Veebruar 10 ehk 99 täis

Kuna sotsiaalmeedia täna valdavalt sinimustvalge ja kiluvõileivane on, ei saaga mina kuidagi teemast ümber. Ja miks peaksingi.
Kuigi ei ole täna midagi pidulikult eestlaslikku teinud, ei teinud hommikusöögiks kamagi, nagu varem olin unistanud, olen ikkagi, ja tegelikult juba mõnda aega, selle päeva peale ja Eesti peale mõelnud. Noh, mitte niivõrd poliitilises või geograafilises, vaid pigem kultuurilises ja tunnetuslikus mõõtmes. Et vaatan oma väikseid pool-sakslasi siin ja mõtlen, et see teine pool neist peaks ikka teadma, kust nad tulevad ja et nad hommikusöögiks kama tahavad, mitte Leberkäset. Sest mul ei ole kama, kas on kama või ei ole. Kama peab olema. Ma ei tea miks. Korraliku väliseestlasena kuulasin ka presidendi pöördumist välismaal elavate eestlaste poole ja ta ütles: „Välismaal elades on iga pisike asi nii tähtis. Must leib, kilu, sült, kõik see saab hoopis teise tähenduse.“
Küllap nii ongi. Sest milles kogu see eestlus, see nii mõõtmatult suur asi, siis veel väljendub, kui mitte pisikestes asjades. Sellepärast… ja selle pärast, et ma lihtsalt juba selline Väljakutse-Valve ja Projekti-Priidik olen, otsustasin ühe Eesti-Väljakutse ette võtta.
Laste mõttes võiks küll vast 110. aastapäevani oodata, aga mina ei malda. Ma tahan, et lapsed juba praegu õpiks suhestuma kõigi nende pisikeste asjadega. Ja eks ma teen seda ju paljuski ikka enda jaoks. Et ma end siin eemal ikka eestlasena tunneks. Ja kui siis lastele midagi külge hõõrdub, väga hea. Ja ega Härralgi Eesti-teadmised mööda külgi maha jookse.
Niisiis:
Proovime Eesti Vabariigi 100. eluaastal teha 100 „Eesti-tegu“.
Eesti-tegude all mõtlen igasuguseid tegevusi, mis mulle Eestiga seostuvad. Mõtlen rahvuslikke traditsioone sama palju, kui perekondlikke. Just neid pisikesi asju, millele president viitas.
Noh, näiteks sööme musta leiba, kilu ja sülti, laulame hümni, loeme Kalevipoega, vaatame Laulupidu. Traditsioonilisemast otsast. Ebatraditsioonilisem ots peab ka olema, sest „tegusid“ peab ikkagi ju sada olema! Nii et läheme kiikuma (noogutades mitteametlikule rahvusspordile), kanname helkurit (sest Eestis peab), teeme e-etteütlust (sest emakeel on nii oluline ja kui veel komad ka õige koha peal on, siis mis veel tahta!), maalime pildi ainult sinise, musta ja valge värviga, sest nende kolme värvi nägemine ükskõik kus ja kunas seostub alati Eestiga. Minu mõttelises nimekirjas on praegu umbes 55 sissekannet sellistest „pisikestest“ asjadest. Pluss umbes 30 rooga, mis on kahtlemata kodused! (Kui Härralt küsisin, siis tema ütles, et ma teeks seda ilma tomatita hakklihakastet, sest sellist polnud tema enne näinud, kui mina välja ilmusin ja kas see ei olegi teie ametlik rahvustoit või?)
Aga kui teil, kallid lugejad, mõtteid on, milliseid „Eesti tegusid“ me veel korda võiks saata, siis olen üks suur kõrv!
Muidugi kavatsen projekti võimalikult suures ulatuses fotojäädvustada ja kõigiga jagada, kes vähegi viitsivad oma näpu üle instagrammivoo libistada.
Ilusat 99. sünnipäeva Eesti Vabariik. Head sajandat eluaastat!

Veebruar 8 ehk sulla-mulla

Esiteks muidugi: palju õnne mulle sünnipäevaks!
Jah, sai jälle üks ringi ümber päikese tehtud.
Tähistasin seda muidugi selle sama planeedi peal, kus kõik need aastad jõlkunud olen, aga geograafiliselt olin siiski uues kohas – Praha kaguservas. Seal on nimelt üks veekeskus, mille hotelli mind oodati. Kuna Oma-Opa tahtsid kõigi lastega koolivaheaja puhul minipuhkusele minna, aga leidsid, et kahe mitte-iseseisva-ujuja passimine võib üsna koormavaks minna, võtsid nad RSSi asemel hoopis minu kaasa (teised kaks lapselast on juba iseseisvad ujujad – 11 ja 14).
Hotell oli viisakas ja koridoriga selle külge liidetud (et hotelli külastajad vannimantlis toast ujuma saaks minna, nagu saksad ikka) veekeskus oli tohutusuur. Ma mõtlen too-huu-tuu-suur: kolm korrust, lugematud basseinid, vähemalt viis suurt mullivanni, kaks jõge (üks tugevama vooluga), üksteist liutoru (igaüks millegi poolest hullem kui teine), lugematud saunad (üksnes soome saunade valik oli: 100, 90, 80, 65 ja 60 kraadi, ja kui ma nüüd järele mõtlema hakkan, siis 60-kraadist oli vist kahe erineva niiskusastmega; aurusaunu oli… rohkem). Õueala oli küll kinni, kuigi ühte basseiniossa õues lubati ujuda ja ka õuesaunas võis käia. Muidugi baarid, ja kohvikud ja restoran ja lamamisalad ja isegi baldahiinvoodid. Lisaks said soovijad kasutada 8-meetrist sukeldumistünni, sest basseiniks seda paari meetrise läbimõõduga süvaveekogu nimetada ei saa. Sukelduma me ei läinud. Küll aga peaaegu igale poole mujale.
See tähendab muuhulgas ka seda, et mina, oma kõrges vanuses, või pigem – oma kõrge vanuse tõttu, läksin ka kõigi liutorude peale, või sisse. Oma nimelt reetis, et Ujuja-a-14 olevat enne reisi elevil olnud ja hüüdnud, et tema tahab ilmtingimata tädi-Pga torudesse minna. Mina selle peale muidugi elevile ei läinud ja midagi hüüdma ei hakanud. Enne reisi olin ainult rõõmus, et saan end lamamistooli raamatuga horisontaali visata ja vahepeal oma mitte-päris-iseseisva-ujujaga mõnes basseinis või mullivannis sulpsida.
Sünnipäeva päeval, pärast õhtusöögi-eelset veiniklaasi mõtlesin aga bravuurikalt, et kui mitte nüüd, millal siis veel! Pärast õhtusööki, tundes, et vein on piisavalt lahjenenud, seadsin Ujuja-a-14 fakti ette, et kui siis, kohe. Demonstreerides piisavat vastumeelsus (ikkagi 14 a ju!), mindi viivitamatult ujumispükse jalga tõmbama. Lubanud Ujuja-a-11el ja Opal meiega liituda (viimasel puhul pealtvaatajaks), läksimegi liugu laskma. Lasin endale metoodiliselt kõik 11 ette näidata ja proovisin kõik läbi. Ka selle, mida Ujuja-a-11 keeldus proovimast, sest see on hirmuäratav. Nimelt selline üsna lühike toru, mis viskab su kohe lehtrisse, mida mööda ringitad, kuni läbi lehtri augu 2,5-meetrisesse veetünni prantsatad.

lehter
Läheneb õigesti lehtri suudmele (pilt varastatud Aquapalace Prague kodulehelt)

Minul õnnestus see nii graatsiliselt, et muutsin keset lehtrit kuidagi suunda ja vajusin pea ees tünni… teadmata sealjuures, kuspool on tünnist välja saamise võimalus. Vee all olin siiski nii palju terane, et tajusin, et parem on kõige pealt otse üles tagasi minna (lootes, et järgmine kodanik mulle veel pähe ei prantsata), sügavalt sisse hingata, ja siis pigem horisontaalselt kui vertikaalselt asuda väljapääsu otsima.
Õnneks oli see eelviimane toru ja viimane oli nii maru naljakas, et selle tegin korra, nii tähistamise mõttes, veel läbi. Enam ei olnud nii naljakas, nii et läksin sauna ära. Või noh, arvasin, et lähen sauna ära, aga neil oli (kahtlemata minu sünnipäeva puhul, miks muidu) korraldatud uhke lasershow, mida oodates sõin pool-salaja ühe jäätise ja ei saanud vastu panna ahvatlusele mõlemad jõed veel korra läbi ujuda.
Tõrvatilk kogu puhkusel oli see, et meie noor daam, see mitte-veel-päris-iseseisev-ujuja ei tundnud end eriliselt hästi. Punnitas ikka aegajalt mingi palaviku välja. Õnneks olid meil arstimid kaasas ja voodeid ja lamamistoole ja Opasid piisavalt, et laps puhata sai. Aga selline särasilme õnn sellest, et lõpuks ometi saab basseini, lõpuks ometi lõputu vesi, seda nägime vaid vilksamisi. Ei jäänd muud üle, kui tõdeda, et tuleb tagasi minna.

PS Lisateave: horisontaalis lugesin Jennifer Egani „A Visit from the Goon Squadi“, mis oli hea, kuni tuli kuues peatükk, mis oli erakordselt hästi kirjutatud, ja siis oli jälle hea. Egan „eksis“ siin kõigile algajatele kirjanikele õpetatava reegli „ära plõksi vaatenurkade vahel, vaid lase lugejal ühe karakteriga ära harjuda“ vastu väga süstemaatiliselt ja nii tõhusalt ja toimivalt, et see tegi südame alt soojaks. Üks suur keskmine näpp kõigile neile, kes arvavad et kirjandust kui kunsti võib karpi suruda! Määrige pähe oma reeglid! Aitäh Eganile selle eest!

Veebruar 7 ehk Piret

Ma ei tea kui vana või uus uudis see on, mille otsa ma komistasin, aga… Kalev (kiusajad aastat 1806, mitte see oma poja isa) valmistab nüüd uut šokolaadi. Nimeks Piret.
Kui keegi kunagi mult küsinud oleks, milline oleks minu lemmikšokolaad, siis kõhklematult – parajalt mahe piimašokolaad rohkete tervete röstitud metsapähklitega.

piret
Ekraanitõmmis kalev.ee lehelt ilma loata. Palun vabandust.

Kalevi Piret on otseloomulikult piimašokolaad röstitud metsapähklitega.
Suhkrut, kusjuures, ma endiselt süüa ei taha. Sellel teemal äkki järgmine nädal veel, sest lugejad on küsinud. Praegu pakin asju, et sõita minipuhkusele SPAsse. Ka sellest järgmine nädal. Kolmkeelsuse postitusega loodan täna õhtul valmis saada. Aga see oleneb kahes vigisevast tegelasest sama palju kui minust. Lähen neid nüüd kasima ja teki alla toppima.
Aga proovige Piretit ja andke teada, kas mulle maitseb! Hea, et see Selver ikka nii kaugel on!

 

Veebruar 6 ehk aitäh, saksa keel!

BB lõikus paberist väikseid nelinurkseid tükikesi ja rääkis, et see on tema muusika kaart ja see on tema muusika kaart ja see on hoopis tema muusika kaart. Tõi mulle ka ühe ja rääkis, et sellega saab seda muusikat ja seda muusikat ja seda laulu ka kuulata ja et võtku ma oma kaart, siis ta saab Papale ja Rassule ja Amaliale ja tema vennale ja veel poolele maailmale ka muusika kaardid teha ja kas ma tahan ka veel ühte muusika kaarti.
Mina mõtlesin, et ohoh, selline 21. sajandi laps, lõigub mälukaarte, või? Et pistad masinasse ja tuleb muusika. Väga peen.
Veerand tundi hiljem, kui laps ikka ringi käis ja kõigile kaarte jagas, selgus, et tegemist on kontserdipiletitega. Sest kontserdil saab ju seda muusikat ja seda muusikat ja seda laulu kuulata.

die Karte – pilet

Veebruar 5 ehk kaissu?

Tõstan palavikuse BB, kes teleka ette diivanile kustunud oli, voodisse. Avab silmad, suust väljub ühtlane inin. Viuks.
“Kas ma võin sulle midagi süüa tuua?”
“Viuks-ei-viuks.”
“Juua? Vett?”
“Viuks-ei-viuks.”
“Mida sa sooviks, kas veel tukkuda?”
“Viuks-jah-viuks.”
“Hästi, ma jätan su siis tukkuma. Kas sa tahad kedagi kaissu ka? Keda? Mister Arcticut? Lud? Lammast?” BBl vahetab nimelt kaisuloomi suva järgi – kõik peavad ju vahel kaissu saama, mitte ainult üks väljavalitu; ja keegi ei tea kunagi, kelle kord parajasti on.
“Ei. Viuks. Venda. RSSt.”
Muidugi tõin venna kaissu. Kuni õde oli nõus venna jälle Mister Arcticu vastu vahetama.

Venna kiituseks peab ütlema, et tema on viimase nelja nädalaga kaks sentimeetrit kasvanud. (Muidugi on võimalik mõningased eksimused mõõtmistulemustes, aga meie seinajoonlauale nii igatahes kirja läheb – 12.1 – 80 cm, 12.2 – 82 cm). Jõudis järgi sellele “saksa keskmisele”!

RSS oli ka palavikus, aga erinevalt õest, tema haigena ei inise. Magab, kuni parem hakkab.

Veebruar 4 ehk ööelu

Jaanuaris raporteeritud väikevenna sülefaas on möödunud, panin ma täna enda suureks üllatuseks tähele. Ei mäleta, millal minust viimati nii kramplikult kinni hoiti, et hommikuputru keedetud ei saa.
Ka ei nõua BB enam, et öösiti lamp põlema peab. Täna öösel oli ta näiteks millegipärast maru heas tujus. Oli õhtul end venna madratsi teise otsa kerra tõmmanud ja esines vahemikul südaöö kuni varahommik selgete avaldustega.
„Mamma, RSS tudub. Mina armastan oma vend RSS.“
„Minule meeldib, kui tuli ei ole, mamma!“
„Mamma, mina nägin, et oli koll, aga see oli hea koll. See oli üks ilus unenägu.“
Iga avalduse jaoks tõsteti end istukile ning neile järgnes kohene pikali langemine ja edasi magamine. Unes rääkija?
Väikevend on samamoodi heatujuärkaja. Ja viimasel ajal, äkki kuu?, on ta haruldaselt sageli ärganud öösiti selleks, et tunnike või paar rõõmsalt mängida ja siis edasi magada. Mitte iga öö, aga piisavalt sageli, et panna mind kukalt sügama, et mis ta nüüd siis hommikuni magatud ei saa.
Selle kohta vastas internetisügavikest üks populaarteaduslik artikkel sedaviisi, et tegelikult olen hoopis mina imelik oma õhtust-hommikuni magamisnõudmisega. Öö jooksul kaks korda magamine ongi inimestel geneetiline norm. Või noh, oli. „Alles“ 18. sajandil tekkis muudatus unekäitumises, sest hakati end päeval nii ära ruunama, et „esimest und“ hommikuni jagus. Enne oli ikka tavaline, et magati esimene uni, siis tehti muid pimedasobilikke tegevusi (nt palvetati, jätkati sugu, vesteldi või käidi isegi sõpradel-naabritel külas) ja siis magati teine uni. Ühtlasi jättis teadusartikkel ka mulje, et magamisrütmil ja stressitasemel võib olla seos. Mis jällegi kinnitab minu isehakanud kõigeteadlase arvamust, et RSS elab oma lasteaiastressi niiviisi keskaegsest öörütmi järgides välja.
Päeval jookseb ta naersuil lasteaeda ja ei pahanda üldsegi, aga öösiti on vaja nimelt minu rinnakorvikõikumist. Muidugi teeb ta ju eemalolekut tasa.
Ja kuigi ma mõtlen, et jube tore oleks, kui mina saaks oma päeva jooksul ära ruunatud keha hommikuni madratsile jätta, siis ei ole mul tegelikult selle vastu, et mind kellelegi vaja on. Maru hea tunne on, kui kellegi nutt vaibub lihtsalt selle peale, et ma ta oma rinnale tõstan.
Lasteaia- ja eemalolekustressi osas proovin esmalt ühte teist nõksu, mida hea sõber soovitas. Eile alustasin sellega, et jätsin õhtul BB üksi elutuppa meisterdama ja kadusin RSSiga pooleks tunniks magamistuppa koos mängima. Mitte tema-mängib-mina-loen-raamatut-mängima, vaid mõlemal-käed-mänguasjakastis-mängima. Täna öösel noorehärra ärkas ainult paar korda selleks, et kontrollida, kas ma ta kõrval olen, ja magas hommikuni välja. Isegi õe kaunid avaldused ei seganud tema und.