Aprill 3 ehk keelejutu jätkuks

Mitmekeelsusega on meil hästi. Lapsed räägivad valdavalt saksa keeles ja mõnikord panen minagi tähele, et nad verbe valesti pööravad. Aga muidugi ei ütle ma neile midagi, sest ma üritan neile ikka väita, et mina üleüleüldse saksa keelt ei oska. Noh, okei, lasteaas oskan rääkida ja Oma-Opaga ka justkui ja tädi Mašaga… aga tegelikult ma kohe üleüleüldse ei saa aru.
RSS on usinam proovima, kas ma ikka äkki saan. Nii ütleb ta mõnikord: „Mamma, ich möchte milch!“ Kui ma ei reageeri, ütleb uuesti, nõudlikumalt. Ja kui ma siis ka ei kuule, siis veel, kuni ma ütlema pean, et ma aru ei saanud. Tavaliselt on BB esimene, kes reageerib ja mulle tõlgib, mida RSS palus.
Mõnikord BB ei viitsi meie etendust taluda. Siis tõlgib ta kohe, kui kuuleb RSSi minu poole saksa keeles pöördumas, pöördumise eesti keelde.
RSS: „Mamma, ich möchte mehr Milch!“
BB: „Mamma, RSS tahab veel piima!“
Selle peale olen ma ikka reageerinud, kuigi tahaksin ikka, et vend ise ka oma mitmekeelset aju pingutaks. Muidu läheb pool mu keelepoliitikat siin vastu pükse. Ühe hiljutise Skype’i-vestluse ajal rääkis RSS demonstratiivselt minuga ainult saksa keeles. Õnneks pole sellist jama enam kordunud, ju oli rohkem esinemiseks ette nähtud (Vanad ju vaatasid!).
Küll pöördusin aga mina täna hommikusöögilauas RSSi poole hoopis niiviisi: „RSS, did you have fun yesterday in the woods?“
RSS: „Yes!“
Kahetsesin, et nii küsisin, sest see võis olla vaid reaktsioon. Kuigi mittemõistmise korral oleks „mäh“ adekvaatsem olnud.
Siis aga küsis Härra RSSilt, „Was hat Mama gefragt?“
RSS: „Das wir Spaβ hatten gestern am Spielplatz.“
See ei olnud muidugi grammatiliselt korrektne tõlge (kuigi woods = Spielplatz, sest nad käisid metsas mänguväljakul), aga andis vastuse minu küsimusele: saab küll inglise keelest aru.

Täna käis Mini-Süürlane meie lastega mängimas. Ühel hetkel istus koos BBga sohval ja vaatas eestikeelset multikat. Lottet, muidugi.
BB küsis: „Verstehst du das?“
Samal ajal kõlas mingi lause, kus kasutati sõna „dinosaurused“. Ma ei pannud täpselt tähele.
Mini-Süürlane: „Das meint Dinosaurier.“
BB: „Richtig! Und was heiβt dinosaurier auf Arabisch?“
Mini-Süürlane: „ديناصور“
BB: „ديناصور? ديناصور. Schön. Weißt du noch was auf Estnisch? Kannst du sagen, „Tere, Lotte!“?“

Hiljem tuli BB mulle teatama, „Mamma, araabish keeles on ka pidžaama, aga i-ga, ei, e-ga: pedžaama. Ja dinosaurus ma saan ka araabish keeles, aga ma unustasin.“

Advertisements

Aprill 2 ehk eesti keel BB moodi

Palub kõige alumist kasti: „Kas sa saad mulle anda seda kõige allem kasti?“
Räägib unenäost, kus oli kolm kurja onu: „Siis tuli üks kuri onu ja temal oli kaks kurit kolleeginit.“
Vabandust, unenägust, muidugi, mitte unenäost: „Seda kutsut tahtis ka keegi varastada minu unenägus.“
Kui Papa ja vend raamatud loevad (khm, lugevad): „Nad lugevad seda rüütliga. See RSSile meeldib.“
Kui jalad teineteise vastu tõmbuvad: „Minu jalad on väiksed magneetid.“
Kui ma pean korraks ühe kuuli kuskile panema: „Sina paned seda murmlit siia, aga ainult natukene.“
Palub kontrollida kuivatatud tassi seisukorda: „Näpi siia sisse, kui kuivaks ma tegin.“
Kui on „trepp“ ja „müts“, siis ei saa ju ometi olla „voodi“ ehk nimisõnad ei lõppe vokaaliga: „Minu vood on väga lai, aga ma magan voodis hästi.“
Kui saksa keeles kasutatakse verbiga dativi, siis tuleb eesti keeles kasutada alaleütlevat: „Aita mulle!“ (Või isegi pigem, et ei saa kasutada osastavat, mis kattub kõige paremini saksa akkusativiga.)
Kokkuvõttes: käänded on meil kõigil sassis ja sõnaloome osas on vähemalt noor daam väga loov.
Vahel jookseb ikka saksa keel ilma tõlkimata ka sisse. Eriti olukordades, mis ärritavad.

Mina: „BB, kas sa saad palun öelda, mis kell on?“ (Ta ei tunne veel kella, aga oskab öelda, mis numbrite peale osutid osutavad.)
BB: „Ma ei tea, mis… Also… Ma ei tea, mis… mis see on… (Näitab näppudega, kuhu osutid näitavad, sest sõnadest jääb puudu. Also = niisiis/einoh/jne.)
Mina: „Kas osuti on kahe numbri vahel?“
BB: „Ta on viie peal.”
Kell oli 7:25. Also!

Hoopis teistsugust loovust näitas BB üles eile, kui ta Bullerby lapsi vaatas. Seal ööbisid lapsed külas ja pidid kõik põrandal magama. BB vaatas seda, mõtles natuke ja tõi siis magamistoast oma teki ja padja ning viskas lauale pikali. Hetk hiljem teatas: “Ma proovin, kas laua peal on ka hea magada!”
Selle, et põrandal hea magada on, olid Bullerby lapsed ju juba kindlaks teinud.

Märts 5 ehk lakitud laud

Mäletate, kallid lugejad, seda BB lasteaiakaaslast ja sõbrannat, keda ma siin hellitavalt Kiuslikuks olen kutsunud. Tahan tema teemal vähe puhiseda.
Esiteks, kuulen järjest enam, kuidas BB RSSiga üsna kamandavalt suhtleb. Sinna lisanduvad ähvardused.
„Sa oled nüüd hobune/printsess/ninjakilpkonn Leonardo. Sa pead nüüd mängima, et sa oled hobune/printsess/nijakilpkonn Leonardo! Muidu !“ (tõlgitud, reeglina käib selline jutt saksa keeles)
Mille peale mina: „BB, kus sa küll niiviisi rääkima oled õppinud? Meie Papaga ei räägi nii*. Kes sinuga nii suhtleb?“
„…Kiuslik…“
Või:
„RSS, tule siia ja kohe! Muidu sa ei saa enam kunagi minuga mängida! Mitte kunagi!“ (tõlgitud)
„BB, nii ei ole viisakas vennaga suhelda. Kas sa ei saa talt kenasti paluda, et ta kaasa mängiks?“
„Aga Kiuslik…“
Okei, nähtavasti on Kiusliku peres suhtlemisprobleem. Olgem ausad, neil on kolm väikest last (vanused 3, 5 ja 6, kui ma ei eksi) ja ma ei ole veel näinud, et see ema naerataks. Usun, et kolme, nelja või ka kaheksa lapsega on võimalik täiesti kenasti hakkama saada, kordades paremini, kui mina oma kahega, aga ma kahtlen, kas too konkreetne ema nimelt „täiesti kenasti“ hakkama saab. Aga see pole muidugi minu asi. Või noh, ei peaks olema. Aga praegusel juhul tundub mulle, et tema võimetus oma lapsi muul viisil, kui kamandades ja ähvardades, kasvatada, hakkab mõjutama minu laste kasvatust. Ja see teeb vaikselt viha.
Vaikselt.
Kuni jõudis kätte möödunud nädala kolmapäev, mil viha aktiveerus ja valjenes.
Kui lapsi aiast tooma läksin, tõmbas BB kasvataja mu kõrvale ja ütles: „Ma väga vabandan, proua B. Me tõesti ei jõua kõigil lastel kogu aeg silma peal hoida. Me peame neid natuke usaldama. Aga… Noh… See et… Kiuslikul oli jope taskus küünelakipudel. Me ei teadnud seda. Tüdrukud kadusid kolmekesi – Kiuslik, BB ja Sambialane – mõneks ajaks künka taha, ja kui me nad sealt avastasime, olid nad küüned ära lakkinud ja olid alustanud laugude värvimist… See olevat Kiusliku idee olnud. BB silmalaud olid mõlemad erklillad. Me pesime need ära nii hästi, kui võimalik, aga seal on ikka natuke küünelakki peal. Silma seda läinud ei ole. Vähemalt ta ütleb, et silmad ei kipita ja ta näeb hästi.“
Ma oleks võinud sel tõpral sealsamas kaela kahekorra keerata. Ja ma ei mõtle kasvatajat.
Suutsin siiski välise rahu säilitada ja vältisin (napilt) eluaegset vanglakaristust.

brita
Näomaaling huulepliiatsiga

Loo moraal on selles, et lapsed vajavad juba varakult ennetavat õpetust.
Õhtul kodus võtsin oma lapsed ja näitasin neile kosmeetikat. Mis on mis ja mille jaoks ja mida kuhu panna tohib. Lisaks lugesin neile sõnad peale, et kui mõni nende sõber või mõni muu tegelane kunagi arvab, et küünelakki võib panna silmadele või ripsmetušši varba vahele, siis võivad nad vabalt nii kamandada kui ähvardada: „Lõpeta ära või mina sinuga enam ei mängi! Mitte kunagi!“

*Mitte, et me kunagi ei kamandaks või ähvardaks, aga kuna ma sellele üsna tundlik olen, siis kujutan ette, et ma reeglina suhtlen oma lastega siiski vähe austavamalt.

Märts 4 ehk ishias

Teate, kallid lugejad, milline on inimkeha kõige pikem närv, kus ta asub ja kuidas ta valutab?
Mina tean.


See on ishias ehk istmikunärv. See algab selgroo alumisest otsast, liigub puusadesse ja sealt jalgadesse, kuni labajalgadeni välja.
Ja, oi, kuidas ta valutada suudab! Kõige parem on siis, kui ta ühest otsast nii valutab, et iga liigutus röökima ajab ja kogu alakeha lihased selle kisa pärast koostöölepingu lõpetada ähvardavad.
Tõusin üks hommik diivanilt ja lõi täpselt selline valu alaselga nagu oleks noaga löödud. Kontrollisin. Ei olnud nuga seljas. Aga iga samm, pööre, kallutus, hüppest rääkimata, järgmise kahe päeva jooksul oli valus. Võtsin natuke valuvaigistit ja mõtlesin, et puhuhuu, kui hullemaks läheb, lähen arsti juurde, kui paremaks läheb, siis jään vist ellu, aga saksa keele tundi lähen igal juhul.
Võtsin veel valuvaigistit ja läksin.
Jõudsin umbes sada meetrit kõndida, hambad ristis, et mitte karjatada, ja siis karjatasin. Kinganina ei olnud märganud tänavaplaadi kõrgusevahet ja koperdasin.
Kontrollisin jälle seda noa asja. Ikka ei leidnud teist oma alaseljas, kuigi oleksin võinud vanduda, et neid oli seal vähemalt neli. Nüüd ei aidanud enam hammaste ristis hoidmine ka. Käimine oli nii valus, et seda sai teha vaid väga-väga aeglaselt ja pisaraid silmist ära pilgutades. Saksa keele tunnis selgus, et istumine on veel hullem. Tõusin jälle püsti ja jalutasin teotempol perearsti juurde.
Perearsti õde leidis, et kui ma sinna jaksasin tulla ja verd ei purska, siis pole mul suurt häda midagi, ja pani mulle järgmiseks päevaks aja kirja. Mul ei olnud jaksu vaielda, nii et lonkisin koju tagasi.
Öösel selgus, et nii valus on, et magada ei saa. Või noh, saab, aga iga liigutus on nii valus, et äratab üles. Iga kord, kui tuli tahtmine külge keerata, tundsin, kuidas ei jaksa jalgu tõsta. Õnneks olin meie maja kõige kõvema madratsi välja valinud – see on RSSi voodis, mis on BB voodi all. Seega sain BB voodi lattidest kätega kinni võtta, ülakeha üles tõmmata ja end uuesti madratsile visata. Vahepeal kontrollisin, kas jalad veel „tunnevad“. Tundsid. Nii et päris suremas ma siiski ei olnud.
Varahommikuks oli piinade nimekirja lisandunud nälg. Mäletan, et venitasin end kööki, pistsin kaks saia röstrisse ja siis…
…siis ärkasin selle peale, et kuulsin Härra samme trepil. Vaatasin ringi ja tegin kindlaks, et olin elutoa põrandal maas. Möödunud oli tõenäoliselt umbes tund või poolteist.
„Okei, mulle aitab, ma viin lapsed aeda ja siis sinu haiglasse,“ teatas Härra.
Nii tegigi.
Haiglas paluti mul muidugi ooteruumi istuda. Naersin selle peale ja ütlesin, „Aitäh, ma pigem tulistaks omale kuule varbasse. Ei, ma seisan.“
„Ei, proua B, istuge.“
„Ma ei saa istuda,“ ütlesin, ja üritasin toolile istuda. Väga valus oli. Nii et vajusin sealt põrandale, kus selgus, et mingil minule arusaamatul moel oli vähem valus, kui ma põlved põrandal ja tuharad kandadel istusin.
Möödus arst, kergitas kulme, ja õde ohkas, „Hästi, proua B, tulge kaasa.“
Viis mu läbivaatustuppa ja lubas mul pikali heita.
Tuli arst, vaatas mu läbi, lubas mul karjuda. Küsis, kas ma valuvaigistit olen proovinud. Pidin jälle naerma natuke.
„Doktor, ma olen söönud rohkem ibuprofeeni, kui pagar saia.“
„Kui palju?“
„Pakk on mu koti välimises taskus. Palju sealt puudu on?“
„Hmm. Okei, ma annan teile midagi vängemat.“
Seejärel diagnoosis arst mul ägeda istmikunärvipõletiku ja soovitas ortopeedi juurde minna.
„Rahu, proua B, selgroog on tõenäoliselt korras. Annan teile ka ühte teist rohtu, see lõõgastab lihaseid, siis on närvil kergem.“
Mul oli ka kergem. Kõigepealt emotsionaalselt, siis tasapisi ka füüsiliselt. Vängem ja Lõõgastav hakkasid vist mõjuma.
Nüüdseks olen paranenud ja muuhulgas õppinud seda, et lihaspinge suudab igasuguseid naljakaid olukordi tekitada. Näiteks ei tea me siiani, kes, millal või kuidas sõi ära ühe röstsaiadest, mille ma too hommik röstrisse torkasin.
Nüüd võimlen iga päev ja vaatan, et ma selga sundasendis ei hoia. Igal juhul tundub elu jälle ilus juba lihtsalt selle pärast, et valus ei ole!
See imeline perspektiiv!

Märts 3 ehk väljaspool kodu kahe lapsega

BB, 5 a 9 k, 110 cm
RSS, 3 a 7 k, 104 cm

Käisin pühapäeval kahe lapsega loomaaias. Hommikune ilmateade lubas kuni viitteist soojakraadi, päike paistis, ja Härra lubas päeva raamatukogus veeta. Tõmbasin sügavalt hinge ja ütlesin, okei, meie läheme siis loomaaeda.
Mälestused varasematest üksi mõlema lapsega loomaaiaskäikudest sisaldasid stressirohkeid hetki: üks jookseb ühele, teine teisele poole; RSS kadus ära!; üks on väsinud, teine ei jaksa käia; RSS kadus ära!; üks tahab lõvi, teine pingviinide juurde; RSS KADUS ÄRA!; kumbki ei jaksa kõndida; mõlemad tahavad jäätist ja jäätiseputka juures on viieteistminutiline saba; kuskil on lomp, keegi on varbast ninani märg; kellelgi on pissihäda ja mõlemad vetsud on 10-minutilise tee kaugusel ja teine ei jaksa parajasti käia (ja esimesel on PISSIHÄDA); RSS kadus ära…
Nendel varasematel kordadel oli meil sealjuures kaasas käru. Aga meil on nüüd suured lapsed. Ma ei lähe ju ometi käruga! Kuna saime kodunt minema üsna hilja ja et ka teistel peredel Dresdenis paistis pühapäeval päike, siis võis eeldada, et loomaaed on juba varakult rahvast täis ja sealsed laste sõidutamiseks mõeldud aiakärud on kõik juba võetud.
„Lapsed, olete te kindlad, et me saame loomaaeda minna? Te peate ju palju jala käima. Me saame trammiga sõita loomaaia juurde, aga peatusteni peate kõndima ja loomaaias ka. Kas me saame sellega hakkama?“
RSS: „Jaa!“
BB: „Ära muretse, Mamma, me oleme juba suured lapsed. Vaata, RSS on juba ka õpetaja.*“ (*Meil on seina peal selline joonlaud, kus iga uus kümme cm esindab mingit ametit. Vahemik 100-110 on õpetaja. Et me hiljuti avastasime, et RSS üle meetri on veninud, siis on tema nüüd ka õpetaja.)
RSS: „Jaa!“
Algus ei olnud paljutõotav. Teel kodumajast trammipeatuseni jäi BB tulilasi vaatama ja RSS tõmbas täistempoga (mis on kiirem, kui minu tippkiirus jooksutossudes) trammipeatuse poole. Üritasin mitte ärrituda. Õnnestus.
Trammist maha jääda õnnestus ka.


Ja siis, äkitselt, ilma mingi selge põhjuseta, oli mul kaks last, kes mõlemad vabatahtlikult oma käe mulle ulatasid, kes liikusid MINU tempoga, kes olid mõlemad nõus liikuma SAMAS suunas ja vaatama samal ajal SAMU loomi! Keegi ei nõudnud mitte midagi ja käsutamise asemel tehti ettepanekuid.
RSS: „BB, kas läheme kõigepealt papakoisid vaatama? Eks? Papakoisid?**“
Ja mis kõige tähtsam: mitte keegi ei kadunud ära!
Kui BB ühe õie leidis, mida ta lähedalt uurida soovis, siis ütles ta vennale: „RSS, palun oota, ma tahan seda lille uurida. Palun ära jookse veel edasi. Mamma ei saa ju kahes suunas minna.“
Vend läks siis ka uuris lille ja mina oleks tahtnud plaksutada, sest… mind kuulatakse! Mind on kuuldud! Minu jutt ei põrkugi trummikiledelt tagasi!
Kui selgus, et märtsikuus, hoolimata päikesest, loomaaia kolmest söögikohast ainult üks avatud on, ja seal lõuna ajal tooo-huuu-tuuu saba on (sest rahvast oli paaa-llll-juuu), leppisid mõlemad ilma pikema veenmiseta kodunt kaasa võetud õuna ja joogijogurtiga. Kui jäätiseputka juurde jõudes selgus, et ka see suletud on, oli mõlemat kerge lohutada lubadusega neile kodus mahlajääd teha. Pissimistahtmine tuli mõlemale peale WC vahetus läheduses. Isegi loomaaia poe juures ei üritatud stseeni korraldada, et mõnda mänguasja või õhupalli välja pommida.
Kõik läks lihtsalt nii ladusalt, et ma ei viitsinud isegi mõelda, et peaks kuidagi nördinud olema, kui koduteel just siis trammipeatusesse jõudsime, kui tramm ära sõitis. Ootasime kuusteist minutit pingi peal trammi ja lugesime kolmekesi kordamööda kolmes keeles numbreid.
Järgmiseks loomaaiaskäiguks on nüüd latt väga kõrgele tõstetud.

** Igaks juhuks ütlen: ÕS soovitab papagoi nõrga g-ga kirjutada. Minu k siin on vist huumor nii piiratud siseringile, et seda on raske läbi näha. Te võtke ikka ÕSist eeskuju, mitte minust.

Märts 2 ehk hambahaldjas

BB elus on tulnud oluline hetk: eemaldunud on esimene piimahammas.
Hakkas teine loksuma veebruaris, kui lapsed reisil olid, ja ära tuli hammas reedel lasteaias.
Kuna lapsed lasteaiast otse maale Oma-Opa juurde sõitsid, siis pole hambahaldjas veel käinud. Härra olevat nimelt seletanud, et kõrgeauline Hambahaldjas külastab lapsi ainult nende koduvoodis.
Nüüd mõtlen, mida hambahaldjas küll tooma peaks.
Raha? Milleks?
Kommi? Et hambaid rikkuda?
Uue hambaharja? Ta saab ju neid niikuinii iga paari kuu tagant.
Mänguasja? Neid hambaid on ju veel tulemas! Ei saa latti liiga kõrgele seada.
Ikkagi raha siis? Kui palju? Mündi? Aga mis siis, kui ta selle mündiga poodi läheb ja avastab, et selle eest midagi osta ei saa? Samas, mündid on palju ilusamad, kui paberrahad. Eriti kui need läigivad. Ehk ongi aeg õpetada, et raha peab kõigepealt koguma ja siis saab selle eest midagi osta.
Lähen vist münti pesema.