Juuni 1 ehk saame kokku

Kuulsime, et teil on ilm ilus. Tuleme suvitama!
Kallite lugejatega soovime muidugi ka kohtuda. Kirjutage-helistage mulle ja lepime kokku, millise nurga peal ja millal!

Advertisements

Mai 8 ehk jalgratturid

Meie maikuu suurim saavutus on see, et oleme kõik jalgrattaga sõitmise selgeks õppinud. Peamiselt küll lapsed. Me härraga oleme juba mõned aastakümned kaherattalisel vändata osanud.
Juba kuu alguses, tol päeval, kui meie BBga balletti vaatamas käisime, käis RSS Härraga kohalike vanade juures ja viimased olid lastele kuskilt väikse kaherattalise hankinud. Mingi tuttava laps olevat sellest välja kasvanud. Muidugi õpetati viivitamatult RSS sellega sõitma. Poiss tuli koju ja õhetas õnnest: „Mamma, ma oskan nüüd jalgrattaga sõita!“
Esimesel võimalusel läksin lastega välja, et asi üle kontrollida. Ja tõepoolest – oskaski. Rattale peale saamine ja see esimene moment, mil veel hoogu sees ei ole, oli raske, aga noormees on visa hingega. Minu pakkumisele, et võin aidata, poriseti ainult tõrjuvalt. Tema ise! Tund aega hiljem sõitis ringi, nagu oleks ratta seljas sündinud. (Ei sündinud, kusjuures, ma tean.)
Õega läks kehvemini seepärast, et tema suuruses jalgratas on meil abiratastega ja nendega tuleb kõigil sõitmine üsna hästi välja. Ometigi õnnestus härra utsitamisel ta venna rattaga proovima meelitada. Esimesel sõidupäeval palus BB abi: keegi pidi ratast kinni hoidma, kuni ta pedaali oli jõudnud vajutada, edasi sai ise. Teisel sõidupäeval lasi enda rattalt abirattad eemaldada.
Kõige suurem miinus kogu loo juures on see, et see tempovahe, millega ma siin RSSi liikuma hakkamisest saadik maadelnud olen, toimub nüüd suurematel liikumiskiirustel. Õnneks tuli vahepeal vihmailm, nii et keegi ei ole väga peale käinud, et me jalgratastega sõitma läheks.

Mai 7 ehk kumplite esimene

kumplid
Esimene suhkruvatt

Mina: “BB, milline loom sulle täna loomaaias eriti meeldis?”
BB: “Suhkruvatt! Suhkruvatt on ainult suhkrust tehtud! Siin on nii palju suhkrut, et ma pean kümme tomatit sööma, et aidata seda seedida!”
RSSile meeldis eesel. Ta veetis vähemalt pool tundi eeslit söötes ja paitades. Suhkruvatt meeldis muidugi ka. Seda on ju näost näha.
Tomatit ei söönud kahjuks kumbki. Kapsast küll. Ikkagi sakslased.

Mai 5 ehk enesegarahulolukeskus teatab

Fanfaarid!
Aasta alguses lubasin 2019. aastal joosta 219 kilomeetrit. See tähendab, et eesmärgi saavutamiseks võiks juuni lõpuks saavutada sellest poole ehk 109,5.
Tänane sissekanne jog-log-i tõstis aastase läbitud kilomeetrite summa 119,6 km peale. Üle poole on joostud ja pool aastat pole veel läbi! Statistikutele: aastaeesmärgist on saavutamata veel 45%, kusjuures aastat on veel 62% järgi.
Ja kõik see vaatamata sellele, et veebruaris käisin jooksmas korra – pärast seda käisin esmalt reisil ja siis põdesin närvipõletikku. Märtsis hakkasin vaikselt jälle jooksma, aga üsna vaikselt, nii et uskusin, et jõuan pool eesmärgist heal juhul juuliks joostud. Mis oleks olnud täiesti piisav.
Selja taga oli uhke jaanuar – pea 50 km, on ju jaanuar ometigi motivatsioonikuu – aga sama võimsat tulemist aprillis või mais ma ette ei näinud. Ei näe praegugi, aga ometigi on sellest piisanud. Hakka või mõtlema, et eesmärk on liiga madal sätitud.
Mais olen end suutnud jälle motiveerida. Kuigi tunnen, et pigem on asi distsipliinis. Sest nii mitmel korral pole olnud mingit tuju jooksma minna, aga olen seda siiski kuidagi teinud. Läbi vihma ja tuule.
219, siit ma tulen!

Main 4 kas siin nurgas on ka Saksamaa?

Lapsed leidsid toanurgast ämbliku. Kutsusid mu appi ämblikku eemaldama.
„Aga miks? Miks tema siin majas elada ei tohi? Kus ta siis peaks elama?“ küsisin mina, sest mul ei olnud mingit tahtmist ämblikku puudutada.
Lapsed mõtlesid natuke, ei osanud vastata, aga leidsid ikka, et kõige parem oleks ämblik terrassile kolida. (Ilmateade: õues oli külm ja märg ja vastik.)
Mina eemaldusin ja lapsed jätkasid omavahel. /Dialoog tõlgitud./

BB: „RSS, võta see Lego-paat, pane ämblik siia peale! Siis saame ta terrassile viia.“
RSS: „Oo, hea mõte! Tule siia, ämblik!“
BB: „RSS, kas sa kardad?“
RSS: „Ma ei tea.“
BB: „Sa ei pea kartma. Saksamaa ämblikud ei ole mürgised.“
RSS: „Kas siin on Saksmaa?“
BB: „Jaa!“
RSS: „Siin nurgas ka? Siin toa nurgas on ka Saksamaa?“
BB: „Jaa.“
RSS: „Oled sa kindel? Siin on ka Saksamaa?“
BB: „Jaa! Usalda nüüd ennast. Sa julged seda. Sa oled ju tuleprints! Kas sa tahad tuleprints olla? Tuleprintsid nimelt julgevad ämblikud paadi peale panna. Sa julged seda, RSS.“
RSS (naerdes): „Ei, ma ei saa! Tee sina! Sina tahad ju jääkuninganna olla! Sa ju julged seda. Pane ämblik siia Lego-paadi peale! Sa ju julged! Usalda ennast! Siis sa oled jääkuninganna.“

Lõpuks selgus, et mürgivaba Saksamaa-ämblikku ei julgenud paadile tõsta ei tuleprints ega jääkuninganna. Ämblikul ei jäänud muud üle, kui ise mööda seina veidi kõrgemale kõndida, et oma kodust aadressi muuta. Ilmateadet arvestades kahtlen, kas ta terrassile tahtiski.

Mai 3 ehk “Luikede järv”

Nagu eelmises postituses juba öeldud sai, käisime BBga Dresdeni Semperoperis balletti vaatamas.
Avastasin nimelt oma suureks rõõmuks, et Semperoper avab oma kava etendused ka „peredele“. Mis tähendab, et saali oodatakse ka nooremat, valjemat, püsimatumat, sosistada ja niheleda soovivat seltskonda, kusjuures esinetakse ikka täisprogrammiga – tippteosed, parimas esituses, ilma mööndusi või mugandusi tegemata.
Kuna tahtsin, et meie baleriin näeks, mismoodi „päris ballett“ käib, valisin kavast „Luikede järve“. Midagi klassikalisemat ja elegantsemat ei suutnud ma välja mõelda.
Kui kavalehest lugesin, et etendus tõesti kaks ja pool tundi kestab, muutusin küll korraks murelikuks. BB võib üsna malbeke tunduda, aga tal on ikka sageli üsna palju öelda. Näiteks terve tee trammis ooperimajja rääkis ta oma kleidist. Sellest rääkis ta tegelikult saalis veel ka pisteliselt, aga sinna vahele oli tal igasuguseid muid küsimusi ja teateid.
Muuhulgas:

„Mamma, kas nad tantsivad tõesti ilma õpetajata?“
„Miks siin nii pime on?“
„Me õpime ka niimoodi hüpata, et oleks tasa.“
„Mamma, nüüd tulevad teised. Need näevad aga nagu kuningad välja. Miks nad aga nagu kuningad välja näevad? Ja nad näevad ka nagu kuningannad välja.“
„Vaata, tal on kroon peas. Miks tal kroon peas on?“
„Aga neil on baleriinide kleidid. Päris.“
„Need poisid seal näevad välja ainult nagu pilt.“
„Elena peab minule ütlema kõik. Miks ta seda peab? Miks nemad saavad niimoodi tantsida, et ei pea ütlema?“
„Kõigil on kroonid. Ma ei tea, kes sai krooni.“
„Kas see on see, mis saksa keeles on Märchen? Tõesti?“
„Mamma, temal kukkus praegu üks seeliku küljest ära.“ (üks = sulg)
„See kuldne meeldib mulle rohkem nendest.“
„Ma tean, mis orkester on. Seal on palju pillid ja palju inimesed.“ (ma ei küsinud orkestri kohta).


Kuigi üks vanem härra köhatas korra üsna demonstratiivselt (ja olgem ausad – õigusega), kui ma telefoni pealt kellaaega vaatasin, ei vaadanud BB sosistamise peale keegi viltu. Kuigi, pime oli, vahest ma lihtsalt ei näinud.
Kui Härra hiljem kodus küsis, kuidas oli, siis ütles BB, et ilus oli, et meeldis hästi. Et ilus oli, kuidas nad tantsisid ja et talle meeldisid need kleidid ja need väiksed mis neil peal olid (nende all mõtles ta tõenäoliselt luikede peakaunistusi).
Kui mina küsisin, kas ta tahaks jälle minna balletti vaatama, või veel manipuleerivamalt, kas ta tahaks ise ka niiviisi tantsida kunagi, vastas ta mõlemale küsimusele muidugi jaatavalt. Ma ei või küll kindel olla, kas vastused olid mõjutatud tantsimise või kleitide ilust.
Mina tahaks uuesti minna vaatama tantsimise ilu. Sest mina ei suuda välja mõelda, kuidas saab ilusamini tantsida, kui Semperoperi balletitrupp „Luikede järve“ tantsis.