei jõudnudki.
Üritan nüüd ikka nii ennast kui lapsi kasvatada käru koju jätma, kui kuhugi läheme. Reedel pärast lasteaeda, näiteks, läksime toidupoodi. Vaja oli ainult piima ja kommi, nii et eeldasin, et jaksan käe otsas kraami koju tassida. Eeldasin ka, et kui mõlemal lapsel on luba valida üks pakk komme, siis on kõigil motivatsioon hästi korralikult käituda.
Ei.
Esiteks sain lasteaiast ühe üsna pahur-väsinud poja. Mis on haruldane. Pahur RSS on nii haruldane, et ma ei osanud sellega midagi peale hakata. Vaatasin lihtsalt imestunult, kuidas poeg igasugusest koostööst keeldus ja kulm kortsus kõige peale turtsus.
„Läheme poodi kommi ostma!“ hurraatasin.
Turts.
„Paneme jope selga, läheme kommi ostma!” jätkasin ja BB sekundeeris, “RSS, sina saad valida ühe paki kommi ja mina ühe paki kommi.“
Turts.
Kuna kell hakkas viis saama, tassisin turtsuja majast välja (kui peale viit lasteaias oled, pead trahvi maksma), turtsuja jopp, müts ja papud kaenlas. Istusime lasteaia trepile maha ja ootasime T-särgi väel tusatuju möödumist.
Mingil minule teadmata hetkel ja põhjusel (ja suureks rõõmuks) on lapsed allkirjastanud salajase pakti: kui ühel väga paha on ja ta emotsioonidega hakkama ei saa, siis teine käitub erakordselt ontlikult. BB oli trepi peal nagu kukununnu ja rääkis nii minu kui vennaga äärmiselt ettevaatlikult ja aupaklikult. (Reeglina on teistpidi: BB turtsub, RSS käib mööda joont.)
Tusatuju hajus, jope sai selga, papud jalga, mütski pähe ja hakkasime poe poole liikuma. RSS ees lippamas, BB minu käe kõrval. Umbes samal ajal läks ka pimedaks. Meil siin läheb nüüd nii enam-vähem viiest. Ja meie kodukandi tänavad on üsna kehva valgustusega (ja kõrgete puudega, mis tänavalampe varjavad). RSSi see aga ei seganud. Temal oli tuju tagasi tulnud ja see tuju ütles, et tuleb lippama pista. BB arvas aga seepeale, et kõige parem on hakata vastukaaluks niutsuma, et tema enam sammugi astuda ei jaksa. Minu ärevuskeskus aktiveerus. Ja kui see juhtub keset hämarat tänavat, kus üks lippab ees ja teine enam ei jaksa, siis võib juhtuda, et ma pistan plärtsuma. Pistsin plärtsuma.
Läände – „Palun oota!“ – Itta – „Tule juba, palun!“
“Rahu,” mõtlesin ja astusin Idaga läbirääkimistesse. Kui viimane jälle loivama hakkas, keerasin pilgu läände… ja ei näinud enam läbi oma lugemisprillide, kus halli jopega (milline totrus on panna selline laps HALLI jopesse!) poeg omadega jõudnud oli. Nüüd oleks tahtnud juba vanduda.
Hakkasin aga hoopis röökima, sest sel hetkel valgustasid kaks tänavavahet eespool ühe auto esituled ühte meetrist halli kogu. Kurat! Kus ta juba sinna jõudis! Mida paganat ta seal keset teed jokutab! Mingu kõnniteele! Kurat!
Vandumise jätsin järle, röökisin ja pistsin lippama hoopis.
Läände – „Tule ära sealt! Ruttu!“ – Itta – „Kui sa kõndida ei jaksa, siis ooooooooota… Ära mine kuskile!“ – Läände – „Tule autotee pealt ääääääraaaa! Tule ääärraaa!“
Jooksin ja röökisin ja kuulsin, kuidas tänava ääres oleva kortermaja rõdul kellelgi midagi kobiseda oli selle kohta, et mingid võõrkeelsed tema akna all röögivad. Õige, peabki kobisema. Nii inetu käitumine! Ja õieti oleksin pidanud vabandama, aga mul oli tähtsamatki teha.
Kui ma RSSini jõudsin, ootas ristmikul juba kolm autot noormehe liikumist. Too vaatas lummatult autotulesid ega kavatsenudki kuskile minna. Krabasin ta ära ja õnneks ühegi autojuhi käest sõimata ei saanud. Kuigi üritasin vabandada, endal keel vestil ja autotuled silmades.
RSSi arvates oli olukord üsna huvitav, mõnevõrra humoorikas isegi, aga mitte midagi eriti erutavat. Kui ma selgitada üritasin, kui ohtlik olukord oli, teatas ta vaid, „Nad ei sõida ju mulle otsa. Nad saavad ju pidurdada.“
Oeh.
Üritasin uuesti. Lihtsamalt ja karmimalt.
Nii et laupäeval, kui linna minek oli, mõtlesin jälle kuussada seitse korda ümber, kas võtan käru kaasa või ei võta. Ühelt poolt jube piinlik, teiselt poolt… oeh. Pealegi, kui käru on kaasas, on lapsed laisemad. Las ikka õpivad korralikult käima. Me pikki juppe käima ei pea, saame ühistranspordiga liigelda. Siis peab küll ringi minema, aga no ikka parem, kui nende tempovahega maadelda jälle. Või noh… oh, ma ei tea. Parem oleks ju mõlemad kärru suruda ja elusana koju tuua. Kui me autoga läheks, ei kobiseks keegi, et nii vanad lapsed ja nii laisad – istuvad ainult autotoolis.
Läksime ikka ilma ja ringiga. Et ringiga, siis oli trajektoor võõras: trammiga üks peatus ühele poole ja siis bussiga üks peatus teisele poole ja siis trammiga edasi või midagi umbes säärast… Jõudsime trammi ja bussiga sõita ja olime üsna võõras kohas, kui RSS jooksma pistis. Kõnnitee läks mäest alla ja jube mõnus oli joosta, tuul vuhises mööda põski ja tee muudkui kadus taldade alt (igaks juhuks: tänaval oli väga vähe liiklust). Ainult et… ta jooksis valele poole. Me pidime TEISELE POOLE minema. Vasakule. Mitte tagasi. Pistsin jälle röökima. Mida sa hädaga teed. Röökima ja jooksma. Ja tulemus? Tulemus oli see, et RSS arvas, et see on kõige naljakam tagaajamine, mis maailma ajaloos veel olnud. Itsitas ja lisas tempot. BB samal ajal, siililegi selge, muidugi joosta ei tahtnud. Ei tahtnud eriti kõndidagi. Vaatas ainult, kuidas lollid jooksevad.
Seepeale jäi suurem loll vait ja seisma. Rohkem küll lootusest, et kui RSS näeb, et ma taga ei aja, läheb tal ka jooksuisu üle. Aga ei, tal ei olnud aega taha vaadata, jooksis ja jooksis, kuni jõudis selle bussipeatuseni, kus me just bussi olime oodanud, et me mäest üles kõndima ei peaks. Siis hakkas asi vist tallegi kahtlane tunduma ja ta jäi lõpuks seisma. Vaatas tagasi ja ei näinud mind keel vestil tema kannul lippamas. Ehmatas. Seisis natuke, mõtles, hakkas nutma ja tagasi kõmpima. Mina jalutasin rahulikult BB juurde, võtsin tema käe ja ootasin ära, kuni vend meieni jõudis.
„RSS, me oleme sellest nii palju rääkinud. Nii ei tohi teha. See on ohtlik. Midagi võib juhtuda. Autod, koerad, inimesed. Mamma kaotab su silmist. Sa võid ära kaduda.“
Seekord vähemalt ei lajatanud mulle laitmatu loogikaga.
Karistuseks jätsin meie plaani katki. Lastele “karistuseks”, mulle rahustuseks. Ei lähe me linna. Sellistega ei saa rahva hulka minna. Mul ei ole neid südamerabandusi vaja.
Lohutuseks läksime hoopis mänguväljakule, mille läheduses sattusime olema. Sellisele, millel kahemeetrine võrkaed ümber. Seal pidin vaid väraval silma peal hoidma ja võisin pingil istuda ja raamatut lugeda. Lapsed said samal ajal turvaliselt ronida ja mängida ja kõike teha, mida sellises eas teha vaja on. Keegi ei röökinud. Keegi ei kadunud ära.
Tõesti, pea nagu sebrasid ja kaelkirjakuid – aed ümber.
DSC_2600DSC_2603
Kaelkirjakute maksimaalne sprindikiirus olevat 60 km/h. See on kiirem, kui keskmise hobuse galopp. Aja siis sellist taga.

November 4 ehk meile meeldib asju teha… aga palun röstsaia

“Ma tulen sulle väga hea meelega abiks, Mamma, sest mulle meeldib asju teha,” teatas BB täna, kui ta juba terve kartuli ja pool porgantit ära oli koorinud.
DSC_2583
Tegime koos suppi ja daam oleks peaaegu hüsteeritsema hakanud, kui selgus, et ma olin ilma temalt luba küsimata julgenud brokkoli keeduvette libistada. Milline jultumus! Tema on ju abiks! Tema peab ju tegema! Temale meeldib ju asju teha!
Rahu.
Samal ajal teises toas selgus, et majapidamine on meil üsna seksistlik: sest kui tüdrukud köögis juurikaid koorivad, siis mängivad poisid autodega ja loevad raamatuid, mis mõeldud nimelt poistele.
DSC_2598
Supi söömisest hiljem keeldusid nii poisid kui tüdrukud, sest mõelda milline õudus – see sai roheline! (“Õõ, see näeb välja nagu spinat!” – “Sa ju tead, et seal ei ole spinatit, sa ise tegid selle supi.” – “Aga nii kole supp on!”)
Kuidagi õnnestus mul siiski mõlemat veenda suppi maitsma, aga seepeale teatati üksmeelselt, “Maitseb, aga palun röstsaia.”
Paremad emad oleks keeldunud röstsaiast ja nõudnud maitsva supi söömist (maitses ju!) või õpetanud nälga tundma. Aga meil oli plaanis linna minna. Ja näljaste lastega linna minemine on minu, mitte nende piindamine. Nii et röstsaia nii poistele kui tüdrukutele.
Õhtusöögiks sõi üks ube ja teine porgandeid, nii et arsti ja lastekaitset pole meile vist veel vaja kaela ässitada. Aga kõigile neile, kes räägivad, et lapsed siis söövad, kui ise teevad… oeh… teie lapsed võibolla. Minu lastele meeldib lihtsalt asju teha. Mitte süüa.

November 3 ehk mine ära, siis ei hakka hirm

Piilusime lastega loomaaia aia taga puude vahel läbi põõsaste sebrasid ja kaelkirjakuid (teel läbi Suure Aia kodu poole jäävad nad ette). Puude ja põõsaste vahele jääb ka üks oja, mille serval RSS seisis ja mulle judinaid tekitas. Hoiatasin poissi, et ta tähele paneks, et ta ojja ei kukuks, too aga kõõritas muudkui kaelkirjakuid ega pannud midagi tähele. Eriti mitte seda, kuhu jalad astuvad.
Mina: “RSS, palun ära mine nii lähedale. Ma ei saa seda vaadata, mul hakkab hirm, et sa kukud.”
RSS: “Aga mine siis ära siit. Mine sinna tee peale. Siis sa ei saa vaadata, siis sul ei hakka hirm.”

November 2 ehk arendame loovust

Härral on viimasel ajal peamine nädalavahetuse plaan avamisest sulgemiseni raamatukogus istuda. Heaoluühiskonnas on isegi pühapäeviti raamatukogud avatud.
See tähendab seda, et mina olen nädalavahetuseti lastega omapead. Peamiselt peata. Mida ma nendega ometi jälle kaks päeva peale hakkan? Jälle loomaaeda? Jälle muuseumisse? Jälle raamatukogusse? Jälle mänguväljakule?
Olen lasknud otsustada nii ilmal kui lastel. Aga lõppude lõpuks jõuab ühel nädalavahetusel nii loomaaeda, raamatukogusse, kui mänguväljakule. Ja kaua võib noh?
Laste arvates tegelikult vist üsna kaua. Minul on igal pool peamiselt sama probleem: üks laps jookseb ühele poole ja teine laps… ei jookse. (Kusjuures, tuleb ka ette, et daam tormab minema, ja noorehärra jääb mõne vihmaussi või tulilasega vestlema.) See igavene tempovahe. Mõnel päeval ajab see lihtsalt ohkama ja tahtma meid kõiki koju lukustada ja mitte kunagi enam jalga välisuksest välja saada.
Sel nädalal oli BB erinevatel põhjustel viiest lasteaiapäevast neljal minuga ja olime juba nii mõndagi ette võtnud. See tähendas muidugi seda, et minu ohkamis-tung oli üsna suur. Teisisõnu: mul oli lõbustamisest üsna kõrini.
Samal ajal õnnestus mul mingil teadmata öötunnil sattuda lugema artiklit sellest, kui ülemõistuse tähtis on, et lastel igav oleks. Sest see toetab fantaasia ja loovuse tekkimist ja üldsegi kasvavat lapsena igavust tundnutest maailma kõige ägedamad inimesed. Kõik lapsevanemad teavad, kui rõõmustav selliseid artikleid on lugeda.
Seega tegin otsuse: laupäeval loen mina raamatut (raamatuid, tegelikult, sest loen mitut samal ajal… või noh, korda mööda… ah, saate aru küll) ja lapsed tegelegu maailma kõige ägedamateks inimesteks arenemisega ja pühapäeval… pühapäeval mingu muuseumisse, aga see kord ilma minuta. Lapsehoidjaga!
Suhtusin probleemi loovalt ja palkasin kahe muuseumipileti eest kaheks tunniks ühe kuldse hinge minu lastega lastemuuseumit väisama, uudistasin ise samal ajal muuseumimaja (väga intrigeerivat) väljapanekut rassismi kohta, ja siis istusin ülejäänud aja muuseumi kohvikus ega muretsenud mitte kellegi tempovahe või arengu pärast. Ilus oli olla. Pärast jaksasin ilma vihastamata oma tempovahetajad läbi pargi mängeldes koju tüürida.

rong.jpg
Kuna pargirong on praegu talvepuhkusel, siis teesklesid noored, et nad ise on rong.

Kui koju jõudsime, teatas RSS: „Mamma, ma lähen nüüd sohva peale ja teen väikese tudu.“
Läks sofa peale ja siiani magab (varsti kolm tundi). Meie mängisime BBga samal ajal umbes kuus miljon korda lauamängu „Tsirkus“ ja nüüd palusin tal mõnda aega omaette hakkama saada. Ütlesin, et lähen kirjutan Määmele.
BB: „Okei, no siis võib. Aga ma soovin Määmele öelda… kas tal on kõik hästi või ei ole? Kas tal on täna ilus päev või kas ta on juba väsinud ja kas ta nägi midagi ilusat täna… ja kas ta õues oli?”
Nüüd kirjutan, BB arendas fantaasiat esmalt küsides magava venna käest pool miljon korda, kaua too veel magada kavatseb, ja ronis nüüd mulle selja taha, et oma loovust minu juuste peal välja elada.

November 1 ehk kõrvits

Halloweeni meil justkui pigem ei olnud. Kõrvits oli küll. Õieti kõrvitsalõikamise õpituba Härrale.
Selleks läksime kõik koos teisipäeva õhtul kohaliku juurviljamüüja juurde ja ostsime ära viimased kõrvitsad. Kolm oli jäänud ja kumbki laps tahtis oma. Härra oli lahkes meeleolus ja mõtles, et miks ka mitte. Kui ta kahe kõrvitsa ja kahe lapsega juurviljamüüja kassa juurde astus, läksid viimasel silmad suureks ja ta küsis ehmunult, “Kas neid jäi veel? Mul on ka laps ju! Oi, nüüd ma alles kodus saan!”
“Ärge muretsege, üks jäi veel,” ütles härra ja ootas maksmisega kuni juurviljamüüja tänavale oli jooksnud, et viimane kõrvits müügist ära tuua. Tal on ka laps ju!
Meie lapsed pidid lõikamisega ootama järgmise pärastlõunani. Ometi joosti hommikul esimese asjana kõrvitsateni ja siis tassiti need Härrale voodisse.
“Papa-papa, hakkame lõikama!”
DSC_2558 Kui tegelikult lõikamiseks läks, siis oli nuga küll ainult Härra käes. Lapsed ainult vaatasid ja plaksutasid ja ütlesid, et hirmsam peab olema.
DSC_2576
Nüüd, kui õhtul pimedaks on läinud, paneme kõrvitsatele küünlad sisse ja mina muudkui vaatan ja tahaks plaksutada. Nii ilusad laternad! Isegi kui natuke hirmsate nägudega.