September

Pärast seda kui ma olin hommikuse mähkmevahetuse kõrvale välja mõelnud, millised olulised asjad täna kõik korda tuleb ajada, küsis Härra mult, kas ma ei taha rahvusvaheliste naiste kohtumisele minna. Pidavat algama kahe tunni pärast ja teemaks olevat lasteraamatud. Kui ma kulmud jälle madalamale suutsin tuua ja vokaalid jälle üles leidsin, küsisin selgitust.

Teada sain vaid niipalju, et Dredeni ülikooli üks osakond tegeleb sellega, et üliõpilastel ja professoritel oleks ülikooli juures hea olla. Selleks on oluline, et ka üliõpilaste ja professorite peredel oleks hea olla. Selleks omakorda on loodud rakuke, mille nimi on „Campus mit Kind“ (tõlkes ülikoolilinnak lapsega) . Rakuke korraldab noortest lapsevanematest üliõpilastele ja professoritele ja nende kaasadele üritusi ja aitab korraldada nende keerulist elu. Näiteks organiseerivad nad muuhulgas beebimassaaži tunde ja beebide play-date’e. Nimekirja kõige lõpus on müstilise nimega kursus „rahvusvahelised naised“. Kodulehel selle kirjeldust lugedes läksid kulmud jälle reisile ja kadusid vokaalid.

Nii et ei jäänud muud üle kui minna kohale ja vaadata millega tegu on. Vastu võttis mind keegi rõõmsameelne proua Gabriele. Tema jutu järgi ootavad nad iganädalastele kohtumisele tähtsate professorite või muude ülikooliga seotud onude õnnetuid tegevusetult kodus istuvaid ja muudest riikidest pärit naisi. Eesmärk on leevendada nende koduigatsust ja anda neile uus sotsiaalne keskkond, mille abil Saksamaa ühiskonnas oma koht leida ning anda naistele jõudu luua tõeliselt multikultuuriline kooselu, mis väärtustaks kõigi erinevaid vajadusi ja arvestaks meie kodust kultuuritausta. Teisisõnu: bla, bla ja bla.

Praktilisemalt poolelt nägi kohtumine välja selline: tulid tuppa naised erinevatest riikidest (seekord oli esindatud USA, Brasiilia, India, Iraan, Holland, Saksamaa, Korea, Sri Lanka ja Eesti), jõid teed, ütlesid viisakusi, tutvusid põgusalt; tuli tuppa Gabriele, näitas rahvusvahelistele naistele lasteraamatut ja üritas panna neile pähe ideed ise kamba peale ka üks lasteraamat teha; tuli tuppa kunstiõpetaja ja palus kõik naised kõrvaltuppa maalima.

Jah. Te lugesite õigesti. Maalima. Kulmud suutsin enam-vähem kontrolli all hoida, aga vokaalid läksid küll kaduma. Wtf, rsk? Prslt?

Nojah. Aga ebaviisakas oleks olnud ka põgeneda. Nii et istusin aga laua taha, kuhu oli mulle kõik vajalikud vahendid valmis pandud ja paluti maalima hakata. Oskan või ei oska. Tahan või ei taha. Skeptilise ja kinnisena ei tahtnud ma kuidagi hakata oma hinge võõrastele rahvusvahelistele naistele ja kummalisele kunstiõpetajale avama ja kamandasin aju tööle leidma seda, mille joonistamine räägiks minust võimalikult vähe, aga ei ütleks, et ma ei taha öelda, millest ma mõtlen või kes ma olen. Saate aru, kunst on liiga isiklik ja selline eneseavamine ei sobi mulle. (Sama on muide laulmisega – harvadel hetkedel ainult olen tundunud end nii mugavalt ja muretult, et võin end sellisel kõikeütleval moel paljastada).

Kiiresti sain aga teada, et see ei olnudki seda sorti kunstiklass, kus oodati loomingulisust ja avameelsust. Hoopis vastupidi. Kunstiõpetaja astus minu kõrvale portsu ajakirjadest välja lõigatud piltidega tegelike kunstnike maalidest ja palus valida ühe, mille ma ümber maaliks. Just! Järjekordselt läksid mul vokaalid padavai jooksu. Ja kui ma ümber laua vaatasin, siis tõesti – kõik teised rahvusvahelised naised olid võtnud oma eelmisest korrast pooleliolevad pildid ja tegelike kunstnike maalide fotod nende kõrvale asetanud ning jätkasid nende kopeerimist. Kui mulle oleks selle tunni eest pakutud kümme eurosenti oleksin võinud põhjusega arvata, et tegemist on mingit arusaamatut viisi diskrimineeriva tööorjusega. Keeldusin viisakalt pilti võtmast. Ühelt poolt seetõttu, et ma ei ole kakskümmend aastat pintslit käes hoidnud ja ei ole seega tehniliselt võimeline kellegi teise tööd järgi tegema. Teiselt poolt seetõttu, et hoolimata minu eneseväljendustõrkest on maalimine siiski looming ja see peab olema impulsiivne ja isiklik.

Ja nüüd minu enesepaljastus:
DSC00539
(Punane raamina näiv osa ei ole raam, vaid põrand, millele pilt kuivama jäi)

Kõik analüüsid minu hingelisest seisundist ja sellest, mida ma selle pildiga öelda tahtsin, võite endale hoida, aitäh.

Novot, ja kuna ma sattusin tutvuma rahvusvaheliste naistega ja käisin maalimas, siis jäid täna kõik need hommikuse mähkmevahetuse kõrval ritta pandud olulised asjad tegemata. Nüüd on Härra tööl ja laps teeb uniakut, kuid oluliste asjade tegemise asemel elan end hoopis siin välja. Noh, loodetavasti on vähemalt teil mõnus minu üle itsitada. Seegi väärt!

Advertisements

One thought on “September

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s