November 23 ehk sünnipäevalaps

BB sai täna ju kuue kuuseks.
Sel pidulikul puhul õppis ta tagurdama. On seda juba mitu korda demonstreerinud. Panen aga teise kõhuli madratsile ja mõne aja pärast tuleb põlved ees kenasti madratsilt alla. Ma küll enne püüan ta kinni kui pea kolksuga maha käib. Kuigi võibolla ei käiks ka, ta väga armastab juba seda pead kõrgel-kõrgel hoida ja kätega ülakehagi maast lahti lükata. Aga ma igaks juhuks ikkagi ei taha teda üksi ronima jätta ja jään reageerimiskaugusesse. Kui ise toimetama tahan minna, sätin ta hoopis niipidi madratsile, et ta vastu kappi liiguks ja maha ei saaks kukkuda. Praegu veel saab nii.
Mingist targast raamatust lugesin, et roomama peaks laps hakkama “mitte enne kui 8 kuuselt”. Nüüd tagurdame siis kaks kuud? Einoh, mis mul selle vastu olla saab.
Samuti ei ole mul selle vastu eriti, et BB ise väga oma joogipudelit tahab hoida. Vahel küll üks käsi unustab ära, et ta ka hoida tahab ja läheb midagi muud tegema, siis kutsutakse mõni Suur appi. Aga selleks me ju olemegi, et oma väikseid aidata.
Kuue kuune juba. Ja iga päevaga nunnumaks.

Advertisements

November 22 ehk lipsude hulgas plaksutamas

Reedel auhinnati Saksimaa parimaid integratsiooniprojekte. Ka meie rahvusvaheliste naiste punt oli auhinnale nomineeritud. Esindajad kutsuti lausa suurüritusele kohale. Mõned meist olid sel puhul juba pool aastat ette kõvasti grupitantsu harjutanud ning ka esinemisvõimaluse välja luninud. Teised panid niisama huulepulga peale ja läksid kohale.

Parlamendihoone makett
Parlamendihoone makett

Plenaarsaal ja bigbänd
Plenaarsaal ja bigbänd

Nii juhtuski, et istusin eile õhtul sirge seljaga kohaliku parlamendihoone plenaarsaalis laua taga ja vahtisin kuidas Paaniliselt Õnnelik ja teised sirgeselgsed keset saali tantsu vihtusid. Oli ütlemata vahva.
Paaniliselt Õnnelik ja teised tantsu vihtumas
Paaniliselt Õnnelik ja teised tantsu vihtumas

Samuti oli vahva kuulata kuidas Saksimaa president Mattias kõnet pidas. Hinnanguliselt mõistsin tema jutust umbes nelikümmend protsenti. Hea, et ta ikka nii mitu korda „sehr geehrte“ (loe: lugupeetud) ütles, muidu oleks protsent tunduvalt madalam jäänud.
Mattias, Kristiina (Saksimaa sotsiaalminister) ja Martin (Saksimaa välismaalaste ameti kõige tähtsam) olid 26 projekti ja organisatsiooni seast välja valinud need, kes 2013. aastal kõige rohkem piirkonna integratsiooniga jukerdanud. Või neile lihtsalt meeldisid. Oma kõnedes seletasid nad pikalt laialt, mis nad asjast arvavad, aga nagu ma ütlesin, nelikend protsenti, eks. Niipalju sain aru, et kõned olid sobivalt pikitud kaunite ja tähtsate sõnadega nagu „integratsioon“, „solidaarsus“, „ühtekuuluvus“, „kooselu“, „multikultuurilisus“, „kultuur“,… [jätka ise].
Meie poster
Meie poster

Kõigi 26 aktiivse grupi kohta oli kena ülevaatlik brošüürike valmistatud ja postrid seisid plenaarsaali ees, kus enne ametlikku osa kohvi ja kooki anti. Närisin Ameerika sõõrikut ja Rootsi küpsist ning otsisin plakatitelt tuttavaid sõnu. Ühel oli kirjas „Fuβball“. Sain aru, et tegemist on projektiga, mis pakub siinkandis varjupaika taotlejatele võimalust käia Dresdeni Dünamo kodumängudel anti-rassistlikke loosungeid röökimas ja võõraviha täis jalgpallihuligaane õrritamas. Tundus hea rahumeelse rahvaste sõprust süvendava projektina. Mulle meeldis.
Hiljem plenaarsaalis istudes selgus, et meeldis ka Mattiasele, Kristiinale ja Martinile. Sest seltskond saigi ihaldatud peaauhinna. Lisaks auhinda vastu võtma tulnud projekti korralduskutile ilmus ligi 150-pealise publiku ette isegi ka üks soliidne Dresdeni Dünamo lips, kes pidas kõne, mille peale kõik saksa keelt mõikavad ruumis naersid ja hoogsalt plaksutasid. Umbkeelsed varjupaigataotlejad ja muud alla neljakümne protsendi mõikajad plaksutasid niisama.
Lisaks premeeriti ka ühte pereprojekti Leipzigis ja ühte lasteprojekti Zwickaus. Tubli.
Ka said auhinnaraha üks tädi Dresdenist ja üks onu Leipzigist. Mitte selle eest, et nad integreerunud on, ma sain aru, vaid selle eest, et nad on aidanud teistel integreeruda. Kuigi, kui minu käest küsida, siis nad nägid ise ka integreerunud välja. Hitleri-Saksamaal neil küll pikka iga poleks olnud, kui võib nii koledat arvamust avaldada. Aga nagu ma ütlesin, neil läks hästi. Sest tänapäeva Saksamaal anti neile hoopis lilli ja tänati neid ülevoolavalt ja alavoolavalt nii et minagi sain aru.
Voolava tänamise vahele lasti meie naiste tantsutrupil paar hoogsat tantsu tantsida. Et peenem välja näeks, siis olid mõned naised oma mehed ka kaasa haaranud ja mõned teesklesid ise meestantsijaks olemist. Et veelgi peenem oleks, oli isegi bigbänd kohale kutsutud. Nii et kokkuvõttes, uhke üritus oli. Hea, et ma ikka kontsakingad panin sel puhul.
Pärast lasti plenaarsaalist välja, ükskõik kui suurest osast jutust sa aru olid saanud. Ja lubati kõht erinevate maade toite täis pugida. Samal ajal võis ka taskud Saksimaa parlamendi logoga suveniire täis toppida ja muuhulgas oli ohtralt võimalusi erinevate lipsudega integratsiooniasjadest rääkida. Ma seisin parajasti ühe brasiillase ja kahe iraanlasega laua taga kui Martin ligi astus, et meiega selle integratsiooniasja üle arutada. Rääkisime sellest, et integratsiooniprotsessis ei osale ainult sisserännanu. Ka kohalik peab sellega kuidagi hakkama saama ja võib mõnel puhul kultuurišokki kogeda. Martin muidugi arvas, et minu kui sisserännanu kohus on isiklikke kontakte luues kohalikke mõtteviisi muutma. Ehk siis minu ülesanne on muuta saksa ühiskond võõrasõbralikumaks. Vaata-vaata, või nii. Mõtlen, et olen ikka ettevaatlik selle asjaga. Äkki järgmine aasta võidan niiviisi ise integratsiooniauhinna. Siis nelikend protsenti enam hästi ei kõlba.

November 21 ehk tänupüha topograafide moodi

Tänase USA-päeva ehk tänupüha (loe: Thanksgiving) puhul testisime Härraga, kumb tunneb USA osariike paremini.
Kumbki sai lehe USA oariikide kaardiga ning pidi neile õiged nimed peale kirjutama.
Peab ütlema, et kunagine maniakaalne arvutimängu “tunne osariike” tagumine tasus lõpuks ära! Hoolimata sellest, et Härra on ühes osariigis lausa pea aasta aega elanud, tulin siiski mina (tingimisi) võitjaks.
Tingimisi selle pärast, et mul õnnestus kuue osariigi nimi valesti kirjutada. Piinlik! A ma olin näiteks meelde jätnud, et Wyoming on “Why you coming”, nii et “C” kirjutamine kohta, kus seda tegelikult mitte ei ole, tundus täiesti õigustatud. Veapunkti sain selle eest, et mul ei tulnud see kolmas W-tähega algav osariik meelde. Wisconsin (“whisk/vispel on siin”). Järgmine kord on meeles. Ausalt.

Minu USA ehk "What's the W at Lake Michigan? Wishigan?"
Minu USA ehk “What’s the W at Lake Michigan? Wishigan?”

Härra kiituseks pean ütlema, et ta oskab kõikide osariikide nimesid õigesti kirjutada. Küll aga õnnestus tal ära unustada Delaware ja millegipärast arvas ta, et Rhode Island on seal kus on tegelikult Manhattan (ehk New Yorki osariik). Hoolimata sellest, et ta teab, et Rhode Island ei ole saar. Saa sa siis nüüd aru, eksole.
Härra USA ehk "Hey, let's go to Delaware!" - "Where?"
Härra USA ehk “Hey, let’s go to Delaware!” – “Where?”

Igal juhul läks meil palju paremini kui NEIL ÕNNETUTEL BRITTIDEL.

November 18 ehk tere, advendiaeg!

Rahvusvahelistel naistel oli täna lisaks maalimisele kavas ka advendipäraja punumine. Kuna Härra oli nõus lapse võtma, sain mõlemat kahe käega teha.
Maalisin küll siiski valdavalt ühe käega, aga siiski oli tore, et teine käsi ei pidanud samal ajal umbes seitsme kilost liikuvat raskust hoidma. Sai näiteks paberit paigal hoida hoopis ja muidu asjalik olla. Pärja punumisel oli teiset isegi rohkem abi.

Pärg tuli küll natuke metsik. Aga jätsin ta peaaegu meelega sellise natuke vallatuma. Kuigi tunnistan, et osa “vallatusest” lisandus pärjale teel koju. No mis siis ikka. Ega kõik asjad ei peagi alati joone järgi olema. (“Ei vä?” küsib ehmunult minu sisemine pedant, aga ignoreerin teda.)

???????????????????????????????

Pärja imetlemise kõrvale jõime ära esimesed tassid hõõgveini ja mina närisin natuke jõulukringlit. Mitte, et ma Härrale poleks pakkunud. Talle lihtsalt ei kõlba nii peened asjad.

Igal juhul võime kuulutada avatuks J-B-pere jõuluhooaja 2013. Juhhei!

November 17 ehk punapeet

Käisin ükspäev poes ju. Ostsin punapeeti. Kodus hiljem keetsin teise ära ja lõin noa sisse… Siis selgus, et puna pole teisel kuskil.
wassdis
Seega, PUNApeet see küll polnud, kelle ma ostsin.
Kes teab, mis juurikaga on tegu?
Seda võin kinnitada, et söögikõlbulik teine on. Nii mina kui Härra oleme täie tervise juures hoolimata sellest, et ma juurika kuubikuteks lõikasin ja supile lisasin.