Detsember 13 ehk Paket für…

Meie majas on korterid vaid kõige ülemisel korrusel, iga sissekäigu kohta neli. Nii et meil on kolm naabrit. Meiega jagab terrassi noor lasteta paar. Naine on lasteaiaõpetaja, mees suitsetab. Meist teisel pool on üksik vanem professorihärra. Selline tõeline vanakoolimees. Tviidpintsaku ja sarvraamidega. Kahtlustan ka piipu, aga pole näinud. Teda ennastki olen vaid kaks korda vilksamisi tabanud. Kolmanda korteri rahvast näeme sagedamini. Seal on noor pere – ema, isa, lasteaiaealine tütar ja üks laps kohe-kohe tulemas. Neid me kutsume hellitavalt Kuhjajateks. Nende keldripoks näiteks on selline, mille taba võtme on ohutusteenistus ammu kuskile hoiule pannud, sest ukse avamisel võib poksist vältimatult pähe sadavate asjade laviini all tõsiselt viga saada. Võibolla pisteti see lauapilu vahelt keldripoksi, aga rohkem kui üks võti sinna küll enam sisse ei mahu. Lisaks sellele saabub keskmiselt neli korda nädalas DHLi või Deutsche Posti tädi ja toob Kuhjajatele veel kraami. Kui fonokell heliseb, teame juba, et kuuleme seal DHLi tädi prääksumas „pakeeet für ferseeeen*“ (loe: pakk Kuhjajatele).
Detsembriks korraldasime aga Kuhjajate teadmata võistluse, kumb korter saab rohkem pakke. Praegu on skoor 2-4 neile, aga mul peaks vähemalt viis pakki veel Deutsche Posti tädi käes olema. Loodame, et ta helistab alt Kogujatele kui ta nendega ükshaaval tuleb ja hüüab „pakeeet für dresdenhousewife*“ (loe: pakk mulle). Ja siis nad on hästi ärritunud, et neil hakkliha panni põhja kinni kõrbeb või kartulid üle keevad, sest nad pidid lifti juurde jooksma mu pakki vastu võtma. Ehk siis mõtlevad teine kord kauem, kas on ikka vaja netipoes „osta“ vajutada.
Kui me võistluse kaotame, siis ma pakin järgmine aasta 24 tühja karpi ära ja lasen Deutsche Posti tädil iga päev üks Kogujatele viia. Selline mõnusalt tüütu jõulukalender.
Kui me võidame, noh, siis on mul rohkem pakke kui Kogujatel. Kuna meie keldripoksis on praegu kaks tühja kolimiskasti ja üks raudkang, siis pole väga hullu, võime rahumeeli kuhjata. Näiteks võivad siis järgmine aasta päkapikud rahumeeli käia vaatamas, kui tublid me oleme ja meile kommi jätta. Mõtlesin nimelt, et olgu kuidas on, aga päkapikud ikka tõesti peavad käima. Tegemist võib ju olla uue traditsiooniga, mis tegelikult Eesti jõulude hädavajalik osa ei pruugi olla, aga see on siiski traditsioon, millega mina üles kasvasin. Pealegi, mulle meeldib päkapikkude sõnum. Võimalus lapsele õpetada, et tema tegudel on tagajärjed. Ja mitte ainult seda, et pahad teod saavad karistatud, vaid ka seda, et heategude eest saab kiita.
Selle üle mõelnud vähe… äkki ei ole ikka ilus naabreid tühjade kastidega pommitada. Äkki ma pean ise ka ikka hea laps olema.
*nimi muudetud

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s