Detsember 20 ehk 437 piparkooki, kaks tundi küürimist, üheksa pakitud kingitust, üks meelde tuletatud sonett ja kolm valitud kostüümi hiljem

Ettevalmistused mitmepäevaseks jõulupeoks on loomulikult juba alanud.
Näiteks ükspäev käisin selles kirikus, kust kõik siia sattuvad turistid läbi veetakse. Seal oli advendikontsert. Tubli segakoor oli kokku pandud ja orelimängijagi kohale kutsutud.

Frauenkirche seest poolt. Väljast poolt paistab ta nüüd, kui lehed on puudelt langenud, meile magamistoaaknasse ära...
Frauenkirche seest poolt. Väljast poolt paistab ta nüüd, kui lehed on puudelt langenud, meile magamistoaaknasse ära…

Kirik oli puupüsti pururikkaid koorilaululembi täis. Pururikkuse kohta küll tegelikud andmed puuduvad, sest piletid võisid ju ka muude teenete eest olla välja jagatud. Mina näiteks sain selle eest, et kiiresti „jaa!“ hüüdsin kui Paaniliselt Õnnelik ütles, et keegi talle portsu pileteid tasuta oli pihku surunud. Nii et läksin sinna hoopis integratsiooni süvendamise egiidi all. Arvestades, et suhtlesin seal ainult ühe moslemist iraanlase ja kahe katoliiklasest ameeriklasega, võiks öelda, et integratsioon Saksa ühiskonda jäi nigelaks. A mis nüüd enam ikka teha. Vähemalt sain rohkelt jõulumeeleolu kaasa.
Nii palju isegi, et otsustasin, et piparkooke pole vaja see aasta küpsetada.
Aga siis saabus suur ja äärmiselt vahva pakk kodumaalt*. Paksult piparkoogimaitseainet täis. Suurejooneline oli minu rõõm kogu seda ilu nähes, aga selge oli kohemaid ka see, et mingist piparkookide mitteküpsetamisest see aasta midagi välja ei tule. Nii et ootasin rahumeeli ära kuni preili päevaunne jäi ja läksin siirupit keetma. Kuna ma varem pole kunagi ise pidanud tainast tegema (selleks on emad ju, reeglina; hädavajadusel Eesti Pagar), siis pidin esmalt tõsist eeltööd tegema ja uurima, kuidas see piparkoogitaignamajandus üldse käib. Abi sain SIIT (aitäh, sõber!). Kuna piparkoogivorme on mul ainult üks – tilluke vahtralehekujuline – siis loendasin kolme ja poole küpsetustunni jooksul kokku 437 vahtralehte. Neid ma ei lugenud, mis ma ära sõin, aga neid üle nelja ei olnud. Kõrbema, kusjuures, ei läinud ükski. Nüüd on aga vaja leida kuskilt piisavalt hulle küpsisesööjaid, kes kõik need 437 vahtralehte on nõus ära sööma. Hea ikka, et jõulude ajal on kombeks kingitusi teha.
Mis tuletab mulle meelde, et ma ei jõua ära oodata, millal Härra juba oma kingituse lahti teeb. Oeh, kui ma kiiremini magama lähen, kas siis tuleb kiiremini homme ja kiiremini jõuluvana? Tunnen end nagu poiss SELLES REKLAAMIS.
Jõuluettevalmistuste hoos käisime täna lõpuks ka meie kuulsal jõuluturul. Ennelõunasel ajal päev enne seda kui päris paanika on ja kingiostmisega lootusetult hiljaks jäänud kohale tormavad, küünarnukid ees. Seega oli täitsa lahe. Mahtus isegi ümber keerama. Isegi lapsevankriga. Lapse võtsime hariduslikel eesmärkidel siiski vankrist välja. Noh, et ta teaks ikka, mismoodi see stritsliturg (ehk Dresdner Strizelmarkt) välja näeb. Paar jõulustritslit (tänapäeva saksa keeles tuntud kui „stollen“) ostsime ka. Äkki läheb tarvis, jõulud ikkagi.
Nüüd on vaja vaid kõik see kokku ahmitud toit põske pista, küünlad madalaks põletada, piparkoogilõhnal lasta ära hajuda ja jõululaulud ära leierdada. Siis võib jälle tavapärase torinaga igapäevaelule vastu minna. Seniks aga – rõõõõõõõõõõõmsaid jõule!

*Seis naabritega praegu 5-5, aga vähemalt üks minu poole pürgiv pakk on veel Deutsche Posti tädi käes!

Advertisements

2 thoughts on “Detsember 20 ehk 437 piparkooki, kaks tundi küürimist, üheksa pakitud kingitust, üks meelde tuletatud sonett ja kolm valitud kostüümi hiljem

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s