Juuni 5 ehk kärin eetris

Kui keegi peaks juhtumisi leidma kuskilt kaks töökorras häälepaela, siis palun olge armas ja saatke need mulle. Sõlme pole vaja siduda, ühed sõlmes paelad mul juba on. Vähemalt selle järele kõlab, kui ma rääkida üritan.
Mis juhtus? Kuhu ma oma hääle kaotasin? Viimati kuulsin oma häält reede õhtul Esimeses Pulmas. Saime selleks nädalavahetuseks nimelt kolm pulmakutset.
Esimeses pulmas abiellus Härra põhikooliaegne sõber ja seal oli ka palju teisi tollest ajast saadud sõpru. Lisaks oli kiriklik laulatus, külmkapitäis jooke, kõvasti pläkutamist, ohtralt süüa, palju tantsumuusikat ja saksa sülti.
Niisiis, võib järeldada, et olin purjus ja tantsisin. See aga ei selgita, kuhu hääl läks. Hääl ei peaks ei tantsimise ega joomise peale pahandama. Ja pläkutamiseks eemaldusime me tantsumuusikast. Hääl pahandab laulmise röökimise peale kõige rohkem. Ja okei, on paar laulu, mis mu laulma/röökima võtavad, aga… neid ei mängitud. Ma tean, sest ma mäletan kõike (hoolimata tollest külmkapist), ma mäletan isegi kõiki saksa süldilaule. Lisaks mäletan, et oli Michael Jackson, aga Thriller, mitte Beat It, nii et järelikult ma ei laulnud. Mäletan, et oli AC/DC, aga Highway to Hell, mitte Thunderstruck, nii et järelikult ma ei röökinud. Mäletan, et neid teist viit lugu, mis häälepaeltele mõjuvad, ka ei mängitud.
Punkt südaööl käis aga klõps ja rääkisin äkitselt sellise tämbriga, et tekkis tahtmine kontrollida, mis mul õieti ikka püksis on. Sest no… how you doin’!
Seda on ennegi juhtunud, kui ma aus olen. Et mul väsimusest lihtsalt tämbri sügavale viskab. Nii et teatasin oma uuel hurmavalt madalal ja kahemõtteliselt kõlaval toonil meie autojuhile, et nüüd ja kohe on aeg mind voodisse toimetada. Igaks juhuks lisasin, et otsigu esmalt mu abikaasa ka üles ja pakkigu ta sama auto peale. Abikaasa jättis kõigiga minu eest hüvasti ja ütles, et ärgu muretsegu, homme on jälle kõik tip-top.


Ei olnud. Homme ei olnud kõik jälle tip-top. Homme oli hoopis nii, et seda sügavat tämbritki andis mingi kärina tagant otsida. Mis muidugi ühtlasi tähendas seda, et kogu meie hommikune Teiseks Pulmaks valmistumine oli korduv kommunikatsioonihäire. „Mis sa ütlesid?“ – „Ma ei suuda enam, ma lihtsalt ei suuda enam.“ – „Ei saada enam? Mida sa ei saada?“
Teises pulmas abiellus minu Kasahh ja seal ei olnud mitte kedagi, keda ma sõbraks nimetaks. Oli Paaniliselt Õnnelik ja terve posu venelasi. Umbes kolmele inimesele olin varem kaks korda tere öelnud. Kiriklikku osa see ei seganud, järgnenud tervitusnapsu ajal ületasin senise tere-saagi ja pidin mõned korrad selgitama, et ma ei ole nakkushaigust põdemas, mul lihtsalt ongi selline kommunikatsioonihäirehõnguline käre tämber. “Hahahaa! Ilusat päeva jätku teile ka!”
Pärast kohustuslikku fotot paariga eemaldusime viisakalt seltskonnast ja läksime istusime kiriku ja pralle-restorani vahele baari, et Härra saaks närviliselt iga kahekümne sekundi tagant taskuekraani peal jalgpallitulemusi uuendada. Kui aeg seal maal oli, liikusime edasi pralle-restorani sama tegema. Ülejäänud pulmaseltskond nimelt hilines umbes tunnikese. Ja siis ootas kogu seltskond veel tunnikese, sest Paaniliselt Õnnelik oli vahepeal kaduma läinud.
Kui lõpuks süüa anti, ohkas Härra valjuhäälselt välja ja sosistas mulle: „Mul pole kunagi veel nii igav olnud. Varem oli mul vähemalt aruka jutu ja hea huumoriga naine, nüüd on selle asemel ka… noh, vähemalt oled sa ilus.“
Esimesel nüüd-vist-juba-sobib hetkel kutsusin oma häälepaelad nii palju korrale, et sain pruudile selgeks teha, miks me enne lahkuma peame, kui venelased viinapudeli lahti on korkinud (mitte sellepärast, et härral igav oli, selle pärast, et mina vestelda ei saanud ja härral igav oli).
Kodus peegli ees selgus, et Härral oligi õigus olnud. Mu meik oli laitmatu: ripsmetušš ei olnud silma alla pudenenud, lainerijoone nurk oli prefektselt terav, isegi huulepulk ei olnud huule piiridest väljunud. Kes sellise meigiga koju tuleb, tuli liiga vara. Sellist meiki ei tohi maha pesta.
Pesin ikka, sest elu on selline.
Kolmandas pulmas abiellus Härra kauaaegse sõbra sõber, keda ta ka juba üsna kaua teab (sest noh, me oleme ju vanad) ja kes omale eriti sümpaatse naise on leidnud. Pulm oli täna õhtul meist umbes 400 kilomeetri kaugusel. Me ei läinud. Mu häälepaelad selle üle ei kurda.
Mina kurdan küll, sest… noh… rääkida tahaks.
Aga ma proovin nüüd paar päeva vait olla ja siis vaatame, kas on vaja arstiabi või tuleb kõnevõime sama müstiliselt tagasi, kui ta ära läks.
Ahsoo, vahepeal avastasin, et jätsin oma jaki Esimesse Pulma. Äkki jäid häälepaelad jaki taskusse?

Advertisements

Juuni 4 ehk kiirteadaanne vanaisale

Mäng jätkub magamistoas. BB ja RSS on rolle vahetanud, esialgu on segane, kes BB on, aga RSS on Vanaisa.
BB: “Vanaisa, sina oled ilusam kui Vanaema! Sina võid ka mulle raamatut lugeda.”
RSS: “Jaa!”

Juuni 3 ehk kiirteadaanne vanaemale

BB ja RSS pakivad praegu lastetoas oma seljakotte.
BB: “Ei, neid pükse sul pole vaja, Vanaema juures on hästi soe. Aga ujumispüksid on vaja, sest Vanaema juures on hästi suur bassein!”
RSS: “Jaa!”
Näeb, et olen uksele ilmunud ja teatab: “Meie pakime juba! Me läheme Vanaema juurde!”
Mina: “Ohoh, millal?”
BB: “No täna!”
Mina: “Ohoo, kas ma ka kaasa võin tulla?”
BB: “Ah, mamma, me ainult mängime. Tule, RSS, võitame ühe raamatu ka kaasa, mis Vanaema saab meile lugeda! Aga see peab eesti keeles olema, eks?”
RSS: “Jaa!”
Sellised mängud meie lastel. 

 

Juuni 2 ehk what a difference a day makes


Day 1

Kui laupäeval hullasid kodanikud kahes minivannis ja mina tassisin terrassile sadu ämbreid vett, sest nii tore oli ju oma minivanne ümber lükata ja kividele veelaviin tektitada (“Mamma, palun veel vett!”), siis pühapäevaks organiseerisin lahenduse, mis sobis kõigile: hiigelsuure minibasseini. Ümber valamine osutus oluliselt raskemaks (ja ebavajalikuks), mis tähendab, et pääsesin kõigest 40 ämbritäiega, aga rõõm oli vähemalt sama suur.Day 2Day 2-2

Juuni 1 ehk puhastan kohvimasinat

Ma eeldan, et Gaili kommentaar eelmisele sissekandele oli mõeldud vihjenoolena blogivaikuse suunas. Vabandust. Energia läheb praegu lihtsalt kõik kuskile mujale.
Aga kõik on muidugi maru hästi, sest Aristoteles ju ütles, et õnnelik on see, kes oskab õnne enda ümber näha. Noh, et puhastad kohvimasinat ja naudid kohvimasina puhastamist ja oled üdini õnnelik, et sa kohvimasinat puhastada saad. Okei, Aristoteles leidis tõenäoliselt mingi teise näite. Või kes teda teab, äkki tal oli ka kohvimasin. Kui oleks olnud, oleks ta selle üle kahtlemata õnnelik olnud.
Mina olen õnnelik, et õues on nii kuum, et nii kui plätu ukse vahelt välja saad, hakkab varvas higistama. Jess! See on üks õige suvi! Saunas pole aastaid käinud, aga pole vajagi: suvi soojendab kondid üdini üles!
Just täpselt nii enesega rahulolev olengi, et kui vaateaknast möödun, siis eelistan sealsele väljapanekule enese peegeldust. Sest no, paksem kui varem või mitte, ilus olen ma küll! Ja jeerum küll mul on stiilitunnet!*
Samas, see eelistus võib olla ka hoopis vihjenool väljapaneku osas. Näiteks selle türgi-hiina riidepoe, mille aknale täna päike just selle nurga alt langes, kui sealt möödusin, et valida sain, kumba vaadata – väljapanekut või ennast – väljapanek oli nii õõvastav, et ma oleks igal juhul pidanud ennast vaatama, ükskõik, mis ma oma stiilitundest arvan.
Türgi-hiina riidepoest möödusin teel saksa keele tundi. Täna läksin koos RSSiga, kes muidugi osutus ettevõtmise staariks ja ühtlasi ka põhjuseks, miks ma ürituselt plaanitust varem lahkusin. Umbes pool tundi istus noormees ühe koha peal, siis muutus „prumm-prumm“ aga juba nii valjuks, et teised kursusel osalejad enam muud ei kuulnud. Üritasime teda õpetaja Juliaga koos vähe vaiksemaks lõbustada, aga minu õppimine oli sellega läbi. Teiste oma õnneks mitte, sest õpetaja Maria on meil ka.
Pool tundi kordamööda minu ja õpetaja Julia kallistamist hiljem (vt postituse viimast lõiku) otsustas aga noorehärra oma seljakoti kokku pakkida, selle selga visata ja kellelegi (sealhulgas mulle) midagi ütlemata ruumist välja astuda. Ma viskasin siis ka käbe oma asjad seljakotti, viskasin selle selga ja astusin kõigile (sealhulgas õpetajatele) head aega üteldes ruumist välja. Ei saa ikka eneseteadlike noorhärradega koos õppida (vt postitust Aprill 8 ehk hormonaalne tasakaalutus ei ole oma teha)


Aga miks ma siis sellise eneseteadliku aktivisti ometi tundi kaasa võtsin?
Sest eneseteadlikul aktivistil oli kolmapäeva ööl vastu neljapäeva palavik ja kui ma õde neljapäeva hommikul lasteaeda viimas käisin, lubasin aktivisti kasvatajatele, et ma teda neile enne esmaspäeva ei näita. Aktivist sai palaviku kusjuures nimelt tolle sama õe käest, kes nädala esimese otsa minu sabas jõlkus, sest tal üks õhtu natuke palavikku oli (muid sümptomeid ei ole täheldatud).
Kuna härra on endiselt õpipoiss (vt positust Veebruar 3 ehk õpipoisist) ja kodus näeb teda ärkvel kümne minuti kaupa ja mitte rohkem kui kolm korda päevas, ja sabarakke lõbustades on tüütu nii prügi välja viia kui jooksmas käia (kuigi esimene on kahtlemata võimalik), kohvimasina puhastamisest rääkimata, siis olen muuhulgas tegelemas ka lapsehoidja värbamisega.
Esimeseks kandidaadiks valisin õpetaja Julia, kes teisipäeva õhtul paariks tunniks sabarakke lõbustama tuli. Mina puhastasin samal ajal kohvimasina, viisin prügi välja ja läksin oma seni kõige pikemale jooksuringile. Viimane asi, mis BB tol õhtul (just nagu üks õige Romeo) enne uinumist hüüdis oli, „Head ööd, mamma, ich liebe Julia!
Lapsehoidja värbamisprotsessi võib sellega vist lõpetatuks kuulutada?

*Palun mitte unustada, et minu lemmik stiilivõte on liialdamine. Aitäh!

Mai 1 ehk kes loeb, see ei kirjuta

raamatud
Eks mul vabandusi on muidugi rohkem, aga see patakas on üsna suur süüdlane, et ma jälle midagi kribanud ei ole. (Isiklikud lemmikud Bank ja Yoon, tänan küsimast.)
Ei kirjutanud ka seepärast, et tantsisin. SIIN (Teises videos olen näha: alustan keskelt ja liigun paremale.)
Ja seepärast, et ilmad on ilusad ja ma olen õues, faktor 50 peal, sest WEAR SUNSCREEN!
Ja seepärast, et ma käisin Berliinis (fototõestust ei ole) ja teen kõiki neid muid asju ka, mis ikka.

Aprill 11 ehk võimekus on ülehinnatud

Tahtsin täna eelmise nädalavahetuse eeskujul samuti võimekas olla. Ei tulnud välja. Nädalavahetused pole vist ka vennad.
Täna läksime loomaaeda, kuhu me eelmine nädalavahetus ei läinud. Aga selleks, et sinna jõuda, pidin tegelema korduva ähvaradmis-meelitamisega. Kes elevante näha tahab, paneb päevariided selga. Kes lambaid paitada tahab, peseb hambad ära.

Hiljem lammaste juures.
BB: „Mamma, miks tal hambad nii kollased on?“
Mina: „Ta ei pese hambaid. Tal pole ju hambaharjagi.“
BB: „Me peame neile neile hambaharju tooma. Muidu me ei saa neile enam külla tulla. Nii koledad kollased hambad!“

Esimese tõelise suvise laupäeva tõttu oli loomaaed paksult rahvast täis, piletisaba oli uksest trammipeatuseni. Meie, nagu suured bossid, veeresime (või noh: oota-palun/palun-tule-kiiremini-sime) piletisabast mööda. Meil on aastakaardid (mis nädala pärast aeguvad) ja võisime seepärast sabatamata sisse jalutada.
Kuna jõudsime ennelõunal, mõtlesin, et olen hästi kaval ja alustan lõunasöögist. Restoranis (loe: vorstiputkas) polnud järjekorda ollagi. BB valis meile kena päikeselise laua, mina tassisin kandikutäit vorsti ees ja vedasin käru taga, RSS tormas mänguväljakule.
Varsti tuli RSS ka sööki vaatama, aga põlgas selle ära ning jooksis hoopis loomi vaatama. Minu aju kontakteerus paanikakeskusega ja keha tormas vennale järgi, suu ähvardas üle kogu loomaaia õde, et ta ometi oma väikest peed samal ajal ei liigutaks, et tema ja kõik meie toit ja käru ja muu kraam minu ja väikevenna naasmisel samal kohal oleks. Oli.
Istusime kõik jälle maha, RSS veeretas vorstikest kahvli otsas ja minu paanikakeskusega ühenduses olev aju saatis käe kotti pastakat otsima. Kirjutan kohe sellele poisile oma telefoninumbri käe peale!
Pastakat ei olnud, ainult üks närune harilik. Võimekas tõepoolest!
Pilk kotist välja: väikevennast on laua taha järele jäänud ainult kahvel. Jookseb teine juba teises suunas loomi vaatama.
Korduskava.
Koos vennaga tagasi ilmunud, surusin talle kaasa pakitud küpsise näppu ja pakkisin meie toidud kaasa pakitud tühja toidukarpi (nii palju mul juba kogemust on: meil jääb alati jääke, parem on need kaasa pakkida, kui ära visata), kamandasin õe kärusse ja lasin väikevennal tormata, kuhu tal vaja. Tõesti ei olnud tahtmist mööda loomaaeda oma kahest-meetrist-prilidega otsima hakata. Ülejäänud kaks ja pool tundi jälitasime BBga RSSi. Õnneks oli BB sellise asjade käiguga enamasti rahulolev.
Untsu läks asi uuesti siis, kui loomaaia uues jäätisekohvikus üks noormees pulgakomme nägi ning korduvalt ja veenvalt arvamust avaldas, et ta jäätisele pulgakommi eelistab. Aga kui äri tehtud oli ja maha istusime, leidis ta ikka, et maailm on ikka tohutu ebaõiglane: õel on jäätis ja temal kõigest närune pulgakomm. Sobrasin sügaval taskutes ja leidsin viimased kaks tera kannatust, et lasta tal olukorraga leppida.
Lõpuks istusid mõlemad nagu kukununnud laua taga: üks lutsis kommi ja teine limpsis jäätis. Kui õel pool jäätist kõhtu oli jõudnud, küsis ta vennalt: „RSS, kas sa tahad vahetada? Sina saad jäätise ja mina pulgakommi? Jah?“
„Jah.“
Tasakaal maailmas oli jälle taastatud ja mulle tekkisid kaks uut tera kannatust taskusse. Neid läks väga vaja siis, kui ma leidsin, et nüüd ikka juba aitab ja me võiks koju minna. Päevauned ja korralik toit ja kõik nii.
Tera üks: meie loomaaias kord selline, et kes välja tahab saada, peab läbima väga kitsa väikese suveniiripoe. Koos lastega, kes tunnevad, et nendega väga halvasti ümber käiakse. Muidugi on kõike vaja! Õhupallid, pehmed loomad, mänguasjad, veel mänguloomi ja siis mänguloomad ka veel. Vaata, mänguelevant!
„Aga mamma, me ei näinudki elevante!“ RSS ei jooksnud elevantide poole, muud vabandust mul ei ole.
Tera taskust pihku, röökivad lapsed kaenla alla, käru jalaga uksest välja ja nii kiiresti nii kaugele, kui võimalik, et keegi ometi tagasi ei jookseks.
Tera kaks: mõlemad lapsed pidid ilmtingimata kärusse mahtuma. Noh, mahuvadki, niiviisi sõbralikult teineteise sülle. Aga mõlemad on juba väsinud ja kommi ei anna keegi („Te sõite just (tegelikult umbes poolteist tundi tagasi) jäätist ja kommi, ja lõunasöök oli teil kesine, nii et ei! Pealegi ei ole mul kotis kommi.*“) ja õe juuksed on ju just sakutamiseks loodud! Lisaks: mida valjemini õde kiljub, seda naljakam.
Tee loomaaiast koju tuleb kusjuures ülesmäkke.
Tegelikult kutsuti meid täna pärastlõunaks ühe aastase daami sünnipäevale. Hommikul arvasin, et jõuan, muidugi jõuan. Tuleme koju, peseme jalad ja näod puhtaks ja läheme jälle. Ei. Ei-ei-ei! Mina ei lähe enam kuhugi. Mina ei ole täna võimekas. Mina istutan nüüd lapsed teleka ette ja hakkan raamatut lugema, mille DHL-i kuller, kelle püksid kahtlemata ei pigistanud, vahepeal naabritädile üle andis.

*Vale. Mul on alati kotis kommi. Pastakas võib mul ununeda, aga komm… Kahe lapsega, aga ilma kommita välja minna – selleks peab väga vapper olema!