Jaanuar 3 ehk jooksupropaganda

Et iga natuke juba joosta viitsiv tüüp teistega oma entusiasmi ja väärarusaami jagada tahab, kibelen ka mina juba mõnda aega ühte soovituslikku jooksupostitust kirjutama. Niisiis, siin minu sõklad teradega (või vastupidi), teile eraldada.

Enne jooksmist.
1) Mõtle välja, MIKS sa joosta tahad. Kirjuta põhjus(ed) üles. Jõllita neid põhjuseid aegajalt.
Mina jooksen oma laste (vaimselt) tervema ema nimel. Ja võibolla ka selle pärast, et saaks eputada, kui aktiivne ja tubli ma olen. Ei, peamiselt selle pärast.
2) Sea mõistlikud eesmärgid. Kaks. Üks pika perspektiiviga, teine igale jooksule eraldi.
Minu pikad eesmärgid selleks aastaks on läbida septembris 10 km ühe jutiga (ja parema ajaga kui eelmine aasta) ja läbida aasta jooksul vähemalt 219 km. Iga jooksu eesmärgi sean jooksudressi selga tõmmates X-faktoreid arvestades (enesetunne, ilmastik, millal viimati jooksin ja kuidas läks, millal viimati paprikat sõin, jne).
Boonussõkal: jookse pigem natuke korraga sagedamini kui suur jupp harva. Kolm korda nädalas 10 km ja üks kord nädalas 30 km on kaks väga erinevat asja. Üks neist tundub mõistlik, teine mõrvarlik.
3) Vali õige jalats. Küsi profi abi. Ausalt, ära vaata hinda või värvi või seda, mis naabril jalas on, vaid otsi enda jalale õige. Meil leidus siin üks spordipood, kus on olemas jooksulint, millele mind sokkis silkama pandi. Ekspert vaatas natuke mingi masinaga mu tallakeste tööd, klõpsas siin ja seal ja siis näitas mulle riiuli kätte, mille peal olevat minu astumisega sobivad kingad. Kuuldavasti on selliseid kohti ja eksperte ka mujal maailmas. Võin ainult soovitada nad üles otsida.
Lisaks arvesta, et millegipärast peab jooksukingas rohkem ruumi olema, kui tavalises kingas (ja – ei, ei hakka hõõruma, kui suur on). Boonussõkal: loe/arvuta millal jalatsi eluaeg (arvestatakse läbitud kilomeetrites, tootjatel/kingadel erinev) läbi saab.
4) Motiveeri end. Sa tead ise kõige paremini, kuidas sinu motivatsioonikeskus töötab. Rakenda kõiki strateegiaid!
5) Defineeri algus. „Iga algus on raske“ vastab tõele. Te algused pisemaks. „Tõmban dressid selga“ on palju pisem ja „vähem raske“ algus kui „pean täna kümme tiiru ümber kvartali jooksma“. Kui dressid juba seljas on (ja su uued imelised eksperdi valitud jooksujalatsid jalas), siis tulevad need kümme tiiru ümber kvartali nagu iseenesest. Noh, teoreetiliselt. Aga algus on vähemal tehtud, raske on läbi! Noh, teoreetiliselt.
6) Tea, et sa ei PEA jooksma. Vaid: sa saad, sa võid, sa tohid. Keelel on jõud!
Kuna mulle ei meeldi hommikul/päeval jooksmas käia (eelistan valges arvutit jõllitada ja hämaras kvartali ümber tiirutada, khm), siis pean Härraga jooksuaegade osas läbirääkimisi pidama. „Kas ma palun-palun tohin siis-ja-siis jooksma minna?“ See paneb aju mõtlema, et jooksmine on välja võideldud võimalus, mitte tüütu kohustus.

Jooksmisel.
1) Venita! Ausalt. Sa ei taha kangeid lihaseid. Venita! Kui ei oska, küsi Google’ilt otsingumootorilt / Youtube’ilt multimeediateenusepakkujalt abi.
2) Leia sobiv hingamine.
a) ära hoia hinge kinni – lihas vajab hapnikku; hinga sügavalt – terve kops täis;
b) sisse hingamine on automaatne, las see juhtub ise; keskendu välja hingamisele ja hinga kogu jama kopsudest välja, et värskele õhule ruumi teha. See on ainult pool tööd. Pool tööd on kergem kui terve.
Boonussõkal: joogaõpetaja ütles, et välja tuleb hingata kaks korda kauem kui sisse.
3) Vaata üles! Jah, su uued jooksukingad on ilusad, aga ära jõllita neid. Vähemalt mitte siis, kui jooksed. Alla vaatamine hoiab kaelalihased pinges (see võib muuhulgas tekitada peavalu) ja ka rüht ei ole nii kõige parem.
4) Keskendu keskkerele – hoia see paigal. Nii on tasakaal parem (mitte et ma oleks jooksmisel kunagi täheldanud ümberkukkumisohtu) ja siseorganid paremini kaitstud (vist pigem küll põrutada saamise kui ümber kukkumise eest).
5) Tipi, ära lahmi! Väike samm olevat parem, kui suur lahmakas. Suured sammud põrutavad. Kui põlv (liigesed) pärast jooksu valutab, siis võib olla, et sammud olid liiga suured.
6) Mõtle paar korda jooksu ajal oma põlvede peale. Põlvetõstejooks ja jooks olgu kaks erinevat asja.
7) Lase mõte uitab. Kui füüsiliselt on jooksmine selge ja automatiseerunud, tegele nupu all millegi muuga.
Kõik kaotatud asjad olen niiviisi joostes üles leidnud. Sisse-VÄLJA-VÄLJA-ah-ma-panin-selle-ju-külmkapi-otsa!-sisse-VÄLJA-VÄLJA.
8) Pane kõrva midagi, mida tahad kuulata – muusika, mis ära pole tüüdanud või mõni uus audioraamat või podcast või vennapoja naer. Peaasi, et meeldiks.
9) Venita! Ütlesin juba või? No pärast peab ka venitama. Sa ei taha kangeid lihaseid.

Jooksude vahel.
1) Salvesta jooksude info.
Minu jog log sisaldab infot distantsi, aja, raja ja enesetunde kohta. Nii oskan järgmisel korral nii eesmärki seada, kui ka pikemas perspektiivis järeldusi teha. Lisaks kibelen aina uusi sissekandeid tegema ja olen vaid seepärast oma pee diivanilt üles saanud, et ometi jälle statistikat saaks teha.
2) Pane jooks päeva/nädala kavasse. Ära arva, et jõuad jooksmisega siis tegeleda, kui selleks aega jääb. Tähtsate asjade jaoks tuleb aega võtta.
Arvesta plaani sisse ka see, millal ja mida sööd.
Kohvi ja jooksmise vahel peab mul jääma vähemalt neli tundi, paprika ja jooksmise vahel umbes neli päeva… või aastat. Su keha ütleb sulle, mis sobib, mis mitte.
3) Ikka juhtub. Kui sa päeva/nädala kavast kinni ei saanud hoida, siis ära tunne end süüdi – pane uus aeg kirja ja proovi uuesti.
4) Joo vett. Ära kulista, siis loksud terve jooksu aja. Joo mõistlikes kogustes kogu päeva jooksul.
5) Jooksmine kulutab rauda. Seda, mis aitab hapnikku kopsudest kudedesse toimetada ja mis jõudu annab. Ära unusta seda selverist juurde tuua. Või mine konsulteeri apteekriga.
6) Mõtle läbi, mida kuulata tahad. Liiklusmüra? Muusikat?
Mul on hoolikalt kokku pandud pleilist just nendest lugudest, mis mulle meeldivad ja mu jooksurütmiga sobivad. (Siinkohal tervitan Dave Grohli.) Kui mõne uue albumi ostan, siis panen selle ainult sellesse seadmesse, mis jooksmisel kaasas käib. Kohe on mott laes! Ja mõtle, kui sul on põneva audiobooki lõpuni jäänud täpselt 35 minutit ja sa peaksid täna nimelt 35 minutit jooksma… Miks õues juba hämar ei ole!?
7) Ära võta teiste isehakanud jooksjate nõu tõsiselt. Tee ise selgeks, mis sulle sobib ja vajalik on.

Aga mis siis kui…

…külm on ju!
Endorfiine see tegelikult väga ei huvita. Ma küll siin õnneks tihti lumes jooksma ei pea, aga märg asfalt ja väike vihm mind ei sega, ja külm ilm sobib tegelikult pareminigi kui kuum.

…ma olen nii neetult väsinud, ma ei viitsi!
Füüsiline aktiivsus tõstab une kvaliteeti. Fakt. Tahad paremini magada, siis lähed teed selle ringi ümber kvartali ära.

…pistab!
Hinga aeglasemalt. Kui vaja, jää seisma, kuni olukord paraneb. Siis proovi uuesti.

…mul on ju need piimanäärmeid ja pekki täis nahapadjakesed, mida EI SAA EEMALDADA!
Oo, ma tunnen seda valu! Mul on ka! Piimanäärmed on ammu tühjad, aga ikka jäävad jooksmisel jalgu. Mul on kasutusel tugeva haardega rinnahoidja, mille peale käib üks selline särk, mille algne kasutuseesmärk oli tõenäoliselt vormida Dolly Parton parajaks mängima mõnda puberteedieelikut poisiklutti. Kui need pesus on, siis mingu või MacGyveri teip käiku. Ja ma ei anna isegi poolt Dolly Partonit välja ju!

…kõht hakkas valutama!
Meenuta, mida sa sõid, millal ja kui palju. Tõenäoliselt seedimisele ei sobi su tegevus. Ja siis – jog log!

…enne jooksu tahaks jubedalt süüa midagi.
Siis söö. Ära pugi, söö. Aga mina prooviks kaks tundi varem siiski toitu vältida.

…kramp, jalga lõi kramp!
Rahu, kiirabi ei ole vaja kutsuda.
Ole mõistlik ja pea kinni, hinga terve kops õhku täis, joo vett, hinga – ära unusta hingata – välja hingata, ma mõtlen, lase kasutatud õhk kiiresti VÄLJA, venita, võta veel üks lonks ja mõtle, mida sa sõid, sest raskesti seeditav toit tekitab krampe… nagu ka veepuudus või elektrolüütide vähesus või fakt, et naabri kass sind eile liiga kaua vaatas… aga eriti tekitavat krampe veepuudus. Järgmisel jooksupäeval hakkad juba hommikul jooma. Vett, muidugi. Ilma mullita. Või noh, kui sulle sobib, siis palun väga, mulksu ja mullita, vähemalt pole krampe!

…ma tõesti ei taha joosta!
Ära jookse, ela oma elu, tee oma otsuseid. Hea on see, et naabri kass võib sind nüüd vaadata nii palju kui tahab. Või… kas võib? Noh, paprikat võib igal juhul süüa.

 

Advertisements

Jaanuar 2 ehk nii palju

Kuna bussipeatus oli üles kaevatud ja liiklus ümber suunatud, pidime BBga täna ühe pikema jupi jala käima. Poole tee peal hakkas BB kaeblema, et kõht valutab. Ja vastik oli kah, sest kraade on umbes kaks ja vihma sadas.
Muidugi võtsin õnnetukese sülle ja vehkisin aga bussipeatuse poole edasi, kuigi vastik oli, sest kraade oli umbes kaks ja vihma sadas ja tee läks kah ülesmäkke ja kandam oli raske ja…
Ja siis ütles BB: “Mamma, mina armastan sind nii palju nagu sina armastad päikest.”
Laps ikka tunenb oma ema.
Üks kord varem lappas BB ühte parajalt paksu raamatut ja ütles, “Mamma, mina armastan sind nii palju nagu selles raamatus on lehti.”

Jaanuar 1 ehk 2019, hurraa!

Vanaaastaõhtuks otsustasime Härraga, et laseme lastel nii kaua üleval olla, kui nad jaksavad. Või noh, südaööni. Sest meil on siit kõrgelt nii kaunis vaade kahele poole, et on, mida vaadata. Et las lapsed saavad ka osa. Parem ikka, kui põdeda, et äkki ärkavad müdina peale ja hakkavad kartma.
Plaan oli tõusta vara, lipata mitu tundi õues ringi, et lapsed jälle ära väsitada, meelitada mõlemad (erineva taktikaga) pärast lõunasööki päevaunne, lasta neil nii kaua magada, kui võimalik, ja siis jääda südaööd ootama.
Lapsed tõusid tavalisel ajal, lippasid mitu tundi õues ringi ja väsisid ära. Härra võttis BB ja veetis järgmised kolm tundi voodis BBga vesteldes ja raamatuid lugedes ja joonistades. Magada ei saanud keegi. Mina võtsin RSSi, surusin ta kärusse, kuhu ta tegelikult enam ei mahu, ja kablutasin kaupluse poole, et homseks veel leiba tuua, sest see sai ootamatult otsa, ja karahelbed ka enam kapis ei olnud ja… RSS jäi õnneks juba teel kauplusesse suiku. Kui tund aega hiljem ta aga kodu ukse taga kärust tõstsin, tegi noormees (kes tavaliselt magab päevaund kolm tundi või üldse mitte) silmad lahti ja otsustas, et sellest oli küll. Läks koos Härra Papa ja lugupeetud õega voodisse mängima.
Mina hakkasin varsti juba pidulikku õhtusööki valmistama. Munaga täidetud ja peekonisse mässitud pikka poissi ja ahjukartuleid, rohelisi ube, oranže porgandeid, tavalist hapukapsast ja sousti muidugi mu soustisaksadele. (Kui soosset pole, pole toit.)
Härra käis lastega samal ajal õues paugutamas. Naabruskonnas harjutati juba ilutulestiku laskmist.
Tagasi tuppa tulid nad just selleks ajaks, kui ma tulise ahjuvormi keset lauda asetasin. BB sammus esimesena ligi ja küsis näpuga: „Mis see on?“ Ja siis karjatas.
Kõrvetamise korral on kõige olulisem kiiresti kuumus nahast välja saada. Külm voolav vesi!
Nutsime natuke, sõime palju, BB’l käsi külmaveeklaasis, ja vahtisime aknast muudkui ägenevat ilutulestikuprogrammi. Härra ägises ja haigutas. Mina vaatasin kella.
„KUUS tundi veel!“
Ausalt, pidin kontrollima, mis ajavööndis mu kell on. Kuidas me kõhud küll nii vara juba õhtusööki küsisid? Kuidas me küll nii vara juba kogu õhtu programmiga ühele poole saime?
Nüüd oleme kuus tundi lõbustanud järjest enam väsivaid lapsi. Igal täistunnil olen toonud välja preemia selle eest, et nad jälle ühe tunni vastu pidasid. Vahepeal käsime veel õues rakette laskmas ja säraküünaldega vehkimas. Põlenud säraküünla tahtis BB viisakalt prügikasti visata, aga võttis millegipärast põlenud kohast kinni. Aua! Ja jooks kraani juurde (lund meil ju ei ole!). Tund aega hiljem kordus sama. Sama laps, sama käsi, sama valus.
„Nii palju ebaõnne ei või ometi ühel inimesel ühel päeval olla!“ arvasin mina.
„Kulutab kõik ebaõnne sel aastal ära, järgmiseks aastaks jääb ainult õnn,“ arvas Härra.
Selle aasta viimasel täistunnil sai jäätisetorti (härra ja lapsed, st, mina valisin selle asemel võileiva) ja pidime kõik välja mõtlema, mis me järgmiseks aastaks soovime. Härra väitis, et soovid täituvad paremini, kui need on teistele, mitte endale. Selle peale ütles BB, „Mina soovin, et teie (st mina ja Härra) restorani saaks minna ja veini ja õlut juua.“
Ma siis ise seda igaks juhuks ei soovi. Soovin selliseid tavalisi mamma-soove. Et mu lapsed end enam ära ei kõrvetaks.
2019
Teile aga, kallid lugejad, soovin head uut aastat!

PS Kümme minutit enne meie uut aastat küsis Härra haigutavalt RSSilt: “Kas sa oled väsinud?” – “Ei.”
BB: “Mina olen natukene väsinud. Ei, ei ole, ma olen väga-väga väsinud. Kas nüüd võib juba magama minna?”
Meie Härraga: “Kümme minutit veel, BB!”

Detsember 5 ehk jog log

Aasta tagasi seisin silmitsi faktiga, et füüsiline vorm on äraütlemata kehv. Süda taob nagu meeletu ja reied on… parem seeliku alla peita. Võtsin ühendust oma motivatsiooni- ja eneseparanduskeskusega ja… läksin jooksma. Suutsin läbida 1,3 kilomeetrit ja pidin kolm korda vahepeal puhkama, et südamelöök enne alla tuleks, kui ära minestan. Enne kui aastanumber vahetus jõudsin veel ka poodi, et osta peen käevõru ja veel peenemad jooksukingad.
Septembris läbisin ilma pausita 10 kilomeetrit. Süda ei tagunud rindkeresse auku sisse.
Pärast seda motivatsioon rauges. Sügisel käisin lippamas vaid paaril üksikul korral. Nüüd on kahju, sest vorm on jälle kehvapoolsem. Seepärast mõtisklen selle üle, kuidas end jälle motiveerida. Kahtlemata tuleb septembris jälle kohalikule naistejooksule minna. Aga sellest ei piisa. Isegi kui vahepeal tulevad tuhinahood peale, nagu näiteks praegusel jõulujärgselt vaikusnädalal: viimase viie päeva jooksul olen kolmel korral jooksmas käinud. Eile jooksin 7,2 km ja nii hea oli olla, et naeratasin terve jooksu aja. Midagi ikkagi juhtub ajukemikaalidega jooksmise ajal. Mingi nihe toimub teadvuses ning maailm ja selle asjad näivad hoopis teistsugusena. Paremana.
Et mind motiveerib reaalne ja selge eesmärk, panen omale 2019. aasta eesmärgiks:

joosta aasta jooksul kokku 219 km, sh läbida Dresdeni naistejooksu 10 km ilma pausita.

219 tundub jõle palju. Aga tegelikult on see vaid 4,2 km nädalas. See tundub teostatav, vahest isegi liiga lihtsalt teostatav. Logiraamat on muidugi juba ammu avatud, homsest hakkan seal 219st kilomeetreid lahutama!

Detsember 4 ehk jõulukalender

1 – The Dinner, Koch. 100% Mulle väga meeldis see raamat. Huvitav oli näha neid suhteid ja kuidas lugu selle varjus justkui salaja hargnes. Kaks abielupaari lähevad koos lõunatama, sest nende pojad on koos mingi jama kokku keeranud.
2 – The Handmaid’s Tale, Atwood. 40% loetud. Klassikuid ei ole mõtet kommenteerida. Muidugi on hea.
3 – Weihnachtsgeschichten, Lagerlöf. Saksa keeles. Lugesin ühe loo kümnest. Vajasin rohkelt sõnaraamatut. Enne järgmist detsembrit seda tõenäoliselt enam kätte ei võta.
4 – How to Stop Time, Haig. Selle loen tõenäoliselt täna veel läbi. Mingi hetk hakkas see ajas edasi-tagasi hüppamine tüütama, aga vähemalt on tal vaatenurk pidevalt sama, nii et annan andeks. Lugu on mehest, kes vananeb aeglasemalt kui tavalised inimesed. Tundub jabur, aga Haig kirjutab hästi ja huvitavalt, põimib ajalugu ja paneb mõtlema. Nurki olen võimsalt murdnud. Siin paar lõbusat:

„I have only been alive for 439 years, which is of course nowhere near long enough to understand the minimal facial expressions of the average teenage boy.“
„I find [Twitter] interesting – all the different voices, the squabbles, the arrogance of certaingy, the ignorance, the occasional, but wonderful, compassion, and watching the evolution of language head towards a new kind of hieroglyphics.“
„Reading Schopenhauer when you felt melancholy was like taking off your clothes when you felt cold.“

5 – Norwegian Wood, Murakami. 4% loetud. Seda pean uuesti algusest alustama.
6 – Kalle Blomqvist Meisterdetektiv, Lindgren. Saksa keeles. Pool loetud. Minu lemmik Lindgren. Lubasin saksa keele õpetajale, et hakkan jaanuarist jälle saksa keeles ka lugema. Alustan selle jätkamisega.
7 – Counting by 7s, Goldberg Sloan. 66% loetud. See on üks nendest young adult riiulis müüdavatest raamatutest, mida ei peaks kartma ka vanemas eas kätte võtta. See ei ole mingi tavaline saime-sööklas-kokku-ta-ütles-midagi-nõmedat noorte-romaan, see on täiesti adekvaatne ja hästi kirjutatud lugu ühest tüdrukust, kes juhtumisi on kõigest 12-aastane. Kuigi intelligentsilt umbes kolm pead minust üle. Või rohkem. Tekst on hingega ja huumoriga, ja lugu ka. Soovitan!
8 – Thinking about It Only Makes It Worse, Mitchell. Pre-Brexit päevapoliitika. Üks sakslane rääkis mulle mõned päevad tagasi, kui väga ta kõiki britte vihkab, sest nad on iirlastele ja šotlastele ajalooliselt nii palju liiga teinud. Et vastikud verejanulised ja nii. Ma mõtlesin, et (esiteks, mitte ainult iirlastele ja šotlastele, aga…) kurat, sa oled sakslane. Sakslane! Eks sakslaseid muidugi vihatakse ka nende ajaloo pärast. David Mitchell (koomik, mitte kirjanik) on üks nendest brittidest, kes suudab just seda, mille pärast britte armastama peab – võimet näha koomikat traagikas, võimet seda nii väljendada, et ei aja ainult naerma, vaid paneb ka mõistma. Siiski ei ole ma kindel, et ma sakslasele Mitchelli soovitada julgen. Tal pole nimelt erilist huumorimeelt. Sakslasel, ma mõtlen.
9 – Remainder, McCarthy. 30% loetud. Ma ei taha selle kohta veel midagi öelda. Peale selle, et huvitav on.
10 – Rasedusarmid, Vuorinen. 38% loetud. Eesti keeles. Ropp, aga naljakas.
11 – Less, Greer. 46% loetud. Pulitzerivõitja. Raske on sellest peategelasest hoolida, aga ikka tahan näha, kuhu see lugu edasi läheb.
12 – Women, Caldwell. 100% Hullumeelne armastuslugu, aga selline kirglik ja kõnetav. Jääb kauaks meelde.

DSC_2660

13 – No Child of Mine, Lewis. Jõudsin ainult paar esimest lehekülge mekkida ja tekkis kahtlane tunne, et seal hakkab väikeste lastega koledaid asju juhtuma. Pederastia ja muu selline, millest lugeda ei taha.
14 – Every Day, Levithan. 51% Veel üks young adult riiulist ja üsna õigustatult, aga lugu on põnev ja hästi kirjutatud.
15 – The Rosie Project, Simsion. 20% Mina-jutustajast peategelane on ilmselgelt Aspergeri sündroomiga ja seetõttu eriliselt karge ja loogilise maailmavaatega. Lugu ise aga on koomiline jutustus sellest, kuidas ta läheneb probleemile „tuleb abielluda/vajan naist.“
16 – Warum Männer nicht zuhören und Frauen schlecht einparken (ehk miks mehed ei kuula ja miks naised parkida ei oska), härra ja proua Pease. Kõige seksistlikum saast, mida annab välja mõelda. Enda arvates tegid teadust, aga argumendid olid umbes sellised: „Naine ja mees läksid tülli. Mees vihastas ja karjus, naine solvus, et mees tema pihta karjuda julges. Järelikult kõik mehed vihastavad ja kõik naised solvuvad.“ Sest ükski naine ei ole kunagi vihastanud ja karjunud ja ükski mees ei ole kunagi solvunud, et naine tema pihta karjuda julges? Ahah. Millegipärast arvasid autorid, et kui nad piisavalt kaua korrutavad, et „aga üks täiega teaduslik ja äge uuring tõestas, et mehed ja naised on erinevad, noh, nagu füüsiliselt ja ajus ja nii“, siis ei pane keegi tähele, et nad kasvatuse, kultuuri ja väärtuste rolli täielikult arvestamata jätavad. Ma ei väida, et mees ja naine sama asi on, ja ei kahtle absoluutselt mehe ja naise bioloogilises erinevuses ja sellest tulenevatest erinevates vajadusest/ motivatsioonis/ käitumises / jne. Aga. Kuskil. On. Piir.
Eeldasin küll juba raamatu pealkirjast, et ega sealt midagi head oodata ei ole, aga mõtlesin keelepraktika pärast ikka proovida. Ei olnud mõtet. See ajas lihtsalt vihastama ja karjuma. Nii et viskasin selle kodurahu huvides prügikasti.
17 – The Happiness Project, Rubin. Ainuke eneseabiriiulile kuuluv raamat seltskonnas. Sellised algavad ikka kuidagi liiga nämmutavalt, sest seletavad lahti asju, mida tõenäoliselt niikuinii juba mõistad. Aga vahel on vaja mõned asjad enda jaoks ümber mõelda.

„Enda õnnelikuks tegemisega tegelemiseks, ei pea õnnetu olema.“

Eriti aastavahetuse ajal tuleb ka minul ikka tuhin mõelda, mismoodi saaks mõned asjad sujuvamaks, millele keskenduda ja mille pärast (ja kuidas) mitte närvi minna. Selline raamat annab selleks mõtlemiseks hea fookuse.
18 – Simon vs The Homo Sapiens Agenda, Albertalli. 100% Väga nunnu lugu. Elasin Simonile kaasa ja olin poole ööni üleval, et kindel olla, et tal ikka kõik hästi läheb.
19 – The Husband’s Secret, Moriarty. Palju ei jõudnud, olin eelmine öö üleval olnud, aga esimesed 40 lk olid huvitavad. Igas uues peatükis ilmus küll uus seltskond tegelasi, mis nõudis kerget pingutust, et jälle meelde jätta kes kes on, nii et võibolla pean esimese otsa üle lappama, kui jätkan. Aga tundub põnev. Mis te teeks, kui leiaksite oma kaasa poolt kirjutatud kirja, märkega „sulle, avada minu surma korral“? Abikaasa ei ole surnud. Teed lahti?
20 – Eleanor Oliphant is Completely Fine, Honeyman. 33% Üks nendest raamatutest, mis mulle igal pool see aasta ette on jäänud ja huvi äratanud. Sealjuures keeldusin lugemast nii arvustusi kui sisututvustust. Viimased rikuvad minu jaoks tihti lugemiselamuse ära. Nii et olin esialgu üllatunud, et mind ootas ees midagi hoopis muud, kui olin ette kujutanud, aga mitte üldse halvemat, kui olin lootnud. Kirjutan sellest vahest siis uuesti, kui läbi olen saanud.
21 – The Fault in Our Stars, Green. Jälle üks, mis mind terve öö üleval hoidis, et ometi läbi saaks. Nutsin ka. Selle kohta on muidugi ka terve internet arvustusi täis ja need on seinast-seina, aga ma esiteks ei taha koledasti öelda, teiseks ei leia otseselt põhjust. Lugu oli vähki põdevatest noortest ja õnneks ei olnud sellest sellist küll-ta-on-ikka-vapper-ameerika-on-nii-uhke lugu tehtud. See et peategelane samal ajal teenage-angsti pritsis, on lihtsalt normaalne.
22 – The Ministry of Utmost Happiness, Roy. Pean uuesti alustama, ei jõudnud sellega kuhugi (olin ju öö läbi nutnud). Kuigi ootused on suured, sest Roy God of Small Things on mu kõigi aegade lemmikute hulgas. Ta kirjutab lihtsalt nii tähenduslikult.
23 – Ich fühl’s ein Wunder ist geschehn. Kogumik jõuludega seotud kirjutisi ja luuletusi saksa autoritelt (sh nt Goethe, Kästner ja Hesse). Tänu sellele, et sealt ühe pikemat sorti luuletuse ette lugesin (ilusti soravalt, sest olin kaks päeva harjutanud), sain jõuluvanalt oma kingipakid kätte!
24 – A Question of Trust, Vincenzi. Jõululaupäeval ei olnud õieti aega lugeda ja ega väga isu ka ei olnud, sest see nägi selline kahtlane naistekas välja. Härra oli eelmisel päeval paanikas poodi jooksnud. Küllap oli avastanud, et üks raamat jääb puudu. Mispärast ta sellise valis, ma ei oska öelda ega ole tahtnud küsida. Ju ta vaatas, et tegevus toimub Londonis ja peategelase nimi on Toomas, küll käib. „Half of the world is Thomas!“

Jõulukalendrist aga – jõle äge oli! Teeks hea meelega uuesti. Aga järgmine aasta on minu kord Härrale jõulukalender teha. Vajan selles osas hädasti häid ideid. Õnneks on 11 kuud veel aega.

Detsember 3 ehk… detsember

Detsember on olnud usin.
Oleme võtnud vastu kaugeid külalisi. Aitäh-aitäh, hea oli teiega!
Oleme õppinud keelt, keeli isegi: mina peamiselt saksa, härra peamiselt inglise ja ladina, lapsed saksa ja eesti ja inglise. Lapsed on arusaadavalt kõige usinamad.
Oleme käinud jõuluturul, mis on sama ilus nagu iga aasta – muudkui vaata ja ahheta.
sau7sau6sau5sau4sau3sau2sau1
Pildid varastasin ühelt leedukalt, kes siin koos minuga saksa keelt õppis, aga nüüd Vilniusesse tagasi reisis. Oleme käinud sõitmas vaaterattaga, söönud kohalikku handbroti ja joonud hõõgveini („Kas panen alkoholi lisaks ka?“ – „Ikka! … Aa, ta mõtles lisaks alkoholile veel alkoholi lisaks. Hõõgveini amarettoga. Lalalaa!“)
Oleme iga päev midagi meisterdanud ja ma ei või ära kiruda, kui halb mõte see oli lapsele nii hea kalender hankida. Nüüd ta muud ei tahagi, kui muudkui lõikuda ja liimida ja küpsetada ja glasuurida ja… Eile sain sellega seoes aga hoopis teada, et Kuulus Kauge Külaline õpetas lapse õmblema. Nüüd saab too nööbi paremini pluusile ette, kui mina. (“Mamma, õmblemine on lihtne. See käib niimoodi üles-alla, üles-alla.”) Halb on mõte muidugi vaid seepärast, et mulle ei meeldi lõikuda ja liimida ja… ja üles-alla-üles-alla… Aga peamiselt ei meeldi mulle kõiki neid asju välja otsida ja ära koristada.
Detsembris on saavutatud ka otsus, et BB peaks erinevalt ettenähtust alustama kooli 7-aastasena, mitte 6-aastasena. Otsuse jõustumine on veel lahtine, sest puudu on ühe parlamendi fraktsiooni (loe: kooli) nõusolek. Aga koalitsioon (loe: vanemad) on nüüd oma seisukohas kindel. Tee koalitsiooni otsuseni on olnud väga sakiline, poolt- ja vastuargumente on kaalutud kõigi asjaosaliste seisukohast, ja muutunud eelistus nii tuulesuuna kui õhutemperatuuriga. Teoreetiliselt võib nimetatud fraktsioon veel koalitsioonile kaikaid kodarasse visata, aga üldsus kahtleb fraktsiooni huvis midagi sellist teha.
Oleme lugenud. Koos peamiselt Sipsikut ja Bullerby lapsi. RSS loeb ka omaette. Võtab mõne raamatu lahti ja hakkab siis rääkima (tavaliselt ei ole raamatus oleval pildil RSSi looga suurt midagi pistmist). Hiljuti esines ta näiteks ühe sellise ääretult kurva looga: “Oli kord ühel kaugel maal üks väike poiss. Talle meeldis kangesti jalgpalli mängida, aga ta tahtis jalgpalli mängida nimelt üksinda. Ja see oli väga raske.”
Mina olen jätkanud oma hullumeelse jõulukalendriga ja ma ei võiks olla rahulolevam. Seni olen suutnud tõestada, et ühe päevaga raamat läbi lugeda ei ole võimatu, aga on abiks, kui raamat üsna õbluke on. Ja et järgmisel päeval ei ole väga tahtmist üldse lugeda. Eile näiteks olin jälle poole üheni üleval, et raamat lõpuni lugeda ja tänase raamatu hommikul loetud esimesest peatükist ei mäleta ma praegu mitte midagi. Ja tundub, et ongi parem mitte süveneda. Maitse sain kätte (milles oligi kogu projekti mõte), ja alustan esimesest peatükist uuesti siis, kui mul selle raamatu jaoks rohkem aega on kui üks päev.
Senine statistika: 22 raamatut, u 2300 lk, 4 raamatut kaanest-kaaneni, 1 raamat prügikastis (ma väga vabandan, aga sellega ei kõlvanud võid ka määrida), 11 raamatut pooleli (st üle 15% loetud), neist 4 üle poole loetud, ülejäänud on novellikogumikud või mingil muul põhjusel mitte “ametlikult pooleli”. Uus eesmärk on sünnipäevaks kõik läbi lugeda. Ainult kaks uut veel!
Jooksmas ei ole käinud. Selleks olen liiga laisk. Aga usinaks hakatakse ju ikka jaanuaris, eks? Nii et kannatab selle kiire asjaga.

Detsember 2 ehk kuidas pea kah kärssab

Ega vist väga ei kärssagi, tänan küsimast.
Aga miks peaks? Hoolikamad lugejad teavad, et sain raamatujõulukalendri – iga päev tervitab mind kotikeses uus raamat, mis kohe lugemiseks lahti tuleb, ja lisaboonusena sellest märku annab, et jõulud paratamatult lähenevad. Sama paratamatult läheneb sellega koos ka paanika, sest jõulukinkide ja kaartide ja muu selliseni pole ma muidugi veel jõudnud.
Aga, et probleemidega on kõige parem tegeleda neid eirates, siis olen peamiselt ikka tegelenud lugemisega (ja BB jõulukalendri meisterduste organiseerimisega*).
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Tagasi kalendri juurde: alustan igal päeval uut raamatut. Kuna on äärmiselt vähetõenäoline, et ma ühe päeva jooksul raamatu läbi jõuan lugeda, siis nägin juba ette, et jõuludeks on mul 24 pooleliolevat raamatut. Jah, võib naerda. Jah, olen hulluks läinud.
Tegelikkuses on nii, et praeguseks olen ühe raamatu läbi saanud, too oli esiteks üsna õhuke, teiseks sattus kätte sellisel päeval, mil ma üsna palju aega trammis veetsin ja kolmandaks oli lihtsalt nii vägev (rohkem vägev-võimukas, kui vägev-äge, kui noodivahet tunnete), et ma ei saanud kuidagi seda maha panna, et laste jõulukinkide peale mõelda.
DSC_2648
Aga kõigest järgemööda.
1 – The Dinner, Koch. 69% loetud. On ootamatult huvitav lugemine. Mulle meeldib, kuidas ta alguses ajas sündmustikku hästi aeglaselt edasi keskendudes tegelastevahelistele suhetele ja alles teises otsas näitab tegelasi üksi ja ehitab igaühe iseloomu üles. Ja põnev on ka, sest lõpuks peab midagi saama ja ma ei kujuta ette, kuhu nurka ta selle loo ajab.
2 – The Handmaid’s Tale, Atwood. 40% loetud. Klassikuid ei ole mõtet kommenteerida. Muidugi on hea.
3 – Weihnachtsgeschichten, Lagerlöf. Saksa keeles. Lugesin ühe loo kümnest. Vajasin rohkelt sõnaraamatut.
4 – How to Stop Time, Haig. 46% loetud. See on nii hea raamat! Tehke omale teene ja lugege seda!
5 – Norwegian Wood, Murakami. 4% loetud. Sattus mulle valel päeval, ei olnud tema jaoks aega. Kui uuesti kätte võtan (võtan, ausalt, aga järgmine aasta), siis alustan uuesti algusest.
6 – Kalle Blomqvist Meisterdetektiv, Lindgren. Saksa keeles. Pool loetud. Minu lemmik Lindgren.
7 – Counting by 7s, Goldberg Sloan. 38% loetud. Ootan juba, millal sellega jätkata saan. Väga-väga meeldib seni.
8 – Thinking about It Only Makes It Worse, Mitchell. See on koomik-ajakirjanik David Mitchell, mitte kirjanik David Mitchell. Ta on üks mu lemmikkoomikuid, intelligentne ja arukas, ja nii naljakas. No ja kui ta tigedaks läheb, siis mul pisarad lendavad. Raamat on artiklikogumik ja kommenteerib Briti päevapoliitikat (avaldatud aastal 2014 nii et pre-Brexit) ja on väga huvitav lugeda.
9 – Remainder, McCarthy. 30% loetud. Lugesin kunagi ta Satin Islandi läbi, pool-pressides. Remainder on nii palju parem! Tahan selle väga jälle kätte võtta.
10 – Rasedusarmid, Vuorinen. 38% loetud. Eesti keeles. Teate, see on väga ropp raamat. Aga üsna naljakas kah.
11 – Less, Greer. 41% loetud. Pulitzerivõitja. Ma ei taha praegu veel talle mingit templit peale panna, aga… see peategelane mulle tõesti üldse ei meeldi. Samas, vahel ei peagi meeldima.
12 – Women, Caldwell. 100%
Nüüd pean otsustama, millist ma täna õhtul edasi loen… Kochi või Haigi… või Goldberg Sloanit… Hmm…
Kuna valik on üsna seinast seina, siis praegu on veel tunne, et tean, mis igas raamatus toimub, ja pea mul vist ei kärssagi. Päriselt pooleli on justkui kuus inglisekeelset raamatut ja üks eestikeelne. Kui keel juba erinev on, siis lood sassi ei lähe. Nende kuue osas tunnen end ka esialgu veel üsna mugavalt.
Aga homme ootab mind juba jälle uus raamat!