Jaanuar 33 ehk jälita mind!

Pööran kõigi uute ja vanade lugejate tähelepanu sellele, et mind on nüüd lihtsam jälgida.
Selleks, et teada, kas ma midagi jälle jahunud olen, ei pea käima suvalisetel või regulaarsetel aegadel vaatamas, mis seis on.
Võib lihtsalt selle postituse kõrval paremal vajutada nuppu “Jaa, muidugi!” Siis saabub teie isiklikku postkasti iga kord teade kui ma midagi jälle postitanud olen. Jäävad ära kõik need astronoomilised pettumused sellest, et ma jälle hoopis muude asjadega tegelenud olen ja ikka seda sama postitust peab lugema, mis juba kolmandat päeva teid tervitab. Või ei pea korra kuus pool järjestikust tööpäeva raiskama minu arulagedate sonimimiste lugemisele.

Advertisements

Jaanuar 32 ehk miks me pulmi ei taha teha

marriedcouplea_l_1050x1275
Lühike vastus: Sest see on liiga keeruline.
Pikk vastus: Sellepärast, et.
Esiteks on meie pered ja sõbrad teineteisest keskeltläbi 1700 kilomeetri kaugusel. Pulmad aga näevad ette, et nad saavad kokku. See tähendab, et keegi reisib kaks korda 1700 kilomeetrit või kõik reisivad kaks korda vähemalt pool sellest. Viimane eeldab, et pulm toimub Kuskil Poola-Leedu piiri ääres, mis tähendab, et pulmakorraldaja peab olema kohalik. Ärme seda mõttekäiku jätka, juba selge ju, et seda ei saa juhtuma. Niisiis – ei ole sobivat kohta.
Teiseks ei räägi meie pered ja sõbrad sama keelt. Üksikud eestlased mõistavad saksa keelt ja ükski sakslane ei mõista eesti keelt. Inglise keelega saavad mõned hakkama, aga mitte kõik. Omavahel vast kuidagi suheldud saaks – igaüks vestleks sellega, kellega sobiv ühine keel leidub. Aga mis keeles üritus läbi viiakse? Eesti keeles nagu ei sobi ja saksa keeles nagu ei sobi ja inglise keel on tegelikult sama tarbetu kui korea keel, sest kui juba üks külaline reelt maas on, siis nii ei kõlba. Kakskeelne pulm? See eeldab kahesuunalise tõlgi pidevat kohalolu ja seda ei saa juhtuma. Niisiis – ei ole sobivat keelt.
Kolmandaks ei meeldi mulle mõte sellest, et minu pulmas on võõrad inimesed. Ma mõtlen registreerijatädi ja õhtujuhionu ja diskorit või bändi. Isegi baarmeni ja kelnereid ei taha näha. Ok, võibolla kelnereid, sest neid niikuinii keegi silma ei vaata. Seega on võimalik ainult pulm, mis viiakse läbi „omade vahenditega“. Kus paari paneb sõber ja õlle toob isa. Kus mängu viib läbi tädipoeg ja torti serveerib täditütar. Milline sõber, isa, tädipoeg või täditütar tahaks sellisesse pulma ilmuda? Niisiis – ei ole võimalik ilma kutsutuid välja vihastamata.
Neljandaks, eeldusel, et kutsutud on kõik nii armsad, et ei vihasta, et nad peavad orgunnil kaasa lööma, on selline kaasalöömispulm võimalik ainult kui kutsutute nimekiri ei ulatu Austraaliasse ja tagasi. Eile õhtuks koostasin ja kärpisin ja koostasin ja kärpisin oma külaliste nimekirja ja sain enam-vähem pool enam-vähem hallatavast seltskonnast. Siis palusin Härral nimetada kõik, keda tema tingimata meie pulmas näha tahab. Tema nimekirjas ei olnud ei vähem ega rohkem kui 98 inimest. Üheksakümmend kaheksa. Las ma ütlen seda veelkord – üheksakümmend kaheksa. Pärast seda kui mu aju oli iseeneslikult kolm korda shut down’i teinud, andsin alla. Mingit pulma ei saa olema.
Kõigile lugejatele aga, kes aga hirmsasti ise pulmi soovivad, aga veel kaasat välja pole valinud, südamlik soovitus – palun ärge valige sellist inimest, kes armastab kõiki inimesi, keda ta korra tänaval näinud on. Te ei saa kunagi intiimset ja mõnusat perepulma – te saate laulupeo.

dinner

laulupidu

Jaanuar 31 ehk sorry, täna on kartulid

Eilseks õhtusöögiks serveerisin BBle kartulipüreed. Lillkapsa olin ju põhja kõrvetanud.
Preili on küll varemgi kartulit saanud, aga koos liha ja juurikatega. Seekord lisasin ainult vett ja õli.
Preili vastus sellisele piirkondliku tähtsusega kulinaarsele tippsaavutusele oli pesuehtne okserefleks.
“Öäk!”
Ja mitte ainult esimese ja teise ja kolmanda lusikatäie peale. Ma olin ikka järjekindlam. Aga kui koos öäkiga hakkas juba eelmise lusikatäie kartul ka lõuale ja pluusile tulema, siis heitsin oma järjekindluse kõrvale ja kaevasin kapist Hipi-purgi* välja ning lisasin kartulitele onu Clausi tehtud liha ja juurikaid.
onuklaus
Täna üritan herneid keeta. Kui aeg-ajalt meelde tuleb kontrollida, kas ikka vett veel on, siis vast põhja vähemalt ei kõrveta. Okserefleksi esilekutsumisvõime kohta saame teavet vaid testides.

* Või ükskõik millise teise firma beebitoidupurgi. Hipp ei ole käesoleva postituse eest tasunud. Toetan neid ja teisi beebitoidufirmasid kuna nad söödavd mu beebi kõhu täis siis kui mina toidu põhja kõrvetan või mingi vastiku öäk-mögina kokku keeran.

Jaanuar 30 ehk kuhu minna kaheksa kuusega

Mine kuhu tahad, ikka on imelik, et kaheksat kuuske kaasas vead. (Perekooli foorumi klassika)

kaheksakuuske
Jep, meie preili sai täna kaheksa kuuseks. Palju õnne meile!
Kui veab, siis teen isegi cupcake’e. (Need ei ole muffinid. Ja neile ei ole ühtegi normaalset eesti keelset nimetust. Tassikook ei ole normaalne nimetus.)
Kui veab, sest täna ei ole üldse vedanud. Hommikul ajas Brita meid juba arulagedalt vara, ehk kell kaheksa (vabandused kõigi tööinimeste ees) juba üles. Järgmiseks avastasin, et mähkmed on meid tõsiselt alt vedanud – pidžaama ja magamiskott olid mõnusalt pissimärjad. Selle peale läksin kõigepealt ise pissile ja kukutasin oma juukseklambri potti. Õnneks oli kodus kummikindaid! Nojah, ja hetk tagasi kõrvetasin terve lillkapsa põhja. Niipalju siis sünnipäevalapse lemmikpüreest. Sorry, täna on kartulid.
Muidugi, alati võiks olla hullem, nii et ma meelt veel ei heida. Aga käisin igaks juhuks kolmandat korda ka kontrollimas, kas ma ikka pliidi keerasin välja.
Preili arengus aga suuri muudatusi ei ole. Edasi ikka veel liikuda ei oska. Tagumik upitatakse küll kõrgemale üles kui ma arvasin, et võimalik, aga kuna siis põsk tugevalt vastu maad on, siis edasi ikka ei saa. Nii et roomamisharjutused on praegu stiilis „nokk kinni – saba lahti“. Kas on kõht maas ja nina taevas või põsk maas ja pepu taevas. Naljaks on küll. Eriti see kuidas ta selle kõige juures pahandab valju häälega.
Siiski, tagasi niiväga enam ei liigu. Ja kui mänguasi liiga kaugel ei ole sõrmeulatusest, siis pärast mitmendat pepukergitamist venib käsi kuidagi vahel tõesti mänguasjani. Siis on rõõmu muidugi palju, kuigi mul vist rohkem kui tal.
Keeramine on muidugi selgemast selgem, sellega ei ole enam mingit probleemi – kõhult seljale, seljalt kõhule, küljelt küljele, idast läände, põhjast lõunasse, kuhu vaja on, keerata saab. Ka keerab ta nüüd end magades enamasti kõhule, kuigi ta selili pikali panen. Ju siis on nii mõnnam.
Samuti on selge istumine. Nii söögitoolis kui madratsil või põrandal. Põrandal panen talle igaks juhuks ikka imetamispadja või rulli keeratud teki selja taha ja külgedele piisavalt kaugele, et kui peaks kukkuma, siis kolks ei käiks. Aga võibolla peaks selle liigseks ettevaatuseks kuulutama ja laskma tal õppida, mida üks kolks tähendab. Ühe korra lasin tal ka poti peal täitsa ise istuda, aga siis sai ühe kergema kolksu kätte, nii et ma rohkem pole proovind seda trikki. Üleni muhkliku lapsega on piinlik avalikus kohas käia.
Käed on ka juba üsna osavad. Oskavad igast haardeid ja trikke juba. Näiteks üritab ta oma pudelit vaid ühe käega hoida. Vahel see küll tähendab, et pudel kukub ja siis ma pean teda jälle veenma, et ta ikka kahe käega hoiaks või siis ise tema kõrvale istuma ja pudelit hoidma. Selle vastu mul midagi ei ole, aga vahel hakkab ta siis hoopis mulle nägusid tegema ja keskendub magama jäämise asemel demonstratsioonesinemisele. Oma ema laps!
Küpsist BB ka veel ise ei söö. Peamiselt selle pärast, et ma ei viitsinud piisavalt otsida, et leida kohalikust kaubandusvõrgust küpsis, mis ei sisaldaks suhkrut või soola või muid kahtlaseid tegelasi või millele oleks märgitud, et seda võivad alla 8-kuused süüa. Ostsin ühe paki, mille peale oli kirjutatud „alates 8-kuusest“, selle teeme vast homme lahti.
Vestlema on ta ka iga päevaga aktiivsem. Ja ma vannun, ta kaas-täishäälikuühendid kõlavad eesti keele moodi! Ta oskab eesti keelt! Aga ma loen ka talle iga päev raamatuid. Näiteks täna lugesime umbes kuuesaja teist korda ühte raamatut, mille jõuluvana tõi. See algab lausega „Jõulumaal käis sigin-sagin.“ Ja lõpeb lausega „Jõulud on tore aeg.“ Järgmiseks detsembriks tean seda peast. BB naeratab alati siis kui ma jõuluvana häält teen. Jutustaja häälest tal on üsna ükskõik. Panen kõrva taha. Kui ema jutust välja ei tehta, siis proovin jõuluvana häält.
Kaalu ja mõõdu kohta võin ainult arvata, sest viimasest arstivisiidist on umbes kaks nädalat möödas. Aga vist palju mööda ei pane, kui ütlen, et kaalub umbes-täpselt 8 kilo ja pikkust võiks olla umbes 70 cm. Mingid nr 68 riided venivad veel selga, aga mitte kuigi mugavasti.
Nii et suur laps juba.
Aga jääme ootama, millal roomamine selgeks saab ja millal tuleb see kauaoodatud esimene hammas!

Jaanuar 29 ehk lubadustest

23,42 päeva on möödunud sellest kui üritasin end korrale kutsuda, ehk ANDSIN UUE AASTA LUBADUSI.
Kas olen nüüd 87,34% alla andnute hulgas?
Kas olen tublim ja parem ja asjalikum? Kas lorutan vähem niisama ja saadan rohkem korda? Tõenäoliselt mitte.
Kas loen rohkem raamatuid läbi? Seni pole ühegagi lõpuni jõudnud. Loen ikka oma Remarque’i kahes keeles ja ahastan kui kaua võtab aega, et saada teada, kas vanamees ostab auto ära või kas tüdrukul on peika või mis äriasju ta selle teise selliga ajab. Ikka kõigepealt saksa keeles, kus sõnad Friedhof (loe: surnuaed) ja Werkstatt (loe: töökoda) juba täitsa tuttavad on, aga paljud teised ikka veel mitte. Siis eesti keeles, et aru saada, mis siis Friedhofis ja Werkstattis juhtus. Ja siis saksa keeles uuesti, et aru saada, mis need muud sõnad seal vahel siis pidid tähendama. Noh, ja siis loodan, et äkki järgmises lõigus juba tean juba mõne sõna rohkem. Aga järgmist lõiku pean ikka ka vähemalt kolm korda erinevates keeltes lugema. Nii et enne jõule ei plaani sellega lõpule jõuda.
Samas muidugi aitab see täita lubadust „saksa keelega tõsisemalt tegeleda“. Kaks ühes.
See saksa keele õppimise lubadus täitubki vist kõige paremini. Sest lisaks surnuaedadest ja töökodadest lugemisele, tassin ka oma erinevate õpingute ajal kogutud saksa keele õpikute hunnikut toast tuppa. Ja kui tundub parajasti, et saan põhitegevuse kõrvalt ka grammatikaga tegeleda, siis võtan mõne õpiku lahti ka. Näiteks siis, kui BB mulle selja keerab, et söögitooli silti näppida ja ma lolli näoga lusikat hoidma jään. Nii olen hommikupudru kõrvale juba üsna mitu ülesannet ära lahendanud.
Liikumislubaduse halvas äärmise osavusega saabunud kärekülm. Narr on küll siin vigiseda, teades, et enamik lugejaid on kümme kraadi kehvemates oludes. Ja tegelt oleksin ise täitsa nõus õue minema. Sest külmaga on õues hoopis teistsugune lõhn. Ja seda on ikka vahva vahel nuusutada. Ja vatipüksid lähevad mulle nüüd ka jälle jalga. Aga BBd ikka ei võta rohkem kui kümneks minutiks, nii et igasugused kolmetunnised jalutuskäigud peavad ootama.
Paremini söömise lubadusepunktid olen saanud pea iga päev. Nii et pean mõtlema, äkki annab tingimusi karmistada. Kirjutanud olen enamasti blogis, teate isegi. Ja kleite on praegu pesukorvis rohkem kui dresse.
Jaanuari alguses kirjutasin nii:

On üsna tõenäoline, et 23,42 päeva pärast istun kotti vajunud dressipükstes ja lohvakas, vormitus kampsunis nägu vastu ekraani kellegi teise blogi lugedes ja hamburgerit süües, sammumõtja kindlalt öökapil kolme poolelioleva raamatu kõrval ja õuekingad rahulikult riiulis.

23,42 päeva pärast lubaduse andmist istusin kleidis, nägu vastu ekraani seda postitust kirjutades ja pähkleid närides, sammumõõtja kindlalt öökapil ühe poolelioleva raamatu kõrval ja õuekingad rahulikult riiulis.
Mitte kõige hullem, aga arenguruumi siiski on.
Kutsun end korrale. Ja proovin uuesti.
Change-Ahead-sign

Jaanuar 28 ehk ilmateade

Mingil kummalisel kombel ei sulanud kogu paar päeva tagasi maha sadanud lörtsilumi ära, vaid jäi külma ootama. Eile see lõpuks tuli ka.
Nagu juba kombeks saanud, lubasime hommikul Härrale, et läheme BBga sebrasid ja kaelkirjakuid vaatama, et ta rahulikult kodus eksamiteks tuupida saaks. Meid riidesse toppides vaatasin korra õuekraadiklaasi ka. Noh, et teaks, kas on vaja sebradele ja kaelkirjakutele ka sallid kaasa võtta.
imagesCATN081R
Ilmnes aga, et mingeid ekstra salle pole vaja. Mitte selle pärast, et soe oleks, vaid vastupidi – selle pärast, et mingite sebrade ja kaelkirjakute nägemist polnud ette nähtud. Liiga külm oli. Mässisin meid siiski korralikeks kubujussideks ja läksime tõime teravat külma trotsides munad ja porgandid poest ära. Tühja sellest miinus kaheteistkümnest, hullemateski oludes munade järel käidud.
Praegu hommikul on täna ka temperatuur alla miinus kümne. Vaatame, kas päeva peale jaksab tõusta teine. Täna ju pole ühtegi poodi ka, kuhu vahepeal minna nina soojendama. Heaoluühiskonna rõõmud.

Jaanuar 27 ehk kingitused emalt

Istub noor ema väikse lapse söögitooli ees. Pistab lusika sügavale püreekaussi, nii et kausist tõusev lusikas on üleni maitsetu, kuid toitva möksiga koos. Viib lusika oma suu juurde, lakub lusika alaosa puhtaks ja pistab selle siis vilunult, kiirelt, kuid ettevaatlikult põnnile suhu. „Mm, maitsev, eks?“ Ja nii iga suutäie puhul.

Ilus, idülliline perekonnapilt?
Ja ometi ajas see mind raevu ja siiani ahastan, et ma ei suutnud selle ema nägu täis sõimata. Aga kuidas sa ütled teisele, et ta oma last valesti kasvatab? Kuidas sa ütled teisele, et ta oma lapse tervist ohustab? Pealegi, tegu on ju juba tehtud. Mis ma tagantjärgi ikka parastan.
Kui ma veel suure kõhuga ringi liikusin, veeresin ka hambaarsti juurest läbi. Sattusin ühe igavese toreda tädi juurde ja ka uudised olid tookord head – auke ei ole ja millegi pärast muretsema ei pea. Kuid siiski, ärgu ma lahkumisega kiirustagu, meil on veel üks jutt.
„Palun luba, käsi südamel, et sa oma lapsele kunagi teadlikult kaariest edasi ei anna.“
Mäh?
Ta selgitas. Kaaries on nakkushaigus, mis levib kontaktsel teel. Ligi 90% Eesti elanikel on kaaries ja on väga suur tõenäosus, et nad on saanud selle juba imikuna oma emalt, kes on arvanud, et maha kukkunud lutt tuleb enne lapsele tagasi andmist suust läbi tõmmata. Et muld ja pori on lapsele ohtlikumad kui ema suus elavad batsillid ja bakterid. Oma sülge on imikule väga lihtne edasi anda, aga koos sellega reisib ka kaaries. See jõle vastik väike pisik, kes sööbiku sõber on ja hambaauke tekitab.
Vähe sellest, kaaries on ravimatu. Selle tekitatud vigastusi saab küll parandada – puhastada ja plommida auklikke hambaid, aga bakter jääb alatiseks alles. Mitte ainult nakkav, vaid ka igavene.
Nüüd on sellest visiidist juba pea aasta möödas, ja ma ei saa peast mõtet, miks sellist asja kogu aeg kõigile ei pasundata? Miks on lõputuid kampaaniaid sellest, et helkurit tuleb kanda ja lapsele rinnapiima anda, aga keegi ei üritagi teavitada lapsevanemat sellest, kuidas ta ühe liigutusega saab oma lapse tervise kapitaalselt ära rikkuda?
Müüt „minu emal olid halvad hambad, järelikult on minul ka“ on ammu murtud, aga ikka keegi ei tea sellest veel midagi. Miks ei kuulutata kõigile „kaaries ei ole pärilik, see on nakkus“?
feeding
Iga kord kui ma näen jälle mõnda ema, kes oma suust tulnud asja lapse suhu topib, tunnen sellist ahastust, et ei tea, mida sellega peale hakata. Ise emana tean, et täpselt sama lihtne, kui on oma sülge imikule edasi anda, on seda mitte teha. Last söötes ei ole vaja lusikat esmalt enda suust läbi tõmmata. Lapse toitu saab täpselt sama edukalt proovida teise lusikaga. Puhta lusikaga. Ja kui lusikas on ema suust läbi käinud, siis võib see otsejoones kraanikaussi või nõudepesumasinasse rännata, ei pea minema ema batsille lapse toidu sisse viima. Lapse lusikat ei ole vaja oma keelega „pesta“. Ka maha kukkunud luti saab väga lihtsasti voolava vee alla viia või kasvõi salvrätikuga puhastada kui vett ei ole. Sellele ei pea eluaegset kingitust lisama.
Ma saan aru, et kakskümmend, kolmkümmend, nelikümmend jne aastat sedasi tehti – mingit internetiajastuga võrreldavat teavitustööd siis ju ei olnud. Ja ka ükski hambaarst ei hoidnud rasedat naist kabinetis kinni kuni too aru sai, misasi kaaries on ja kuidas see levib. Aga tänapäeval, kui me istume üheksa kuud kõigepealt perekoolis ja muudes toredates netifoorumites ja „õpime“ emaks saama. Kuidas on võimalik, et see info meile kogu aeg näkku ei paiska?
Kelle tegemata jätmine see on, seda ma ei tea. Ja pole minu asi ka süüdistada. Aga milleks ma siis blogi pean kui mitte selleks, et oma frustratsiooni välja elada. Ja vahest on mu lugejate hulgas tulevasi emasid, kes hoolega mõtlevad enne kui oma sülje lapsele edasi annavad.
Igavesti kaariese eest ei kaitse, see on ka selge. Aga enne hilist puberteediiga ei pea teie lapse suhu kellegi teise sülge sattuma.
Sellele emale, kelle lapse iga suutäis tema suust läbi käis, ei saa ma otse midagi öelda. Võin lihtsalt loota, et ta kuulub nende 10% õnnelike hulka, kellel on kaariesevaba suu.