September 4 ehk väikevennast

Et see siin BB-blogi ei ole, siis vahelduseks väikevennast ka.
Väikevend on nüüd 4 aastat (ja 1 kuu) vana, 107 cm pikk ja kaalub nii 19 kilo alla. Kena jõmm, aga mitte mingi hiiglane. Sobib.
Saksamaal on lastele ette nähtud kohustuslikud kehalised ülevaatused perearsti juures. Üks neist (mida meie arst pärast sünnijärgset ülevaatust kõige tähtsamaks peab), leiab aset 4. sünnipäeva paiku. Nii et käisime RSSiga sel nädalal tema arstiga kohtumas.
Kandsime ette, et silmad vaatavad endiselt kõõrdi, kuigi ta nüüd juba poolteist aastat prille on kandnud. Tunnistasime ka üles, et Härra arvates susistab RSS s-i valesti. Mina kuulan, ei kuule midagi. Aga ma ei räägi vist ka saksa s-i alati õigesti välja. Vist, sest mul on elevant kõrva peale astunud ja ma ei kuule niikuinii kõiki nüansse alati. RSSi arst kuuleb enda arvates muidugi hiilgavalt ja ütles, et muretsemiseks pole põhjust. Susistab küll, aga vähe ja vahelduvalt. Ehk et oskab sama sõna öelda nii õige kui „vale“ s-iga.
„Ootame veel paar aastat, kui see vähene selle ajaga ka ära ei kao, siis võime logopeedi peale mõelda.“
Noormehe füüsis ja sõnavara kiideti heaks. Arst imestas, et kuidas ta küll teeb vahet sinisel ja türkiisil ja lillal ja roosal ja purpuril. Et kõik nelja-aastased poisid ei tegevat.
„Meil on pool kingakarbi täit värvipliiatseid ja kahe aiakäru jagu värviraamatuid kodus. Mida te arvate, mida me IGA PÄEV tund aega pärast lasteaiast tulemist kodus teeme? Ja, jah, meil on suurem õde, kellel on alati arvamus selle kohta, mis värvi mingi auto uks või lõvi püksitasku olla võiks.“
Lisaks oskab vend kahes keeles üle kümne lugeda. Eile üllatas mind sellega, et näitas raamatusse, mida ma parajasti lugesin ja ütles: „Sa loed üheksandat peatükki nüüd.“
Jalkatrenni me teda veel möllida ei ole suutnud. Paar sellist isegi on Dresdenis, kuhu nii noori poisse võetakse, aga trennid algavad meile ebamugaval ajal ebamugavas kohas. Proovisin teda ka BBga koos tantsima saada, aga õpetaja ei tahtnud lapsi samasse rühma lubada. RSSile pakutud rühma trenn algab aga meile ebamugaval ajal ebamugavas kohas. Ei sobi. Nii et tunnen end natuke süüdi iga kord, kui BB jälle balletti viin, et miks RSS ometi kuskil trennis ei käi veel, aga kuna väikevend ise sellesse rahulikult suhtub ja veel midagi nõudnud ei ole (ega ka mingeid üleloomulikke andeid demonstreerinud, näiteks jalgpallis – nuuks!), siis hingan kaks korda sügavalt sisse ja mõtlen, et küll jõuab.
Nädalavahetusel läheb RSS sõber Richardi sünnipäevale. Ma jooksen nüüd käbe poodi ja toon talle kingituse. RSS arvas, et see peab ilmtingimata puldiga auto olema. Ei tea, kas sel on midagi sellega pistmist, et RSS ise sünnipäevaks puldiga auto sai? Siit nõuanne:

kinkige oma lastele sünnipäevaks midagi, mida te olete nõus kinkima ka kõigile tema sõpradele.

Ja kuna siin juba nõu andmiseks läks. Üks veel:

kui lapsel tekib mingi lemmik kaisuloom – selline, ilma milleta magama jäämine või nurga peale poodi minemine kõne allagi ei tule – ostke igaks juhuks kohe paar tükki varuks.

Advertisements

September 3 ehk eelkooliraport

Selle nädala ekskursiooniraport viibib üsna lihtsal põhjusel: see nädal ei käidud ekskursioonil. Nädala eesmärk oli hoopis ühiselt (meeldetuletuseks: 30 last ja 2 (ja pool) õpetajat) paika panna rühma reeglid. Kaks päeva arutati, kolmandal päeval pandi kirja.
Kui ma teise päeva õhtul BBlt küsisin, et mis reeglid neil siis ka on, ütles ta kõigepealt: „Oh, ma ei tea, neid on nii palju!“
Natuke hiljem tuli meelde: „Meil on selline reegel, et me tohime kraanikausis mängida. Näiteks oma nukkusid pesta või nii. Aga kui kauss täis saab, tuleb vesi kohe kinni keerata ja alati tuleb kontrollida, et vesi on kinni keeratud.“
Võtsin teadmiseks ja pinnisin veel. „Noh, aga kas teil näiteks toas joosta tohib? Või on see keelatud?“
„Miks? Mamma!!“ Imestas BB ja vaatas mind näoga, mis ütles: „Kes see siis toas jookseb?“
Mina mõtlesin hoopis, et küll teeskleb nüüd Rahomeelt. Ise selline lippaja, et anna olla.
Lippaja on nüüd, muideks, hakanud uuesti ka balletitunnis käima. Õnneks on näod praegu suures osas samad, kui enne suvepuhkust, ja ka suvel Eestist kaasa tangitud julgus tähendab seda, et tundi minemine käib ilma igasuguse vaevata. Kedagi ei pea veenma ega seitse korda uksel musitama. (Okei, mind võibolla. Noh, natuke.)
„No aga räägi veel, mis reeglid te tegite?“
„Me tegime lapsede reeglid. Need on, et koridoris ei tohi vali olla. Ja seal peame raamatud vaatama. Söögi ajal peab tasa istuma. Ja et me ei võta garderoobis kellelgi midagi ära. Garderoobis on nii kitsas, et nügab üks teine ära ja siis jälle üks ja siis jälle üks. Selle pärast paar peavad põrandale istuma. Reegleid on veel olemas, aga ma teised unustasin.“
„Kas mõni hea reegel ka on? Mis sulle meeldib?“
„Et seal tohib kraanikausi juures mängida.“
„Kas sa mängid seal siis palju? Kas sa oled seal juba mänginud?“
„Ei.“
Selle peale ei osanudki kohe midagi öelda enam, nii et olin rõõmus, et väikevend grillimisega liitus ja õelt küsis: „BB, mis toredam on eelkoolils?“
„Ma ei tea. Mm… Pehme voodi peal magada. Aga mul ei ole pehme voodi. Ainult Sambialasel ja Nikolail ja Pauelil. Ja Hassanil on niisukene vood, mis saab rullida. Aga mina soovin ka niisukene rullivoodi. See on nii kõrge!“
Jah, ka eelkoolilastel on veel lõunauni päevakavas. Mina olen poolt. Isegi, kui see tähendab, et meil õhtul enne poolt kümmet keegi magama ei jää.
Vähemalt meie peres on küll nii, et mida rohkem laps magab, seda lihtsam on temaga siis, kui ta on ärkvel. Isegi, kui ta siis ainult kraanikausis solberdada tahab, sest eelkoolis on selline reegel, et tohib.

September 2 ehk igaüks olgu nii paks, kui tassida jaksab

RSS kangutas terrassil tooli tassida. BB kommenteeris: „RSS on nii tugev poiss. Eks, mamma? Ta on päris tugevaks kasvanud, eks? Ja mina olen ka kasvanud.“
„Sina oled pikaks kasvanud. Paksem võiksid sa küll olla.“
„RSS ei pea paksem olema.“
„Jaa, tema on just paras. Ja hea tugev. Sina oled ka tugev, aga natuke peenike lihtsalt.“
„Jah, aga see on väga hea, sest siis ma ei pea end nii palju tassima. Nagu väga paks inimene. Väga paks peab kõigepealt ennast tassima ja siis tooli.“

September 1 ehk ekskursiooniraport tädi Maarjale, vol 2

Teise eelkoolinädala tippsündmus oli reedene ekskursioon. Seekord viidi linnalapsed ojasse hullama.
Lasteaiast lahkuti juba pärast hommikusööki. Mindi trammiga lõpp-peatusesse. BB tundis ära, et see on tema kooli peatus (käisime seal korra eelmise aasta novembris). Sealt mindi bussiga veel kaks peatust edasi ja jalutati metsa.
„Kõigepealt me tegime pikniku. Me sõime sellist looma. Sellist pisikest. See ei olnud enam elus, see oli juba küpsetatud ja soolane. See ei olnud seal oja juures, selle keegi tõi kaasa.“
Päris täpselt ei saanud aru, mis praetud sitikas eineks oli, aga… oookei siis.
Järgnenud olevat mängimine ojas (riided eemaldatud, käterätt kästi seljakotti kaasa pakkida) ja lõunasöök. Viimane kästi samuti seljakotti kaasa pakkida. Kuna ma viimasel ajal jälle BB kaalu pärast mures olen olnud (suvel kasvas kaks sentimeetrit pikemaks ja ei võtnud poolt kilogi juurde), siis pakkisin talle toitu umbes kümne kilo jagu kaasa. Hiljem kodus selgus muidugi, et sõi peamiselt kurki ja ühe suuremat sorti mustikamuffini. Oeh. Noh, vähemalt olin mina endas kõik andnud selle nimel, et tal oleks võimalik süüa. Mina last ei näljuta, ausüna, ta teeb seda ise. Aga see on üks hoopis teine teema.
Ekskursioon olevat jätkunud kollektiivse lõunauinakuga oja ääres varjus (õues on meil praegu temperatuur ikka nii 30 kraadi ringi). Idüll!
Magamisele olevat järgnenud järjekordne sööming. Meie daam valis seljakotist seekord kiivi ja näris natuke kurki ka peale. Ülejäänud üheksa ja pool kilo kaasa pakitud toitu tiris õhtul koju tagasi. Oeh.
Ekskursiooniraportit kuulates kergitas minu kõrvu kõige rohkem hoopis järgmine raport:
BB: „Oh, mamma, mul on nüüd suur probleem. Juba kolm poissi tahavad minuga pulmada! Carlos ja Cedric ja Aaron. Aga võib ju ainult üks! Kuidas mina küll valin nüüd!“
Mõtlesin küsida, kas ta ei pannud poisse üle oja hüppama – kel jalad kuivaks jäävad, võib pulmada, aga ütlesin hoopis: „Ära nüüd vali. Oota, sul aega küll.“

August 4 ehk ekskursiooniraport tädi Maarjale

Juba teisel eelkoolipäeval läks BB rühm kohalikku raamatukogu avastama. Nimelt kohalikku, meie linnaosa oma. Seal ta ei olnudki veel käinud. Kahes ülikooli raamatukogus, kus ka lastetoad on, oleme käinud. Ka linna suurt, uut raamatukogu oleme korduvalt külastanud. Lisaks oleme käinud Põhja-Eesti väikelinna raamatukogus. Selle põrandal veetsime suvel paar ilusat vaikset tundi.
Muidugi pidin teel lasteaiast ballettitundi juba pinnima hakkama: „Kas sulle meeldis raamatukogus?“
„Kondwani oli mulle liiga kiire, siis mul valutas siin… Mis pool see on? Kas see on parem pool? Mul valutas siin paremal pool. Ma nutsin lausa kuus korda!“ (Pistma hakkas, järeldasin ja ei uskunud, et asi nii hull oli, kui näoilme lubas järeldada.)
„Oi, väga kahju. Ja kas sulle raamatukogus meeldis?“
„Bussi peal ei tohi jalgu panna tooli peale. An(n)ett ütles. Aga ma teadsin seda juba.“ (Vaevalt, et noomivalt, pigem informeerivalt, järeldasin ja lasin olla.)
„Nii on. Aga kas sulle raamatukogus meeldis?“
„Jah, muidugi.“
Pole veel kaks päevagi koolis käinud ja juba oskab mamma oma küsimustega lapse ära tüüdata.
„Aga, BB, tädi Maarja tahab teada, kas sulle seal meeldis ja mis te seal tegite. Mis ma talle kirjutan?“
„Noh, et väga hästi meeldis. Me laenasime seal raamatut. Me peame need tagasi ka viima. Ja siis ta ütleb „super“ ja siis meie ütleme „aitäh“.“

August 3 ehk eelkoolik

Tänasest algas Saksamaal kooliaasta.
BB kooli veel ei läinud, kuigi ajateenistusse astumise kutse talle juba saadeti. Meil õnnestus talle nimelt pikendusaasta välja kaubelda. Peamiselt selle pärast, et ta on üsna… noh… aeglane. Sealjuures ka sotsiaalselt ärev. Või noh, on olnud. Ma pean ütlema, et selles osas on ta viimase poole aastaga olulisi edusamme teinud. Aga lisaaastat lasteaias siiski ei kahetse. Las võtab natuke kauem hoogu.
Tänasest on ta aga masinvärki astunud, ja nüüd tuleb teiste tempoga minna.
Masinvärgi esimese etapi nimi on eelkool. See on meie oma lasteaia eraldi rühm ja seepärast justkui mitte midagi erilist. Aga siiski. Toad ja tädid on tänasest teised. Isegi kui kõik tuttavad.
Oma rühmast võttis BB kaasa 11 semu. Kokku on eelkoolirühmas 30 last.
Jah – 30 last 2 tädi kohta.
Aga tädid (Anett ja Annett!) on optimistlikud. Ütlevad, et kõik lapsed on 5-6-aastased, oskavad ise pissil käia ja riideid vahetada, ise süüa-juua ja kaklusi lahendada. Või noh, viimase osas jäädakse esialgu äraootavale seisukohale. Aga et eelkooli eesmärk on kooliks ette valmistada (mitte kooli tööd ära teha), siis loodavad An(n)etid, et aasta lõpuks õpitakse see viimane oskus ka selgeks.
Nii et lugema, kirjutama ja arvutama eelkoolis ei hakata.
Tegeletakse hoopis sotsiaalsete kompetentside arendamisega: suhtlemine, diskuteerimine, oma arvamuse avaldamine, teiste arvamuse aktsepteerimine, meeskonnana otsuste tegemine jne. Selle kõige edendamiseks räägitakse tunnetest, nende ära tundmisest ja nendega hakkama saamisest, õpetatakse empaatiat jms.
Selleks, et maailmaga paremini tuttavaks saada, käiakse ekskursioonidel. Praeguseks on plaani pandud raamatukogu, politseiameti, tuletõrje, ülikooli keemialabori, loomaaia, jäätisekohviku, lennujaama ja mesiniku külastamine. Mingil määral õpetatakse ka liiklemist ja käitumist ühistranspordis.
zucker
Mina ootan juba põnevusega, mida eelkool toob.

August 2 ehk lõõgastus

Nädalavahetus möödus nagu unenägu. Härra viis RSSi kohalike Vanade juurde ja meie BBga veetsime lõõgastava ema-tütre nädalavahetuse. Või noh, peaaegu. Tütar oli nimelt kutsutud sõbranna ükssarve-teemalisele 5-tunnisele sünnipäevale. Mõned pered siin võtavad nimelt üsna korralikult ette.
Kohtumispaigaks oli määratud vanaturuplats. Sealt mindi jäätist sööma. Siis mängumaale. Siis piknik pargis. Siis mänguväljak. Kokku oli kutsutud vähemalt seitse külalist. Emadel-isadel paluti eemalduda.
Nii et eemaldusin üksi lõõgastuma.
Kui BBle järgi läksin ja juba eemalt nägin, kui lõbus tal teistega mänguväljakul on, muretsesin natuke, kuidas ta sealt ilma trotsi või kisata ära saan. Otsustasin prääniku-meetodi kasuks.
„Tead, mis… see pood, kus seda ükssarvedega värviraamatut müüakse, mis me Sõbrannale kinkisime, on veel täpselt pool tundi lahti. Kui me kiiresti läheme, siis me jõuame veel sulle ka ühe osta.“
„Siis läheme ütleme ruttu Sõbranna emale tšau! Ruttu, mamma!“
Pood oli veel lahti muidugi vähemalt tunni, nii et jõudsime kenasti. Ja ükssarvega värviraamatuid oli ka veel saadava. Tee peal küll arutasime, kas tal ikka on veel ühte värviraamatut vaja, sest kodune virn on nii suur, et sellele tuleks hernekepp toeks panna, aga BB leidis ikka, et me võiks vähemalt vaatama minna. Poes lugesime kokku, et raamatus on 32 pilti.
„Kui sa iga päev ühe ära värvid, siis on sul kuu aega tegemist.“
„Kas kuu on nagu august?“
„Jah, üks leht kalendris.“
„No siis ma jõuan hästi teha.“
„Oo-kei.“
Samal õhtul sai juba kaks pilti värvitud. Ja pühapäeval – ema ja tütre ühisel lõõgastuspäeval – istusime mõlemad suurema osa ajast koos laua taga ja värvisime. Õhtuks saime üheksa lehekülge värvitud. Ja teate – tõeliselt lõõgastav oli! Imeline oli istuda vaikuses ja rahus ühe keskendunud nohiseja kõrval ja vahelduva eduga ristsõnu lahendada, raamatut lugeda ja värvida aidata. Lisaks saime mõned head tähtsad ja sügavad jutud ka aetud.
Lugesingi kuskilt hiljuti, et lastega on parem kontakti leida, kui koos midagi teha. Artikkel soovitas näiteks kinnised pubekad kalligraafiakursustele viia. Mõlemad kritseldavad midagi teha ja jutud tulevad nagu iseenesest. Ei pea köögilaua taga tangidega sõnu välja tirima. Kinnist pubekat mul (veel) ei ole, aga ühe nutika koolieelikuga (tänasest: eel-koolikuga) sain lähedasemaks küll.
21 lehekülge ükssarvi veel!