September 14 ehk vannituba

Et virtuaalne soolaleivapidu lõpuni viia, siis siin viimane “tuba”.
Vannitoa osas olid mul kõige suuremad lootused ja plaanid. Esiteks oli mul naabrite juures piilumas käimise ajast meelde jäänud, et vannitoa lagi on türkiis. Sellest tuli kohe mõte kogu värvilahendus selle külge põmida. Nii kui kuskil midagi türkiisjat ja vannituppa sobivat nägin, pidin selle saama. Ka hankisin värvi, millega värvimata sahtliboks üle võõbata. Sellega sain ennatlikult juba millalgi suvel valmis. Ka ostsime ennatlikult suure riiuli, mille peegli alla tahtsin saada. Ideaalis oleksin tahtnud kogu peegliga otsaseina laiaks riiuliks teha, aga kui kolima hakkasime, selgus, et niisama lihtne kõik see elu ja värk ikka ei ole.
Lõpuks, pärast kirumist ja saagimist, sai nii, et me ei löögi nägu pestes otsmikku regulaarelt vastu riiulit. Aga pooled minu kosmeetikumid pidid end ukse taga kummutil rivisse võtma.
Nüüd olen juba ära harjunud, et lappan oma iluarsenali mugavasti kummuti peal laiali ja tatsan kummuti ja vannitoa vahet.

vannituba1
Trepimademele sai kummut. Otse uks magamistuppa, paremal vannituba (vasakul kunku, aga seda pole näha ja ei näita ka)

vannituba32
Vaade vannituppa ja selle “auguga” riiulile. Piklik riiul-peegel vasakul on ka endiste naabrite pärand, nagu ka ebavajalikult suur peegel otsaseinas

vannituba3
Vaade vannituppa (modellidel oli vesi ka sees :D)

vannituba4
Vaade vannitoa aknast

vannituba5
Suurimad vannitoa fännid

September 13 ehk terrass

Pikka juttu praegu enam ei jõua, aga vähemalt sain pildid tehtud. Ei viitsinud küll Härrat ära oodata, et saaks näidata ka, kuidas siis on, kui vahesein ees on. Aga peate lihtsalt uskuma, et trepikoja ja meie terrassi vahele on võimalik tõmmata vahesein, mis aitab vältida olukorda, kus meie oma kanakoiba närime, kui naabrid lifti ootavad ja keegi ei tea, kuhu vaadata…
Üleüldiselt olen marurahul, et meil on nüüd otse korterist pääs terrassile. Soojal päeval oleks nagu üks tuba juures. Ja korterisse saab igal ajal kergelt värsket õhku lasta nii, et tänavamüra sisse ei pea laskma.

dsc_1350
ENNE: Vaade terrassile lastetoast

dsc_1351
ENNE: Kivid vajasid veel survepesu

dsc_0210
Pääs esikust terrassile

dsc_0211
Vaade terrassile

dsc_0212
Vaade terrassile

dsc_0217
Terrassi kohal on rõdu, kuhu pääseb magamistoast

dsc_0219
Terrassilt on otsevaade lifti juurde. Vaheseina ei õnnestunud mul üksi vahele tõmmata.

dsc_0224
Noorehärra tõestab, et terrassilt kukkumiseks peab väga osav ja sale olema. Turvameetmeid on rakendatud

September 12 ehk kellegi teise jipikaijee

Samal ajal, kui mina mõtlen, et oh, ma ei viitsi täna kolme kükki teha, kükitan parem niisama, tahab üks eesti poiss siin Dresdenis maratonile minna. See tubli on Albertroberti isa. Albert ja Robert on meie suured sõbrad. Kui neid parajasti nähtaval ei ole, siis BB muud ei räägi, kui et „selle lille kinkis mulle Albert“ või „mamma, palun kotti, ma tahan Albertile kingitused kotti panna“. Siis, kui BB ja Albert kokku saavad, siis on aga suure armastuse asemel suur kriiskamine ja iga kümne minuti tagant on vaja kinnitada, et keegi ei ole kadekops ja meelega midagi paha teinud. Sellised naljakad tegelased.
Tegelt tahtsin aga täna rääkida hoopis tegelasest Albertroberti Issi. Sellest, kes tahab maratoni jooksma minna. Ta on väidetavalt ennegi jooksuüritustel käinud, nii et on dokumenteeritud tõestusi selle kohta, et ta (toonitame veelkord – erinevalt minust) joosta oskab. Ja mul ei ole aimugi kui ammusest ajast (võibolla üsna hilisest, aga mis siis) unistab ta sellest, et saaks kuulsale New Yorgi maratonile. Tegelikult ei olegi ju tähtis, kas unistus on vana või noor, kui see täide läheb, on ikka jipikaijee.
Meie kohalik toidupoekett pakubki nimelt jipikaijeed. Jama on ainult selles, et sellele konkureerivad ka teised. Ja nagu sotsiaalmeediaajastule kohane, on otsustavaks see, kui paljud inimesed viitsivad sinu pärast klikkida.
Sellepärast palun ka teid, kallid lugejad – kui see teile haiget ei tee, äkki hääletate ka Albertroberti Issi New Yorgi maratonile.
Kui mitte muu pärast siis – kui tihti te ikka saate võimaluse lasta sakslastel selle eest maksta, et eestlane oma jipikaijee saaks?
Kui ma õigesti aru saanud olen, siis panevad meie toidupoe-sakslased kokku 13-liikmelise meeskonna, kes siin mööda Dresdenit trenni vehkima hakkavad, et aasta pärast nagu ludinal mööda New Yorki lipata. Mõnus, eks! Muidugi on idee selles, et kõik ülejäänud kodanikud ja reisijad ainult tolles poes sisseoste teeks ja seepärast saadetakse hääletaja meili peale ka allahindluskupong. Kui te seda ise ei soovi, võite mulle edasi saata, ma hea meelega käin oma kodupoes sooduskupongiga lehvitamas.
Ahjaa, hääletamiseks minge SIIA ja otsige Veikot. Veiko oma blogis on juhised ka, kes neid vajab: SIIN.

robi-tuleb
Robert: Ma olen nii rõõmus, kui te issi eest hääletate ja ta maratonile saab
robi-laheb-ara
Robert: Kui te issi eest ei hääleta, siis tänan tähelepanu eest ja pakaa

September 11 ehk sügis

Mõned ütlevad, et sügis on just siuke aeg, kus on pea ideid ja keha energiat täis ja nüüd tahaks äkki hakata kõike tegema ja korraga. Mul on vastupidi – mul tulevad tuhinad kevadeti.
Sügisel tuleb mul kohe kaamos ja jonn – ma ei taha plätasid kappi panna, ma ei taha salli kaela ümber keerata, ma ei taha ma ei taha ma ei taha
Suvi kestis meiekandis seekord harukordselt kaua – veel eelmine nädal oli 30 kraadi sooja. Siis aga tuli vihm ja ajas kõik selle ilusa ära. Nädalavahetusel hakkas minu silmis ametlikult sügis – RSS jäi nohusse ja palavikku, mina vahetasin esikus plätud kummikute vastu välja ja väsisin ära. Ja kui pühapäeval sõbranna külla tuli ja teatas, et hurraa, ma olen lapseootel, siis ma peaaegu ei suutnud naeratada ja õnnegi soovida, sest kergendustunne, et see mina ei ole, oli nii suur, ja ma lihtsalt mõtlesin, et jeerum, kuidas sa küll jaksad ja on sul siis nüüd tõesti vaja või…
Sealjuures on mu oma oodatud lapsed viimasel ajal haruldaselt mõnusad olnud. Palavikune RSS magas ja jõi, kuni palavik üle läks ja praktiliselt ei vigisenudki, kuni jälle ronimis- ja naeratuskonditsiooni sai. Täna hommiku jalutas BB pärast ärkamist minu juurde ja teatas pehmel kõlaval häälel: „Tere hommikust, Mamma! Mina magasin hästi.“ Ja ronis siis vennale musi andma. Vend naeratas ja keeras oma lagipea õele vastu kaela ja ütles: „Bita!“ Ja mina peaaegu ei heldinudki, sest selline vaatepilt hakkab juba nii tuttavaks saama. Pärast seda sõid kõik oma hommikused pudrukausid tühjaks ja lasid juuksed ära kammida. Kuna mina (see vinguv ja väsinud) üksi kahte last lasteaeda viia ei tahtnud, küsisin BB käest, mis ta arvab, kas ajame haige Papa voodist välja või ta ootab kodus, kuni ma RSSi lasteaeda viin. BB palus, et ta võiks seni multikat vaadata ja las Papa magab. Kui ma vaid napid 10 minutit hiljem tagasi jõudsin, sest RSS ei korraldanud lasteaias stseeni, istus preili kenasti diivanil ja kogu elutuba oli korras. Minu teate peale, et nüüd on tema kord, küsiti mult ainult, kas ma paneks teleka ka kinni. Palun.
See ongi seesama laps, kes neli nädalat tagasi kõhuli põrandale viskus ja röökis, et tema ei lähe mitte kunagi magama/tema ei taha mitte kunagi midagi süüa/tema tahab Albertrobertiga mängida ja kohe?
Mis toob meid sujuvalt jälle selleni, et ainuke, kes siin majapidamises vingub, olen mina. Kogu aeg on midagi valesti. Sügis on.
Muideks, kui juba aastaaegadest jutt on… BBle õpetati mõned kuud tagasi lasteaias aastaaegu ja nende juurde kuuluvaid sümboleid. Lõpuks anti igale lapsele pilt, kus oli neli personifitseeritud aastaaega (nt kevad noor neiu õitsva põõsaoksaga) ja paluti värvida ära see, kes nad ise on. BB värvis ära kevade (sest ta on mais sündinud ja Manu-tädi ütles, et ta on kevad) ja siis käis pärast tükk aega kodus ringi ja teatas kõigile: „Mina olen kevad. Sina oled sügis, Papa. Mamma, kes sina oled?“ Kalendri järgi peaksin nagu talv olema, aga süda ütles: „Tead, mina olen ka kevad. Aga varakevad, sina oled hiliskevad.“
„Ei. Mina olen ei ole hilikevad. Mina olen kevad. Aga RSS?“
„RSS on suvi. Vaata, kuidas ta särab nagu päike.“
„Jaa, RSS on suvi!“
Kui see suvi aga eile õhtul magama minnes veerand tundi täiest kõrist röökis, sest ta ei ole endiselt veel harjunud ilma tissitamata või kärus kussutamata magama jääma (mõni õhtu küll juba õnnestub), siis ei olnud meil meeleolu küll päikseline. Kuna tissitamine enam kõne alla ei tule, siis „viskas“ üks porine Härra lõpuks selle röökiva päikse kärusse ja läks temaga õueringile. Ma ei tea, kaua RSS veel jalakäijaid ja kohalikke kõutse kiusas, aga minu sisemise kella järgi umbes poole minuti pärast oli Härra koos magava pojaga kodus tagasi. Ja ikka jätkus tal õigust viriseda, et kuidas poeg aru ei saa, et tema vaene vana haige mees on ja ei jaksa-taha-saa külmas õues jalutada vastu ööd.
Üks haige Härra on nimelt ka üks äärmiselt viril kaaslane. Küsid, kas ta süüa tahab, vastab, et ta on haige. Küsid, kas ta Opale helistas, vastab, et ta on haige. Küsid, kas ta rohtu tahab, vastab, et ta on haige. Vahet pole mida küsid, ikka vastab, et ta on ju haige-eeee-eee.
Igal juhul – kena tegusat sügist kõigile hakkajamatele.

September 9 ehk ma ei ole Sulle

Selle suure tähega Sulletamisega on nüüd nii kaugele mindud, et kodanikud eestlased on hakanud Mulletama.
Jah, panin hiljuti tähele, et muidu täiesti kirjaoskajana näiv eestlane kirjutas minule ehk mulle suure emmiga. Ma tean küll, et ma teen siin blogisügavikes trükivigu arvestamata umbes kolm jämedat kirjaviga postituse kohta, ja seega võiksin oma mulgu siinkohal kinni hoida… aga selline Mulletamine, noh, see ajas ikka ahastama küll. Ja naerma kah. Mis asi see Mulle on? Ma ütlen misasi – määramata protsendiga lahus grammatiliste teadmiste vähesusest ja äärmisest enesetähtsustamisest.
Eks ma panen kogu selle sulle-Sulle teema juures ka vähe tiiuereltit*, nii et võib küll mu üle vaikselt irvitada… aga… las ma nüüd lasen auru välja, eksole…
Ma saan aru, et need, kes ainsuse teise isiku suure tähega kirjutavad üritavad hästi viisakad olla, aga kuulge, meil on eesti keeles viisakas olemiseks teietamine. Ja kui me enam ei teieta, siis võid ju minu poole pöördumisel kasutada ainsuse teist isikut tähistavat asesõna. Kusjuures, asesõnad kirjutatakse eesti keeles väikese tähega. Väikese! Suure tähega kirjutatakse nimesid.
Sorry, aga minu nimi ei ole Sulle.
Okei, mõnes olukorras annan isegi mina Sulletamise andeks. Kui näiteks saan kutse mingile hirmus peenele üritusele ja aga sõber, kes kutse saadab, on nii lähedane, et „Teie, proua Koduperenaine“ oleks olnud imelik kirjutada. Noh, sõber oleks nagu mõelnud, et „jubedalt tahan sulletada, sest me oleme ju juba nii ammu sina peal“, aga „mu üritus on nii peen, et kuidagi ei kõlba lihtsalt väikese tähega vehelda siin siidipaberi peal“. Siis, okei, annan andeks.
Muus osas. Muus osas võin muidugi õhtuni plämada, aga praegu piirdun sellega, et… kui see suure tähega asesõnade kirjutamine hakkab ajus selliseid trikke tegema, et Mulled tekkima hakkavad, siis… oeh.
Kui kellelgi on pretensioone minu kohatu plahvatuse osas, siis võib need muidugi Mulle edastada.

LAHTIÜTLUS: Grammatikareeglite osas palun konsulteerida Eesti Keele Instituudi, mitte Dresdeni koduperenaisega. Nemad teavad, mis teile tegelikult hea on.

*Tervitused siinkohal proua Ereltile boolingusaalist.

September 8 ehk transformatsioon lastetuba

001
ENNE: Madrats oli ajutine
002
ENNE: Sorry, prügikoti oleks viisakas inimene võinud eemaldada enne pildi tegemist
003
ENNE: Endiste naabrite poolt jäetud seinariiuli kohal on kohutavad laigud, millega ei oska midagi peale hakata

Lastetuppa jätsid naabrid samuti (meie loal) halli aktsentseina sellisena, nagu see neist jäi. Õnnetuseks jäid küll seinale pisikese riiuli kohale koledad plekid. Otsin veel, mida sinna peale kleepida, sest päris nii kõrgeid raamatuid, mis kõik plekid ära kataks, meil ei ole. Pealegi vahetuvad raamatud vastavalt noore preili lugemishuvile.
Igatahes otsustasime muidu mahedasse valge-halli tuppa tuua põhivärviks rõõmsa sooneutraalse kollase. Too on küll peamiselt laiguti esindatud, aga ega rohkem olekski vist liiga palju. Üks korralik lastetuba on niikuinii nii värvirohke, et igasugune aktsentvärvitamine on ebavajalik.

004
PÄRAST: Lastetoa uks olgu alati avatud

Laste nariga oleme marurahul. Kuna alumine korrus nii madal on, võib noorehärra rahuliku südamega sinna üksi tuduma jätta, peapõrutuse saamise oht on minimaalne. BB on juba ammu harjunud magama ülemisel korrusel ja kuigi muidugi võib karta, et ta sealt kukub, siis ohtlikumad ajad on meil alles ees. Siis, kui kaks pärdikut koos ülemisele korrusele onni mängima lähevad, ja noorem vanema niiviisi põrandale viskab, et viimane rangluu murrab. (Oh, flashback…)

005
PÄRAST: Kollaste ja valgete kastide asetust saab vabalt muuta ja ka laepallid (laternad) on väga kergelt eemaldatavad.

Väga IKEA-nägu IKEAst toodud sahtliboks-trepp on muuseas oluliselt tugevama konstruktsiooniga ja kindlam, kui tundub. Pean tõesti kiitma, et on hea asi. Sobib nii trepiks kui ka niisama istumiseks või ka istumiseks-joonistamiseks. Rääkimata muidugi asjade ära paigutamisest. Ja kuigi BBl oli redelist käimine selge, siis tundub trepp ikkagi kuidagi mõnusam voodisse pääsemiseks.

006
PÄRAST
007
PÄRAST

Kuna meie kaunis kuldse raamiga peegel mujale ei mahtunud-sobinud, sai see lastetuppa üles. Kuna lastetuppa sai ka kuldne põrandalamp, siis mõjub tegelt päris hästi. Ka minu armas poster sai lastetoa seinale. Tänu kollasele Dresdeni linna logole sobib veel eriti hästi.

008
PÄRAST: Lastetuppa sai üles ka kiivriposter

Korteris on kaks pääsu terrasssile ehk suurele rõdule – üks esikus, ehk kohe lastetoa ukse ees, teine lastetoas. Esiti mõtlesime, et äkki lastetoa oma üldse ei kasuta, aga tegelikult on väga mõnus praeguste kuumade ilmadega see lahti hoida. Nii võib mäng sujuvalt terrassile üle kolida.