Detsember 25 ehk mis juhtus

Mis juhtus, mis juhtus… järve näed? Sealt kõik alguse sai… (nagu klassikud on öelnud, siin: LINNUD TÕNISTED)
Tegelt, järvel ei olnd asjaga midagi pistmist.
Aga oli ülikool, Tartus. Oli uus toakaaslane, kes õpetas mulle seda, kui oluline on vahetpidamata lobiseda ja mune süüa. Olid eksamid, mis möödusid kui muuseas. Oli magistritöö, mis ajas ahastusse, aga mida nautisin ja tahtsin teha; millega sain tõestada, et ma ei ole mingi lihtsalt koolipinginühkija. Oli muksu, kes mu sees BBks kasvas. Oli ootamatu sünnitus, mis tõi kaasa komplikatsioone ja nii tohutult palju armastust ja hoolimist. Oli magistritöö kaitsmine, mille jaoks komisjon naerunägudega erakorraliselt kogunes ja mulle pikemata väga pika ja olulise pai tegi. Oli kolimine haiglasse ja kolimine haiglast välja, kogu aeg üht väikest kätt ja südant hoides. Oli laskumine ühele põlvele ja see küsimus, mida tahaks vaid korra elus kuulda. Oli kolimine teise riiki, mis näis närviline, aga tõi rahu. Oli lõpmatult palju päevi täis naeru ja naeratusi. Ja hommikuti ärkasin kõige parema mehe käte vahel.
Juhtus täiesti tavaline aasta. 365 päeva ja sama palju öid.
Möödunud aasta, ilus aasta, just tulnud lõunamaalt…

Detsember 24 ehk vapustav areng

BB on nüüd seitse kuud vana. Mitte, et see mingi põrutav tähtsündmus oleks. Ma ei kavatse isegi kooki teha täna. Aga hea päev siiski vaatamaks, mis ta siis nüüd teeb juba.
Noh, pealiskaudsel hinnangul pole nagu uut või osavat eriti midagi. Magab, sööb, nutab, naerab. Tavaline värk. Õnneks on aga palju toredat beebikirjandust, kus noored emad saavad näpuga järge ajada, et iga pisi-pisem liigutus vapustavaks arenguhüppeks kuulutada.
BB oskab:
roomata
Esialgu enamasti tagurpidi, sest pepu ei tea veel, et ta peab roomamiseks üles tõusma ja põlvedel laskma tööd teha. Mõnikord BB üritab mingit asja kätte saada, aga liikumispüüdlused aitavad teda hoopis asjast rohkem eemale minna. Kui ta seda märkab, siis järgneb tavaliselt jorin või nutt, oleneb meeleolust.
kõhuli olles käte abil ülakeha maast lahti tõsta
Nagu väike hülgepoeg sirutab end igal võimalusel.
pöörata
Juba mõnda aega osanud, aga seljalt kõhuli tulles jäi ikka käsi keha alla ja siis järgnes jorin või nutt, olenevalt meeleolust. Millalgi detsembri keskel sai ta aga triki kätte, kuidas käsi keha alt välja saada. Nüüd pöörab igal võimalusel end seljalt kõhuli ja sirutab ülakeha maast lahti ja kaela uhkelt pikaks nagu oma saavutusega eputades. Ka hommikul leian ta tihti hoopis teises voodi servas ja teistpidi kui ta magama panin.
istuma tõmmatuna pead ja keha ühel sirgel hoida
Oi, see sai üsna ammu ja kiiresti selgeks.
toeta istuda
Päris toeta korralikult ja kaua veel mitte. Söögitoolis istudes toetub ikka seljale või rinnale või hoiab end kätega. Põrandal istudes on käed abiratasteks.
püsti hoides jalgadele toetuda, millestki või kellestki kinni hoides seista
Jah, jalalihased on piisavas toonuses, et selliselt tuge pakkuda.

sirutada käe mingi eseme järele
Oo ja kuidas veel. Iga asja (aga ka nt tapeedimustri) järele on vaja haarata, eriti kui need tunduvad haardeulatuses olevat. Eriti rahul olen sellega, et juba pikemat aega sirutab näljane BB pudelit nähes mõlemad käed. Ja teab täpselt kuidas pudel suhu saada ja kuidas seda seal hoida. Kui üks käsi ära peaks unustama, mida ta tegema peab ja pudel suust vajub, siis on küll kisa lahti. Vähemalt varem oli. Nüüd hiljuti on ta välja mõelnud, kuidas lasta pudelil oma küünarnukile toetuda ja pead sobivalt kallutada, nii et piim ikka suhu jookseks. Geniaalne, ma ütlen! Ja mina võin rahulikult tema söömise ajal tolmuimejaga ringi tuuseldada või pesu kuivama riputada.*/**
pingutada, et saada kätte kaugemal olevat leluJa häälekalt teada anda kui kätte ei saa.
võtta kuubikut või muud eset ühest käest teise
Seda ei ole tähele pannud, aga ei ole kindel, et ta seda ei oska. Seda olen küll tähele pannud, et enam ei lähe kõik asjad otsejoones suhu. Mõnda asja vaatab ikka kõigepealt kätevahel ka. Ja mõnikord vahib lihtsalt oma käsi ja katsub ühega teist ja teisega esimest. Noh, need on olulised riistad, tuleb hästi selgeks õppida.
tõmmata sõrmedega tillukest eset ja selle rusikasse võttaJaa. Nööbid ja kõrvarõngad ja ripatsid lähevad esimesel võimalusel rusikasse peitu.
süüa ise küpsist või muud sarnast toitu, mida saab käes hoida
Kuna kõik beebiküpsised, mida ma müügil näinud olen on „alates 8. elukuust“, siis pole ühtegi andnud veel, nii et ei tea. Ja kõik „täiskasvanute“ küpsised on ju suhkru või soola või muude pahadega. Või on olemas mingeid eridieedi omasid, mida võib imikutele anda juba? Ega see 8. elukuu meil enam kaugel ei ole kah, nii et jaksame ka oodata.

märgata väikseid, umbes rosinasuuruseid esemeid
Kahtlemata.
otsida mahakukkunud asja
Jah. Saab aru, et asjad, mis käes või suus ei ole, peavad kuskil siiski olema. Ükspäev panin tähele, et ta on hakanud aru saama ka asjade liikumisest ja sellest, et objekt, mis liigub teise objekti taha, peab selle tagant mingi hetk ka välja tulema ja ta ootab neid väljuvat sealt poolt kuhu poole too asi esmalt liikus. Tundub seega, et taipab juba mõningaid maailma asju.

hääle suunas pöörataJah. Selle tegi härra doktor juba ammu kindlaks. Ja kuigi nimele otseselt veel ei reageeri, siis kutsumisele küll. Ehk et kui piisavalt kaua vasaku kõrva ääres aga silmapiirist väljas hüüda või tähelepanu püüda, siis pöörab pilgu küll.

rahulolevana koogata või laliseda, öelda „aa-guu“ või sarnaseid täis-kaashäälikuühendeid, ühendada täis- ja kaashäälikuid, nt ga-ga, ma-ma, da-da
Siukseid silpe küll ei ole täheldanud, aga lalisemist ja koogamist on küll juba kuid kuulda olnud. Ja kuidagi rohkem kõne moodi läheb see ka iga nädalaga. Ka on ta viimasel ajal harjutanud „noodi hoidmist“. Ma küll ei ole mingi laulunaine, aga mõnikord on need noodid küll sellised, mida üheski laulus ei ole. Aga vahva on ikka kui ta leiab mingi uue hääle tegemise koha või kombinatsiooni ja siis harjutab seda, lastes seda uut heli nii kaua järjest kuuldavale kui kopsumaht võimaldab. Ja vahel võimaldab üllatavalt kaua.
teha puristavat häält
Jaa, see talle meeldib. Tihti on puristamine mulle märguanne sellest, et kõht on täis saanud ja rohkem pole vaja putru toppida. Õnneks on puristamine alanud alati siis kui kauss ongi juba tühjaks saamas, nii et ma pole pahandanud ka.
iseenesest naeratada, vastu naeratada
Jah. Teeb seda palju.
rõõmust kilgata
Jah. See kilkamine on tall küll selline vähe krägisev, aga vahva sellegi poolest. Ka reageerib ta kõditamisele. Ja eriti ajab teda naerma see kui mina naeran. Härra naerule nii lõbusalt vastu ei naera.
protesteerida, kui üritate lelu ära võttaOo jaa. Oleks siis lelu, annaks tagasi ju. Aga kõige suurem protest tuleb ikka siis kui emme mobiiltelefon või issi auto võtmed suust-käest ära kisutakse. Vahel küll õnnestub ta natuke leebuma panna kui mõni teine huvitav (mängu) asi kätte anda. Aga vahel ei aita muud kui sülle võtmine.

Tavaline beebi.
Kõige imalam on aga see, et ta läheb iga päevaga aina ilusamaks. No muudkui vaatan teda ja aru ei saa kuidas ta nii tohutu armas võib mulle olla.
Ahjaa, et kelkida ka natuke – tähtpäeva puhul kingiti emale täna 8-tunnine ööuni! Kella kümnest õhtul kella kuueni hommikul oli vaikus. Imeline!

*Siinkohal tuletan nõuetekohaselt meelde, et rinnapiim on teie lapsele kõige parem toit. Maailma Terviseorganisatsioon soovitab toita last ainult rinnapiimaga esimesed kuus elukuud ja jätkata rinnapiima andmisega lapse kahe aastaseks saamiseni.
** Ühtlasi tunnistan, et mõistan lõpuks, miks nii loomulikku ja iseenesestmõistetavat asja nagu rinnaga toitmist on vaja nii tohutult promoda. Kui sul ei ole kedagi, kes su põrandad ära imeb ja pesu kuivama riputab (ja eriti kui sul on kerge kalduvus obsesiiv-kompulsiivsele häirele), on see märatsemata ja närvivapustusteta võimatu. Siinkohal suured tänud Aptamili ja Hippi onudele ja tädidele.

Detsember 23 ehk kõige suurem kingitus

Kõige suurema kingituse valmistamiseks kulus umbes kümme esmaspäeva, kolm lehte paberit ja üsna arvestatav kogus värvi. Selle transportimiseks oli esmalt vaja kasutada Vanaisa salaabi ja pärast see Oma ja Opaga edasi smuugeldada. Ka oli mõned korrad vaja bluffida vastates küsimusele “noh, mida sa siis täna maalisid?” või “kas sul mõni pilt juba valmis ei hakka saama?”
Sain valmis kolm pilti.

Ülevalt: konsoolsild, rippsild, vantsild
Ülevalt: konsoolsild, rippsild, vantsild (pildi on A3 paberil)

Eesmärk oli teha seeria kolmest sillast. Kuna ehituslikult jagunevad sillad konsool-, vant- ja rippsildadeks oli mõte valida iga tüübi kõige-kõigem ja see paberile üritada panna. Konsoolsild sobis eriti hästi, sest kõige pikemaks peetakse ühte silda Quebecis. Nimelt seda silda, millel me Härraga esimest korda kurameerimas käisime. Seega ilus ja oluline. Pilt nii ilus ei tulnud, aga oluline küll.
Rippsild
Rippsild

Teiseks võtsin ette rippsila. Jälle valisin pikkuse järgi. Sest see, mida Wikipedia praegu pikemaks peab on ilus ja ma leidsin selle kohta palju hästi õnnestunud ja inspireerivaid fotosid. Tulemust pidasid kõik minu kolmest pildist kõige paremini õnnestunumaks.
Kolmandaga oli probleem. Sest maailma kõige pikem vantsild on anektoot. See on monument tuntud suurriigi juhtimisrumalusele. Sild ühendab maanteega küla, kus elab umbe 500 elanikku, kõik allpool vaesuspiiri. Aga riigipea otsus oli, et kõige suuremat silda on hädasti vaja, isegi siis kui kohalikud elanikud seda kasutada ei saa. Nii pandi raha, mille eest oleks võinud kohalikke elanikke üleval pidada või nende elu arendada või neile mõistlikke töökohti luua, hoopis silla alla, mida kasutatakse aastas loetud korrad. Fantastiline!
Loomulikult otsustasin teha “mõne teise silla”. Aga kiirustasin, ja läks lörri, ja pintseldasin viimase pildi lõpuni vaid seetõttu, et kunstiõpetaja käskis. Tulemus ei meeldi. Nii et jaanuaris võtan vahest mõne teise vantsilla ette, et siis seeria kolmas pilt välja vahetada.
Vincenti või Pablot minust just ei ole, aga pintsli olen nõus teinekordki kätte võtma. Ja mõne võib isegi koduseinale riputada.

Detsember 22 ehk trummar tuli kinkidega

Jõulud algasid s(ed)aani pakkimisega. Proovisime küll teise punni saada, võtsime igast ebavajalikke asju kaasa, aga no ei läind kuidagi, ikka oli harjumatult palju ruumi teises. Andsime alla ja sõitsime end oma lahedas autos mugavasti tundes Sinna Teise Linna. Seal Teises Linnas katedraalis ei käinud, aga kohvikus küll. Jõime suured koorekohvid ja kohtusime sõpradega, kes nägid mind viimati siis kui kõht veel lame oli. Neile paistis päris uskumatu, et vahepeal ei olnud. Aga siiski õnnestus neid veenda, et see vahva naeratav suuresilmne plikatirts minu seest tuli. Seda, et Härral sellega midagi pistmist oli, usuvad kõik, sest pidi olema nagu tema suust kukkunud… Õnneks on mul arm, mis tõestab, et suust oli asi kaugel ja kukkumisest samuti.
Seejärel nägime ka vähe elukogenumaid inimesi. BB 85-aastast vana-vanaema ja BB 94-aastast vana-vanaisa. Kõige vanema ja kõige noorema B kohtumine oli härras hetk. Kõigil kolmel teisel ruumis viibinul võttis korraks lausa silmad märjaks. Aga “korraks” on selline tore aeg, mis läheb tavaliselt kähku üle.
Nii et ülejäänud päeva olime kuivade silmadega. Jõime ja sõime ja laulsime (mina mitte, arusaadavalt) ja lugesime luuletusi. Saime kinke, olime rõõmsad ja ei maganud. Tegelt, BB oli ainuke, kes oleks pidanud magama, aga ei maganud ja ei olnud seepärast nii väga rõõmus ka. Üheks hetkeks oli nii sodi, et meil ei jäänd muud üle kui autosse istuda ja kodu poole vurama hakata, et lapse silmad kuivaks ja kinni saaks. Et see rõõmus meel saaks jälle tulla kuskilt.
Ja siis ma kohtan vahel internetiavarustes või mujal “mis-sinu-6-kuune-laps-magab-päeval-!!!-mis-ta-siis-öösel-teeb”-emasid ja ma ei mõista, kuidas nad veel terve mõistuse juures on kui nende 6-kuused ei maganud päeval. Oot, äkki nad ei olegi? Nojah, igatahes, selleks, et minu 6-kuune laps oleks õhtul rahulik ja rõõmus ja öösel hästi magaks, peaks ta päeval korralikult uinakuid tegema. Tavaliselt üks pikem ja üks lühem, aga tuleb ette ka kolm lühemat, aga kokku 4-5 tundi ikka. Kuna eile õnnestus BBl päeval vahest kokku 1,5 h magada, siis oli hullumaja lahti. Jõuluvana võeti virinaga vastu ja kui too lahkus oli kisa taevani.

Rokkstaar Jõuluvana
Rokkstaar Jõuluvana

Nojah, aga Jõuluvana oli meil äge. Selline moodne rokkstaar-jõuluvana, kes toaski päikseprillidega käib ja kes oma vihta kui trummipulka hoiab. Pakke oli tal tohutult ja meie saime sellest üüratu osa. Hea ikka, et meie s(ed)aanis nii palju ruumi oli, saime kõik pärast koju toodud.
Ja justkui sellest kõigest vähe oleks olnud, ootas meid koju tulles ukse ees matil naabrimehe poolt vastu võetud pakk, mille Deutsche Posti tädi oli toonud. Sellega jääb meie jõulupaki skooriks naabritega 6-5 ja tühja karbi jõulukalendrit järgmine aasta naabritele tegema ei pea! Jess!
Siinkohal suured tänud kõigile, kes meid meeles pidasid meile kinke ja kaarte saatsid. Ja ka kõigile, kes on elektroonilistel viisidel endast märku andnud. See teeb rõõmu!
Jõulukinkidest tegi kõige rohkem rõõmu sügavkülmik. Sest meie korteri pisikeses köögis oli vaid see tikutoosi suurune sügavkülmakarp, mis tavakülmikus sees on. BB püreed ja Härra pitsad ei mahu sinna kuidagi kõrvuti ära. Aga nüüd on kummalgi oma sügavkülmik ja isegi minu tervislik toit mahub Härra õuduseks sinna kuskile vahele. Toitu saime palju ka Eestimaalt. Neid hakkame nüüd otsast nosima.
Kõige suuremat põnevust valmistas mulle aga näha kuidas Härra meie pere kõige suurema kingituse lahti tegi. Sellest lähemalt järgmises postituses.

Detsember 20 ehk 437 piparkooki, kaks tundi küürimist, üheksa pakitud kingitust, üks meelde tuletatud sonett ja kolm valitud kostüümi hiljem

Ettevalmistused mitmepäevaseks jõulupeoks on loomulikult juba alanud.
Näiteks ükspäev käisin selles kirikus, kust kõik siia sattuvad turistid läbi veetakse. Seal oli advendikontsert. Tubli segakoor oli kokku pandud ja orelimängijagi kohale kutsutud.

Frauenkirche seest poolt. Väljast poolt paistab ta nüüd, kui lehed on puudelt langenud, meile magamistoaaknasse ära...
Frauenkirche seest poolt. Väljast poolt paistab ta nüüd, kui lehed on puudelt langenud, meile magamistoaaknasse ära…

Kirik oli puupüsti pururikkaid koorilaululembi täis. Pururikkuse kohta küll tegelikud andmed puuduvad, sest piletid võisid ju ka muude teenete eest olla välja jagatud. Mina näiteks sain selle eest, et kiiresti „jaa!“ hüüdsin kui Paaniliselt Õnnelik ütles, et keegi talle portsu pileteid tasuta oli pihku surunud. Nii et läksin sinna hoopis integratsiooni süvendamise egiidi all. Arvestades, et suhtlesin seal ainult ühe moslemist iraanlase ja kahe katoliiklasest ameeriklasega, võiks öelda, et integratsioon Saksa ühiskonda jäi nigelaks. A mis nüüd enam ikka teha. Vähemalt sain rohkelt jõulumeeleolu kaasa.
Nii palju isegi, et otsustasin, et piparkooke pole vaja see aasta küpsetada.
Aga siis saabus suur ja äärmiselt vahva pakk kodumaalt*. Paksult piparkoogimaitseainet täis. Suurejooneline oli minu rõõm kogu seda ilu nähes, aga selge oli kohemaid ka see, et mingist piparkookide mitteküpsetamisest see aasta midagi välja ei tule. Nii et ootasin rahumeeli ära kuni preili päevaunne jäi ja läksin siirupit keetma. Kuna ma varem pole kunagi ise pidanud tainast tegema (selleks on emad ju, reeglina; hädavajadusel Eesti Pagar), siis pidin esmalt tõsist eeltööd tegema ja uurima, kuidas see piparkoogitaignamajandus üldse käib. Abi sain SIIT (aitäh, sõber!). Kuna piparkoogivorme on mul ainult üks – tilluke vahtralehekujuline – siis loendasin kolme ja poole küpsetustunni jooksul kokku 437 vahtralehte. Neid ma ei lugenud, mis ma ära sõin, aga neid üle nelja ei olnud. Kõrbema, kusjuures, ei läinud ükski. Nüüd on aga vaja leida kuskilt piisavalt hulle küpsisesööjaid, kes kõik need 437 vahtralehte on nõus ära sööma. Hea ikka, et jõulude ajal on kombeks kingitusi teha.
Mis tuletab mulle meelde, et ma ei jõua ära oodata, millal Härra juba oma kingituse lahti teeb. Oeh, kui ma kiiremini magama lähen, kas siis tuleb kiiremini homme ja kiiremini jõuluvana? Tunnen end nagu poiss SELLES REKLAAMIS.
Jõuluettevalmistuste hoos käisime täna lõpuks ka meie kuulsal jõuluturul. Ennelõunasel ajal päev enne seda kui päris paanika on ja kingiostmisega lootusetult hiljaks jäänud kohale tormavad, küünarnukid ees. Seega oli täitsa lahe. Mahtus isegi ümber keerama. Isegi lapsevankriga. Lapse võtsime hariduslikel eesmärkidel siiski vankrist välja. Noh, et ta teaks ikka, mismoodi see stritsliturg (ehk Dresdner Strizelmarkt) välja näeb. Paar jõulustritslit (tänapäeva saksa keeles tuntud kui „stollen“) ostsime ka. Äkki läheb tarvis, jõulud ikkagi.
Nüüd on vaja vaid kõik see kokku ahmitud toit põske pista, küünlad madalaks põletada, piparkoogilõhnal lasta ära hajuda ja jõululaulud ära leierdada. Siis võib jälle tavapärase torinaga igapäevaelule vastu minna. Seniks aga – rõõõõõõõõõõõmsaid jõule!

*Seis naabritega praegu 5-5, aga vähemalt üks minu poole pürgiv pakk on veel Deutsche Posti tädi käes!