Oktoober 2 ehk koerasabakergitaja

medal
Palju õnne mulle endale!
Jooksin eile viimased kilomeetrid saavutamaks aastaeesmärgi 219 km. Suvel kujutasin ette, et saan end juba septembris kiita, aga… ma ei tea, mis septembris juhtus… aga jooksma ma küll ei saanud. (Veebruaris oli ishias, nii et veebruar saab andeks.)
jooks
Nüüd on kaks ja pool kuud aega tulemust tõsta, et järgmiseks aastaks vägevam väljakutse esitada. Ja tegelikult tahaks, et oleks kogu aeg motivatsioonikuu (loe: jaanuar).

Advertisements

Oktoober 1 ehk punased sokid

Juhtusin millalgi lastele ütlema, et ma pean enne magama minemist sokid ära vahetama. Et mulle meeldib, kui ma panen värsked valged sokid jalga. Et siis tuleb hea uni.
Järgmisel hommikul tuli BB jooksuga minu juurde: „Mamma-mamma, mul oli paha unenägu ja mul olid punased sokid jalas!“
Nüüd keelduvad mõlemad juba pikemat aega ööseks punaseid sokke jalga panemast. „Ei! Siis tulevad ju halvad unenäod!“
Õnneks on neil roosasid ja siniseid sokke ka. Loo moraal on ikka selles, et ei ole vaja oma kiikse lastele teatavaks teha, need hakkavad külge.

September 6 ehk lapsevanematarkus

Ennetavad komplimendid on rahu ema.

BB märkab, et vend on võtnud mängimiseks millegi, mida BB enda omaks peab. „See on minu oma!“ hüüab ta ja ma taban hääles kadedusenooti.
Kargan kohe kallale: „No küll sa oled lahke õde! Sa lubad vennal sellega mängida. See on sinust väga kena.“
Selle asemel, et ärrituda ja kisa tõsta ja venna käest ese eemaldada, leiab BB, et mul on kahtlemata õigus. „Jaa, muidugi. Aga venna on ka hea lahke. Mõnikord.“
Mina ohkan kergendatult välja ja annan endale perekondliku rahupreemia. Jälle üks potentsiaalne sõda ära hoitud.

September 5 ehk ekskursioonile armuvalu hinnaga

Selle nädala ekskursioon viis eelkoolikad (nii oleks tahtnud –koolikud kirjutada) kohalikku ilmajaama. Kuna see asub lennujaama territooriumil, saab sisse vaid lennujaama turvakontrolli läbimisel ja autoriseeritult. Selleks pidid lapsevanemad eelnevalt muidugi tähtsatele paberitele allkirjad andma ja oma dokumente lehvitama. Enne laste õpetajatele üle andmist paluti veel üle kontrollida, et lapse taskud sobimatuid esemeid ei sisalda.
Igaks juhuks ütlesin BBle ka, et ta ilmajaama onusid ja tädisid paluks, et nad see aasta nii teeks, et oleks ainult soe ja suvi. BB ütles selle peale: „Aga lumi? Mamma, lumi peab ju ka olema.“
„Mh. Eestlane oled või?“ mühatasin mina.
Selle peale naeratas daam ja noogutas agaralt. Eestlane. Tahab lund.
Et mina kunagi ilmajaamas käinud ei ole, siis olin pärast muidugi äärmiselt uudishimulik. Mindi trammi ja rongiga. Turvakontroll läinud edukalt. Ükski laps ei olnud BB teadmise kohaselt üritanud keelatud esemeid sisse smuugeldada. „Ja siis saime bussiga ka sõita! Trammiga ja rongiga ja bussiga! Ja siis tulime lennujaama bussi pealt maha ja vau! Seal oli Wetterstation. Seal oli niisukene aparaat, mis mõõtis temperatuuri. Ja ühe, mis kraadib vihma, mis siin sadas.“
Ega ma tegelikult ilmajaama olemuse kohta rohkem palju teada ei saanudki, sest daamil oli tol õhtul hoopis üks teine mure. Armuvalu. Sest kuna eelkoolirühm ilmajaama sõitis, siis ei saanud ta veel lasteaias käiva Carlosega õues mängida. See tähendas õhtul pikemat diivanil püherdamist ja krokodillipisaraid.
Üritasin muidugi teda lohutada. Ütlesin, et saan aru, et see kurvaks teeb, kui sõbraga mängida ei saa. Eriti nüüd, kui nad enam samas grupis ei ole, vaid ainult õues kohtuvad. Et tal on kahtlemata õigus kurb olla. Aga juba homme on jälle lasteaiapäev ja siis nad näevad jälle. Ilmateade ju ütleb, et homme ei saja, nii et nad lähevad kindlasti õue mängima.
Palju lohutamine ei aidanud, sest vastuseks kuulsin nuuksumise vahele: „Ma ei taha homseni oodata! Ma ei tahtnud ilmajaama minna! Ma tahtsin Carlosega mängida! Ma armastan teda!“
Natuke hiljem tuli daam jälle minu juurde, suunurgad sorakil. „Mamma, ma juba proovisin midagi mõelda ja raamatut vaadata ja pisarad ära pühkida. Mis ma tegema pean? Mul on nii kurb!“

September 4 ehk väikevennast

Et see siin BB-blogi ei ole, siis vahelduseks väikevennast ka.
Väikevend on nüüd 4 aastat (ja 1 kuu) vana, 107 cm pikk ja kaalub nii 19 kilo alla. Kena jõmm, aga mitte mingi hiiglane. Sobib.
Saksamaal on lastele ette nähtud kohustuslikud kehalised ülevaatused perearsti juures. Üks neist (mida meie arst pärast sünnijärgset ülevaatust kõige tähtsamaks peab), leiab aset 4. sünnipäeva paiku. Nii et käisime RSSiga sel nädalal tema arstiga kohtumas.
Kandsime ette, et silmad vaatavad endiselt kõõrdi, kuigi ta nüüd juba poolteist aastat prille on kandnud. Tunnistasime ka üles, et Härra arvates susistab RSS s-i valesti. Mina kuulan, ei kuule midagi. Aga ma ei räägi vist ka saksa s-i alati õigesti välja. Vist, sest mul on elevant kõrva peale astunud ja ma ei kuule niikuinii kõiki nüansse alati. RSSi arst kuuleb enda arvates muidugi hiilgavalt ja ütles, et muretsemiseks pole põhjust. Susistab küll, aga vähe ja vahelduvalt. Ehk et oskab sama sõna öelda nii õige kui „vale“ s-iga.
„Ootame veel paar aastat, kui see vähene selle ajaga ka ära ei kao, siis võime logopeedi peale mõelda.“
Noormehe füüsis ja sõnavara kiideti heaks. Arst imestas, et kuidas ta küll teeb vahet sinisel ja türkiisil ja lillal ja roosal ja purpuril. Et kõik nelja-aastased poisid ei tegevat.
„Meil on pool kingakarbi täit värvipliiatseid ja kahe aiakäru jagu värviraamatuid kodus. Mida te arvate, mida me IGA PÄEV tund aega pärast lasteaiast tulemist kodus teeme? Ja, jah, meil on suurem õde, kellel on alati arvamus selle kohta, mis värvi mingi auto uks või lõvi püksitasku olla võiks.“
Lisaks oskab vend kahes keeles üle kümne lugeda. Eile üllatas mind sellega, et näitas raamatusse, mida ma parajasti lugesin ja ütles: „Sa loed üheksandat peatükki nüüd.“
Jalkatrenni me teda veel möllida ei ole suutnud. Paar sellist isegi on Dresdenis, kuhu nii noori poisse võetakse, aga trennid algavad meile ebamugaval ajal ebamugavas kohas. Proovisin teda ka BBga koos tantsima saada, aga õpetaja ei tahtnud lapsi samasse rühma lubada. RSSile pakutud rühma trenn algab aga meile ebamugaval ajal ebamugavas kohas. Ei sobi. Nii et tunnen end natuke süüdi iga kord, kui BB jälle balletti viin, et miks RSS ometi kuskil trennis ei käi veel, aga kuna väikevend ise sellesse rahulikult suhtub ja veel midagi nõudnud ei ole (ega ka mingeid üleloomulikke andeid demonstreerinud, näiteks jalgpallis – nuuks!), siis hingan kaks korda sügavalt sisse ja mõtlen, et küll jõuab.
Nädalavahetusel läheb RSS sõber Richardi sünnipäevale. Ma jooksen nüüd käbe poodi ja toon talle kingituse. RSS arvas, et see peab ilmtingimata puldiga auto olema. Ei tea, kas sel on midagi sellega pistmist, et RSS ise sünnipäevaks puldiga auto sai? Siit nõuanne:

kinkige oma lastele sünnipäevaks midagi, mida te olete nõus kinkima ka kõigile tema sõpradele.

Ja kuna siin juba nõu andmiseks läks. Üks veel:

kui lapsel tekib mingi lemmik kaisuloom – selline, ilma milleta magama jäämine või nurga peale poodi minemine kõne allagi ei tule – ostke igaks juhuks kohe paar tükki varuks.

September 3 ehk eelkooliraport

Selle nädala ekskursiooniraport viibib üsna lihtsal põhjusel: see nädal ei käidud ekskursioonil. Nädala eesmärk oli hoopis ühiselt (meeldetuletuseks: 30 last ja 2 (ja pool) õpetajat) paika panna rühma reeglid. Kaks päeva arutati, kolmandal päeval pandi kirja.
Kui ma teise päeva õhtul BBlt küsisin, et mis reeglid neil siis ka on, ütles ta kõigepealt: „Oh, ma ei tea, neid on nii palju!“
Natuke hiljem tuli meelde: „Meil on selline reegel, et me tohime kraanikausis mängida. Näiteks oma nukkusid pesta või nii. Aga kui kauss täis saab, tuleb vesi kohe kinni keerata ja alati tuleb kontrollida, et vesi on kinni keeratud.“
Võtsin teadmiseks ja pinnisin veel. „Noh, aga kas teil näiteks toas joosta tohib? Või on see keelatud?“
„Miks? Mamma!!“ Imestas BB ja vaatas mind näoga, mis ütles: „Kes see siis toas jookseb?“
Mina mõtlesin hoopis, et küll teeskleb nüüd Rahomeelt. Ise selline lippaja, et anna olla.
Lippaja on nüüd, muideks, hakanud uuesti ka balletitunnis käima. Õnneks on näod praegu suures osas samad, kui enne suvepuhkust, ja ka suvel Eestist kaasa tangitud julgus tähendab seda, et tundi minemine käib ilma igasuguse vaevata. Kedagi ei pea veenma ega seitse korda uksel musitama. (Okei, mind võibolla. Noh, natuke.)
„No aga räägi veel, mis reeglid te tegite?“
„Me tegime lapsede reeglid. Need on, et koridoris ei tohi vali olla. Ja seal peame raamatud vaatama. Söögi ajal peab tasa istuma. Ja et me ei võta garderoobis kellelgi midagi ära. Garderoobis on nii kitsas, et nügab üks teine ära ja siis jälle üks ja siis jälle üks. Selle pärast paar peavad põrandale istuma. Reegleid on veel olemas, aga ma teised unustasin.“
„Kas mõni hea reegel ka on? Mis sulle meeldib?“
„Et seal tohib kraanikausi juures mängida.“
„Kas sa mängid seal siis palju? Kas sa oled seal juba mänginud?“
„Ei.“
Selle peale ei osanudki kohe midagi öelda enam, nii et olin rõõmus, et väikevend grillimisega liitus ja õelt küsis: „BB, mis toredam on eelkoolils?“
„Ma ei tea. Mm… Pehme voodi peal magada. Aga mul ei ole pehme voodi. Ainult Sambialasel ja Nikolail ja Pauelil. Ja Hassanil on niisukene vood, mis saab rullida. Aga mina soovin ka niisukene rullivoodi. See on nii kõrge!“
Jah, ka eelkoolilastel on veel lõunauni päevakavas. Mina olen poolt. Isegi, kui see tähendab, et meil õhtul enne poolt kümmet keegi magama ei jää.
Vähemalt meie peres on küll nii, et mida rohkem laps magab, seda lihtsam on temaga siis, kui ta on ärkvel. Isegi, kui ta siis ainult kraanikausis solberdada tahab, sest eelkoolis on selline reegel, et tohib.

September 2 ehk igaüks olgu nii paks, kui tassida jaksab

RSS kangutas terrassil tooli tassida. BB kommenteeris: „RSS on nii tugev poiss. Eks, mamma? Ta on päris tugevaks kasvanud, eks? Ja mina olen ka kasvanud.“
„Sina oled pikaks kasvanud. Paksem võiksid sa küll olla.“
„RSS ei pea paksem olema.“
„Jaa, tema on just paras. Ja hea tugev. Sina oled ka tugev, aga natuke peenike lihtsalt.“
„Jah, aga see on väga hea, sest siis ma ei pea end nii palju tassima. Nagu väga paks inimene. Väga paks peab kõigepealt ennast tassima ja siis tooli.“