Jaanuar 20 ehk koduperenaise köögiving

Härrale on üsna raske süüa teha, sest sajast toiduainest kõlbab talle umbes kolm. Mitte ühegi meditsiinilise või usulise näidustuse tõttu, vaid lihtsalt seetõttu, et ta on võtnud pähe, et mingeid asju ta ei söö ja nii ongi. Noh, umbes nagu ma olen pähe võtnud, et puulehed või pinal ei kõlba süüa, on tema pähe võtnud, et lillkapsas ja kala ja oad ja puder ja täisteratooted ja kodujuust ja … ei ole söögikõlbulikud.
Aga mina tahan, et meie menüüs oleks võimalikult palju erinevaid asju. Et me ikka kõiki võimalikke toitaineid ja muud vajalikku saaksime. Nii et seitse korda nädalas viinerit ja saia süüa ei ole aktsepteeritav, ükskõik kui väga see Härrale ka ei meeldiks.
Aga välja mõtlemine, mida siis jälle süüa teha, et me mõlemad rahul oleks, on paras peavalu.
Selle peavalu leevendamiseks hakkasin üks hetk üles kirjutama ja koguma retsepte, mida olen proovinud ja mis meile mõlemale meeldisid. Nii et kui nüüd jälle otsustada vaja, mida süüa teha, teen lemmikute kausta lahti ja valin midagi, mida ammu pole olnud. Kui rohkem energiat on, siis otsin retseptiraamatutest uusi võimalusi, et oma kogu täiendada. Uued retseptid jõuavad lemmikute kausta ainult härra loal.
vaeg
Viimane, mille ta lubas mul sinna lisada oli PIKKPOISS NIGELLA MOODI.
Viimane, mida ta ei lubanud mul sinna lisada oli AHJULÕHE PEEDIGA.
Mõlemad olid väga head, nii et kui teil vähe paremini dresseeritud toidetavad kodus on, siis soovitan mõlemat proovida!

Advertisements

5 thoughts on “Jaanuar 20 ehk koduperenaise köögiving

  1. Ma tean, mida sa tunned! Mul on juba peaaegu 18 aastat kogemust:D Ja peagi pead arvestama juba kahega, kellel kummalgi omad (tõenäoliselt erinevad) maitse-eelistused. Jõudu sulle!

  2. Mul tekkis küsimus, lihtsalt puhtast naiselikust uudishimust, et kas see mittesöömine on tal lapsepõlves saadud traumaatilise kogemuse tagajärg või täiskasvanuna tekkinud kiiks – noh, et ärkas ühel ilusal pühapäeval üles ja otsustas, et vaat neid asju am enam söö.

    1. Ma olen aru saand, et osalt on sellest, et on lihtsalt lastud süüa, mida meeldib ja millal meeldib (ema-isa ei ole kokad-küpsetajad ja ühe laua taga ühiselt söömist tuleb harva ette, kõik söövad jooksu pealt) ja üsna vara on hakanud ise oma toitu otsima (külmutatud pitsad jms mugav toit). Nii et ei ole lapsest peale tekitatud mingit huvi tervisliku ja hea toidu vastu. Mugav on parem. Ja osalt selle pärast, et on proovinud, aga pole meeldinud. Lillkapsas näiteks maitseb halvasti. Noh, okei. Aga mõned on ikka totakad ka, näiteks ei söö ta ühtegi kala, sest kunagi vanaema tegi mingit kala ja see oli maitsetu ja nõme möga, millel olid kondid sees. Ma võin seletada palju tahan, et kõik kalad maitsevad isemoodi ja oleneb sellest, kuidas tehtud on ja blablabla, aga kasu pole sellest seni suuremat olnud. Sama lugu on herneste ja ubadega, näiteks, need pidid vastikult jahused olema. Ja nii edasi. Mingit traumat või otsust nagu ei ole. Pigem ajaksin kasvatuse kaela (sorry, ämm)… Loodan, et mul jätkub tarkust BB paremini üles kasvatada. Ühised söömaajad olen juba juurutanud 🙂 ja kohe kui need väiksed käed on valmis mune koorima või tainast segama, tulevad kööki “mängima”.

  3. Ja nii, samm sammhaaval kasvatatakse ümber ka mehed. Kümne aasta pärast nõuab ise ahjuforelli ubade ja hernestega. 🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s