Aprill 3 ehk 74/100

  • Say goodbye (jäta hüvasti)

Praeguseks on peatunud arusaadavalt ka meie saksa keele tunnid. Kuna üks osalejatest on lapseootel, siis ei ole oodata, et ta meiega olukorra lahenedes jälle liituda tahab. Üks osaleja on Dresdenis plaani kohaselt niikuinii ainult suveni ja üks sai seni ainult korra nädalas tulla, tea kas pärast üldse saab. Nii et pärast koroona-pausi on meid tõenäoliselt nii vähe järgi, et ei ole enam mõtet jätkata.
Nii et tellisin meie õpetajale veebipoest kingituse, kirjutasin kaardi ja viisin need talle postkasti. Hüvasti jäetud.
Kuigi, kes teab, vahest ikka kohtume veel.

Aprill 2 ehk 73/100

  • Go on a first date (mine esmakohtingule)

Minu viimane esimene kohting on loodetavasti peetud.
See leidis aset Quebecis. Seal on nimelt üks imeilus terassõrestikuga konsoolsild, mida ma ilmtingimata nägema pidin.
Pärast pikka päeva nõupidamistel ei olnud meie reisiseltskonnast kellelgi huvi mingit silda otsima minna. Nii et kuulutasin välja, et lähen kasvõi üksi.
Torontos olles olid kõik äärmiselt huvitatud selle va joa juurde minemisest. Sest noh, kui ikka oled nii lähedale tulnud, siis peab ju minema üle vaatama. Minul oli silla osas sama tunne. Umbes nagu läheks Pariisi ja ei näeks Eiffeli torni. Mismoodi ma olen Quebecis ja ma ei käi sillal (neil on linnas muidugi rohkem sildu, aga ainult ühe nimi on Quebeci sild. Mis on imelik. Nad oleks võinud ta ikka mõneks Johniks või Wilfridiks ristida)?!
Nii et puhkasin hotellis hetke, vahetasin riided, ja asutasin end minema. Hotelli uksel kohtusin poistega, kes söömast tagasi olid tulemas.
„Hei, Eesti, kuhu sa lähed?“ küsis Poola.
„Selle silla juurde. See ei tohiks siit kaugel olla. Kaardi järgi ma pakun umbes poolteist kilomeetrit või kaks.“
„Üksi lähed või?“
„Jah.“
„Hull oled.“
„Kuule, ära mine üksi. Pime on juba. Ma tulen kaasa,“ sekkus Saksamaa vestlusesse.
„Okei,“ ütlesin ja märkasin, kuidas Saksamaa teistele riikidele märku andis, et tõmmaku tagasi. Temast piisab Eesti eskortimiseks.
Nii juhtuski, et me pimedas, sillerdava St Lawrenci jõe kohal, musutasime ja mult küsiti, kas ma tahaks vähemalt reisi lõpuni tema tüdruksõber olla. Et küll me siis Victorias vaatame, kuidas edasi.
Näib, et tahtsin. Ja edasine on kogu see blogi siin.

Quebec_Bridge_-_Pont_de_Québec

Nüüd panen 2020 soovinimekirja sissekande: „Kõnni Härraga Loschwitzi silla* juurde musutama.“ Ühel päeval võib jälle lapsehoidja kutsuda ja niisama, mitte sportimise või arsti külastamise eesmärgil, kodunt lahkuda. Siis korraldame selle ära.

*Blaues Wunder, mis on samuti kõrge terassõrestikuga konsoolsild.

Aprill 1 ehk 72/100

  • Write your own obituary (kirjuta oma järelehüüe)

Üsna päevakohane ülesanne.
Järelehüüe jäägu aga siiski teistele.
Selle asemel vaatasin üle faili, kuhu juba aastaid tagasi kirjutasin korraldused selle kohta, mida minu surma korral teha. Kellele teavitada ja millised kontod sulgeda ja millisest pangast minu raha sisse nõuda ja kõik muu selline praktiline.
Härral on muidugi ülesanne see fail minu surma korral avada. Hea, et fail nüüd ajakohastatud sai. Mitte, et ma oma kopse ei usaldaks. Eile suutsid nad mind 61 minutit ilma pausita jooksmas hoida. Olen nendega päris rahul. Sisse-välja töötab praeguse seisuga hästi ja käsin pesen ka nii et nahk tahab ära kuluda.

Märts 30 ehk 70/100

  • Let go (lase lahti, lase minna)

Terve päeva leierdasin mõttes James Bay laulukest (so come on let it gooooooo, just let it beeeeee, why don’t you be youuuuuu and me be meee) ja mõtlesin, et no mitte millestki ei ole lahti lasta.
Siis õhtul ütles Härra, et ta tahaks Bii-Wii juurde minna. Et ta läheb hulluks, kui ta oma armsat Bii-Wii-kest ei näe. Mina muidugi kohe noomima, et isolatsioon on isolatsioon ja isoleerimine tähendab isoleerimist ja meil ei ole laste lennust veel 14 päeva möödas ja me ei või kindlad olla, et nad kuskil midagi üles pole korjanud, ja ega me võime ise ka olla poes mõnda köhapritsmetega banaani puutunud, ja kas tõesti tahab kalli Bii-Wii haiguse oma hinge peale võtta!? Jne…. Eksole.
Helistasin isegi Branjele (tuntud ka kui Bii-Wii Tüdruksõber) ja küsisin, mis tema asjast arvab. Siis tuli meelde, et… noh… let go…
Nii et lasin tal minna.
Bii-Wii ja Branje on sellega nüüd meie leibkonnas. Sest vabal ajal on ainult leibkonnasisesed kontaktid lubatud.

Märts 29 ehk 69/100

  • Cut loose (lase lõdvaks)

Meile hakkas tunduma, et lastel on teineteisest pausi vaja. Härral oli vaja mingite paberite pärast Vanadekülla sõita (mis ei järgi just isolatsioonireegleid, aga ta lubas vanematega distantsi hoida). Nii et liitsime kaks ja BB sai sõidule kaasa.
Härra on oma ülesandeks võtnud praegusel isolatsiooniajal lastele Kreeka mütoloogiat tutvustada ja tal ei saaks olla paremat õpilast kui BB. Noor daam käib ja kisub teda varrukast, et kas lugupeetud Papa räägiks veel ühe loo ja veel ühe loo ja veel ühe loo… Eile tabasin BB mängutoast, kus ta oma barbidele Poseidonit ja Pandorat tutvustas. Ausalt, ta teab asjast rohkem, kui mina. Ela selliste intelligentidega! Alaväärsuskompleks tuleb peale.
Nojah, aga samal ajal, kui intelligendid autos mõnusasti mütoloogitsesid (BB nõudis, et ilmtingimata tuleb nende suur – 3,8-kilone – mütoloogiaraamat teele kaasa võtta), oli meil RSSiga ülesanne „lõdvaks lasta“.

20200329_141523

100-päeva raamatus tähendas lõdvaks laskmine seda, et tegelased suitsetasid marihuaanat. Minul mingit sellist soovi ei olnud. Aga et ma ikka ülesannet täitmata ei taha jätta, siis korkisin kell kümme hommikul veinipudeli lahti ja võtsin hea sõõmu. RSSiga veini siiski ei jaganud. Nii vastutustundetu ma ka ei ole.
Siiski oli ka RSS rõõmus. Otsustasin nimelt, et mul on ükskõik sellest, et põrand legoklotse täis on. Keegi ei pea koristama. Tuleb hoopis muusika valjemaks keerata ja mööda korterit ringi trallitada. Ja üritada mitte legoklotsidele astuda. Sest noh – aua!
Nii et tegime omale ise tantsupeo. Kõkutada sai korralikult.