November 11 ehk meie sünnitus- ja haiguslugu

Tükk aega veeretasin mõtet ja võtsin hoogu ja otsustasin ümber ja üle. Aga lõpuks tegin ära.
Kirjutasin üles meie sünnitusloo ja BB haigusloo.
Vaevalt, et see küll elusid päästab. Kahtlane, kas keegi üldse mu mammutpostituse (kahtlemata Perekooli pikim postitus läbi ajaloo) üldse läbigi loeb. Aga ei saand ikkagi kirjutamata ka jätta. Äkki mõni tulevane ema ikkagi on kannatlik ja silmab mu read üle. Ja oskab oma last aidata nii nagu mina ei osanud.

Lugeda saab VAJUTADES SIIA.

Advertisements

8 thoughts on “November 11 ehk meie sünnitus- ja haiguslugu

  1. Kallis Piret, loen seda juba ei tea mitmendat korda, pisar silmas. Ma arvan, et sul oli vaja see endast välja kirjutada, ja kindlasti on sellest kasu ka perekooli lugejatele. Tundub, et nii mõnigi on juba lugenud. Minu sünnitus algas ju vaid mõned tunnid pärast sinult selle loo kuulmist. Ja kuigi natuke hirmutav, tuli see mul sünnituse ajal meelde ja andis suurt jõudu olla tugevam ja tublim, sest mu lapsel on seda vaja. Sa oled tugev naine ja super ema! Kalli, kalli!

  2. Aitäh, Triinu!
    Perekooli postitamine oli isegi raskem kui loo üles kirjutamine. Ja muidugi oli esimene kommenteerija mingi mõnus nõmedik, kes leidis, et peab mulle psühhoanalüüsi tegema (teadmata sealjuures, et hüsteeria diagnoosimine lõpetati ligi sada aastat tagasi, kuna leiti, et sellist asja pole olemas). See tegi veits haiget. Aga sinult ja teistelt kommenteerijatelt (nii perekoolis kui Facebookis) saadud tagasiside on olnud armas ja südamlik ja kinnitab, et pidin selle loo siiski üles riputama.

    1. Selle esimese kommija kohta minu esimene mõte oli, et “Miks see Delfi kommentaator siin on?” 😀 Mõni inimene ikka ei saa kontekstist ÜLDSE aru. Samas – milline vastus sinult talle! Imetlusväärne!

  3. Njah, eks ma oleks pidan teadma, et perekool selliseid kägusid täis on. Aga ikka oli nõme :D. Aga aitäh komplimendi eest 🙂 ma ikka tükk aega mõtlesin, kuidas talle niiviisi näkku sülitada, et ta sellest ise aru ei saaks.

  4. Sa oled ikka tubli. Ja õnneks tundub ka, et nüüd on asi siiski kontrolli all. Ma tahan ka öelda, et sellist asja ei oska ka ju keegi ette ennustada, seega ei olekski ju sina saanud midagi varem teha – kõiki olukordi ei saa oma peas ette läbi mängida ning käigeks valmis olla, nii oleks elu ju lausa kohutav. Ja kui asi läks kriitiliseks tegid sa just seda, mida pidid tegema.
    Eks ma pean tulevikuks meeles, et kooli lõpetamist ja sünnitamist ei tasu ühele ajale planeerida 🙂

  5. Jah, Karin, ma tean, et tegelikult ei olegi kedagi süüdistada. Ja nagu ma ka postituses ütlesin, ma ei tahagi seda teha. Aga ma tean ka, et mu laps pidi olema pea nädala üldnakroosi all ja teda oli vaja päevi reaalselt elustada nimelt selle tõttu, et me liiga hilja avastasime, mis tal viga on. Kõik kiirabiarstid ütlesid, et ta oleks pidanud juba sünnitusmajas hakkama ravi saama, mitte kümneks päevaks koju minema kuni asi nii hull, et sümptomid hakkavad tekkima. Selleks ajaks kui me haiglasse jõudsime pidi tal selline üle-200 pulss olema kestnud juba vähemalt ööpäeva. See on aga juba enam kui kriitiline. Nii et kaks asja häirivad – see, et sünnitushaiglas ei hoolita ja see, et ükskõik, kelle poole sa pöördud (nõustaja, raamat, ämmaemand), kõik ütlevad, et “pole viga midagi, kõik on normaalne”. Sittagi ta alati normaalne on (vabandust väljenduse eest), ei saa lihtsalt alati eeldada, et ema asjata paanitseb.

    Aga tegelt on mul kiita ka palju – lastehagila arstid ja eriti intensiivraviarstid on tipptasemel; kiirabi on väga-väga vastutulelik ja rahustav. Kogesin ikka väga mõistvat suhtumist ja head hoolitsust ka.

    Ja BBst. Jah, asi on kenasti kontrolli all. Käime regulaarselt kontrollis ja vähendame juba ravimidoose.

  6. Ma vist kõlasin natuke halvasti – mul oli rohkem mure selle pärast, et teie ennast süüdi ei tunneks. Ma ilmselt elasin su jutule liiga sisse ja ei osanud ennast hästi väljendada. Samas saan ma väga hästi aru, et ega neid “aga kui ma oleks” mõtteid peast ei saa – küll teise kontekstiga, kuid oma elust vägagi tuttav.Mina pole kahe aastaga veel üle saanud, isegi kui mõistus ütleb, et ma poleks saanud midagi teha.
    Sünnitusmaja arstide poolt aga oli see täiesti vastutustundetu, mis nad tegid.
    Kuid BB näeb imearmas välja ning sinu kirjeldusi nii temast kui oma elust on alati põnev lugeda.

  7. Karinikene, kõik hästi :). Ja sinu murest mõistan. Aga elu lihtsalt läheb nii nagu ta läheb ja sinna ei saagi midagi parata. Tuleb lihtsalt õnnelik olla sellega, mis on ja on olnud. Ja loomulikult tuleb keskenduda sellele, mis on hea. Ja mis meisse puutub, siis meil pole midagi nuriseda, meie väikse süda ju lööb. Ja ta on tubli ja rõõmus ja imeilus (aga milline ema seda ei leiaks, eksole :D).

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s