August 11 ehk staycation

Staycation ehk moodne välismaine termin siseturismile. Sellisele, mille kõrgeim tase on see, kui ei pea isegi naaberkülla sõitma.
Sellise puhkuse just võtsingi. Keset kolimist ja vahetult enne suurte tõlkeprojektide ja tööotsingutegude tähtpäevi.
A teate, kallid lugejad, staycation oli nii äge. Et seda täiel rinnal nautida saaks, jätsin lapsed lasteaiast koju, kutsusin külla kallid eestlased ja tegin tiheda kava.
Eestlasteks olid Naerusuine, Kannatlik, Kena ja Tegus. Tegelikult olid kõik naerusuised, kannatlikud, kenad ja tegusad. Hoolimata sellest, et üks ainult kolmene ja teine mõttes kahtlemata juba esimest pinalit ja kooliseelikut valimas. Kõigiga oli hea.
Mis hea ei olnud, oli see, et BB tundis end kuidagi häiritult, jonnis ja vingus harukordselt palju ning, mis muidugi ei aidanud, sõi ja jõi tavapäraselt vähe. Viimase puhkusepäeva lõpuks oli mul sellest teatrist, juba nimetatud asjaoludest (kestev kolimine, virvendavad tähtajad) ja Interneti välja kolimisest (aga mitte sisse kolimisest!) pea nii segi, et ei osanud vinguva BBga muud peale hakata, kui tema peale röökida. Võin kinnitada – ei ole hea mõte. BB rahunes maha pärast seda, kui mina maha olin rahunenud ja talle kinnitanud, et kõik on tegelikult hästi ja et ta on ikka minu armas ja hea tüdruk ja ma teda väga-väga armastan. Aga jube piinlik oli küll. Nii selle pärast, et ma oma jõmpsikat kontrollida ei suuda, kui selle pärast, et ma pinge alla sattudes nii ebapedagoogiliste vahendite poole pöördun. Häbi!
Aga nagu Kena ütles: „Elad üle!“ Elangi. Teen omad järeldused ja olen edaspidi parem.
Ausalt.
Aga tagasi ilusa juurde.
Staycation! Puhkasime Dresdenis. Imetlesime seda, kui tohutult roheline ja lapsesõbralik Dresden on. Ma olen tõenäoliselt juba kelkind, aga Dresden on pindalalt väidetavalt Berliini ja Hamburgi järel Saksamaa kolmas linn (isegi suurem kui München!). Kuna elanike hulka puid ei loeta, siis rahvaarvu tabelis langeb ta aga järsult umbes 15. kohale. Nii et on puude ja parkide ja mänguväljakute jaoks ruumi küll ja veel.
Isegi ühe täiesti korraliku lahmaka loomaaia jaoks oleks ruumi, aga õnneks on kohalik loomaaed hoopis hästi mõnus kompaktne ja ka väikestel jalgadel läbitav (ma tean, minu omad on lühikesed nagu valel) ning väga hea loomavalikuga. Näeb ära suurema osa olulistest aabitsaloomadest (E nagu elevant, F nagu flamingo, G nagu gaelkirjak gorilla jne), ilma et peaks sealjuures müttama mööda kümnetest sõralistest (no disrespect to sõralised).
20160823_100945
Loomaaia tagavärava juurest saab teha ägeda pargirongitiiru otse Volkswageni autotehasesse, kus jutu järgi saab näha, kuidas autosid tehakse. Noh, kui parajasti filmivõtteid ei ole ja uksele jäetud pintsakus turistipeletajast töötaja sõbraliku naeratusega ei soovita: „A vaadake Youtube’ist, kuidas autosid tehakse!“ Aitäh, Fedja!

parkeisen
Me tegelikult sõitsime sinisega, aga kuna ma pilti ei teinud siis… (pilt varastatud – sorry!)

Kuna meil kodus internetti ei olnud, nagu juba märgitud, siis ei saanud selle soovitusega suuremat peale hakata. Nii läksimegi hoopis muuseumisse. Sellisesse, mis oligi huvitav. Väiksed ja väiksemad lippasid poolteist tundi eksponaadi juurest eksponaadi juurde, näppisid, proovisid, katsetasid, imestasid, nuusutasid sokki, itsitasid ja lasid ajurakkudel areneda. Äärmiselt tervitatav. Samavõrd tervitatav ei olnud see, et tööd anti ka tallrakkudele. Väikesed väsisid ja väsisid suuredki. BB jäi keset trammipeatust mul süles magama, tõusis hiljem uue kodu lastetoas, ütlemata pahur. Oeh.
Järgmise päeva turistitiiru sättisin plaani järgi küll nii, et kõndima peaaegu ei peakski. Ometigi läks nii, et siit-sealt oli tramm käigust maha võetud või oli vaja teist või kolmandat oodata või lisahaak teha, sest üks daam (khm) ei olnud hommikusööki söönud ja nõudis kohvikusse minemist. Tüütu, aga see-eest said kõik berliini pannkooki proovida.
Berliner_Pfannkuchen
Berliener ehk Pfannkuchen on muidugi moosipall (pilt varastatud – sorry!)

Kulinaarne vahepõige: turistid sõid Kaiserschmarrni ehk Austria pannkoogi-omleti, Knödleid ehk Klösse ehk leiva-taignapalle, karri(pulbrigaketšupiga)vorsti, Brezelit ehk soolakringlit, Weisswursti ehk valgeid vorste ja jõid muidugi õlut. Aga ka piimagrappat. Viimast saab meie äärmiselt eksklusiivsest maailma kaunimast piimapoest (Guinessi raamatusse kantud), kus, tõele au andes, käivad küll ainult turistid, aga hei – need me ju olemegi!

Tavaturistile kohaselt jõudsime muidugi ka teatriplatsile ja uuele turuplatsile ja vanale turuplatsile, vaatasime üle platside ääres olevad barokkhooned, põlenud seinadest taas üles ehitatud linna, Ampelmanni ja Ampelfrau.
Tegus läks isegi üles Jumalaema kiriku torni, kasutusel alles aastast 2005 (pärit 18. sajandi esimesest poolest), ja pärast ühe teise, Jumalaema kiriku poole vaatava torni tippu kah. Nii et Dresdenit nägi nii ülevalt, alt kui mõistliku nurga alt, bussiaknast, kirikutornist, katuseterrassilt ja ka pargipingilt.
Lastega reisijatele kohaselt oli meil pargipingile palju asja. Kui ma valesti ei loendanud, mängisime neljal erineval mänguplatsil, millest ühel ei olnudki liuvälja. Ju siis oli selline arhitekt sattunud, kes ei teadnud, et mänguplatsi joonestades tuleb kõigepealt välja valida liuvälja laskumissuund ja see siis paigale joonistada. Eelnevast kogemusest julgen väita, et too arhitekt on siin teistegi mänguväljakute projektide peale lastud.
Seekordne turismireis siiski aga sellele kinnitust ei leidnud. Niigi oli palju teha ja kohti, kus käia. Kolmandaks õhtuks käis pea ringi, jalad andsid tunda ja endalgi hakkas konditsioon vinguvaks muutuma. Ja mina sealjuures sõin muud ka, kui jäätist ja breetselit.
Oli pingeline, aga igati väärt reis. Aitäh Naerusuisele, Kannatlikule, Kenale ja Tegusale, et te pika teekonna ette võtsite ja aitasite mul aja maha võtta. Väga mõnus on selliste harmooniliste reisikaaslastega on turist olla!

Kulinaarne lisateave: teisi turiste üllatas, et kohalikes poodides müüakse aasta läbi keedetud värvilisi mune. Mind vist üllatas ka, kui ma neid ükskord jõuludeks ostsin, praegu olen juba harjunud ja pistan üsna sageli ühe paki ostukärusse.

August 10 ehk transformatsioon magamistuba

Meil on jälle päris oma magamistuba. Selline, kus ei ole ühtegi kaisukaru (okei, tegelikult üks sai dekoratiivsetel eesmärkidel riiulile sätitud) või strateegiliselt asetatud legoklotsi, millele keset ööd täie vauhtiga peale hüpata. Ei ole lastevoodit ega laialivajuvat lasteraamatuhunnikut ja kreisisid värvikombinatsioone. On hästi rahulik, malbe, helgetes toonides tuba. Selline, kus saab ainult lõõgastuda.
Selline, mis pani eile õhtul horisontaali laskudes õhkama: “I feel so grown up!”
Ja kuigi tulemus on kahtlemata romantiline, oli isegi Härra asjaga äärmiselt rahul ja ütles, et ta teab, mida ma tunnen, ka temale hakkab vaikselt koitma, et puberteet on möödas.
Esialgu oli meil planeeritud magamistuppa ka Härra töölaud. Õnneks sai aga olude sunnil nii suur voodi ostetud, et laud oleks küll ära mahtunud, aga oleks vastikult kitsaks läinud.
Nii et tegin ettepaneku elutoast üks diivan mängust välja jätta ja selle asemele hoopis Härra kontor sättida. Imelikul kombel ei olnud mul Härrat vaja pikemalt moosidagi. Ta haaras kohe kinni võimalusest saada oma kontor suunaga telekale (kujutate ette kogu seda hulka jalgpalli, mida saab korraga kolmelt ekraanilt jälgida?).
Nii et saime rahuliku, ainult lõõgastumiseks mõeldud magamistoa. Sellise, kuhu ei taha telefonigi kaasa võtta, et mitte idülli rikkuda.
Siin piltreportaaž magamistoa tekkimisest:

DSC_1383
ENNE Kahtlase ebapraktilise riiuli jätsid endised elanikud

DSC_1384
ENNE Ilusa mahuka riidekapi jätsid endised elanikud

DSC_1396
AJAL Aitas ehitada

DSC_1399
AJAL Voodi kallal sai tunde higistada

DSC_1403
PÄRAST Aga tulemus sai ilus (kuigi teki oleks võind ikka pildi tegemiseks ära triikida, khm)

DSC_1408
PÄRAST Ukse taha nurka sai lugemistool

DSC_1417
PÄRAST Naabrite ufo-riiulid jätsime siiski alles

DSC_1419
PÄRAT Oh imeilus romantika…

August 9 ehk ämmad

Mul on nüüd kaks ämma. Ei, ma ei võtnud omale veel ühte meest. Selgus hoopis, et sellel mehel, kes mul juba on, on kaks ema.
Nimelt… sel ajal, kui mina arvasin, et on hästi vapper emme-issi kodust kaugele Tallinnasse Määme-koju sõita ja ainult nädalavahetustel kodus käia, lendas Härra üle ookeani ja jättis ennast aastaks ühe võõra pere pojaks. Noh, esialgu võõra pere. Sellise, kelle keelt ta suurt ei mõistnud, aga hirmsasti mõista tahtis. On mulle rääkinud, kuidas ta päev otsa salaja kuulmise järgi märkmeid tegi, et siis õhtul oma toas sõnaraamatust järgi vaadata, mida see või teine asi küll tähendada võis. Või kuidas ta „yes, thank you“ ütles, kui maisi või kala pakuti, sest ta ei osanud seletada, et ta midagi muud eelistaks, sest ta tegelikult maisi ja kala ei söö. Ameeriklased rääkisid aga samal ajal oma keelt endiselt lihtsustamata edasi ja pakkusid Noorele Härrale maisi ja kala juurde, sest talle meeldis ju. Ja kõigest sellest hoolimata läks nii, et kui Noor Härra jälle üle ookeani hakkas lendama, lahistasid kõik asjasse puutuvad kokku ühe ookeanitäie silmavett. Muidugi lubati, et hakatakse tihti teineteisel külas käima. Härra käis näiteks siis, kui ta minuga koos Kanadale ringi peale oli teinud.
Nüüd kui Nebraska-Vend siin käis, heitis ta mulle esimese asjana ette, et nad ei saanud too kord midagi õieti teha, sest Härra pidi pidevalt mingi eestlasega skaipima. Ajuvaba! Kuna Vend on kaks meetrit pikk ja kolm peetrit lai, siis oli väga raske esiti sellist asja lõõpimise, mitte etteheitena võtta.
„Nüüd“ oli nimelt möödunud (mööduval?) nädalal ja lisaks Nebraska-Vennale käisid meil külas ka Nebraska-Ema ja Nebraska-Isa. Kõigil oli selline tögav-lõõpiv huumor ja kuna enamasti tögati-lõõbiti Härra aadressil, siis sain nendega kiiresti sina-peale*.
Noh, igal juhul kiiremini kui siis, kui nad minu kallal oleks tögamist jätkanud. Kuigi ega ma oleks vist sellega ka hakkama saanud.
Vaadake, Nebraska-Ema on lihtsalt nii soe ja vahetu ja armas inimene, et raske oleks olnud teda teietada. Ja Nebraska-Isa ütles umbes kakskümmend minutit pärast meie kohtumist Härrale: „Kuule, lase su proua räägib seda lugu, tema grammatikast ja sõnavalikust saab inimene midagi aru ka.“ Hea nali Härra kulul muidugi, aga ikka võtsin seda kiitusena. Muidugi kuulsin ise ka selle nädala jooksul igasuguseid lugusid ja nalju oli ka palju ja lõpuks muukisin isegi lahti, et kui Nebraska-Ema kogu oma soojuses ütleb „Whatever, I don’t care,“ siis ta mõtleb „mul on ükskõik, ma tõesti teen meeleldi“, mitte „mida iganes, mind ei huvita.“**
Ja kui ta mind hüvastijätuks kallistas ja järjekordset ookeani koos valmis nuttes ütles „I have a daughter now!“ siis mõtlesin küll esiti, et „voouu! Mul on juba üks ema ja terve mu elu emakvoot on sellega täidetud, aitäh!“, aga siis jällegi et „aga ämmaks tahaksin sind küll, aitäh!“
Mitte et ma oma praegust ämma ei tahaks. Sest kes ei tahaks ämma, kes helistab, et öelda, et ta tuleb kolimispäeval ämbri ja puhastusvahenditega ja hoidku ma alt, kui ma kuskilt tolmukübetki tahan ära pühkida, plekkidest rääkimata, sest kogu pesemine ja küürimine jääb talle. Mina võin lapsi kantseldada ja vägesid juhtida, aga tema peseb ja küürib. On selge?
Eks ämmal on muidugi teisigi häid omadusi peale selle, et ta Putzteufel (otsetõlkes vast „küürimiskurat“) on, nagu ta ise ütleb, aga keskendume praegu sellele, sest see on praegu äärmiselt aktuaalne.
Ameeriklaste lahkumisel alustasime nimelt aktiivselt kolimisega. Esimese asjana jooksime poest tooma veel nagisi ja riiuleid ja veel miljonit asja, mis meil viimati käies ostmata jäid (ja ei, kuusepuud ikka ei saanud veel, kuigi enne jõule tuleb see tuua, nagu siin kommentaariumis vihjati). Härra oli vahepeal koju vedanud nii madratsid kui voodi. Naabritelt korterit üle võttes oli selgunud ka, et mõnda asja ei olegi vaja ja mõne asja võiks veel ostunimekirja panna. Ja noh, muidugi tahaks veel igasuguseid peeni vidinaid, aga noh…
Laupäeva hommikul hakkas töö hoogsalt pihta. Putzteufel küüris, kõige võimalikuga varustatud Opa hakkas aju (HILJEM: vabandust… aSju, tahtsin kirjutada, aga aju oli surnud) lahti ja kokku ja seinalt maha ja lakke kinni kruvima, Härra aitas hoida ja tassida ja keeras ka kruvisid mõlemale poole, mina vaatasin, et kõik asju (suures plaanis) õiges järjekorras teeks, keegi teist segama ei hakkaks, lapsed kedagi segama ei hakkaks, keegi lapsi segama ei hakkaks… ja tassisin sealjuures asju vanast korterist uude. Viimaseks oli mul väga hea RSS-takso tellitud. Noormees anti mulle nimelt lasteaiast reedel tagasi müstilise palavikuga (mitte et palavik taksojuhtimiseks vajalik oleks olnud). Ühtegi muud haigussümptomit ei esine – kui kõrvale jätta üks kergelt paistes ige – aga palavik kõigub juba mitmendat päeva 38-40 vahel. Palavikualandajaga saame õnneks alla, aga perearsti telefoninumber on juba kiirvaliku alla salvestatud.
Igatahes, kuna RSS selline nats löts oli ja ainult süles või kärus olla tahtis, siis panin ta kärusse, ladusin käru korvi ja katusepealse asju täis ja sõitsin sellega uude korterisse, kus kärukorvi ja katusepealse tühjaks ladusin… siis jälle tagasi ja uuesti. Nii oli lapsel hea (talle tõesti väga meeldib kärutada) ja minul hea meel, et sain ka asju teha ja ei pidand ainult pealt passima ja mõtlema, et kuidas tahaks hirmsasti nüüd selle riiuli tühjaks laduda, et ämm selle puhtaks saaks pesta ja Opa ja Härra siis ära tassida, et mina siis jälle täis laduda.
Ka BB oli rohkem abiks ja lihtsam hallata, kui ma arvasin. Eriti lihtne oli teda hallata muidugi siis, kui Emme ta üüratult pikaks ajaks parki viis, et ma rohkem kamandada ja tassida saaks. See oli armas!
Aga armas oli ka see, et me lastetoa nii tip-top valmis saime, et juba esimesel Suure Kolimispäeva õhtul lapsed oma tuppa magama saime.
Praeguseks on köök ja magamistuba ja elutuba põhimõtteliselt valmis, lastetoas seinalt on pilt puudu, esikus on veel tööriistaladu ja meie kingariiulid pole sisse kolinud, väikest vetsu pole ma proovinudki sisustada ja vannituba on katastroof. Ka terrass vajab tähelepanu. Ja vanas korteris on ikka veel uskumatult palju kraami (kunku on veel pilgeni täis), aga homme saan vähemalt BB lasteaeda viia ja abijõud on jälle kohal, nii et ehk jõuame kõik olulise valmis.
Ülehomsest algab nimelt järjekordne turismitiir Minu Dresden. Juhhei!
Loodan siiski varsti ka mõned kui mitte kolimispildid, siis vähemalt korteri pildid üles riputada. Meie uues kodus on nimelt meie enda arvates äärmiselt ilus ja mõnus. Ja kellegi teise arvamus tegelikult ei loegi.

*Mitte et inglise keelt kõnelejatega oleks üldse võimalik teie pealt sina peale minna. Ha-ha.
**Tõlkija jaoks äärmiselt huvitav ja mõtlemapanev fenomen.

August 8 ehk selline nädalvahetus

Olen üle elamas seni tõenäoliselt kõige hullemat nädalavahetust. Või noh, mis lubas tulla kõige hullem, sest tegemist oli kõige pikema kahe-lapsega-üksi-perioodiga.
Reede pärastlõunal sain mõlemad lasteaiast (vennakese küll mõnevõrra varem) ja esmaspäeva hommikul, ehk mõne tunni pärast, saan mõlemad jälle tädidele üle anda. Härra ei käind vahepeal kodus magamaski.
Tegelikult ei olnudki nii hull, kui võis arvata. Reedel oli mul kaks kukununnut, kes isegi siis pirtsutama ei hakanud, kui mina arvasin, et tuduaeg võiks olla. Vennakest ei olnud vaja erandkorras ka rinna või kärutamisega nõusse rääkida, piisas vaid sellest, et kõik horisontaali viskasime ja pärast mõnda aega niisama nösserdamist hakkasid mõlemad nohisema. Küll ma olin rahul!
Et ma aga liiga bravuurikaks ei läheks oma „mul on nii lihtsad ja kurrunurrud lapsed“-kelkimisega, siis olime laupäeva pärastlõunaks saavutanud teise äärmuse – räuskasime, jonnisime ja kitkusime karvu. Viimaseid õnneks küll igaüks iseenda omi. Välja arvatud väikevend, kellele endiselt meeldib juustest tirida. Ta on aastane, miks ei peaks.
Mina räuskasin ja jonnisin ja kitkusin karvu peamiselt selle pärast, et pärast seda, kui BB keeldus lõunasööki söömast ja ma juba kuutkümmet seitset strateegiat proovinud olin, andsin loobumisvõidu ja tegin talle lihtsalt ja karmilt selgeks, et enne õhtusööki enam süüa ei saa. Ei ole juttugi ühestki toitva väärtusega asjast ja olgu siis näljas, kui õigel ajal süüa ei oska. Pöörasin oma tähelepanu vennale ja kuskil minu kukla taga ronis preili köögi töötasapinnale ja surkis ülemise riiuli pealt omale kaks marshmallow’t välja. Noh, mõistagi sai karmist emast eriti kiiresti eriti kuri. Mõistagi olin eriti kuri ka endaga, et ma ei kahtlustanud, et õel head plaanid ei ole, kui ta üksi kööki läheb. Pärast järjekordset strateegitsemist ja selgeks tegemist vahetusid kohad… mina toimetasin köögis, lapsed elutoas. Piilusin ikka ukselt ja hakkasin juba maha rahunema, et vähemalt mängivad nüüd ilusti vaikselt, kui tuppa astusin ja avastasin, et üks meie vähestest seni valgena püsinud seintest on saanud tumesinise vildikaga suured hieroglüüfmaalingud. Poleks võibolla pidanud (sest seinad lähevad niikuinii paari nädala pärast värvimisele), aga lülitasin jälle selle kurja ema sisse. Kui mitte muu päras, siis selleks, et ta mujal enam nii tegema ei lähe. Kuigi ega ma väga optimistlik ei ole, et seda tõesti vältida annab.
Seepärast ütlesin ka naabritele, kellelt pühapäeval uue korteri võtme sain (jee!), et ärgu muretsegu seinte värvimise pärast, see oleks liigne raiskamine – mul kodus kaks värvijat olemas ja ei ole mingit vajadust nende tumesinistele vildikateel puhast valget lõuendit ette kruntida.
Suurema kurjustamise peale otsustas BB aga end hoopis elutoadiivanile tuttu keerata ja ülejäänud nädalavahetusel oli minu suuremaks probleemiks see, et jõle nüri on venda niisama ühe koha peal tuttu kussutada, palju mõnusam oleks õues üks tiir teha. Aga mida sa teed, kui õde diivani peal keras või juba ööunesi, ei jäta ju teist üksi.
Ja eile õhtul, jah, lugesite õigesti, sain naabritelt meie uue korteri võtme. See läks eriti ladusalt seepärast, et mul õnnestus ettenägelikult Emme lapsehoidjaks kohale meelitada. Alberti-ja-roberti-emme, keda meie majapidamises tuntakse lihtsalt kui „emme“. BB tegi väga kahtlustava näo täna, kui me üritasime väita, et Emmel on päris nimi ka. Samas, kui mina uttu tõmbasin, et minna korterit üle võtma, siis ei teinud kahtlustavat nägu keegi. Kuldne! Mängisid kõik kolmekesi peitust siin, kuni mina naabritele ütlesin, et muidugi võite oma uue teleka ja mikrolaineahju ja selle riiuli ja need kardinad ka meile jätta, kui te nende eest lisaraha ei taha. Ei tahtnudki.
Nüüd on meil uus telekas ja mikrolaineahi ja see riiul ja need kardina ja kaks korterit! Kuniks kahe nädala pärast vana korteri ideaalses konditsioonis üle peame andma. Kuidas siia ideaalne konditsioon tekitatakse, ma veel päriselt ette ei kujuta, aga tõenäoliselt on suurtel valge värvi pottidel asjaga rohkem pistmist, kui tumesinisel vildikal.
Kõigepealt ootame aga kaugelt tulnud külalisi, kes kadumaläinud Härraga täna lõunaks ilmuma peaks.
Mina olen igatahes mitmel põhjusel nii elevil, et pole täna pool ööd magada saanud. Alguses ei tulnud lihtsalt und ja siis pidi käima väikevenda kussutamas ja kell neli arvas väikevend lihtsalt, et võiks tunnikese üleval olla ja vaadata, kuidas mamma väänleb, sest nüüd ta juba tõesti tahaks magada. Väikevend jäi jälle tukkuma, kui minul magamise isu üle oli läinud… noh, mina istun nüüd siin ja mõtlen, et kas möliseks edasi või tukuks tunnikese enne, kui lasteaiaralli hakkab…

August 7 ehk sünnipäev

Eile läkski nii, et sõitsime juba nimetatud sisustuskaubamajja. Kerisin lahti oma lõputu nimekirja vidinatest, mida uude korterisse tahaks – töötooli ja esikustanget ja riidepuid ja mänguasjakaste ja kraamikaste ja voodipesu ja diivanikatteid ja dušikardinapuud ja riiulit ja vannitoakorve ja veel miljonit asja ja minupikkust kuusepuud.
Viimane ei ole isegi nali. Ma tõesti tahan meile terrassile püsivalt päriskuuske, mille siis vastavalt vajadusele ära saab ehtida, et selle ümber lastega ringmänge mängida nagu ühes idüllilises perefilmis ikka. Keegi teab, kas kuuske on võimalik potis kasvatada või ei tehta nii suuri potte, et juured sinna ära mahuks…
Igatahes, kuusega kannatab veel mõned kuud. Teiste asjadega võibolla ka, aga ikkagi oleks hea olnud mõni asi juba kaasa haarata. Ometigi olid meil peale voodisektsioonis pikemalt peatumist pead nii segamini, et me ei lõpuks ei võtnud käbigi kaasa, kuusest rääkimata.
Härra nimelt ajab juba pikemat aega, et me peaks uue voodimadratsi ostma, niisiis peatusime sisustuskaubamaja voodisektsioonis, kus selgus, et me ei leia madratsit, mille peal meil mõlemal hea oleks. Ühel on liiga kõva ja teisel on liiga pehme ja keskmised variandid on ka kuidagi valed. Niisiis võtsime vastu abieluliselt raske otsuse oma madratsid lahutada – ühele pehme, teisele kõva, kõik õnnelikud. Sisustuskaubamaja pakub isegi sellist liiteliistu, mille abil saab teeselda, et kaks madratsit tegelikult üks on. Abielu päästetud – hurraa!
Madratsite peal hüppides realiseerus aga arusaam sellest, et ainult uutest madratsitest ei piisa. Vaja on ka uut voodiraami. Mis on suurem. Mis tõstatas jällegi küsimuse, et kas suurem uude magamistuppa koos kogu muu sinna ette nähtud mööbliga mahub. Ja kui, siis kuhu ja kuidas ja ega kitsaks ei lähe ja kas meil üldse voodit ja madratseid vaja on, ega me ju praktiliselt ei maga niikuinii.
Lõpuks hakkas pea suurte otsuste tegemise vajadusest juba nii tuikama, et jäid ostmata kõik töötoolid ja esikustanged ja riidepuud ja mänguasjakastid ja kraamikastid ja voodipesud ja diivanikatted ja dušikardinapuud ja riiulid ja vannitoakorvid ja kõik miljon asja, minupikkusest kuusepuust rääkimata.
Läksime hoopis selvekauplusesse, et õhtuks kutsutud külalistele midagi pakkuda. Oli ju väikevennal ikkagi sünnipäev. Minul aga ühtegi grandioosset ideed sellest, mida lauale panna või milline kook küpsetada, ei olnud. Nii et haarasin suvalised asjad ja lasin liugu mälestusel BB esimesest sünnipäevast. Tegin talle nimelt koogi asemel puuviljasõõri „Loojuv päike üksikul saarel“. Noh, et sünnipäevalaps ise ka kooki saaks.

DSC_126620160810_154406

Pool saart eemaldati enne, kui küünla puhumine selgeks sai.
Aga pärast, kui külalised juba lahkunud olid ja me BBga RSSi tuttu olime jalutanud, võttis BB mul käest kinni ja ütles: „Mamma, aitäh, et sa tegid RSSile kooki!“
Detsembriks toome kuusepuu terrassile, saagu mis saab.

August 6 ehk hammustab

Nii ajaloolise tõe huvides pean märkima (enne kui meelest läheb, sest elu näitab, et ooooi kui kiiresti läheb meelest), et ei ole see elu meil siin nii roosiline midagi… tänasel sünnipäevalapsel on ka üks haruldaselt vastik komme. Nimelt armastab ta himrsasti hammustada.
Ausalt – ei ole tore. Valus on.
Alguses proovisime ikka kenasti öelda talle, et palun ära nii tee, teisel on valus ja see ei ole õige. Aga nüüd on Härral kuklakarvad juba üsna turri läinud selle pärast ja ta otsustas last kui kutsikat kasvatada. Pistab üsna kurjalt lõrisema, kui väikevend jälle oma kaheksa teravaga läheneb.
Vaatame, kas aitab.
Tegelikult tahtsin muidugi sünnipäeva puhul ilusama (vahest isegi võrdleva) postituse teha, aga aeg on juba väikevennale lasteaeda järgi minna ja siis IKEAsse. Sest – hei! – kolimine hakkab juba vaikselt aknast paistma.

DSC_0781.JPG
RSS August 2015. Esimene naeratus (haus juba siis salakavalat plaani hammustama hakata?)

August 5 ehk peavalupostitus

Hiljutise kõneluspostituse jätkuks… vahel räägib BB sellist juttu, et mitte midagi ei saa aru („mina selle sinna mamma seal sinna seda“ – möh?) aga siis vahel läheb nii, et pool tundi pärast seda, kui Opa on naljatlenud, et ta ei mäleta enam, kuidas eesti keeles lennuk on*, teatab BB: „Das Flugzeug auf Estnisch heiβt lennuk.“* Või kõnnib ta RSSi rühma kasvatajast koridoris mööda ja ulatab talle ennist venna kotist näpsatud sokid ja teatab: „Kannst du die Socken bitte RSS seine Beutel legen?“
Pöördubki teiste poole vabalt niisuguste viisakate, pikkade täislausetega? Ja minule mühatab, kuidas ma loll küll aru ei saa, mida „mina selle sinna mamma pane seal sinna seda“ tähendab.
Samal ajal ajab mind pool hulluks, kui ma noore daamiga suhelda ei saa, sest ta parajasti oma rollimängudesse nii sisse elab, et keeldub tema ise olemast.
„BB, pane palun kingad jalga.“
„Mina ei ole BB!“
„Kes sina siis oled?“
„Mamma/RSS/Printsess/Kole Kloun/…“
Pärast kolmandat järjestikust korda ei viitsi enam. Eriti kui samal ajal pea valutab ja väikevend koridoris lärmab, sest ta ei jaksa kärus oodata, vaid tahab juba õue.
Õnneks on ootamine esialgu ikka veel üks väheseid väikevenna protesti esile kutsujaid. Eks ta vahel protestib ka muude asjade üle, aga reeglina on endiselt rõõmus ja rahulik. Isegi lasteaias käituvat korralikult. Arendavat väidetavalt isegi söögilauavestlust, millest, tõsi küll, keegi teine midagi aru ei saa. Aga tundub, et mölapidamatuse olen siiski suutnud edasi antud DNA pakikesse hästi sisse siduda (Great success!).

DSC_0846

Igal juhul – väikevend saab homme aastaseks. Läheb trepist üles, seisab kahel jalal kuskilt kinni hoidmata (kui midagi käes on), aga kõndimise järgi suuremat huvi ei näi olevat. Vestleb imiteerides kuuldavaid helisid. Ütleb „mamma“ ja „papa“ ja midagi, mis kõlab nagu „Bri-ta“ ja „te-re“, venitades vokaali selliselt, et see r-hääliku peaaegu katab. Lehvitab, plaksutab ja naeratab kõigile, kes seda vähegi soovivad. Temaga jalutades pean haruharva piiluma, kas ta on juba magama jäänud või suhtleb endiselt maailmaga – vastu jalutavate inimeste näost peegeldub vastu, kas rõõm näha rõõmsat väikest inimest (ei maga veel) või kerge heldimus (magab). Sööb hästi ja järjest enam tahket toitu, tissujooki ainult öösiti, kusjuures ei kasuta rinda enam lutiasendajana. Või noh, viimased 7-8 päeva pole kasutanud (jess!). Kunagi ei tea, kuidas järgmine öö läheb, nii et ärme ära sõnu, eksole. Lasteaias (loe: sõimes) käib ka. Esialgu kaks tundi päevas, natuke mängimas ja söömas, enne päevatudu toome ta ära. Kuigi ühel päeval õnnestus tal just selle kahe tunni ajal lasteaias väike uinak teha, no tuli tukk peale. See tegi mulle rõõmu peamiselt seepärast, et sain kinnitust sellele, et kasvatajad on piisavalt paindlikud, et ei sunni last päevakava raamidesse, vaid arvestavad tema vajadusi.
RSS ei ole kunagi pidanud magama siis, kui mina arvan, et peaks, vaid siis, kui temal on tahtmine. Tean küll, et režiim on jube hea ja tekitab kindlustunnet ja mida kõike, aga… päevad ei ole vennad. Mõni päev tahaks asju teha, mõni päev tahaks voodis vedeleda ja tervele maailmale teada anda, et pea jubedalt valutab ja iiveldama ajab kah.
Täna näiteks.
Nii läkski täna Härra hoopis kahte last lasteaeda viima ja mina hakkasin siin enda arvates BB viimastest kõnepärlitest postitust kirjutama ja jõudsin eiteakuhu.
Ahsoo, tagasi teemasse… BB teatas ühel hiljutisel autosõidul Papale: „Leute dürfen nicht tot sein, Papa!“ ****
Ja just kui ma hakkasin ümber keerama, et seletada, et praegu ei ole sellisest asjast papaga sobiv rääkida, aga me hiljem kindlasti vestleme sellest kõik koos, teatas daam hoopis dramaatilisemalt: „Ich habe Teddy negessen (st: vergessen)!“*****
Selliste väikeste kodanike peakesed on ikka ühed äärmiselt huvitavad uurimisobjektid.

*Kui me eelmisel suvel Oma ja Opaga koos lendasime, siis jõudis BB umbes 39384 korda iga poole tunni jooksul „lennuk!“ hüüda ja Oma ja Opa hädaldasid, et oijeerum-oijeerum, mul ei lähe kunagi meelest, kuidas eesti keeles lennuk on. Well…
**Lennuk on eesti keeles lennuk.
*** Kas sa saad palun need sokid RSSi kotti panna?
**** Inimesed ei tohi surnud olla, papa!
***** Mõmmi jäi maha!