Jaanuar 10 ehk 6/100

  • Celebratre your body (Imetle oma keha)

Delegeerisin ülesande Härrale.

Jaanuar 9 ehk 5/100

  • Get active (Kuku kepslema)

Raamatus on nii, et tegelane üldse ei viitsi ujuma minna, aga siis mõtleb: „Kui ma siiski lähen, siis saan sellest homme sõbrale rääkida.”
Olen ise seda nõksu korduvalt kasutanud. Isegi siin. Tegelikult ei viitsi jooksma minna, aga kui juba kellelegi välja kuulutan, et lähen, siis ei saa minemata jätta. Sest kui pärast too keegi küsib, et kuidas oli ja palju jooksin ja kõik nii, siis tahaks ju pigem uhkustada, kui tunnistada, et ma laisk olen.

Jaanuar 8 ehk 4/100

  • Make the most of your lunch break (Võta aega lõunapausiks)

Raamatu peategelane töötab kontoris ja läheb arvuti taga söömise asemel pargipingile.
Tubli on. Mina olin kahe muginaga kodus ja õues ei olnud just piknikuilm (okei, raamatus ka tegelikult ei olnud). Nii et oli tavaline nädalavahetus: lasin lastel otsustada (olemasolevate võimaluste piires), mida süüa teeme ja komandeerisin nad appi. Üks lõikas seeni tükkideks, teine kloppis muna, jne.
Tegi mind rõõmsamaks küll, sest kui lapsed millegi mõistlikuga tegelevad, on kõigil hea olla. Ja ei peagi gurmeevõileiba ja baristakohvi pargipingile viima.

Jaanuar 7 ehk 3/100

  • Take time for breakfast (Naudi hommikusööki)

Raamatus tormas üks sõber teisele saiade ja kohviga külla. Sundis teise voodist üles ja diivani peale hommikut nautima.
Mind äratasid kaks meetrist musitajat, ilma kohvi ja saiadeta.
Neile hommikusööki valmistades närisin näljaselt ise juba ühe ülemakstud kukli ära. Musitajad popsasid oma taldrikutega söögilaua taha, mis eelmisest õhtust veel värviraamatutega kuhjatud oli. Aga et mina hommikut rahulikult nautima pidin, siis ignoreerisin seda, viisin hoopis oma kohvitassi sohvale ja haarasin lugemist.
Pärast nädalat ilma pisikeste inimesteta oli väga mõnus üle raamatuserva vaadata, kuidas nad… ei söönud… Keskendusin mitte ärritumisele ja kuulasin, kuidas üks väike inimene mingi laulu välja töötamise kallal vaeva nägi, ja vaatasin, kuidas teine väike inimene mingit pilti vihikust piinliku täpsusega maha üritas joonistada, mõlemal samal ajal keel suus tühjalt ringi käimas.
Kui ühel väikesel inimesel piimatass uppi käis ja teise väikese inimese paberid ja eelmise õhtu mänguasjad kõik piimaseks said, sain oma vitsad. Ei ole mingit hommiku nautimist, kui laud on koristamata. Nii et hakkasin jälle normaalseks lapsevanemaks ja kamandasin koristuspatrulli tööle.
Kohv jahtus muidugi enne ära, kui selle juurde tagasi jõudsin. Raamatutega seda õnneks ei juhtu.

Jaanuar 6 ehk 2/100

  • Smile at strangers (Naerata võõrastele)

Raamatus ei olnud kuigi head näidet, aga ma ise käisin hiljuti jooksmas ja üks onu jooksis vastu, tõstis mulle pöialt ja naeratas laialt. Kui tavaliselt tõuseb tuju alles pärast jooksu, sest joosta on raske, siis too kord oli onust möödumisest alates nägu naerul.
Nii tore, kui mõni võõras inimene täiesti ilma põhjuseta oma head tuju jagab.
Päeva jooksul naeratasin kokku umbes euro eest. Sest kui toidupoe kassaonu küsis, et kas võtsin )&#%/(-kuklid või 8)(&zZT“-kuklid, siis ma vastuseks lihtsalt naeratasin. Ma ei olnud kukli nime meelde jätnud, ei olnud seda lugenudki vist. Nii et tema tippis kassasse loomulikult need kallimad sisse. Oleks ju võinud stseeni teha, sest hinda olin ma põgusalt vaadanud, aga piinlik kah natuke, nii et maksin kinni ja naeratasin edasi. Ei ärritanud kedagi, ei lasknud ennast ärritada. Euro võrra vaesem, aga heas tujus.
Nii heas tujus, et naeratasin isegi sellele autojuhile, kes ootamatult suunatuld näitamata parklasse sisse ja meile tee peale ette keeras.
Ülejäänud ebavajalikult jagatud naeratused (lugesin neid kokku päeva jooksul vähemalt kümme) olid kõik mõistlikumad ja vähem eluohtlikud või rahakotivaenulikud.

Jaanuar 5 ehk 1/100

  • Make a new friend (Saa kellegagi sõbraks)

“Remember, if you want the rainbow, you have to put up with the rain.” /…/ Annie waited for the bus in the rain, that grey soupy rain that Lewisham seemed to specialise in. She thought what a stupid thing it was that the woman had said. Rain didn’t always lead to rainbows. Usually it just led to soaked socks and your hair in rattails.

Tõlge: „Jäta meelde: kes tahab vikerkaart, peab vihma taluma.” /…/ Annie ootas bussi hallis supises vihmas, mis näis olevat Lewishami linnaosa pärisosa. Ta mõtles sellele, kui rumal selle naise ütlus oli. Vihm ei toonud alati kaasa vikerkaart. Tavaliselt tõi see kaasa vaid läbi ligunenud sokid ja sorakil juuksed.

Põhja-Eesti väikelinnas oli ka nimelt just selline supine ilm. Selline, mis toob sügiskaamose, küsimata, kas ka sügis on. Ei olnud. Jaanuar oli.
Mina olin siiski mõnevõrra optimistlikumalt meelestatud. Sest õhtul oli oodata vikerkaart: kolme värvilist sõpra, keda ma ammu näinud polnud. Mõnikord olevat ju nii, et uus on hoopis taasavastatud vana. Ja sõpradega koos olemine tõstab tuju igal juhul, kas sa tunned neid kõigest päeva või juba paar kümnendit.

Jaanuar 4 ehk 0/100

Kuna ma üritan end inspireerida jälle blogima, siis otsustasin võtta ette ühe imeliku 100-päevase väljakutse.
Sattusin nimelt Eva Woodsi raamatu How to Be Happy otsa.
woods
See ei ole küll mingi eneseabiraamat, vaid tavaline kergem ilukirjandus. Aga selles on 100 peatükki, millest igaüks annab pisikese käsu, mida täna teha, et elu vähe teise nurga alt näha, et olla õnnelikum.
Kuna enda õnne kallal töötamiseks ei pea õnnetu olema, siis mõtlesin, et miks ka mitte see pull omamoodi kaasa teha. Niisiis, plaanin lugeda igal hommikul ühe peatüki ja siis päeva jooksul käsule keskenduda. Ja et siia iga päev üks postitus ilmuks, siis üritan asjast ka kirjutada.
Et mitte end asjatu pinge alla seada, siis annan endale mõnepäevase puhveraja. Nagu live-televisioonis. Sest kui keegi noaga sisse kargab, peab olema aega reklaamipausile minna.