Veebruar 30 ehk sünnipäev on kalendrist välja arvatud

Sünnipäeva BBl see kuu ei ole, aga see ei tähenda, et ma ei võiks üheksast kuusest rääkida.
Niisiis, mida mu üheksa kuuske meeleldi teevad?

  • Istuvad. Kuigi ise istuli tõusta veel ei oska. Ka ei tule hästi välja istumast pikali minemine (mõnikord käib pauguga – ai!), aga enamasti jääb lihtsalt üks jalg kuidagi imelikult keha alla lõksu ja siis tuleb üks neist Suurtest appi kutsuda.
  • Hoiavad ühe käega asju. Isegi pudelit. Noh, ega me ei ole suurt pudelit pakkunud kah, oleme ikka oma number ühe juures. Kuigi üks Teadja Ema meile märkuse tegi, et me peame pudeli numbri ikka lapse vanuse järgi valima ja see number üks on talle ammu väike juba, ta peab ikka suurest pudelist jooma, ta ei saa sellest isu täis. No väga vabandan, aga mulle meeldib, et ta saab ise oma pudeli hoidmisega hakkama ja ma võin vabalt tühjaks saanud pudelit uuesti täita kui ta küll ei saa. Ja pigem on meil probleeme sellega, et neiu ei taha korraga palju süüa – vähem sagedamini on tema reegel (mida kahtlemata paljud saleda joone hoidjad heaks võivad kiita). Kasvuiive on normaalne, nii et ma ei leia põhjust teda sundoitma hakata.
  • Roomavad. Mõnikord küll suure kisaga ja enamasti nobedasti nimelt siis, kui silmapiiril on midagi, mida ei tohi kätte saada. Näiteks paber. Sest kui paberit lutsida, siis see laguneb suus mõnusasti. Jama on ainult selles, et kui mõni Suur näeb, et paber suus on, siis nad kukuvad kohe sõrmi üheksa kuuse suhu toppima.
  • Närivad. Mitte ainult keelatud asju (vt eelmine punkt), vaid näiteks ka õunatükki või kurgiviilu. Ka olen riiskoogikesi ja hirsipulki andnud, jõuavad kõhtu küll.
  • Räägivad. Keegi küll veel hästi aru ei saa, mida nad ütlevad, aga täiesti korralik seletamine käib. Teravamad kõrvad on eraldanud sõnu “emme”, “Määme” ja “papa” (või: “pap-pa”). Korra ka sõna “jälle”. See oli siis kui olime IKEAle juba ringi peale teinud, aga pidime ikka tagasi minema ühte kohta, kust midagi eriti olulist võtta unustasime ja siis sinna kohta naastes teatasid üheksa kuuske: “jälle!” Siiski, tunnistan, et kõikide meile sõnana tunduvate häälikuühendite kasutamine on juhuslik ja mittesihipärane (sihipäratu?).
  • Teevad imestunud nägu. Eriti siis kui kuskil läheduses on fotokaamera. Igast kümnest fotost kaheksal on kulmuhakatised kõrgele tõstetud ja silmad tõllarattad. Peame veel treenima seda modellindusoskust.
  • Kasvatavad hambaid. Kaks, kes see kuu nähtavale ilmusid, lähevad iga päevaga järjest suuremaks ja on varsti ehk juba normaalmõõdulised teravad terakesed. Kuid iga hetk võib jälle oodata uusi. Jälgime mängu.

imagesCABIDD20

BB kaalub natuke alla kaheksa kilo ja pikkus võiks jääda umbes 70 cm peale, millegipärast pikkus täna arstionu ei huvitanud. Aga saime talt paberi selle kohta, et oleme lennukõlbulikud ja võime piiramatus koguses kahtlaseid pulbreid ja vedelikke kaasa tarida. Me midagi siukest ei too, mida ise ei kasutaks, aga BB ravimied võtame küll paraja portsu ja tagavaraks veel kaks parajat portsu. Head reisi soovis arstionu sellega, et torkas BBle nõela kintsu. Aia! Samas ma saan aru, ma oleks ka kade kui ta Eestimaale lendaks ja meie mitte.

Advertisements

Veebruar 29 ehk vii diivan viiendale

Täna pakkisime, nagu ikka neljapäeviti, end BBga sisse ja asusime saksa keele vestlustundi minema. Ukerdasin käruga koridorist liftini ja vajutasin nuppu. Ootasime. Ootasime veel natuke. Vaatasin kella. Ootasime veel natuke. Vaatasin jälle kella. Hakkasin muutuma rahutuks. Ma saan aru, et vahel on vaja keldrisse suuri asju viia või töömehed toimetavad liftiga, aga mul on kella peale minek… kas tõesti siis ei saa nüüd juba seda lifti vabaks lasta? Ootasime veel natuke. Läksime isegi tagasi korteriukse juurde, haarasin ajaviiteks ühe õuna närimiseks ja läksime tagasi lifti juurde. Ikka tuli punane ja ei mingit lifti. No tõesti! Hakkas juba kummaline tunduma. Ei saa ju alla ka joosta, et küsida, kas äkki saadaks korraks lifti üles. Kuidas ma BB niiviisi üksi koridori passima jätan. Nojah… proovisin siis ramboema moodi – viskasin oma marypoppinsikoti üle õla ja haarasin kärust. Kümme trepiastet saime allapoole ja pidin endale tunnistama, et nii see pull ka jääb. Kui ma oma ainuikesest neerust vähegi lugu pean, kobin heaga üles tagasi. Minust ei ole selle diivaniraskuse killavoori viiendalt korruselt alla tassijat.

Olin üsna nõutu. Kuidas ma siis vestlema saan kui ma trepist allagi ei saa? Misasja nad ometi selle liftiga teevad! Oleks siis keegi appi kutsuda… Aga ainukesed naabrid, kellega ma vesteldud saan, on Pakeet-für-Ferseenid ja neil on parajasti ainult proua ja kaks last kodus – ja üks neist lastest on umbes nelja nädalane. Sealt ei tule keegi minu last või vankrit trepist alla tassima.

Olin juba kogu üritustest loobumas kui tuli meelde, et mul on ju ka lapse kandmiskott. Sõlmisin selle siis porisedes üle oma talvejope ja üritasin BB koos tema talvekombega sinna sisse pressida. Kuidagi läbi häda sain kõik vajalikud klõpsud kinni, jätsin käru koridori ja kõmpisin oma 8-kilose põnni ja vähemalt sama raske kotiga trepist alla. Terve (kaks korda) kolmekümneminutise kõmpimise ajal tundsin kuidas õlgadel on raske ja siunasin neid lolle, kes lifti ära lõhkusid. Just, teisele korrusele jõudes selgus, et lifti ei kasutanud keegi – see lihtsalt seisis nõutult uksed avali teisel korrusel ja ei osanud kuhugi minna. Helistasin igaks juhuks möödudes lifti häirekella, aga ei saanud aru küll, et see kedagi toimetama oleks sundinud. Koju tulles tulin ikka trepist üles.

Ja terve selle aja mõtlesin kõigi nende vaprate emade peale, kes elavadki ilma liftideta majades viiendal korrusel ja saavad sellest hoolimata lapsi. Kuidas te seda teete? Kuidas teie siseorganid veel õigetel kohtadel on?

1145097-Cartoon-Of-A-Mover-Boy-Carrying-A-Couch-Up-Stairs-Royalty-Free-Vector-Clipart

Veebruar 26 ehk viljakas projekt

Kuna ma kogu aeg jauran, kuidas ma tahan ikka hirmus hästi süüa – mitmekülgselt ja värsket ja tervislikku ja blablabla, aga ikka peamiselt köögikatastroofitsen või pastat õgin, mõtlesin, et aitab naljast. Aeg on võtta ette üks lihtne, aga gigantne toiduprojekt.
Iga nädal valin ühe marja, kaun-, juur- või puuvilja, mida ohjeldamatult tarbima pean ja mille meie söögilauale toon.
Sel nädalal alustasin ühe väga lihtsa ja kohaliku puuviljaga, mida mingil seletamatul põhjusel haruharva söön. See nädal – sööme ÕUNa!

Eile sain niisama toore õuna järgamisega hakkama. Tänaseks tegin selleri-õuna salatit, aga hommikul ragistasin ühe niisama kah ära. Aga ennustan, et varsti pean hakkama tõsisemalt õunaretseptide otsimisega tegelema. Kuna tahan, et ka Härra projektis osaleks, siis koogiga saan läbi heal juhul ühel päeval. Teda on üsna raske sundida magusat sööma kui see kemikaalidest ei kubise.
Nii et kui teil on toredaid mõtteid, millisesse soolasesse toitu õunu sisse toppida, laduge aga oma retseptid lagedale!
apples
Pühapäeval raporteerin, kuidas esimene nädal läks!

Veebruar 24 ehk Eesti

Head vabariigi aastapäeva, eestlased!

Täna igatsen Määmet, kiluvõileiba ja kama rohkem kui kunagi varem, nii et tuulasin põhjalikult köögikapis. Leidsin paki kamapulbrit ja konservi tallinna kilusid. Määmet ei leidnud.

Siililegi (või peab täna ütlema Ilveselegi?) selge, et nii karp kui pakk said aga koheselt avatud. Kilu pidin panema tavalise leiva peale ja kama segasin kohaliku peti ehk võipiimaga, aga mõlemad maitsesid äärmiselt kodumaiselt ja ütlemata hästi.

Eesti esimese iseseisvuspäeva tähistamine veebruaris 1919 (pilt varastatud wikipediast)
Eesti esimese iseseisvuspäeva tähistamine veebruaris 1919 (pilt varastatud wikipediast)

Ootan juba hirmsasti, millal jälle kodumaale jõuan! Vaid paar nädalat veel ja võib hakata kohvreid pakkima!