Juuli 4 ehk intelligentne laps

Tiirutasin eile õhtul RSSiga toidupoes ja kuulsin kuidas üks laps oma vanemale kohalikus keeles teatas: „See naine seal on hästi paks.“
Vaatasin ka ringi, sest kes ei tahaks näha, kui paksu naist näidatakse. Väike inimene vaatas ühe keskmiselt koguka (aga mitte just ülekaalulise) naisterahva poole, kes usinalt jogurtitopse riiulile ladus.
Minu papakoi pani ka intsidenti tähele ja tõlkis mulle: „Ta on paks.“
Mõtlesin, et noh, vale see just ei ole, aga ilus ka mitte.
Mina: „Hmm… aga mis ta veel on?“
RSS: „Ma ei tea?“
Mina: „No vaata, mis ta teeb?“
RSS: „Ma ei tea?“
Mina: „Kas ta teeb tööd?“
RSS: „Jaa.“
Mina: „Millised on inimesed kes tööd teevad?“
RSS: „Ma ei tea?“
Mina: „Tead ju küll. Kui papa tööd teeb, mis me siis ütleme?“
RSS: „Ta on usin!“
Mina: „Mhmh. Aga tädi?“
RSS: „Tädi on ka usin.“
Mina: „Kuidas usin saksa keeles on?“
RSS: „Ma ei tea?“
Mina: „Ole nüüd. Kuidas sa papale ütled?“
RSS: „Fleissig!“
Mina: „Kas sa saad seda palun nii ka öelda, et tädi kuuleb?“
RSS: „Die Tante da ist fleissig. Sehr-sehr fleissig.“
Ma ei vaadanud, kas tädi komplimendile kuidagi reageeris, aga kuulmata see tal jääda ei saanud.
Pistsin oma piimapakid kärusse ja astusime edasi, nina hästi kõrgel, sest nii uhke tunne oli. Küll me oleme ikka intelligentsed ja heatahtlikud!
Nina kõrgel hoidmisel on aga oma varjukülg. Nimelt ei jõudnud ma piisavalt kiiresti reageerida, kui nägin, et minu äärmiselt intelligentne poeg millegi järele haarab, mis eemalt kõige rohkem nõudepesuvahendit meenutab. Selle aja peale, kui ma öelda jõudsin, et meil seda vaja pole ja olgu nüüd kena ja pangu pudel riiulile tagasi, oli ta pudeli otsa juba suhu saanud ja hammastega korgi üles tõmmanud.
Järgnes suuremat sorti ilastamine ja tatistamine ja minu pardakompuuter hakkas hoopis teise tempoga tööle. Mis ma nüüd teen? Kui palju ta jõi? Mis ma nüüd teen? Vett? Mul pole vett. Hmm. Kus siin poes vesi on? Samal ajal ajas hirmsasti naermas, sest… tere, intelligentne laps! Ja – te oleks pidanud selle väikemehe nägu nägema! See üllatus, et see ilus värviline vedelik nii jõledalt maitses, oli… noh, lõbusam, kui olukord lubas.
Mina: „RSS, kuidas sa end tunned? Kas on paha maitse suus? Kas sa tahad midagi juua?“
RSS: „Ma ei tea?“
Peale piima mul midagi kohe käepärast juua anda ei olnud, aga sellest RSS esialgu keeldus.
Jätsin asja nii ja haarasin hoopis lapi järele (vett ei pruugi mul olla, aga niiskeid lappe küll), et tatt põrandalt pühkida. Samal ajal jõudis vend aga põrandale ühe hoopis rohkem okse kui tati moodi läraka organiseerida. Siis läks minul naerutuju täielikult ära. Kui palju ta sealt küll ometi juua jõudis?! Ma ju nägin teda seda tegemas, see ei saanu ometi rohkem kui tilk olla!!
RSS ei kaevanud millegi üle. Hapu nägu läks kah ära. Nii et pesin põranda puhtaks, maksin meie piima eest ja hakkasin ülesmäge kodu poole rühkima. Poisil paistis kõik korras olevat. Pakkusin talle midagi süüa. Sõi, seedis natuke ja siis lajatas kogu oma õhtuoote ja pool pool-seedinud lõunasööki tänavale. Mul asfaldipesulappe ei olnud, kastmisvoolikust rääkimata, nii et pidin silmad kinni pigistama ja tänava üsna ebameeldivasse seisu jätma… aga tol hetkel ei olnudki see nii oluline, kui poiss.
Nüüdseks olen konsulteerinud nii kogenumate lastevanemate kui doktor Google’iga. Mõlemad on kinnitanud, et kui iseseisvalt tatistas-oksendas, küll siis eemaldas mürgi kehast ja kui pärast seda asjalik edasi oli, küllap on kõik korras. Mingil juhul ei tohtivat oksendamist esile kutsuda, ega sundida last sööma või jooma. Natuke vett või piima võib, ja kui laps süüa küsib, tuleb anda, mis ta süüa tahab.
Kui kõik korras on, võib jääda kodusele jälgimisele, kui tundub, et lapsel mingi valu on või lööve või ärritus tekib, siis haiglasse ja kohe.
RSSil ei paistnud kuskilt valutavat ega ärrituvat. Jätsin kodusele jälgimisele. Jälgisin, kuidas ta vannis lunis, et ma vahtu ka paneks ja mõtlesin, et küll on ikka optimist, mingit vahtu ta ei saa. Mitte ühtegi kodukemikaali sellisele intelligentsele lapsele, kes arvab, et iga kena värvilise pudeli otsa omale suhu võib toppida! (Sealjuures on meie vannivaht nii öko, et seda võib tõenäoliselt hommikusöögihelvestega süüa küll. Haha!)
Mõni aeg hiljem sõi intelligente laps õhtusööki ja ei teinud nägugi, et tahaks oksendada. Küsisin küll igaks juhuks kas siit või sealt valutab või on paha, aga RSSi reaktsioonvastus ootamatutele küsimustele on tavaliselt: „Ma ei tea?“ Nii et ma ei saanud teada.
Otsustasin uskuda, et kõik on korras ja saatsin lapse täna lasteaeda.
Paistab, et heateod ei ole ainsad, mis karistuseta ei jää. Upsakus kah.

Advertisements

Juuli 3 ehk saame kokku!

Tuleme kohe puhkusele. Teie juurde. Põhja-Eestisse.
Lapsed ei jõua ära oodata. BB küsib iga päev, mitu ööd veel magama peab ja rõõmustab, kui ma ütlen, et seitse ööd väga vähe on. Siis võtab oma pliiatsid ja paberid välja ja küsib, kas ta võib äkki Määmele või Vanaemale või tädi Maarjale veel ühe pildi joonistada või midagi meisterdada või kokku kleepida või kirjutada (oma nime kirjutab ta nüüd ilma, et minu käest tähti üle peaks küsima). Olen lubanud. Olete hoiatatud.
RSS ei tahtnud täna hommikul lasteaeda minna. See on tema puhul väga haruldane. Küsisin, milles asi. “Kas sul on puhkust vaja?”
“Jaa! Vanaisa!”
Oled ka hoiatatud.
Kellega ma veel ühendust pole võtnud, aga kes meid (või mind) näha tahab, annab mulle mingil moel märku, eks?

Juuli 2 ehk teiste vanemate lapsed on üle mõistuse armsad

Näiteks rääkis Tädi A RSSi rühmast sellist lugu.

Maganud meie härra kauem kui kõik teised lapsed (ikka juhtub, noorehärrale meeldib endiselt kolmetunniseid päevauinakuid võtta) ja teistel lastel kõigil juba oode söödud ja kõhud jälle tühjaks minemas. Laual on aga ainult RSSi ootama jäänud ports.
Paar last minevat asja lähemalt uurima. Näod olevat nillivad ja näljased. Märkavat seda RSSi sõber Rihhard-mitte-Ritšard, seisvat laua kõrvale, tõmbavat rinna kummi ja teatavat: „See on RSSi oma! Ei tohi! See on RSSi oma!“ Olevatki turvanud seal magaja toitu, kuni teine leidis, et on aeg ärgata ja sööma minna.

Kas RSS Rihhard-mitte-Ritšardile aitäh ka ütles, on mulle seni teadmata. Üldiselt on ta viisakas poiss, isegi kui pika unega.

Juuli 1 ehk rollimäng “Minu sangar”

BB ja RSS avastasid, et rõdul olevas basseinis ujub üks ämblik. Vahel sirutab koibi, ulbib natuke edasi, ja siis tõmbab end jälle kokku ja jokutab niisama. Põnevust kui palju. Esmalt lepitakse omavahel kokku, kas tegemist on mürgise või mittemürgise ämblikuga*. Otsustatakse, tõenäoliselt kuuseisu põhjal, viimase kasuks, mille peale õde graatsiliselt käes olnud pliiatsi vette viskab ja kisendama pistab: „Oh, mu pliiats, mu pliiats kukkus! RSS, päästa mind! Päästa minu pliiats selle ämbliku käest!“
RSS, mees, kes kardab ainult iga neljandat mürgiämblikku (ja seda, et äkki üks päev saavad kommid maailmas otsa, aga see ei puutu asjasse), astub muidugi jalaga basseini ja võtab pliiatsi välja.
„Bitte!“
„Oo, aitäh, RSS, sa oled minu sangar! Sa oled nii vapper! Aitäh!“ kiidab õde õhinal ja viskab uuesti pliiatsi basseini, et karjuda: „Aaah! Minu pliiats! RSS, ruttu appi, minu pliiats kukkus, ämblik mürgitab selle ära, päästa palun minu pliiats! Vaata, ämblik on seal! Ole ettevaatlik, mu sangar!“
RSS, kelle jaoks endiselt on tegemist kõigest kolmanda mürgiämblikuga, astub julgelt basseini ja korjab pliiatsi üles…
Ja nii veel kakskümmend minutit.

* Saksamaal minu teadmist mööda mürgiämblikke ei ole, aga et lapsed ämblikega liiga julgeks ei läheks, sest kes teab, siis ma pole hakanud seda müüti murdma. Vähe süütum (või noh, põhjendatum) valge vale ju, kui see Jõuluvana asi.
(Tegevus toimus saksa keeles, lugu autori tõlgitud.)

Juuni 5 ehk kärin eetris

Kui keegi peaks juhtumisi leidma kuskilt kaks töökorras häälepaela, siis palun olge armas ja saatke need mulle. Sõlme pole vaja siduda, ühed sõlmes paelad mul juba on. Vähemalt selle järele kõlab, kui ma rääkida üritan.
Mis juhtus? Kuhu ma oma hääle kaotasin? Viimati kuulsin oma häält reede õhtul Esimeses Pulmas. Saime selleks nädalavahetuseks nimelt kolm pulmakutset.
Esimeses pulmas abiellus Härra põhikooliaegne sõber ja seal oli ka palju teisi tollest ajast saadud sõpru. Lisaks oli kiriklik laulatus, külmkapitäis jooke, kõvasti pläkutamist, ohtralt süüa, palju tantsumuusikat ja saksa sülti.
Niisiis, võib järeldada, et olin purjus ja tantsisin. See aga ei selgita, kuhu hääl läks. Hääl ei peaks ei tantsimise ega joomise peale pahandama. Ja pläkutamiseks eemaldusime me tantsumuusikast. Hääl pahandab laulmise röökimise peale kõige rohkem. Ja okei, on paar laulu, mis mu laulma/röökima võtavad, aga… neid ei mängitud. Ma tean, sest ma mäletan kõike (hoolimata tollest külmkapist), ma mäletan isegi kõiki saksa süldilaule. Lisaks mäletan, et oli Michael Jackson, aga Thriller, mitte Beat It, nii et järelikult ma ei laulnud. Mäletan, et oli AC/DC, aga Highway to Hell, mitte Thunderstruck, nii et järelikult ma ei röökinud. Mäletan, et neid teist viit lugu, mis häälepaeltele mõjuvad, ka ei mängitud.
Punkt südaööl käis aga klõps ja rääkisin äkitselt sellise tämbriga, et tekkis tahtmine kontrollida, mis mul õieti ikka püksis on. Sest no… how you doin’!
Seda on ennegi juhtunud, kui ma aus olen. Et mul väsimusest lihtsalt tämbri sügavale viskab. Nii et teatasin oma uuel hurmavalt madalal ja kahemõtteliselt kõlaval toonil meie autojuhile, et nüüd ja kohe on aeg mind voodisse toimetada. Igaks juhuks lisasin, et otsigu esmalt mu abikaasa ka üles ja pakkigu ta sama auto peale. Abikaasa jättis kõigiga minu eest hüvasti ja ütles, et ärgu muretsegu, homme on jälle kõik tip-top.


Ei olnud. Homme ei olnud kõik jälle tip-top. Homme oli hoopis nii, et seda sügavat tämbritki andis mingi kärina tagant otsida. Mis muidugi ühtlasi tähendas seda, et kogu meie hommikune Teiseks Pulmaks valmistumine oli korduv kommunikatsioonihäire. „Mis sa ütlesid?“ – „Ma ei suuda enam, ma lihtsalt ei suuda enam.“ – „Ei saada enam? Mida sa ei saada?“
Teises pulmas abiellus minu Kasahh ja seal ei olnud mitte kedagi, keda ma sõbraks nimetaks. Oli Paaniliselt Õnnelik ja terve posu venelasi. Umbes kolmele inimesele olin varem kaks korda tere öelnud. Kiriklikku osa see ei seganud, järgnenud tervitusnapsu ajal ületasin senise tere-saagi ja pidin mõned korrad selgitama, et ma ei ole nakkushaigust põdemas, mul lihtsalt ongi selline kommunikatsioonihäirehõnguline käre tämber. “Hahahaa! Ilusat päeva jätku teile ka!”
Pärast kohustuslikku fotot paariga eemaldusime viisakalt seltskonnast ja läksime istusime kiriku ja pralle-restorani vahele baari, et Härra saaks närviliselt iga kahekümne sekundi tagant taskuekraani peal jalgpallitulemusi uuendada. Kui aeg seal maal oli, liikusime edasi pralle-restorani sama tegema. Ülejäänud pulmaseltskond nimelt hilines umbes tunnikese. Ja siis ootas kogu seltskond veel tunnikese, sest Paaniliselt Õnnelik oli vahepeal kaduma läinud.
Kui lõpuks süüa anti, ohkas Härra valjuhäälselt välja ja sosistas mulle: „Mul pole kunagi veel nii igav olnud. Varem oli mul vähemalt aruka jutu ja hea huumoriga naine, nüüd on selle asemel ka… noh, vähemalt oled sa ilus.“
Esimesel nüüd-vist-juba-sobib hetkel kutsusin oma häälepaelad nii palju korrale, et sain pruudile selgeks teha, miks me enne lahkuma peame, kui venelased viinapudeli lahti on korkinud (mitte sellepärast, et härral igav oli, selle pärast, et mina vestelda ei saanud ja härral igav oli).
Kodus peegli ees selgus, et Härral oligi õigus olnud. Mu meik oli laitmatu: ripsmetušš ei olnud silma alla pudenenud, lainerijoone nurk oli prefektselt terav, isegi huulepulk ei olnud huule piiridest väljunud. Kes sellise meigiga koju tuleb, tuli liiga vara. Sellist meiki ei tohi maha pesta.
Pesin ikka, sest elu on selline.
Kolmandas pulmas abiellus Härra kauaaegse sõbra sõber, keda ta ka juba üsna kaua teab (sest noh, me oleme ju vanad) ja kes omale eriti sümpaatse naise on leidnud. Pulm oli täna õhtul meist umbes 400 kilomeetri kaugusel. Me ei läinud. Mu häälepaelad selle üle ei kurda.
Mina kurdan küll, sest… noh… rääkida tahaks.
Aga ma proovin nüüd paar päeva vait olla ja siis vaatame, kas on vaja arstiabi või tuleb kõnevõime sama müstiliselt tagasi, kui ta ära läks.
Ahsoo, vahepeal avastasin, et jätsin oma jaki Esimesse Pulma. Äkki jäid häälepaelad jaki taskusse?

Juuni 3 ehk kiirteadaanne vanaemale

BB ja RSS pakivad praegu lastetoas oma seljakotte.
BB: “Ei, neid pükse sul pole vaja, Vanaema juures on hästi soe. Aga ujumispüksid on vaja, sest Vanaema juures on hästi suur bassein!”
RSS: “Jaa!”
Näeb, et olen uksele ilmunud ja teatab: “Meie pakime juba! Me läheme Vanaema juurde!”
Mina: “Ohoh, millal?”
BB: “No täna!”
Mina: “Ohoo, kas ma ka kaasa võin tulla?”
BB: “Ah, mamma, me ainult mängime. Tule, RSS, võitame ühe raamatu ka kaasa, mis Vanaema saab meile lugeda! Aga see peab eesti keeles olema, eks?”
RSS: “Jaa!”
Sellised mängud meie lastel.