Jaanuar 24 ehk soovilood

Kallid lugejad küsisid

Kas sa ikka tõlkimisega ka tegeled ja kas keeruliste toimetamisküsimuste puhul võib sinu poole pöörduda?

Mm. Ei. Tõlkimisega praegu ei tegele. Peamiselt selle pärast, et ma ei julge lubadusi anda. Võin ju öelda, et teen viis lehekülge homseks, aga mis siis kui preili mind endale nõuab? Mis siis neist viiest leheküljest saab? Tean, et selleks ajaks kui BB ööunne jääb, olen reeglina nii kapsas, et hädavaevu saan mõne päeval jooksu pealt kirjutatud blogipostituse üle käidud ja üles riputatud. Mõttetegevuseks enam palju jõudu ei jää. Nii et ei ole tahtnud omale kohustusi võtta ja olen kõik pakkumised eos materdanud.
Tegelt natuke igatsen tõlkimist. See on üks ütlemata mõnus töö. Selline, kus probleemide üle saab juurelda ja vastuseid otsida. Kus tuleb olla nii tähelepanelik, kiire kui ka osav. Oma magistritöö tarbeks mõtlesin ju igavesi ägedaid süsteeme välja, kuidas paremaid tõlkeid teha*, aga kuna pärast seda õieti tööd pole teinud, siis ei olegi saanud oma kavalaid võtteid rakendada. Sellest on nati kahju.
Üks olulisemaid tõlkja „võtteid“ aga on endas kahtlemine. Sest see paneb kontrollima ja nii saavad nii mõnedki vead ära koristatud. Nii palju olen õppinud, et oma vaistu ei tule mitte usaldada, vaid selles kahelda. Ja just kahtlemine, sel samal kergelt väärastunud kombel, teeb tõlgist hea tõlgi.** Liigne enesekindlus kirjaliku tõlgi tööd paremaks ei tee. Enesekindlad inimesed sobivad teistele aladele.
Ja mis puutub küsimuste esitamisse, siis – muidugi! Muidugi võib põnevaid küsimusi esitada, et saaks ikka otsida ja tuulata ja juurelda ja kinnitust otsida. Eriti kui on natuke aega selle jaoks. Selline seedimis-töö sobib mulle palju paremini kui reageerimis-töö. Need, kes on mult seltskonnas või telefoni teel kiiresti vastuseid oodanud, teavad. Nad on tõenäoliselt pidanud pettuma ja ehk arvanudki, et ma ei jaga oma valdkonda või ehk hullematki. Ega ma mingi kõiketeadev hüperaju ei ole, aga tihti olen sellistes olukordades end piinlikult lollina tundnud ja siis teel koju või kaks päeva või kuud hiljem ikka küsimust ja vastust ajukäärude vahel ringi veeretanud ja palju sobivamate vastuste peale tulnud. Muidugi on kehv tunne, et ei oska puusalt tulistada.

Vastus: ei, praegu ei tegele; aga keerulisi toimetamisküsimusi ootan rõõmuga.

Kas sa haud juba ka mingeid tulevikuplaane sel aastal tööle minemise osas või mõtled BB lasteada panemise peale? Saksamaal olla levinud komme, et umbes 12-kuusena lähevad paljud lapsed lasteaeda.

Õnneks elu enne detsembrit tööle minemist peale ei sunni, nii et erilise haudumisega ei ole tegelenud. Eks mingid mõtted ikka peas liiguvad ja oleme Härragagi üht-teist arutanud. Aga nagu nende asjadega mul kipub olema, et mida suuremale ringile välja kuulutan, seda tõenäolisemalt asi lörri läheb. Ükskord näiteks tahtsin Tallinna Ülikooli astuda. Pool linna teadis. Ja ma ei saand sisse. Järgmine aasta läksin hirmsalaja Tartu Ülikooli uksest sisse ja küsisin, kas ma nende juures võiksin käia tublimaks saamas ja nad kohe lubasid. Kuidagi elu on õpetanud, et olulised plaanid tuleb nii kauaks endale jätta kui allkirjad on all. Muidu võib lörri minna. Sellepärast ei teadnud teist paljud, miks ma üks hetk leedu keelt hakkasin õppima. Täitsa lolliks läind, arvasite tõenäoliselt. Ja siis mõni aeg hiljem kuulutasin, et ma nüüd lähen Leetu ära pooleks aastaks. Ikka parem plaanidest siis rääkida kui teada, et tahtmisest on reaalsus saamas.
Nii et ka siin pean esialgu vastuse võlgu jääma ja ütlema, et kui kuskile alla olen kirjutanud, siis ütlen. Aga sinna on veel aega. Novembrini küll.
Mis aga BB lasteaeda panemisse puutub, siis panime ta nimekirja nii Tallinnas kui Dresdenis. Tallinna lasteaedadest pole midagi kuulnud, aga siinsed ütlesid meile juba, et kutsuvad BB lasteaeda tõenäoliselt juba juulis, augustis või septembris (kui BB on 13 või 14 või 15 kuud vana). Siin minnakse tõesti enamasti umbes aastaselt, sest emad peavad siis tööle naasma (vanemahüvitist makstakse 12 kuud meie 18 asemel). Nii et tegelt paneme kohaliku mõõdupuu järgi üsna vana lapse lasteaeda. Mõned alustavad siin juba 8-nädalasena. Ma ei kujuta päris hästi ette, kuidas on võimalik kahekuune laps lasteaeda anda, aga no hästi, kui muudmoodi ei saa, siis hea, et selline võimalus on.
Mis mulle aga BB lasteaeda mineku juures eriliselt rõõmu teeb, on see, et meile määrati kõigist võimalikest lasteaedadest see, mis on meie kodule kõige lähemal. See sama lasteaed, mille hoov meile magamistoaaknasse paistab. Kui Brita veel Muksu*** oli, ärkasin tavaliselt hommikuti selle peale, et lapsed lasteaias õue lasti. Siis ei osand mõeldagi, et üks neist kiljuvatest rõõmurullidest üks päev minu oma võiks olla.
Lasteaiaväravast korteriukseni jõuan alla nelja minutiga. Kui BB käimise selgeks õpib suveks, siis pole meil vaja käru välja ajadagi. Saame jala mindud. Mitte küll nelja minutiga, aga mis siis. Pool teed on niikuinii lifti ootamine ja sellega sõitmine. Igal juhul – ootan juba meie lasteaiaaega! Alguses käime ju koos.

Vastus: Plaane haun alati, aga avaldan siis kui munad kooruma hakkavad. Ja BBga tahame juba suvel kõrvalmajas käima hakata.

* Magistritööd saab lugeda SIIN.
** Päiksepaistelistel päevadel olen ma küll endast keskmiselt paremal arvamusel, kuid kui hea tõlkija ma tegelikult olen, on muidugi teiste hinnata. Mingiks arvitavastiks end ei pea.
*** Muksuks hüüdsime oma kõhubeebit.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s