Juuli 3 ehk wie gehts, herr Müller?

Kevadel juhtus, et meie äsja pensionile jäänud üksik naabrionu kukkus kokku. Korraliku lääne-maailma naabritena ei teadnud me asjast muidugi enne midagi, kui politsei uksekella tiristas ja küsis, et äkki me saaks nad rõdule aidata, sest härra (eesnimi teadmata) Müller (nimi muudetud) on kaduma läinud ja nad tahaks kontrollida, ega ta end ometi rõduakna taga ei peida. Ei peitnud, aga politsei ei jätnud jonni ja muukis end seepeale hoopis härra Mülleri korterisse sisse. Korteri ukse taga ta end peitnud olevatki. Aga ei hüpanud välja ja hüüdnud „sürpriis!“, ei olevat isegi paaniliselt mingit kahtlast pulbrit hävitada püüdnud, sest viidi ta tervishoiuasutusse, mitte kongi.
Mina käisin ikka iga päev härra Mülleri uksest mööda ja mõtlesin, et no küll on jamps, et ei ole kombeks tolle ukse kella helistada ja küsida, kuidas tervis on või et kas teeks ühed õlled.
Umbes kuu aega hiljem saabus härra Müller tagasi – umbes poole kõhnem (justkui oleks kuu aega kongis istunud, mitte tervishoiuasutuses), aga endiselt sama viisakas. Vabandas, et politsei meile tüli tegi ja vabandas veel ja küsis, kuidas lapsed kasvavad, et kas õlut juba joovad, ja vabandas veel, et politsei meile tüli tegi. Mõni aeg hiljem tuli vabandas veel ja küsis, et kas ta järgmine kord, kui ta kokku peaks kukkuma, võib meie ukse taha roomata ja kella helistada, et me abi kutsuks.
Kuigi see lugu mind enne juba häiris, siis see… noh… Kas ta tõesti enne arvas, et ta ei tohi tulla meie uksekella helistama!? Nii viisakas ei või olla! Parem suren ära kui lähen naabrit tülitama! Okei, hästi, tegelikult saan isegi mina aru, et ega ta tol korral viisakuse pärast tulemata ei jätnud (ta ei olnud ju suutnud telefoninigi roomata, et perele helistada), aga… ikkagi. Ikkagi tuleb selline Lasnamäe-depressioon peale. Et istumegi siin nagu kutsud iga üks oma kuudis ja keegi kellegi peale ei haugu. Ei tea teineteise eesnimesidki. Ja siis me arvame, et inimene on sotsiaalne olevus.
Siiski. Arusaadavalt enesele teadvustamata on meie väikemees nüüd oma kohustuseks võtnud hooliv naaber ja kodanik olla ja aeg-ajalt kontrollida, kuidas härra Mülleril läheb. Tal on nimelt paar korda õnnestunud härra Mülleri uksekella tiristada. Oleme siis viisakalt koridoris oodanud, kas härra Müller uksele tuleb. Esimesel korral ei tulnud, aga õnneks nägin terrassilt tunnike hiljem, kuidas härra Müller koju tuli. Ei kutsunud muukijaid (loe: politseid). Teisel korral tunnistasin ausalt üles, et „RSS soovis kontrollida, kas teiega on kõik korras. Kuidas teil läheb, härra Müller?“ Mille peale härra Müller naerma hakkas ja RSSilt küsis, kas too sooviks äkki temaga ühe õlle juua. Ma siiski sekkusin ja igasugune õlletamine jäi ära. Sest noh, kuskile tuleb siiski piir tõmmata selle sotsiaalne olemisega.
Aga võibolla on RSS varsti valmis härra Müllerilt küsima, mis ta nimi on. Noh, et kas on Toomas või mitte.*
DSC_1556
Lool on tõenäoliselt mingi moraal ka. Aga ma ei ole veel päris kindel, mis see on. Igal juhul loodan, et härra Mülleril on sellest rõõmu, et üks väike naabripoiss ta uksekella käib tiristamas.

*Saksamaa kõige levinum mehenimi pidi olema Thomas Müller.

Juuli 2 ehk mis ma siin teen, kui ma ei kirjuta

Juuli hakkab ka juba omadega kuskile jõudma, ja ikka ei ole ma suutnud rohkem postitada, kui haruharva.
Mis me siis teinud oleme? Kui BB käest küsida, siis Papa on tööd teinud ja mamma on küürinud. Vähemalt esineti hiljuti sellise avaldusega: „Papa ei tulnud meiega kaasa, sest talle meeldib tööd teha. Ja sulle meeldib korista.“
Mitte just tohutult, aga las jääb. Igal juhul meeldib mulle olukord pärast koristamist oluliselt rohkem kui olukord enne koristamist. Nii et ega enne mingit blogimisisu ei tule, kui põrandad harjaga üle käidud ja aknad näpujälgedest puhtaks küüritud. Viimases osas leidub muidugi abistajaid. Mis muidugi tähendab, et pärast tuleb see abistamine üle käia, aga las see ka jääb.
Aga eks ma olen siin lillutanud ka. Sest soomlased tulid külla ja mul oli ju hirmsasti vaja neile näidata, mis meil siin on. Noh, et on tänavad ja majad ja mõned eriti uhked majad. Eriti hästi tahtsin neile selgeks teha, et meil on jõgi. Selle tarbeks sundisin nad aurikule, sest Tallinn-Helsingi otsal nii peeni vanu popsutajaid ikka ei ole, maalilistest kallastest rääkimata.
Ka trügisin nad väga isekalt Neitsi Maarja kiriku (loe: Frauenkirche) torni. Esimest korda mõtlesin, et võiks, aga äkki ühel teisel päeval, 2012. aasta suvel. Siiani tiirutan ta ümber ja mõtlen, et noh, ühel teisel päeval… Nüüd see päev siis tuli. Ei saa öelda, et ilus ei olnud.
Aga et soomlased armastavad aktiivset tegevusturismi, siis puksisid hoopis nemad minu ühte peenema otsa Volkswagenisse, et ma as-good-as-umb-sakslasest sõidujuhendaja ja as-good-as-umb-soomlasest sõitja vahelist kommunikatsiooni vahendaks. Tegevus missugune! Muidugi rääkisin lõviosa ajast eesti keeles. Sest mis muu võiks olla link saksa ja soome keele vahel!
Käisime nimelt paar nädalat vana elektriautot sõidutamas. Enne käisime koos giidiga Volkswageni tehases ja vaatasime, kuidas nad siin keset linna nüüd oma kaunis tipptasemel tööergonoomikaga (parkettpõrand tootmisliinil, peegeldatud valgus…) klaashoones elektriautosid kokku panevad. Lisaks töötajatele on nende maja sõbralik ka näiteks lindude suhte: et tiivalised suure hooga klaashoone fassaadi ei põrutaks, lastakse maja ümber ööpäevaringselt kõlaritest röövlinnu hoiatuskisa – nii ei julge teised linnud majale läheneda ja jäävad ilma peapõrutuseta. Giid ei olnud meil just suu peale kukkunud (päritoluriik Austraalia, haridus juura) ja jagas meiega veel palju täiesti tarbetuid fakte moel, mis millegipärast itsitama ajas. Näiteks see fakt, et Volkswagenil oma lihatööstust on (töötajate söökla ja külaliste restorani tarbeks), seoses selle faktiga, et tänaseks on autotehase lihatööstus tootnud rohkem vorste kui autotehas autosid, ei peaks üldse naljakas olema.
Lapsevanemana ahhetasin aga hoopis selle peale, et mõnele moodsamale VW mudelile on tagapingile lapse hälli või tooli kinnitamiseks vajalikud isofix otsikud sisse ehitatud! Peen! Noh, eks need elektriautod olegi peenem kraam. Sest õnnetuseks on nad praegu oluliselt kallimad kui beniini- või diisliautod ja kui sa oled juba valmis auto eest (keskkonna, mitte mugavuse pärast) oluliselt rohkem raha välja käima, küllap jaksad siis juba need luksuslisad ka kinni maksta. Eksole. Näiteks on elektriautos võimalik kasutada ka ainult ühte pedaali – vajutad, sõidab edasi, lased lahti, pidurdab. Nagu vanakooli jalgratas!
Ikka ei tulnud isu juhilube teha.
Praeguseks on soomlased eemaldunud. Läksid Tšehhi. Ütlesid, et tahavad näha, kas seal on elu parem. Kuigi võibolla ma kuulsin valesti ja nad ütlesid „õlu“. Sest noh, olgem ausad, see pilsner… see ei ole ikka igaühele.
Üks teine põhjus, miks blogimine harva ette tuleb on see, et mu töölauale on kogunenud mitu hunnikut raamatuid, mis mu tähelepanu arvutilt eemale tõmbavad. Nende hulgas ka mitu keeleõpikut. Nüüd pistangi pea viimasesse tagasi. Sest juhilube ma võibolla ei taha, aga veel ühes keeles lakkamatult möliseda küll.

Juuli 1 ehk ilma üheksata

Võtsin just väikevenna vannist välja, keerasin rätikusse ja surusin kõvasti vastu end, et temaga turvaliselt trepist alla minna. Nagu ikka, kui laps süles ja täpselt ei näe, kuhu astun, hakkasin astmeid lugema: „Üks, kaks…“
RSS: „Nein!“
Noorehärrale ei meeldi viimasel ajal, kui keegi teine (loe: mina) laulab või luuletust loeb, sekkub kohe ja ütleb, et palun lõpetage see totrus ometi ära. Ise laulab sealjuures hea meelega. Ja õde vist võib ka laulda.
Hakkasin naerma, aga jätkasin ikka: „Kolm, neli…“
RSS: „Nein, mamma!“
Mina: „Ole nüüd! Viis…“
RSS: „Nein!“
Mina: „No hästi, aga loe siis ise, sest muidu me kukume!“
RSS: „Kuus, seitse, kaheksa, kümme!“
Millal ta need numbrid juba selgeks õppis!? Ja kuidas ta üldse aru sai, mis ma talt nõudsin!?
See varsti-kaks iga on kõige üllatavam, sest kuna jutt sorav ei ole, siis eeldad, et ega mõte ka sorav ei ole. Aga näe, vahel näkkab nii ühe kui teisega. Samamoodi juhtus ühel hommikul, kui poisil mässud ära võtsin. Teatasin: „Pane nüüd tähele, et sa ei pissi, sest muidu läheb põrand märjaks. Aga las pepu tuuldub natuke, ma varsti toon uue mässu.“ Selle peale jalutas noormees vannituppa, tiris ukse taha peidetud pissupoti (mida me veel kasutanud ei ole, sest potitrenn tuleb meil äkk-meetodil*) keset vannituba, istus sellele peale ja soristas oma soristamise ära. Ma ju ei öelnud, et mingu potile, ise tegi selle ühenduse ära.
Ja nüüd tuleb välja, et oskab kümneni kah lugeda. Ilma üheksata. A noh, eks see üheksa ongi ülehinnatud.

*Sest ma tahan õpetada oma keha tunnetama, mitte käsu peale käima. BBga tehtud vigadest olen õppinud, nii et olen arusaadavalt nii ütlemata positiivne, et asi saab ainult ühe suurema košmaariga lõppeda. Aga sellest sügisel, tahan et vend kõigepealt sellest „mul ei ole aimugi, millest ta aru saab ja millest mitte“ vanusest välja saaks.

Juuni 6 ehk mauerbauer

Rückkehrunruhe (tagasijõudmisrahutus?) olevat selline tunne, mis tabab siis, kui pärast vaimustavat reisi jälle koju jõuad, aga siis avastad, et kõik läbielatu kaob väga kiirelt teadvusest.
See tabas mind. Eestis olles olin nii sügavalt Eesti-lainel, et muud asjad kadusid sootuks. Nüüd on igapäevaelu ja reisi polekski nagu olnudki. Mis Eesti, kus? Mis sõbrad, mis kontsert? Mitte keegi neist paljudest, kellega veel lennukis oma peas vestluseid jätkasin (seda nimetatakse jouskaks, kusjuures), pole mult veel kirja saanud, et teada, kuidas meie vestlused mu peas jätkusid ja kui ütlemata rõõmus ma olen, et need kohtumised toimusid. Sest teadvus tegeleb muude asjadega ja sellega, et rückkehrunruhet tunda.
Esimesed paar päeva vahtisin neid kahte, kes vahepeal terve nädala jagu vanemaks said. Kuigi salaja lootsin, et väikevend saab nii palju suuremaks, et ei taha enam öösiti mu juukseid kiskuda ja oskab ka mõnes mulle mõistetavas keeles pikemaid lauseid moodustada. Juukseid tahab ikka kiskuda* (aga ma enam ei lase) ja pikemad laused tulevad ikka mingisuguses ainult talle mõistetavas keeles. Samas ütleb selges saksa keeles „hoch klettern“ ja „rein gehen“ ja „aus nehmen“ ja „an machen“ ehk kasutab eessõnu ja prefikseid nagu vana sakslane.
Õe saksa keel on endiselt prefiksiline, aga eesti keeles on käändeid vist veelgi rohkem sassi läinud. Praegu teatas potilt: „Kui lapsed on juba suuremaks kasvanud, siis nemad ei tohi enam püksiLE kakada.“ Enne ütles: „Vend MIND meeldib väga. Ei meeldi, kui ta MINULE juukseid kiskub.“ Alguses mõtlesin, et küll topib igale poole daativi ehk alaleütlevat, kus tundub, et midagi käänama peab, aga nüüd ei saa üldse aru enam, mida see tema aju neist käänetest arvab. Ürita sa korraga aru saada, et ühes keeles võib nelja moodi ja siis selles teises keeles võib neljateist moodi.
Mina olen nüüd jälle aktiivsemalt hakanud vaatama, kuidas neid neljateist neljaks jagada. Sest isiklikud edusammud innustavad. Kui Riias tekkis vajadus rääkida võõrkeelt, siis esimesena popsas pähe nimelt saksa keel ja inglise keelt pidi selle tagant kuidagi suruma. Mis on imelik, sest ma kasutan inglise keelt igapäevaselt, kindlasti rohkem kui saksa keelt, vahel isegi rohkem kui eesti keelt. A no olukorras „olen õues ja pean midagi selles mitte-emakeeles ütlema“ tuleb automaatselt „Kann ich Ihnen vielleicht helfen…“** Igatahes, jagamise aktiveerimiseks ostsin omale uue õpiku (esimese õpiku, millega ma 37. leheküljel veel rahul olen ja mida ma ei tahagi kellegi pihta visata) ja hakkasin Paaniliselt Õnneliku õnnestamiseks jälle tema korraldatud „keele“-kursusel käima. „Keele“ seepärast, et näiteks eelmiseks tunniks oli ta kohale kutsunud kaks saksa keelt Ich-heisse-I-don’t-know-anything-else-its-its-tasemel kõnelevat india daami, kes meile oma sarisid demonstreerisid ja kellelt me saride-teemalisi küsimusi pidime esitama (pool tundi, inglise keeles). Kui koju jõudsin, nägin, et kohalikud sõbrad olid küsinud, et kas ma olen tagasi ja kas võib minuga kokku saada ja kas mul Eestis oli tore ja kuidas lapsed eemaloleku üle elasid ja mul tekkis Mauerbauertraurigkeit (müüriehituskurbus?) ehk tung kõik inimesed endast eemale tõrjuda, ka need, kes tegelikult hirmsasti meeldivad. Nii et „siinisin neid“ nagu ma kuulsin, et moodsad eestlased ütlevad: vaatasin küll, mis nad sotsiaalmeedia vahendusel mulle ütlesid, aga ei vastanud ja istusin mugavasti oma müüride vahel ja mõtlesin, et oleks ikka võind oma õpikuga koju jääda ja aega tõhusamalt kasutada. Sest aeg teatavasti libiseb näppude vahelt ära ja tõhusus-vajadus on mul geenides. Sest eestlased on tõhusad (isegi kui sakslased selle poolest maailmakuulsad on).
Nii et üritan siin nüüd oma peente nimedega rahutuste ja kurbustega ühele poole saada ja jouskan teiega edasi, kallid lugejad!

* Kas keegi teab, kuidas nimetatakse ennastunustavat harjumust juukseid näppude vahel keerutada? See on jube rahustav ja täiesti kontrollimatu. Hea ikka, et ma selle tähtsa oskuse olen osanud pojale pärandada.
** Mille üle Riia Stockmanni turvaonu kenasti leebus, sest paistis, et ka temal tuli Entschuldigung kergemini kui Sorry. Kui armas! Noh, ega ma ei olnud midagi varastanud kah, eks see aitas tal ka leebuda.

Juuni 5 ehk augustamata

Sain just trammis teada, et täna on kehaaugustuspäev (või noh, õieti kehaagu päev, aga mõeldakse neid auke, mis on nõelaga tehtud). Et keegi täna sunniviisiliselt auku tegema ei pea, aga kellel auk on, see võib ennast täna eriliselt tunda.
Kas tegemist on rahvusvahelise või siseriikliku üritusega, seda ma ei tea, aga kahtlemata on siin Saksamaal täna tähistamist küllaga. Keskmisel sakslasel on 4,5 nõelaga tehtud auku. Ma sealsamas trammis tegin vaatlus-põhise statistilise arvutuse. Mõnes osas pidin arvama küll, aga siin võib ikka pigem arvata, et kui on võimalik teha, siis on tehtud. Minule oma mul-ei-ole-ühtegi-auku-jutuga saab siinkandis osaks vaid veidi venivat pearaputamist ja üsna palju laperdavalt suuri silmi. Ainult siis saavad silmad suuremaks minna, kui lisan, et mul ei ole ka ei juhilube ega auto juhtimise oskust.
Mõlemal puhul küsitakse pigem, et millal ma ometi teen, kui kas. Ühel puhul küsitakse, kuhu ma vaeseke küll kõrvarõngad panen, teisel puhul ei suudeta ära imestada, kuidas ma üldse maailmas ringi liikuda saan. Mõlemal puhul mõtlen, et ma ei näe probleemi*. Kõrvarõngad jäävad minust poodi ja ringi liigun teistega koos. Trammis näiteks on väga huvitav. Võib pealt kuulata, kuidas kaks minuvanust (kahe peale kokku 11 nõelaauku) arutavad, kuidas täna õhtul tähtsat päeva tähistada ja et kas peaks järgmine kord nõela keelest või ninast läbi laskma.
Ma siiski tänasel tähtsal päeval ühiskondlikule survele ei allu ja jätan nii keele kui nina rahule. Kõrvadest rääkimata.
*Muideks, kõrvarõngaprobleemilt tabasin end hoopis armsas Tallinnas, kus käisin mööda disainipoode ja otsisin Eesti disaineri ehet, mida mulle kanda meeldiks. Teisisõnu – sõrmust või käekella. Ei leidnud kumbagi. Ühes poes tegi müüjatar mulle neid sakslaste laperdavaid silmi ja ütles, et „aga Eesti disainerid ei tee ju sõrmuseid. Aga vaadake neid kõrvarõngaid, need on nii kenad!“

Juuni 4 ehk tagasi mugavuskingades

Teate, kallid lugejad, kus ma käisin? Ilusate inimeste ja kauni emakeele maal. Justnimelt – teie juures! Kõigiga kohtuda ei jõudnud, nagu ikka, alati on keegi, kes on saarele sõitnud või lihtsalt ootab, et 22 aastat täis saaks. Aga üsna mitmeil teist sain varrukast kinni – aitäh, et minu jaoks aega võtsite!
Lisaks sain kohtuda ka Dave’iga, kelle pärast mina saarele sõitsin ja kes oli 22 aastat oodanud, et minuga kohtuda. Ta ei pidanud pettuma. Olin laulusõnad ilusti pähe õppinud ja hüppeliigesed olid hästi hoitud. Dave’ile avaldas muljet. Ta ei osanud arvata, et kuskile keset linna asuvale saarele võib ära mahtuda 22 000 inimest, kes Monkey Wrenchi laulda oskavad. Kes oleks!
Mulle avaldas aga hoopis muljet saarel olnud Alison. Ma teadsin küll, et ta ka tuleb, aga ma ei teadnud, et ta end niimoodi laval liigutab ja et tal selline stratostaadiltki paistev naeratus on.
Ka neid kahte naeratust oleks võinud stratostaadilt näha, mis mind eile jälle Dresdenis vastu võtsid. Ikka vist igatseti mind siin. Täna jäin nende kahega kahekesi koju ja kui teise tuppa kadusin, siis kuulsin varsti ühte või teist hüüdmas, et kontrollida, et ma ikka kuskil olen.
Sellest, mis ma Eestis tegin, mul palju pilte ei ole. Aga siin üks.
kumus
Arusaadavalt kogusin palju Eesti-punkte, kuigi tamm jäigi kallistamata. Eks peame siin vist siis perekondlikule tammejahile minema.
Aga tulge nüüd teie jälle mulle külla. Meil siin suvisemgi veel kui teil:
ilm

Juuni 3 ehk tooja

BB keeras pudelilt korgi maha ja läks sellega jalutama. Pudel jäi lauale, kus see väikevennale ette võis jääda.
Mina: “BB, palun too pudeli kork tagasi.”
BB: “Ei too, ma ei ole ju mingi tooja.”

Ka ei ole ta viimasel ajal tahtnud arvata, et ta lasteaias käija on. Ütleb, et talle meeldib kodus nii väga, et ta tahaks veel kauem kodus mängida. Täna hommikul läks suuremaks kauplemiseks, et millal ikka peab täpselt lasteaeda minema. Kompromisskokkulepe jäi 12 minuti peale. Panin äratuskella 12 minuti pärast helisema ja siis teatasin, et nüüd ei ole varianti, kell on helisenud, tuleb minna. Läkski. Aga lasteaias hakkas ikka jorisema, et tema ei taha. Oeh. Sama skeem ainult ilma kauplemiseta oli väikevennaga. Lasteaia värava juures hakkas jorin ja kui ta tädile üle andsin läks veidi valjemaks vaidlustamiseks. Mina nutsin sisemiselt, sest näen, et mõlemal lapsel on lasteaiapuhkust vaja. Aga selle asemel sõidan puhkusele hoopis mina. Lubasin küll juba (peamiselt endale), et kui tagasi tulen, siis saavad lasteaiavabadust.
Enne saan aga mina seitse päeva lastevabadust, et kallitele lugejatele külla sõita! Hurraa! Muuhlugas plaanin teha ka tohutult palju eestitegusid… käia ajaloomuuseumis ja Kumus ja – Määme, palun hakklihakastet kartuliga ja mannasuppi!
Et kauaoodatud vadadust tõeliselt tähistada, otsustasin reisida ühe ühiku käsipagasiga. Sest mis mul ikka vaja on – riided on seljas, hambahari mahub käekotti. Seepärast ei too ka midagi – ega ma mingi tooja ei ole!