Ma ei ole enam Dresdeni koduperenaine. Seepärast pole sellel blogil ka enam mõtet. Ja kuigi kaalusin, kas üldse enam mingil blogil mõtet on, siis päris alla ikka ei anna.
Kolime ju ühte teise armsasse kohta ja küllap on sealgi vahel lõbusaid lugusid rääkida. Ja nagu kallis lugeja ütles: “Kõik see juugend vajab ju näitamist.” Eks ma siis näitan. SIIN.
Dresdenist ütlen aitäh ja teen sügava kummarduse kõigile kallitele lugejatele, kes siin käinud on ja ühel või teisel moel tagasisidet andnud. Armas, et te mu postitusi ikka huvitavaks ja lõbusaks peate. Härra, BB ja RSS lehvitavad ka, mina saadan kõigile virtuaalkallid ja loodan teid uues blogis näha.
Igal tavapärasel moel võib märku anda, millest seal lugeda tahate: kolimisest? juugendist? keelepoliitikast? rumalustest? laste või minu omadest? Investeerimisnõu võin muidugi ka anda või rääkida uuematest eesnäärmevähi ravivõimalustest või ennustada Buenos Airese ärikinnisvara ruutmeetrihinda tuleva viisaastaku lõikes, kuigi ma ei usu, et kellelgi nendes asjades minu harimata arvamust vaja on. Vähemalt ma loodan, et ei ole, sest jeerum, kust ma selle info veel võtan!
Tagantjärele vaadates tundub, et meie potitrenn läks arulagedalt lihtsalt. Kummagi lapsega nädal jampsi, nädal hinge kinni hoidmist ja valmis.
BB oli just kaks saanud, kui otsustasime, et ta nüüd piisavalt suur on, et viimase mähkme prügikasti võib visata. (Vend ju kohe saabumas!) Viskas ise, tseremoniaalselt. Nägemist. Siis tutvusime trussikutega. Vaene vanaema pidi neid pesema umbes kuussada tükki iga kahe päeva tagant, mina käisin ja pesin vanaema põrandaid. Umbes nädalaga saime pihta, millal BB pissib, umbes kahega sai BB pihta, kuidas seda aega ennetavalt ära tunda. Pärast seda ei mäleta ma ühtegi erilist õnnetust, kuigi küllap ta mõned korrad ikka ennetamisega hakkama pole saanud.
RSS oli kaks ja kaks, kui minu lühikesel eemal viibimisel (olin umbes tund või kaks õues) Härra noormehe ajupesu alustas. Harjutasid potil istumist ja proovisid trussikuid jalga. Kuna mina sirtsutamist ei salli, siis ei olnud enam tagasiteed. Lasin samuti RSSil „viimase“ mähkme prügikasti visata ja ütlesin lasteaiale, et noormees nüüd nädala eemal, sest õpib pissimist. Seekord käisin poisil pliiatsi ja märkmikuga sabas ja kirjutasin metoodiliselt üles, millal mis juhtub. Sain mustrile kiiresti pihta. Ja tema ka. Nädal hiljem läks poiss lasteaeda ja teatas, et ta nüüd ütleb ise, millal pissil vaja käia. Kasvatajad imestasid, et kuidas ikka nii kiiresti. Et kas ei peaks äkki magamise ajaks ikka mähkme panema.
„Ei. Ja käsu peale ka käima ei pea. Ta tunneb ise ära, millal tal potile vaja on ja siis ta ütleb. Tal peab lihtsalt igal ajal olema lubatud minna. Ka uneajal. Ta ärkab üles, kui tal minna on vaja. Ma tean. Seda me ju harjutasimegi kodus terve see nädal. Et ta tunneks ära, millal hakkab tulema ja kuidas piisavalt kiiresti trussad alla saada.“
See oligi meie peamine trennistrateegia. Ütlesin tolle nädala jooksul vähemalt mustmiljon korda: „RSS, kui sul on pissitunne, siis ütle mulle kohe, eks!“
Võti on selles, et laps õppis, et pissimise ajatamine on tema isiklik vastutus. Mina ei ütle, millal tema käima peab.
Tulemus on see, et nüüd kohe viieseks saav RSS arvab ikka, et kõige olulisem osa vetsu-rutiinist on mammale vajadusest teatamine. Ta ei vaja mu abi. Aga ta on programmeeritud mulle teatama, et tal pissida on vaja. Seepärast on minu äratuskell üsna sageli mitte Nokia Tune vaid „Mamma, ma käin pissile!“
Ausalt, ma ei imestaks, kui (saja!)kahekümne aasta pärast RSS pruudiga restorani läheb ja siis enne magustoitu mulle helistab: „Mamma, ma käin pissile.“
BB eelkooligrupp tähistas eelkooli lõppu korraliku prallega. Nii korralikuga, et pralletajad ei saanud enne hommikutki koju.
Pidu algas siis, kui teised lapsed lasteaiast lahkusid. Siis toodi eelkoolikatele meie kohalikust jäätisekohvikust nende jaoks värskelt valmistatud jäätist.
Jäätisele järgnes muidugi suurem triangel (loe: tavaline lasteaiapäev, lihtsalt tühjas õhtuses lasteaias). Korraldati Halloweeni-teemaline maskeraad, meisterdati (muuhulgas teineteisele mälestuseks T-särke), tehti eksperimente ja näomaalinguid, joosti ja lipati. Õhtusöögiks telliti pitsad. Pärast sööki käidi pargis jooksmas ning murul lesimas ja vaatamas, kuidas taevas hämaraks tõmbub.
Kogu rühm läks tuttu madratsitega toapõrandale, just nagu päevatudu ajalgi, ainult et toa lakke kuvati prožektoriga tähistaevas. Justkui oleks õue jäädud.
Hommikusöök söödi ka ühiselt lasetaias. Kella poole kümneks oodati lapsevanemaid ja õdesid-vendi lõpetajatele järele. Muidugi pidid külalised kõik ootama tänaval, maskid peas. Eelkoolikad rivistati kinnise lasteaiavärava taha üles ja neil lasti tervituseks esmalt paar laulu laulda. Nagu vangid trellide taga!
Siis lasti lapsevanemad perehaaval väravast sisse, igaüks sai oma lapse ja üheskoos mindi lasteaia hoovi peale laiali. Korralike kahemeetriste vahedega oli määratud punktid, kus perekobarad seisma pidid, vanematel ikka maskid peas.
Nii me seal siis seisime ja vaatasime, kuidas lapsed ükshaaval õpetajate juurde kutsuti, et neile lasteaia poolt kingituseks koolituutu üle anda. Kokku kogunenud lapsed laulsid veel ja soovijad said võimaluse ka luuletusi lugeda. BB ei soovinud. Kuigi laulis ta teistega kaasa.
Koolituutu (ehk Zuckertüte) on selline suur värviline ja kaunistatud papptorbik, mille iga korralik saksa koolimineja kooli alguse puhul kingituseks saab. Sinna sisse pannakse maiustusi, väiksemaid kingitusi ja koolitarbeid.
Päris koolituutu saab BB muidugi siis, kui ta kooli läheb. Sinna on veel mõned nädalad aega. Praegu sai aga eelkool lõpetatud. Nüüd on veel nädal või kaks võimalik lasteaias käia ja siis ootab juba uus ees.
Mina sain BBlt lohutuseks hommikul valmistatud kirja:
Mamma ja Papa, meil läks hästi. Brita ja Mister Arctic
Et Härral seal Vanade külas midagi peale oleks hakata oma pikkadel üksikutel poissmeheõhtutel, käis ta küla peal kortereid vaatamas. Üks õhtu helistas mulle ja ütles: „Kuule, ma leidsin ühe, mis on parem, kui kõik teised. Hind sama, mis me praegu Dresdenis maksame, ruutmeetreid ligi 20 rohkem. Kui ma kohe ütlen, siis me saame selle endale. Kui venitame, võime ilma jääda, sest üks teine pere käis ka vaatamas.“
Mina muidugi pistsin mökitama selle jutu peale. Ma teadsin küll, et me teoreetiliselt justkui Dresdenist ära hakkame kolima ja tõenäoliselt nimelt Vanade külla, aga… Pealegi polnud ma tolle korteri piltigi näinud. Aadress ei öelnud mulle ka midagi. Anti mulle siis armulikult 20 minutit aega korteri üürikuulutus veebist üles leida.
„No ma räägin temaga siis veel nii kaua ilmast ja torudest, kui ma suudan. Tee käbe!“ öeldi mulle.
Kümme minutit hiljem helistasin Härrale tagasi ja tuletasin talle meelde, et ta ei vaata kunagi ilmateadet ja torudest teab ta sama palju kui järgmise aasta ploom kodusõjast Jeemenis. „Aga mis kinnisvaramaakleri lemmik jalgpalliklubi on?“
„Bayern. Kurat.“
Ma ei tea, kas kurat käis selle kohta, et ta kümme minutit mingi Bayerni fänniga vestlema pidi, või selle kohta, et ma ära arvasin, et nad jalgpallist rääkisid. Ja ei olegi oluline. Oluline on hoopis see, et meil on nüüd korter Vanade külas. Või noh – saab olema.
Laseme BBl enne eelkooli ära lõpetada. Ametlik lõpupidu on kahe nädala pärast. Pärast seda võib veel lasteaias edasi käia ja kas ta veel läheb, oleneb meie kolimisest. Selle toimumise täpne aeg on veel selgumisel, aga viimasel juulil peame siinse korteri üle andma.
Sellega saab minu koduperenaiseelu Dresdenis läbi. Kaheksa aastat, kallid lugejad!
Viimane aeg hakata Dresdeniga hüvasti jätma.
Alustasin sellest, et käisin viinamarjaistanduses õlut joomas ja Dresdenit vaatamas
Nüüd, kus meil siin rohelisi tulesid vilgutatakse ja normaalsus tagasi pöördub (isegi kui natuke uutmoodi – hügieenilisemalt), väike pandeemiaülevaade siia kah.
Lukku läks Dresden väga kiiresti ja üsna korralikult samal ajal, kui ülejäänud riikki. Meie lapsed olid parajasti koos kohalike vanadega Egiptuses basseinis kokteile joomas ja tagasi ei kiirustanud. Selle otsuse osas usaldasime Omat ja õnneks seda kahetsema ei pidanud. Vanad ja lapsed said pärast riigi lukustamist maale tagasi ja karantiini ei jäänud keegi. Ka koroonasse mitte.
Puhkusejärgselt olid lapsed veel üheksa nädalat lasteaiast kodus. Härra ka. Sellest olen natukene kirjutanud. Palju rohkem oli teha, kui tavaliselt ja kohati põlesin ikka kahel otsal (nagu iga korralik Pirru, siinkohal kummardus Kreutzwaldile.) Õnneks on Härra õppinud mind hästi maandama, nii et tuleleeki just välja ei löönud (ega kätt kaljukammitsast). Jooksma sain ka sama hästi kui ülepäeviti. See aitas hormoonidel tasakaalu hoida ja tuju oli peamiselt viisakas.
Poes käisime ühekaupa ja võimalikult harva. Igal pool oli maski kandmise kohustus ja poodide ustel tekitati võimalus käsi ja ostukäru desinfitseerida. Viisakamates poodidest tekitati kaks kärurivi: desinfitseeritud ja desinfitseerimata. Ilma käruta ei lubatud vist ühtegi poodi sisse. See andis lihtsa viisi, kuidas kontrollida, mitu inimest korraga poes on, ja ka seda, et inimesed teineteisele liiga lähedale ei läheks. Käru ju vahel. Mind ei häirinud. Tundsin end mugavalt nagu üks külm soomeugrilane ikka. Keegi ei roninud enam selga!
Kunagi oli Eesti maanteedel reklaam: „Pea pikka vahet, jää ellu!“ Sobis ka nüüd.
Tegelikult oleksin tahtnud selle loosungiga kohalikku parki demonstreerima minna. Sest sealt läbi joostes imestasin iga kord, kui palju äkitselt hobisportlasi leidub. Varem ei näinud kunagi nii palju jooksjaid, rullitajaid ja rattureid pargis, kui koroona ajal. Aga polnud vaja, sest politsei patrullis korralikult.
Tänu kõigele sellele vähenesid Dresdeni igapäevaste nakatanute numbrid kiiresti. Tänaseks on meie 544 000-pealises linnas surnud koroonaviirusesse 10 inimest. Ma ei viitsi täpselt välja arvutada, aga see on umbes 5 inimest miljonist. Võrdluseks: Eestis on surnud 52 inimest miljonist, Saksamaal üldiselt 108. Mul puudub statistika Dresdeni muude surmade osas, aga millegipärast kahtlustan, et liiklusõnnetusedki tapavad siin rohkem kui koroona.
Nii et kui öeldi, et hakkame jälle natuke normaalsemalt elama ja kohti avama, siis ega erilist hirmu küll ei olnud.
Ometigi muutus meie pereelu siis drastiliselt. Nimelt hakkas Härra tööl käima. Aga kaugemal, kui kunagi varem: umbes 120 km kaugusel. Õnneks meie jaoks õigel pool. Nimelt Vanade kodu lähedal (umbes 35 km kaugusel). Nii et nädala sees jääb ta nüüd sinna, nädalavahetuseks sõidab jälle koju.
Umbes siis tehti ka lasteaia uksed lahti. Kuigi ettevaatlikult. Uksest lasti sisse ainult lapsed. Lapsevanemad peavad võsukesed kokku lepitud kellaajal väravasse tooma ja igal hommikul allkirjastama paberi: „Ausõna, ma ei tea koroonast midagi. Pole näinud, pole kuulnud, poest ka koju kaasa ei toonud. Lapsele ei pannud taskusse. Võtke ta nüüd palun mult paariks tunniks kaelast. Laps, see tähendab, mitte viirus. Sest viirust mul ei ole, ausõna.“
Muidugi tähendab see, et igal hommikul toimub meil suurem võidujooks, et õigeks ajaks lasteaia värava juurde sappa võtta. Seda enam, et mina pean seisma kahe erineva võsukesega lasteaia kahe erineva värava juures (vahe umbes 150 meetrit). Muidugi saame sellega suurepäraselt hakkama. Mis ma muidu terve see koroonaaeg seda jooksmist harjutasin!
Lastel on lubatud lasteaias olla praegu kuni poole neljani. Siis kogunevad lapsevanemad jälle (maskid peas, muidugimõista) värava juurde ja kasvatajad vaesekesed peavad siis maske lastega paaritama. Mina ei mõista, kuidas nad seda suudavad, aga valesid lapsi pole mulle veel saadetud.
Ka pole ükski kasvataja mulle veel allkirja andnud, et nemad mu lapsele mõnda viirust ei ole kaasa pakkinud.
Küll aga on kaasa pakitud pendelheft ehk siis selline heft (loe: vihik), mis kodu ja lasteaia vahel pendeldab. Vanasti said ju lapsevanemad ja kasvatajad omavahel rääkida, nüüd enam mitte. Seepärast kasutatakse sellist ürgaegset side pidamise viisi. Nagu õpilaspäevik ainult ilma tunniplaani ja koduste ülesanneteta.
Nii et õhtused tegevused peame lastega koos ise välja mõtlema. Õnneks pole ideedest seni puudust tulnud. Mänguväljakutele lubatakse nüüd ju ka jälle. Ja loomaaeda. Ja isegi poes saab häda pärast koos lastega käia. Neil on nimelt ka uhked maskid olemas. RSS ei armasta küll enda oma kanda, aga see on rohkem seepärast, et ta mask on talle natuke liiga väike, kisub kõrva tagant.
Uus normaalsus tähendab, et kodunt lahkumise rutiin on nüüd: „Võtmed-rahakott-telefon ja maskid!“
Järgmisest nädalast saavad lapsed tund aega kauem lasteaeda jääda. Juuli keskel lõpetab BB eelkooli ja ka RSS jätab lasteaiasõpradega hüvasti.
Nagu isolatsioonis paljudega olevat juhtunud, on ka meid tabanud küpsetustuhin. Või, noh, kui ma ütlen „meid“, siis ma tegelikult mõtlen RSSi. Juba umbes kuuendat päeva järjest ronib tema mingil hetkel kööki ja laob lauale – piima (sest see on kõikidest toitudes alati kõige olulisem), jahu (sest mis kook see ilma jahuta on), kaneeli (sest kaneel!), suhkru, muna, või. Ja siis hakkab pihta. Kõik korraga või kordamööda kaussi, korralikult segada, maitsta, veel segada, veel kaneeli, veel maitsta, veel kaneeli, veel maitsta…
Ma ikka üritan kätt hoida ja soovitan nagu siilike piima pikuti panna, sest muidu jääb liiga vedel ja ei saa hästi ahju panna. Olen ka jahu sisse natuke küpsetuspulbrit andnud segada ja soovitanud või enne ära sulatada, kui seda pannkoogitaina tekstuuriga tainasse segada. Marjade lisamise mõte tuli vennal endal. Seda, et munad tuleb enne kaussi löömist üle pesta, teab ta juba ammusest ajast.
Tainas jääb tal iga korraga vähe paksem. Kuulab siilikese sõna. Siilike on küll iga kord ka küsinud, kas ta äkki eelistab seda vedelamat tainast hoopis pannil küpsetada, aga pagarihärra leiab, et see ei ole mingi õige kook, mis ahjus pole käinud. Nii et läheb siis ahju.
Koogimeister
Tema käib ka kontrollimas, kuidas kuumus on (ja keerab seda juurde, kui ma ei kontrolli, nii et ma kontrollin, muidugi), ja proovib kooki, et otsustada, kas on juba valmis. Kuumatööd teen muidu mina. Sealjuures ka ahjust tulnud koogi ümbert kuuma vormi eemaldamise.
Praegu just tegime seda viimast ja noorehärrale vist tundus, et ma ei saa väga hästi hakkama, sest mulle öeldi: „Või mina teen seda, sest sina juba natuke vana oled…“
Njah, eks see kerge vanadus teeb käed kobaks küll.
Varem oli nii, et need lapsed, kes hommikusööki lasteaias ei söönud, oleks pidanud umbes-täpselt üheksaks kohal olema. Meie oleme hommikuti aeglased, nii et sööme kodus ja kulgeme siis nii lasteaeda, kuidas parajasti kellelgi tuju on hambaid pesta või pükse vahetada. Tavaliselt jõudsime läbi häda üheksaks, või jäime veidi hiljaks. Reeglina ei kirtsutatud selle peale ninagi. Vähemalt keegi mulle kunagi ei öelnud, et 9:07 saabuda ei tohi.
Nüüd on aga nii, et lapsed tuleb tuua kas punkt kell 7.30 või punkt kell 8.30. Olenevalt sellest, kuidas söögigraafikusse märgitud on. Vahepealseid variante ei ole ja hilineda ka ei tohi.
Lapsevanemaid enam lasteaia territooriumile ei lasta. Kell 8.30 tuleb lasteaia väravasse tekitatud laua juurde kasvataja koos nimekirjaga ja hakkab lapsi ükshaaval vastu võtma. Lapsevanem kinnitab allkirjaga, et on lapse ilma haigussümptomiteta üle andnud. Lasteaia värava taga on punkt 8.30 muidugi pikem saba. Iga lapse ja vanema paari vahel loomulikult (ideaalis) kaks meetrit. Lastevanematel kõigil maskide ees.
Iga rühma jaoks on muidugi erinev värav leitud. Mis tähendab, et mina pean kahe lasteaialapse emana seisma samal ajal kahes erinevas punktis. Seni on õnnestunud.
Reedel läks nii, et sain oma hambad pestud ja püksid vahetatud (kõik kolm) umbes-täpselt kell 8.25. Tee järjekordadesse on umbes 4 minutit, nii et olin justkui graafikus. Ikkagi, kui korteriukse vahel avastasin, et mul telefon taskus ei ole, otsustasin sellele mitte järele joosta, vaid ukse kinni tõmmata ja lifti astuda. Kohe, kui lifti uksed sulgusid, kahetsesin nii seda otsust, kui lifti astumist.
See lift ei sõitnud enam kuhugi.
„Lift on katki. Me peame abi kutsuma.“
RSSi silmad läksid huvitunult suureks, BB omad tõmbusid märjaks. Mina säilitasin rahu ja helistasin häirekella. Keegi onu võttiski vastu ja uuris kõigepealt, kas ma olen üksi ja kuidas ma end tunnen. Ütlesin, et olen koos kahe lapsega ja mis mul siin ikka tunda, välja tahaks. Onu kinnitas, et abi on teel ja ei tohiks üle 20 minuti minna, aga et ta helistab kindlasti vahepeal veel, et aru anda. Lisas veel kenasti: „Kui teil paha on või lihtsalt rääkida tahate, vajutage uuesti kellanuppu. Ma olen siin.“
Onu helistas esimesena ja teatas, et abil läheb oodatust kauem aega. Et kuidas meil on ja kas me kannatame ära. Noh, lasteaia väravad olid selle aja peale ju niikuinii kinni pandud. Helistada ma neile ka ei saanud, et küsida, kas ma võin oma lapsed ikkagi tuua, kui me välja oleme saanud. Nii et istusin rahulikult lastega liftipõrandal ja valmistusin oma päevaplaani nii ümber tegema, et lapsed ka plaani mahuks. Päevaplaanis oli keldri suurpuhastusega jätkamine.
Kui me kell 9:10 ehk 45 minutit hiljem lõpuks liftist välja saime, jooksin muidugi esimese asjana mobiiltelefoni tooma, et lasteaeda helistada. Nad olid juba ise helistada proovinud ja kui ma üles tunnistasin, kes ma olen, ürahtati mulle kõigepeal: „BB ja RSS ei ole täna lasteaeda ilmunud! Mis toimub?“
„Palun väga vabandust, me olime liftis lõksus. See läks katki ja me ei saanud välja. Mul ei olnud telefoni kaasas ja ma ei saanud helistada. Mul on tõesti väga kahju.“
„Oi. Okei. Hmm…“
„Kas ma võin nad nüüd ikka tuua?“
Võisin. Saadeti mulle kummagi värava juurde kasvataja vastu ja andsin oma lapsed ära. Ülejäänud päeva jooksin keldri ja korteri vahet. Trepist muidugi.
Olen “terve elu” naljatlenud, et ma olen tone deaf, ehk et ma ei taju helisid sama hästi nagu teised. Noh, et ma pooli toone ei kuule. Kuna ma pilli ei mängi ja laulda ka ei taha, siis pole sellest kunagi mingit probleemi olnud. Muusikat ma ju kuulen: rütmi ja meloodiat ja nii. Mõned laulud mulle meeldivad ja mõned mitte, mõne laulja hääl on ilus, mõne oma häiriv. Ma saan aru ka, kui heli ebamugavalt kõrge on.
„Ebamugavalt kõrge“ tähendab minu jaoks seda, et ooperis on mul sageli tunne nagu keegi kraabiks küünega vastu kriiditahvlit. Ka osa popmuusikast pean kinni keerama, sest hääled tekitavad mu peas valu.
Näiteks Celine Dion, Ariana Grande, Demi Lovato, Camila Cabello ja Mariah Carey on minu jaoks lihtsalt kriipiv valu. Ja ma ei ütle seda selleks, et huvitav olla. Ausalt, minu jaoks nad kriiskavad. Ma pole kunagi mõistnud, miks inimesed nende kuulamise eest raha on nõus maksma.
Nüüd sain aru – te kuuletegi hoopis teistmoodi, kui mina. Või õieti – mina kuulen hoopis teistmoodi, kui teie.
Sattusin lugema artiklit selle kohta, kuidas umbes 4% inimestest ei suuda teatud helisid eristada. Neil on kaasasündinud „amuusia“* Artiklis soovitati ka üks lihtne test ära proovida: 20 korda mängitakse ette kaks korda kuus nooti, millest teisel korral üks ära on vahetatud. Kui ma esimesed neli kuuikupaari ära olin kuulanud, pidin pausi tegema… et nutta. Ma ei kuulnud ühtegi erinevust. Ma kuulsin, et rütm oli ühtlane, ja et kõrvutiseisvad helid olid erinevad, aga minu meelest olid kõik kuuikud identsed. Kui näo puhtaks pesnud, kuulasin edasi. Kõrvaldasin muud helid toas ja panin klapid pähe ja süvenesin hästi, et vähemalt arvata, milline heli võis teistmoodi olla. Kuuel korral kuueteistkümnest suutsin midagi pakkuda, aga selgus, et kolm neist olid valed.
Ma… ma olengi nende 4% hulgas.
Millegipärast tunnen end selle pärast tõesti halvasti. Kui palju ilusam maailm teie jaoks on, kallid lugejad! Kui palju rikkalikumalt kõlab teie jaoks muusika! Te ei peagi Mariah Carey kontserdil näppe kõrva toppima!
Ma saan aru, et ma võiks rõõmus olla, et ma kuulen. Paljudel pole sedagi. Noh, ja rütmitaju on mul enda arvates isegi üsna viisakas (erinevalt Härrast, keda ma kunagi kuskile tantsima ei vii, sest – õumaigaad), aga… ma kuulen nii palju „vähem“, kui teie.
Nii et kõik te värvipimedad, kes te punasel ja rohelisel vahet ei tee – I hear you. Not!
*Inglise keeles ’amusia’. Kui keegi teab, kuidas seda tegelikult eesti keeles öeldakse, võib mulle ka öelda.
PS Minu kõigi aegade lemmihääled (Tšau, Elvis! Hi, Joshua!) on muidugi kuulsad madaluse poolest. I give you – „Lithium“byNirvana ehk näide sellest, kuidas mahedalt karjuda. Nii ilus!
Dresden Housewife 