Oktoober 3 ehk korduvalt ja rütmiliselt

Saksa keele tunnis anti mulle koduseks ülesandeks välja uurida, miks sport (nt jooksmine) „õnnelikuks teeb“. Ütleme siiski eesti keeles: enesetunnet parandab.
Õpetaja soovitas teoreetilist uurimist praktikaga toestada ja seepärast käisin jooksmas kah. Sest millegipärast on pidevalt nii palju vabandusi, miks jooksma mitte minna. Jooksuriiete selga tõmbamine tundub umbes sama keeruline, kui maailmasõjaaegse pommi neutraliseerimine. Kui keegi teine otseselt minu jooksmisest ei huvitu, siis mina ka mitte. Enam ei ole kuskil ühtegi ületamatut rahvajooksu ka ootamas, mille nimel treenida. Või noh, on, aga septembris. Ometigi tean ka juba varasemast praktikast, et pärast jooksmist on nii hea olla. Tuju on ilus ja elu on parem ja valus pole kuskil.
Kiire internetiotsing minu kolmandas keeles viis mind artiklini, mis väitis, et tegelikult ei tea kõige terasemad teadlased ka, miks jooksmine enesetundele mõjub. Aga et endorfiinid need ei ole. Õnne- ja rahulolutunne tekkivat ajus, aga endorfiinid on vereringes ja ajju ei jõua. Pealegi on endorfiinide ülesanne valu vaigistada, mitte õnnetunnet tekitada.
Mis siis tekitab? Artiklis esitati kolm võimalikku varianti. Esiteks: endokannabinoidid, mis mõjuvad joovastavalt (nagu kanep). Sportlik tegevus aitavat ajust nimelt neid kannabinoide vabastada, mistõttu tekibki joovastav heaolutunne, väheneb valu ja ärevus.
Teiseks tõuseb sporti tehes õnnehormoonide hulk (nende hulgas serotiin, dopamiin, adrenaliin, noradrenaliin). Need tõstavad meeleolu.
Kolmandaks toodi fakt, et korduvad, rütmilised liigutused mõjuvad hästi. Mida kauem jooksed, jalg jala järel, seda vähemolulised probleemid näivad, kuigi objektiivselt pole olukord karvavõrdki muutunud. Ka kipuvad sellises rütmilise liikumise olukorras ideed tekkima, sest sellel on psüühikale positiivne mõju, mida kasutatakse teadlikult näiteks traumateraapias, kus liigutatakse rütmiliselt silmi või käsi, mitte tingimata jalgu. Olete tähele pannud, kui rahustavalt mõjub kudumine või heegeldamine? Justnimelt!
Igal juhul on selge jalgade rütmiline liigutamine paneb ajus mingid asjad teistmoodi paistma ja mõned draamad ei olegi enam nii dramaatilised. Vahest tõesti tekivadki mingid hormoonid, mis ütlevad, et küll sa oled ikka äge mutt – sa oskad jooksudressid selga panna! Endorfiinid samal ajal (vereringes, mitte ajus) vaigistavad valu, mida lihased tunda võivad ja elu ongi lihtsalt lill.
Ettekande lõpetasin Schopenhaueriga, kelle kohta hiljuti lugesin. Kallid lugejad tunnevad muidugi Schopenhauerit, aga siiski väike ülevaade – tegemist oli grandioosse pessimistiga. Tees nr 1: elu on kole. Tees number 2: inimesed on vastikud. Tees number 3: on olemas mingi teadvuse ühisosa, mida me ei suuda teadvustada. Tees number 4: ainus viis õnneni (ehk ühisosa kogemiseni) on kas läbi: a) muusika, b) seksi. Ma pööran tähelepanu rütmilistele tegevustele, ja mõtlen, et mis küll oleks võinud olla, kui Schopenhauer jooksmas oleks käinud. Tal nende õnnehormoonidega vist kuigi hästi ei olnud.
Minul küll. Ma käisin täna jooksmas. Ja nüüd heegeldan! Korduvalt ja rütmiliselt!

Advertisements

Oktoober 1 ehk yin-yang-laps

Mai lõpus sündinud BB peaks kohaliku korra kohaselt tuleval suvel* kooli minema.
Kõigepealt saadeti koju kiri, et valige kool välja ja minge andke end arvele. Valikus oli kolm kooli ja no-kui-teile-üldse-ei-kõlba-siis-võite-siia-pärapõrgusse-kuhu-ühistransport-ei-sõida-ju-ka-minna-variant. Kolmest koolist üks oli peaaegu-pärapõrgus, sinna oleks pidanud minema kõigepealt trammi ja siis bussiga. Kahe kooli hulgast valisime väiksema. Vähem õpetajaid, vähem õpilasi, vähem melu, tundub nagu lapsesõbralikum, eriti BB natuuri arvestades.
BB natuur saigi kõige suuremaks mureallikaks. Kodus lõõritab ja leelotab, käsutab ja kamandab, paneb venda paika nagu too oleks kivi (või pigem: prints, hobune või elevant), aga kui mõni võõras tädi või onu tuleb ja küsib: „Otsanummikene, mis su nimi on?“, siis muutub BB kiviks. Ei räägi, ei röögi, ei nooguta.
Lasteaiast tuli üsna ühene signaal juba mõnda aega tagasi: eelkoolirühma me BBd ei lase, sest ta ei ole veel eelkooliküps. Ta on vaikne (kasvatajatega, keda ta juba kaks aastat iga päev kallistab, suhtleb ta vaid sosistades), häbelik (teiste kasvatajatega ei suhtle üldse), aeglane (aeg-laaa-neee), eelistab olla omaette ja otsib ise teistega harva kontakti (välja arvatud väikevend, kes on nüüd, kui BB endine parim sõber ära on kolilnud, tema lemmik mängukaaslane). Ühesõnaga sotsiaalse arengu poolest hinnati BB mahajäänuks ja jäeti lasteaeda.
Ma tean, et ta teistsugustes sotsiaalsetes situatsioonides kui kodu maailma kõige vokaalsem ja bravuurikam ei ole – balletitunniski on ju raske, kui jälle uued näod on, siis hoiab daam esmalt seina äärde – aga, sellest, kui hull asi tegelikult on, sain aimu alles hiljuti.

Üks õhtu kui lastele järgi läksin, oli lasteaeda jäänud veel vaid üks BB grupi tüdruk, kellega ta vahel mängib ja minu kaks last. Kuna tolle tüdruku ema on üks umbkeelne muulane, siis palus kasvataja, et ma ootama jääks ja noomida aitaks. Sest Saksamaal hiljaks ei jääda. Seisime kasvatajaga liivakasti äärel ja vaatasime, kuidas lapsed kolmekesi mängivad. Mängisid täiesti normaalselt, keegi ei kamandanud ega itsitanud eriliselt. Minu meelest oli täiesti tavaline rahulik mäng. Aga kasvataja ahhetas: „BB on nagu teine inimene! Ma pole teda sellisena veel  näinudki!“ Mul vajus karp lahti ja jäin mõtlema, kui tasane ta ometi muul ajal siis veel olema peab!

Täna oli meil kohtumine lastearstiga, kes pidi viima läbi BB koolieelse tervisekontrolli. Meie lootsime, et meil on võimalik arsti veenda, et laps veel kooliküps ei ole. Sest ma ei kujuta ette, mis koolis saab, kui üks ainult lauda põrnitseb ja ei vasta.
Kõigepealt oli nägemiskontroll. BB pidi seisma keset tuba ja ütlema, kas hark avaneb üles, alla, vasakule või paremale. BB põrnitses harke, toetus vastu mind ja keeldus isegi mulle sosistamast. Lõpuks osutas näpuga, kuhu suunda hark näitab. (Vahemärkus – näitas nii kehvasti, et suunati silmaarsti juurde edasi.) Siis tehti kuulamistesti, ilma minuta, BB osutas näpuga piltidele ja ei teinud suud lahti. Siis läksime kõik koos arsti kabinetti.
Arst: „Tere!“
BB: „       „
Arst: „Kuidas sinu nimi on?“
BB: „           „
Arst: „Kas sinu nimi on BB?“
BB: „       „
Istusime kabinetis vähemalt pool tundi, vahest isegi natuke rohkem, terve selle aja jooksul ei teinud BB piiksugi.
Arst kirjutas koolile saadetavale aruandele „Soovitame alustada kooliteed aasta hiljem. Psühholoogilised ja emotsionaalsed kompetentsid puudulikud. Ekstreemselt häbelik, praktiliselt keeldus koostööst, sulgub täielikult suhtlemisel võõraste isikutega.“
Lisaks anti tungiv soovitus pöörduda perepsühholoogi juurde, kuhu väga minna tahan. Tahan, et keegi annaks nõu, mida sellise yin-yang-lapsega teha.

Suvel Põhja-Eestis juhtus meil nii, et RSS oli ühel päeval palavikus ja peamiselt minu süles, öösel magas minu kaisus, BB kupatasin põrandale madratsile. Järgmisel päeval istusin BB kõrval liivakasti äärel ja RSS kutsus mu tuppa, tahtis midagi saada. Samal ajal tahtis BB mulle parajasti koorekohvi või hernesuppi või ükskõik mida sisse sööta. Ütlesin, et lähen aitan venda, mille peale teatas BB: „Mamma, sinul oleks nagu kaks nägu. Üks, siin pool, on selline, mis naeratab, teine, siin pool, on selline, mis on kuri. Üks on RSSile, teine on mulle.“ Mul oli jälle nii mitu emotsiooni korraga, et raske hakkas. Ühelt poolt olin hämmastunud, et ta ennast niiviisi väljendada oskab. Teiselt poolt oli nii valus. Muidugi vabandasin ja käisin ruttu venna juures ja läksin siis jooksuga liivakasti koorekohvi ja hernesuppi ja kes ükskõik mida sööma.

Kooli osas teeb lõpliku otsuse kooli juhataja, aga meil on nii lasteaia kui arsti tungiv soovitus aasta oodata. Ja kuigi just seda soovitust täna saada tahtsimegi, on ikkagi kuidagi naljakas tunne. Nagu oleks minu süü, et laps küpse ei ole. Et kehvasti olen küpsetanud.

*Ma tean, et vanasti mindi sügisel kooli, aga siin alustatakse augustis ja ma käisin eile (15. oktoobril) lühikeste pükstega õues ja olin täiesti normaalne linnakodanik, mitte mingi eriline külmakartmatu friik. Nii et august on sügav suvi.

September 5 ehk tempovahe

Matemaatikast rääkides… üks väike ülesanne teile, kallid lugejad:

Kui 3-aastane poeg liigub keskmise kiirusega 12 km/h ja 5-aastane tütar liigub keskmise kiirusega 3 km/h, siis millise kiirusega peab liikuma nende 35-aastane ema, arvestades et poeg ei karda ei autosid, koeri ega võõraid inimesi, et tütar armastab tänaval peitust mängida ja suvaliselt suunda muuta, ja et läheduses ei ole ühtegi teist usaldusväärset täiskasvanut?

Teisisõnu: tõin keldrist meie käru jälle üles.
Tegelt on jube piinlik, et endal 5-aastane ja 3-aastane, aga ikka lükkan neid kärus. Kuidas nii saab? Suured inimesed ju! Jaksavad käia küll! Aga see tempovahe. See tempovahe ajab halliks. Ja ma ei tee isegi mitte nalja. Lähen hoopis juukseid värvima nagu üks korralik 53-aastane.

September 4 ehk anda alla või jätta raudteejaama pingile

Et ma siin peamiselt eputamisega tegelen, siis kelgin sellega ka, et ma lõpetasin eile oma 12. saksa keelse raamatu lugemise (lasteraamatuid ei arvesta, muidugimõista). Alustasin aastal 2014 ja tempoga üks raamat aastas. Nii et arvutage ise, kui tubli ma see aasta juba olnud olen.
Et mul lugemispäevik põhjaliku Exceli-tabeli kujul olemas on, siis oskan ka öelda, et olen nelja aastaga läbinud üle 4000 saksakeelse lehekülje. Enda arvates olen justkui kõigest aru ka saanud. Ega ma maailma kõige raskemaid ja keerulisemaid raamatuid ei ole muidugi ka valinud.
Kuigi üks on parajasti pooleli ja see on nii raske ja keeruline, et ma ei ole üldse veendunud, et ma ta kunagi lõpetama pean. See on üks selline raamat, kus autor on otsustanud, et stilistiliselt on kaunim ja õrnem ja õhkavam, kui otsekõne ei ole jutumärkide vahel. Ausalt, see ei ole ei kaunis, õrn ega õhkav – see ajab ahastama. Järgmine kord unustagu komad ja punktid ka ära! Milleks nende peale trükimusta raisata! Lisaks on see selline raamat, kus esimeses peatükis oli kaks vägistamisstseeni ja seejärel jättis ema lapse võõras linnas raudteejaama pingile ootama ja ei tulnudki tagasi. Järgmises peatükis, ega ka mitte ülejärgmises… ei olnud ei poissi ega ema ja ma siiani ei saa aru, mis sel kõigel kogu ülejäänud jutuga pistmist oli. Ühesõnaga – raske ja keeruline nii sisu kui vorm poolest ning kui ma päris aus olen, siis hirmus tahtmine on see raamat kuskile võõrasse linna raudejaama pingile maha jätta. Aga mul on 605 leheküljest 374 juba loetud ja ma ei ole küll mingi matemaatik, aga see on üle kuuekümne protsendi. Kuidagi nadi tundub nüüd alla anda. Pealegi, lõpus peab ju välja tulema, mis sellest poisist sai, isegi kui otsekõneta.

September 3 ehk kui teised sinusse usuvad

Kui mul sünnipäev oli, oli lumi veel maas ja kui Kellegi Teise Tüdruksõber ütles: „Palju õnne sünnipäevaks, panin su septembriks 10 kilomeetri jooksule kirja,“ siis ma seda talle pahaks ei pannud. Olin ju ometigi värskelt hästi tubliks hakanud ja jooksmisega tegelema hakanud. Ma suutsin juba korraga peaaegu kakskümmend minutit järjest joosta ja kolm kilomeetrit oli seljatatud. Mis see kümme septembriks, eksole!
„Hull oled või!? Kas 5-kilomeetrist distantsi ei olnud või?“
„On-on. Aga see on sulle selleks ajaks vaid sülitada. Nüüd on motivatsioon trenni teha.“
„Mgh,“ mõmisesin ja mõtlesin, et tervisest ilusamat kingitust vist teha ei anna. Nii ütlesin viksilt aitäh ja hakkasin edasi usinalt jooksmas käima. Motivatsiooni nüüd ju jätkus.
Treeningplaan oli hästi kombekas: iga nädal tuli jooksuajale lisada viis minutit. Mõtlesin, et kui augustis tund ja kakskümmend viis minutit ära joosta jaksan, siis tuleb septembris see kümme kilomeetrit ära. Oluline ei olnud distantsi läbimise aeg, vaid jooksu kestus. Vaja oli saavutada see, et ma suudaks üle tunni aja ilma pausita joosta.
Mida soojemaks ilmad läksid, seda raskem oli jooksma saada. Ja suvi oli meil kuum, nagu te teate. Treeningplaan sai tugevalt kannatada. Selgus ka üks tõelist meelehärmi valmistav jooksuprobleem: seedeelundkonnale ei meeldi joosta. Mida kuumem ilm, seda kindlam värk, et on vaja vähemalt üks potipaus teha. Trennipäevik ei näinud ilus välja. Pausideta jookse suvel sama hästi kui ei saanudki.
Kui Põhja-Eesti väikelinnas puhkamas olin ja seal samal ajal just kohalik linnajooks oli (ametlikult 7 kilomeetrit, tegelikult natuke vähem), oli selge, et see tuleb treeningplaani lisada. Osa rajast oli metsas (kes ise jooksnud pole – metsas ja asfaldil jooksmise vahe on umbes sama mis jalgratta ja autosõidu vahe) ja kuum oli kah. Läbisin raja 39 minutiga, finišeerisin viimasena ja linnapea tõenäoliselt arvas, et üks kepikõndijatest on kepid nurka visanud.
„Jooksmine on nii võimatu! Ma olen nii aeglane! Miks ma seda üldse teen!“ mõtlesin ja tahtsin midagi nurka visata. Näiteks jooksmise. Viskasingi: elu tuli vahele ja mott oli maas. Rohkem ei jooksnudki. Neli nädalat ei jooksnud kilomeetritki, mis siis veel kümnest rääkida.
Siis helistas KTT: „Noh, valmis? Homme jookseme!“
Tuli minna, kuigi enesetunne ei tahtnud.
Hommikul oli närv sees, ilm paistis soe tulevat ja süüa ei julgenud midagi. Kohv? Nalja teete? Piimatooteid ka parem mitte. Või liha. Või üldse midagi rasket. Lõunaks sõin kaks supilusikatäit riisi ja pool tahvlit (roosuhkru)šokolaadi, sest kuskilt peab ju energiat saama. Mulliveelonksu sülitasin kraanikaussi välja, sest „kurat, ma unustasin need va mullid!“
Kui alati särasilmse ja heatujulise KTTga kokku sain, tulid tagasi nii mott kui tahtmine siiski endast kõik välja pigistada, mille nimel kevadel pingutatud sai.
KTT ütles: „Ma vean kihla, et su aeg jääb alla 1:10.“ Mina itsitasin natuke ja ütlesin, et ta ei tea, kui kiiresti ma löön aeglaselt ma jooksen. Ma olin ju Põhja-Eesti väikelinna linna jooksul viimane! Ma olen ju alati treeninud kestust, mitte raja läbimise tempot. Eesmärk on olnud joosta kauem, mitte kiiremini.
„No kui aeglane sa siis arvad, et sa oled?“
„Kui ma viimati 10 kilomeetri kõnniaega mõõtsin, siis sain 1:40… nii et noh… sellest võiks ikka vähem olla, muidu pole jooksmisel küll mingit mõtet. No… Ütleme, 1:25…“
„Ah ole nüüd!“
„Eino tõsiselt. Esiteks, ma pole kunagi kümmet kilomeetrit joostes läbinud. Minu senine pikim distants on 8. Teiseks…“ kukkusin vabandusi laduma. Õnneks anti enne stardipauk, kui ma end täiesti motivatsioonimiinustesse tagasi suutsin rääkida.
Päike paistis, ilm oli ilus, Dresden ka, kogu nägemisulatus oli täis ühtlast punaste särkide rida. Vasakul käel jooksis Elbe ja härra Bay laulis kõrva: „Hold back the RIVER let me look in your eeeeeeyes…“ Jooksin üle silla ja härra Grohl laulis kõrva: „My number’s up, BRIDGES buuuuurn…“ ja ma isegi ei pahandanud, et punased särgid must järjest ja järjest mööda jooksid. Lasin aga jalgadel joosta ja maigutasin härra Bay’le ja Grohlile kaasa.
Hea oli olla. Hea oli joosta.
Ja kui härra Grohl hakkas laulma, et mõnel päeval on temal tahtmine alla anda ja katki minna, aga siis ta alustab uuesti ja ärgu ma, kullake, ometi arvaku, et ta maha võib kanda, siis ma mõtlesin, et… hea on ju olla, hea on ju joosta. Mõtlesin sõbra peale, kes nädala eest mulle kannustava meili saatis ja teada andis, et tema pärast kahte magamata ööd kruiisilaeval just 10 kilomeetrit joostes läbinud on. Mõtlesin, et kui nüüd alla annan, siis pean talle üsna iniseva vabandav-viriseva kirja vastu saatma. Ei tahtnud. Ja enesetunne oli ju hea – kuskilt ei valutanud, võhma oli ja potile ka ei kutsunud. Otsustasin üritada vähemalt oma senise parima tasa teha ja tund aega pausita ära joosta. Kui siis ei jaksa, siis vaatame, mis lugu parajasti käima läheb.
Kui tund aega joostud, hakkas tunduma, et finišikoridor ei saa enam kaugel olla. Samal ajal tuli klappidesse jälle härra Grohl (vabandan, aga teda on mu jooksu-playlistis tõesti palju. Ise on süüdi, teeb nii häid joostavaid laule), selle sama sillalauluga, mis ühtlasi on üks minu kolmest ma-ei-pea-isegi-purjus-olema-et-tahta-kaasa-laulda lugudest. Lisasin helitugevust ja jalgadesse hoogu ja maigutasin kaasa: „These are my famoust laaaaast woooords…“ ning ei saanud arugi, kui finišijoon paistma hakkas, selle kohal vilkumas 1:07.
„Kui ma nüüd käbe olen, siis KTT võidab!“ mõtlesin ja pistsin plagama. Mina olin niikuinii juba võitnud.
Ametlikus lõpuprotokollis seisab aeg 1:07:25 ja olen selle üle väga uhke. Veel uhkem olen fakti üle, et ma ei peatunud, et ma alla ei andnud ja et ma katki ei läinud. Nii et härra Grohli sõnadega: ärge te, kullakesed, ometi arvake, et mind maha võib kanda!
Ametlikus lõpuprotokollis olen 2500 jooksja seas 455. kohal. Oma vanuseklassis (neid jagati viisaasta kaupa) olen 242 jooksja seas 90. kohal. (Ma Instagrammi kirjutasin 91, kes seal käis, aga praegu vaatan, et numbrit on millegipärast muudetud, ma ei nurise.)

September 2 ehk reisimise mõjust

Eile õhtul mängisid lapsed reisimist. Kõigepealt otsisid välja oma seljakotid ja siis hakkasid pakkima.
BB: „RSS, sa pead lühikesed püksid panema. Me läheme soojale maale. Me läheme ju vanaema juurde. Ja me läheme kümneks nädalaks! Siis mina olen nii rõõmus, kui me kümneks nädalaks läheme!“
Kui lühikesed püksid pakitud, mindi lennujaama. Seal kaaluti kotid üle ja seoti koti külge pagasisilt. Järgnes turvakontroll.
BB: „Meil ei ole midagi ohtlikku kotis. Meil on ainult olulised asjad.“
Sest ohtlikud asjad ei ole ju olulised?
BB: „Vedelikke ei tohi võtta. Aga kas juua tohib võtta?“
RSS: „Jaa, mina tahan piima juua!“
Turvatöötaja (loe: mina) palus siiski arvestada, et joomiseks kõlbavad nimelt ainult vedelikud ja soovitas joogisooviga pöörduda lennujaama poodi või stjuardessi poole.
Stjuardessil (loe: minul) paluti reisijatele piima tuua juba enne seda, kui lennuk õhku oli tõusnud.
BB: „Meil on ju ainult olulised asjad kotti pakitud. Meil ei ole vedelikke.“
RSS: „Ainult lühikesed püksid.“
Arusaadav, neid ju ei joo.
20180820_153436.jpg
Oluline on aga hoopis see, et kogu see vestlus, kogu mäng, toimus ainult eesti keeles.
Kui lahkumisel Tallinna lennujaamas vestlesid õde-vend omavahel ilma silmagi pilgutamata ikka saksa keeles (lülitudes eesti keelele vaid siis, kui minu poole pöördusid) ja mina nukralt mõtlesin, et Eestimaale keelelaagrisse mineku plaan ikka luhta läks, siis kuskil Berliini ja Dresdeni vahel käis klõps ja nüüd vestlevad kaks omavahel mängides eesti keeles. Ja seda juba üle nädala aja!
Ma pean veel uurima, mis keeles nad lasteaias omavahel suhtlevad, aga BBle üritasin küll maha müüa ideed sellest erakordsest ja imelisest võimalusest vennaga teiste kuuldes salaja rääkida.
„Sa võid vennale öelda, mis sa tahad – keegi ei saa aru!“
Vend reeglina vastab selles keeles, millega BB tema poole pöördub, nii et võim on BB käes.