Oktoober 13 ehk vaikus enne lendu

Viimane nädal on möödunud vaikselt, tehes tavapäraseid asju. Kanasuppi ja juurviljakarrit, näiteks. Või mähkmevahetust ja pepupesu. Möödunud nädalavahetusel viidi laps jälle päevaks vanavanematele, siis sai igast muid asju pesta. Aknaid ja ahju, näiteks.
Aga tuleval nädalavahetusel, ehk kohe homme, ei, täna… bussi ja lennukisse ja lennukisse ja Määme juurde. Hurraa! Ja siis pulma. Hurraa-hurraa! Ja siis lennukisse ja lennukisse ja bussi ja tagasi koju. Tuleb kiire visiit. Sest mõned asjad on tähtsad.
Lapsel vähemalt on tubli isa. Jääb kindlatesse kätesse. Nii laps kui isa.
Ok, ma suudan ainult lihtlauseid kirjutada. Märk sellest, et on tarvis magama minna.
Aga mõnega lugejatest kohtume juba pea. Ootan!

Oktoober 12 ehk kõik ei kuku väja nii nagu plaanitud

Täna mõtlesime pika jalutuskäigu lühikese poeskäiguga asendada, aga kui nina õue pistsime, selgus, et õues on kriminaalselt ilus sügisilm – mitte ainult päiksepaisteline, vaid ka malbe. Otsustasime kohemaid, et poeskäik tuleb pikem, et läheme ringiga. Et käime sebrade juurest läbi, vaatame, mis neil põnevat rääkida. A ei olnud neil midagi, polnud kogu sebrasidki. Nende asemel jõllitas meid sebrapuurist hoopis üks suur kaelkirjak, kes selle peale, et ma fotoka (loe: telefoni) taskust võtsin, rahuliku kuid kindla sammuga nurga taha astus. Jõudsin juba pettuda kui ta sama rahulikult ja kindlalt jälle välja ilmus, veel suurem kaelkirjak sabas. Eks ma siis tegin mõned pildid oma totaka telefonifotokaga, mis jättis pildile ainult loomaaia värava küljes ronivad taimed, pööramata mingisugust tähelepanu nende taga meid jõllitavale suurele ja veel suuremale kaelkirjakule. Totakas.

Nojah, aga tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas ma saksa rahvatantsu tundi läksin, aga siis kukkus hoopis nii välja, et ma ei läinudki. Mitu päeva mõtlesin, kas minna või mitte. See meie rahvusvaheliste naiste korraldajatädi-grupijuht, selline pingutatult rõõmsameelne väike siilisoenguga proua, kes ei häbene oma karvaste kaenlaalustega lehvitada (mitte ainult joogas, ka maalitunnis), nimetame teda edaspidi Paaniliselt Õnnelikuks, noh, ta üritas mind veenda, et ma peaksin hakkama neljapäevaõhtuti saksa rahvatantsu tunnis ka käima. Või vähemalt korra vaatama tulema, aga siis mulle hakkab kindlasti meeldima, sest see värk on kõik nii professionaalne ja tore ja midakõike. Nojah, ma ei tahtnud nagu eriti minna. Ma olen rohkem selline diskopepu. Mul pole lühikesi nakpüksegi. Aga kuidagi ei tahtnud Paaniliselt Õnnelikku nagu alt ka vedada, olgu ta nii paaniliselt õnnelik kui tahab. Ja samas natuke nagu huvitas ka. Oleks tahtnud näiteks näha, kas nad tõesti kannavad lühikesi nahkpükse ja milline see tantsuõpetaja välja näeb. Olevat teine endine baleriin ja Dresdeni Balletikooli õppejõud ja puha. Eripeen noh. Aga BBl olid teised plaanid. Ta nimelt otsustas enne rohuvõtmisaega magama jääda ja ei ärganud enne kui ma olin tantsutundi lootusetult hiljaks jäänud. Aga lapse rohud on tähtsamad kui Paaniliselt Õnnelikule heameele valmistamine või minu integratsioon Saksa kultuuriruumi. Viimane võib oodata.

Oktoober 11 ehk järjekordne kirbuturg

Ülikooli söökla eesruumis oli täna kirbuturg. Jep, järjekordne selline. Aga kui eelmine oli daamidele, siis tänane oli mõeldud beebidele. Nii et ruum oli täis emasid, ja mõnel puhul ka isasid, kes lootsid oma põnnidele väikseks jäänud asjad soodsa hinna eest edasi ärida ning emasid, ja mõnel puhul ka isasid, kes lootsid oma põnnidele tulevikus väikseks jäävaid asju soodsa hinna eest soetada.
Meil küll otseselt midagi vaja ei ole praeguseks ajaks, kõik riided lähevad veel selga, mis vanaisa Joeli kummist autosse said venitatud ja Dresdenisse veeretatud, ja nii kaugele ma ette ei oska mõelda, et teaks, mida jaanuaris vaja võiks minna. Aga soodsa hinna eest oli siiski tahtmine mõned asjad soetada.
Dresden on muideks Saksamaa sündivuselt number üks linn, nii et võite ise arvata palju seal söökla eesruumis emasid ja isasid oli. Ütleme, nagu bockwurste söökla külmikus.

Bockwurstide vahel tiirutades valisime välja need:

Kirbukasaak
Kirbukasaak

Ainuke, mida kohe kasutama saame hakata on unekott. Ja seda on isegi vaja. Tekk nimelt jookseb nende siputavate jalgade pealt alati esimesel võimalusel minema. Ja ilmastikuolud lähevad siin aina kehvemaks.

See ongi tõenäoliselt selle nädala kõige dramaatilisem ja depressiivsem uudis – talvejope tuli kunkust välja ja käis õues! Miks küll, maailm?! Miks?!

Igaks juhuks jätan haardeulatusse ka raamat imiku toitmisest (koos retseptide ja õpetustega, mida ja kuidas valmistada – asjalik!), mis on küll teatava keelebarjääri tõttu rohkem isale suunatud, aga ongi hea, las ta ka teab ajast midagi. Mäng ja muinasjutukassett ja pusleraamat ja traksipüksid ja noore preili hommikumantel kolivad kunkusse mu talvejopi jäetud tühja auku täitma. Ning võimalik, et peavad seal istuma veel ka kuni järgmine beebikirbuturg söökla eesruumis aset leiab. Järgmine nimelt juba kuue kuu pärast.

Oktoober 10 ehk hellikema

Ma kahtlen hetkel sügavalt oma vaimses tervises. Tasakaal hakkas küll ära minema hetk tagasi, napilt sain veel teisel sabast kinni.
BB nuttis-röökis nimelt just kahe päevaune vahel nati üle poole tunni. Jäin mõtlema, et varasemad nutud on meil kõik vist nii viie minutiga, äkki paar korda mingil mõistetamatul põhjusel kümne minutiga, üle läinud. Pani mõtlema kui ära ta mind on hellitanud. On emasid, kellele see on igapäevane värk. Kuidas nad vaimse tervise juures saavad olla veel?

Oktoober 9 ehk ükskord tuleb üks normaalne pealkiri kah

Ma usun, et teid ei huvita meie kaccidendid eriliselt, aga mind huvitab miks BB alati just turvahällis istudes end nabani täis kakab. Ja ma ei usu, et ta ainuke beebi on, kellele just siis meeldib soolt tühjendada. Kas selline kumera seljaga istumine soodustab seda kuidagi?
Võib täitsa olla, sest täna joogatunnis tegime harjutust, mis „soodustab gaaside väljutamist kehast“ ja kumer selg kuulus täitsa aja juurde. Nojah, aga tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, et käisin täna joogatunnis. See oli seal samas väikses toas, kus ma rahvusvaheliste naistega maalimas käin, ainult rahvusvahelised inimesed olid joogatunnist teised. Maaliõpetaja Ingridi asemel oli näiteks teadmata nimega joogajuhendaja Indiast. Jep, päris Indiast. Jooga kodumaalt.
Siinkohal on sobiv kõrvalepõikena lugeda valjult, rõhutatud India aktsendiga: „Take a deep inhale and slowly exhale.“
Kokku suruti väikese ruumi põrandale kaheksa asiaati ja seitse europiidse päritoluga meest ja naist. Naisi oli kaks rohkem kui mehi, kusjuures europiidseid mehi oli kaks korda vähem kui asiaadist mehi. Tervitatud olgu jälle kõik minu lemmiknohikud, kes on oodatud välja arvutama, mitu europiidset meest joogatunnis käis ja mitu naist oli kokku.
Esimene tund ja natuke peale (ma pakun, sest kella ei vaata ju sellises kohas keegi) tegelesime erinevate pooside ja venitustega. See oli kurrunurrumõnus. Kui see kumera seljaga puuksutusharjutus välja arvata, siis pidi teadagi muudele asjadele keskenduma. Köh-köh. Ja pärast väikest pausi järgnes meditatsioon. Noh, siin said vähemalt naeru tagasihoidmise lihased meeletult tööd. Hakkasid korduma sellised kaunid fraasid nagu „inner authenticity“ ja „serenity in solitude“, paluti ka võtta jumala käest ja küsida endalt, kes ma tegelikult olen. „Who am I? Who am I really?“
Ma ei teagi nüüd… joogasse tahaks nagu jälle minna, lihaseid liigutama ja sirutama ja venitama ja nurruma… aga kas oleks kuidagi võimalik äkki see viimane pooltund tegemata jätta.
Aga õnnetuks teeb hoopis see, et täna kukkus me suur pildiraam, kuhu me Dresdeni linnakaardi sisse olime sirutanud, seinalt alla, klaas puruks. Noh, ma ütlen seinalt, aga tegelt seisis too meil aint esikukapil ja nõjatus seinale. Sest Härra ei olnud suutnud kahe kuu jooksul leida aega (loe: tahtmist), et seina auk puurida. Ja nüüd ta avab, et võiksimegi seda ilma klaasita hoida. Ma ei tea, äkki paneks siis juba paar justinbiiberi plakatit ka sinna kõrvale…

Oktoober 8 ehk olen ikka nende pealkirjadega jännis

Ärkasin täna enne BBd. Jah, see ületab uudiskünnise. Viimased kaks kuud olen ärganud selle peale, et BB rõõmus lalin läheb liiga valjuks ja nõudlikuks, et seda jätkuvalt ignoreerida. Voodis teda jälgivad sebra ja lõvi ja Inter võivad ju toredad olla, aga nad on tegelt üsna igavad seltsilised. Ja eks siis tuleb BBle meelde, et kuskil on need kaks ka ju, kes teada alati valmis härdunult jõllitama, talle naeratama, lolle nägusid tegema, vastu vestlema ja kõkutama. Süüa BB hommikul ärgates enamasti ei taha, lihtsalt seltsi.
Hommikuinimene, jep. Ma ei tea, kuidas meil õnnestus selline saada. Mina olen kindlalt seda usku:
waking up

Nii et enamasti ma lihtsalt kallistan oma rõõmurulli kuni mul hommik üle läheb. Kõik võidavad.