Detsember 1 ehk RSS loob ka keelt

RSS näitab teleka peale: „Mamma, miks selle nimi on telekas?“
Mina: „Mis selle nimi siis peaks olema?“
RSS: „Ma mõtlen, et prubai.“
Mina: „No hästi, siis sinu jaoks on prubai. Järgmine kord ütled, et sa soovid midagi prubaist vaadata.“
RSS: „Okei.“
RSS, pool tundi hiljem: „Mamma, ma tahan palun telekat vaadata.“
Nii palju siis prubaist.

November 8 ehk minu isiklik nohik

Saime BB koolikatsete tulemused teada.
Kõik harjutused olid täielikult ja õigesti lahendatud. Lisaks oli ta lahtrisse „seda oskan ma ka“ kirjutanud meie kõigi täisnimed (sh perekonnanimi korralikult neli korda – iga nime juurde). Kuna me perekonnanime kirjutamist kodus harjutanud ei ole, siis ta ei teadnud, et ühes kohas käib kaks samasugust tähte. Aga kui päris õige oleks, siis vahest koolis arvataks, et meil käib kodus tõeline rividrill. Lisaks joonistas ta nimede juurde ka neli lille. Oskab ju seda ka.
Siiski oli õpetaja märkinud, et töötempo „saaks kiirem olla“. Samas kiideti kontsentratsiooni ja tähelepanu ja tööindu.
Sotsiaalsed kompetentsid olid eelmise aastaga võrreldes oluliselt paranenud. Suhtles nii teiste laste kui õpetajaga ja oli valmis küsimustele vastama. Puudulikuks peeti vaid silmside hoidmist. See ei tulnud mulle üllatusena. Ta ei kipu võõrastele silma vaatama ja ka vähemalt-moka-otsastki-tere kallal töötame veel. Pean küll ütlema, et aeg, mis kulub võõraste omaks võtmiseks, on aastaga oluliselt lühenenud. Hindamislehele märgiti ikkagi „vaikne“ ja ega ma selle osas vaidle kah. On küll vaikne. Noh, avalikus kohas ja võõrastega.
Veel pöörati tähelepanu sellele, et ta hoidvat pliiatsit liiga kramplikult. Arvestades, et sel tüdrukul on paar tundi päevas pliiats käes, siis see üllatas mind küll. Ma pole kunagi tähele pannud, et ta kuidagi ebamugavalt pliiatsit hoiaks. Aga vahest oli ta lihtsalt liiga innukas. Sest teel kooli ütles ta: „Mamma, ma nii väga tahan juba minna, ma tahan ülesandeid teha!“
„Minu isiklik nohik!“ mõtlesin mina ja olin maru õnnelik.
Noh, võibolla siis nohik lihtsalt pingutas natuke liiga kõvasti. Sest praegu istub ta laua taga ja joonistab, pliiats täiesti normaalselt käes.
Eriliselt rõõmustas mind aga kuulda, et kiideti ka tema keelelist kompetentsi. Nad muidugi ei testinud, mitut keelt ta oskab, aga lasti leida riime, otsida sama algushäälikuga sõnu, kuulati saksa keele hääldust ja lasti sõnu häälikute järgi grupeerida. Kõik ülesanded lahendas daam veatult. Ka matemaatika (kümne piires) ja loogika ülesanded olid ilma vigadeta.
Nii et võiks ju nagu kooli minna küll.
Kas aga sinna kooli saab, kus ta katsetel käis, ei ole veel teada, sest kooli ei võeta mitte katsete alusel, vaid arvestades perekondlikku olukorda (mida iganes see siis ka ei tähenda), koolitee pikkust ja seda, kas samas koolis käib juba õde või vend. Perekondliku olukorra osas me avaldust teinud ei ole (eriti kuna meie olukord alates jaanuarist on veel teadmata), koolitee pikkus on 1,1 km ja vend veel koolis ei käi. Nii et hoiame esialgu lihtsalt juunikuuni näppe ristis ja pöidlaid pihus ja nii. Siis peaks koju kiri ilmuma ja ütlema, kas saame sinna kooli või peame mõne muu otsima. Muu kooli osas vist antakse küll otsene soovitus ja too enam ära öelda ei saa, nii et augustist saab kooli minna igal juhul.

November 7 ehk Ankara

Tegin ristsõna ja küsiti Türgi pealinna. Küsisin BB käest, kas ta teab. Ei teadnud. Küsisin, kas ta Saksamaa ja Eesti pealinnu teab. Ka ei teadnud.
Mina: „Vabandust. Sa oled kuus, sa ei käi veel koolis, sa ei peagi veel teadma selliseid asju.“
BB: „Mis on pealinn?“
Mina: „Igas riigis on üks linn, kus on kõik tähtsamad asjad koos: valitsus ja olulisemad asutused ja…“
BB: „…ja Määme!“
Mina: „Just. Kus elab Määme?“
BB: „Tallinnas.“
Mina: „Mis on Eesti pealinn?“
BB: „Tallinn.“
Õnneks ei küsitud selliseid keerulisi küsimusi, kui täna arstlikus kooliküpsuskontrollis käisime. Kooliarsti juures. Seal, kus eelmine aasta selle osas kahtlevale seisukohale jäädi, kas noor daam üldse rääkida oskab. See kord ei jäädud.
See kord teadsin BBle ennetavalt rääkida, mis teda ees ootab. Ka mäletas ta veel eelmisest aastat nii kohta kui protseduure. Nii et kui tädi tuli ja ütles, et jätame nüüd mamma ootama ja tule minuga mängima, teadis BB, et tädi kavatseb talle nägemise ja kuulmise teste teha ja et see on täiesti okei.
Mind kutsuti samal ajal arstiga vestlema. Rääkisin talle meie loo ja mured ära ja siis tuligi juba BB ka meie juurde. Tere ei öelnud, aga kui küsiti, kas tal läks kõik hästi ja kas talle meeldis mängida, ütles ta väga vaikse häälega: „Jaa.“
Siis näidati talle pilte ja paluti kirjeldada, mida ta näeb.
BB: „Siin on kolm õuna laua all.“ Täislause. Vaikne ja ettevaatlik, aga alus, öeldis, sihitis kõik paigas. Mina hingasin väga aeglaselt ja vaikelt välja selle õhu, mida ma aasta aega kinni olin hoidnud. BB kirjeldas veel umbes kümmet pilti, lahendas mõned jada-ülesanded, kordas tädi välja mõeldud sõnu järgi ja vastas küsimustele stiilis „kas sa ujuda/rattaga sõita/ venda ärritada oskad“. Viimast tegelikult ei küsitud.
Siis kaaluti-mõõdeti, kontrolliti, et kuskil valusid või turseid või perevägivalla tunnuseid ei ole. Viimaseid oli! Ta oli osanud omale üleeile kaela peale ühe ajutise tätoveeringu teha ja ma pidin selle tõrksad jäänused täna hommikul üsna karmi käega maha nühkima. Kaelal oli väga kummaline punane plekk. Mind vist jäädi uskuma. Igal juhul kirjutas arstitädi tõendi, millel seisab: „Suunata kooli aastal 2020.“ Eks siis õpib neid pealinnu.

November ehk keelelooja

BB sööb tähestikusuppi. Või noh, sööb… otsib sõbra nime jaoks tähti supi seest.
“Mamma, S vaalib siin. Noh, siin ei ole S-i. Ma ei leia.”

Vaalib = puudub. Tegemist on BB uudissõnaga, mis on läbinud üsna mitu häälikumuutust, sest originaalsõna algvorm on “fehlen” (hääldub ‘fee-len’).

fehlen -> feelen -> veelen -> vaalen -> vaalima

November 5 ehk kellest saab õpetaja?

Kursiivis kiri tõlgitud saksa keelest.

Kuna meil siin täna riigipüha on ja kõik asutused (sh koolid-raamatukogud-lasteaiad) kinni, läksime ekskursioonile.
Sõitsime mööda vihmast Dresdenit ja vaatasime autoaknast vaatamisväärsusi.
„Oo, pagariäri on üheni lahti! Kas tuleme siit pärast läbi?“ hüüdsin mina.
„Jaa!“ hüüdis tagapink ja pool tagapinki küsis: „Papa, miks see onu seal maja peal on?
See on Jeesuse skulptuur ja see on kirik, selle pärast.
Kas ta elab seal?“ küsis RSS.
Ei. Aga see on tema maja. Eksju, Papa?“ selgitas õde ja lisas: „Aga RSS, kas sa tead, mis skulptuur on?
Ei.
See on selline kivist kuju. Vaata, seal on tantsukooli maja. Selle ees on ka skulptuur. Vaata, see tantsija seal on skulptuur.
Jaa see on tantsija skulptuur,“ korrutas väikevend ja töötas ajukurdude vormimise kallal. Mina muhelesin ja mõtlesin, et küll on ikka hea, et tagapingil ka üks õpetaja on. Minu töö poole kergem.
Siis nägime kohalikku eliitkooli ja Härra parkis auto. Ronisime kõik välja ja samal ajal testis Härra minu ladina keele teadmisi. „’Crucis’ on nagu krutsifiks, nii et äkki ’rist’? Ja ’lucis’ võiks olla seotud sõnaga ’lux’ ehk valgus?“ oletasin mina hästi targa näoga ja Härra ohkas: „Mul ei ole sulle mitte midagi õpetada.“
Siis võttis õpetaja taskust võtme ja keeras kooli värava lahti. Kohalik eliitkool oligi nimelt meie ekskursiooni sihtkoht. Vaatasime koolimaja seestpoolt ka üle – söökla ja klassiruumid ja õpetajate toa. Klassiruumis proovisime sirkliga joonistamist ja tutvusime nutika interaktiivse tahvliga. Sinna oleks kaks õpihimulist tahtnud terveks päevaks jääda, aga õnnetuseks viskas õpetaja meid siiski välja. Tema läks oma kabinetti homseid tunde ette valmistama, meie sõitsime bussiga pagariärisse.
Kooke kõhtu aidates uurisid väikesed õpetajad teineteiselt, kelleks nemad saada tahavad.
See, kes ikka õpetama kipub (loe: BB), teatas: „Ma mõtlen, et tantsijaks. Võibolla näitlejaks.“ Ja mina mõtlesin, et kuidas küll on võimalik, et laps, kes eelmisel päeval nuttes tantsusaalist lahkus, sest kümme ema-isa tantsimist vaatama tulid, saab arvata, et temast tantsija või (veel hullem!) näitleja võib saada… Aga ju ta siis on lootusrikkam, kui mina. Ma pean veel õppima, et muutumine on võimalik.
RSS arvas aga, et temast võiks küll õpetaja saada. Siis sõi veel ühe tüki kooki ja teatas: „Ei, parem ikka ehitaja. Siis saab haamriga niimoodi teha… Ja siis saab skulptuuri ka panna maja peale.“

November 4 ehk võib või peab?

BB jalutas kannutäie kraaniveega mööda tuba ja ei teadnud, mida enda või veega peale hakata. Soovitasin tal potilille kasta.
Mina: „Vaata, see lill hakkab meil juba kollaseks minema. Pane talle natuke juua, muidu ta kuivab ära.“
BB: „Aga see on ju hea. Siis tal on uus värv. Mulle meeldib, et on uus värv. Siis me ütleme, et ta on kameelonilill.“
Andis siiski lillele juua. Kõigile viiele, mis meil allkorusel on. Ja paarile Härra tähtsale dokumendile ka. Ikka juhtub.
BB: “Mamma, kas üleval on veel lilli?”
Mina, tahtmata tunnistada, et on, sest ei viitsi tema tegevust üleval kontrollima minna, aga venitan siiski ausalt: “Jah, on.”
BB: “Kas ma võin neid ka kasta? Või ma pean?”
Mina: “Ei pea.”
Millest järeldus loomulikult, et võib. Sest kui küsimus on “võib või peab”, aga ei pea…
Nii et käisime kastsime üleval ka lilled ära.

November 3 ehk valitud tegemistest lähemalt

Ujuma õppisid lapsed Oma eestvedamisel. Too oli Vanade Külas leidnud ühe ujumisõpetaja, kellel üks teine ujuma õppida sooviv noormees ka juba ootel oli.
Nii käisidki kolm noort kümme päeva järjest iga hommik poolteist tundi koos ujumisõpetajaga basseinis ja tegid igasuguseid harjutusi. Peamiselt seda ilma-välise-abita-vee-peal-püsimise harjutust, aga ka vee-all-hinge-kinni-hoidmist.
Viimasel päeval said kaks suuremat (BB ja nimetatud noormees) eksami teha: basseini äärelt tuli vette hüpata ja 25 meetrit edasi ujuda; õlakõrgusest veest tuli objekt kätega põhjast üles tuua. RSSile anti diplom selle eest, et ta seda ka justkui vist oskab, aga liiga väike veel on, et tõestama peaks.

Noormehest, kusjuures. Küsin, BB käest, et mis tolle nimi on.
BB: „Oh, ma ei tea. Ma ei mäleta. Tal oli selline nimi, mis on nagu Jonas, aga ei ole Jonas. Noh, on kõik samad tähed, aga Jonas ei ole.“
Mina: „Okei. No pole tähtis. Kas ta oli hea poiss?“
BB: „Jaa, ta oli hästi naljakas. Eks, RSS, Jason* oli naljakas?“
Üks hetk. J+O+N+A+S = J+A+S+O+N.
Mina: „BB, kas keegi ütles sulle, et Jasoni nimi on nagu Jonas?“
Jääb mind lihtsalt suurte silmadega põrnitsema ja siis vestleb RSSiga edasi. Ma ei ürita küll väita, et see tähendab, et ta ei kuulnud mingeid täiskasvanuid sel teemal arutlemas, sest ei saa ju ometi olla, et ta selle päris ise välja mõtles.
*Hääldas ja-son, nagu loetakse, mitte džei-sõn, nagu inglane.

Laste jooksuratast me tegelikult kuigi palju ei kasutanud. Eriti mitte nüüd, kui nad päris ratastega sõita oskavad. Aga mingil minule teadmata hommikul olevat Härra RSSi ikka jooksurattaga lasteaeda viinud ja siis unustanud ratta tagasi koju tuua. Kuna mina ei teadnud, et ratas sinna rännanud on, ei osanud ma seda sealt otsida ka. Mingil hetkel vaatasin, et kodus ei ole, aga mõtlesin, et küllap on autos või Oma-Opa juures.
Siis tekkis lasteaia seina peale kuri kiri: „Kellegi jooksuratas seisab juba pikemat aega õues vihma ja tuule käes. Koristage ära!“
Uurisin asja laste ja Härra käest ja lõpuks selgus, et ongi vist meie oma. Läksin lasteaeda vaatama, aga ei näinud ratast kuskil.
Kui lõpuks paar päeva hiljem juhatajat nägin, küsisin, et kust ma küll meie ratta leiaks.
Tema ahastas, et oi-oi-oi, keegi on selle juba minema viinud. Noh, eks sellele kellegi oli õigus arvata, et sellest rattast ei hoolita. Loodetavasti, leidis too nüüd omale peremehe, kellele meelde jääb, kuhu ta pargitud on.

Meie hambaarst õhutab, et iga täiskasvanu peaks korra aasta laskma oma hambad ära puhastada, kuigi haigekassa seda täielikult ei kompenseeri. Lastele kompenseeritakse puhastus ja profülaktika pärast esimeste jäävhammaste ilmumist kaks korda aastas.
Kuna BBl nüüd esimesed kolm jäävhammast suus on, ilmusime ka puhastusse. Kaasa kästi võtta oma hambahari.
Esmalt istutaski arst BB toolile ja lasi tal ilma pastata „kuivalt“ ette näidata, kuidas ta hambaid peseb. Siis võttis mingi sinise kreemi, määris BB hambad sellega kokku ja lasi suu üle loputada. Seejärel andis ta lapsele peegli kätte ja näitas täpselt ette, kust hambad veel mustaks olid jäänud: kus on värske must ja millised kohad pole mitu päeva harjaga pihta saanud. See on äärmiselt kasulik info, aga et sellega midagi peale hakata, siis järgnes külastuse kõige olulisem osa: õpetus. BBle anti kätte ülielusuuruses plasthambad ja hambahari. Arst võttis kinni BB käest ja tegi temaga koos kõik liigutused järjekorras läbi: kõigepealt pesed niimoodi, siis niimoodi ja siis niimoodi. Alati selles järjekorras ja tehes siin selliseid liigutusi ja seal selliseid. Oluline ei ole kauem või tugevamalt nühkida, vaid õiged liigutused: selliseid, mis ei lükka sodi ja baktereid igeme vahele, vaid sealt eemale; sellised, mis ei nühiks ühte kohta sada korda ja unustaks teised kohad üle käia.
Mina muidugi vahtisin hästi hoolega ja õppisin ka.
Enne lahkumist lükati BB veel korraks tooli pikali ja arst puhastas ta hambad täielikult ära.
Minul oli küll värskem ja puhtam tunne. Suuhügieen on nii oluline ja mul on nii hea meel, et siin ei eeldata, et lapsevanemad ise selle oma võsukestele selgeks suudavad teha. Süsteem tuleb appi. Sest mulle ei ole keegi õpetanud, kuidas hambad kõige paremini puhtaks saavad. Kevadel läheme jälle, vaatame, kas õppimisest oli kasu, ja harjutame veel kord arsti silma all.