Veebruar 22 ehk mul on hobisid ka

Lugejale võib jääda mulje, et koduperenaise elu on igati rahulik, ainult kokkab ja koristab ja loendab lapse hambaid. Siiski.
Need, kes end juba pikemat aega minu mölapidamatuse/blogi lugemisega vaevanud/lõbustanud on, teavad, et olen Dresdenist leidnud ühe rahvusvahelise hobi- ja sõprusringi, mille kohta olen kirjutanud näiteks SIIN ja SIIN.
Ja kuigi jõuludeks sai mu hullumeelne sillaseeria valmis maalitud, olen endiselt käinud esmaspäeviti maalimas. Ja iga teisipäev olen mõelnud, et näe, nüüd hakkab jooga, aga siin ma istun BBga põrandal ja ei saa end teistega koos väänama minna, sest Härra on tööl või istub hullunult raamatukogus. Neljapäeviti olen BB sisse mässinud ja temaga koos saksa keele vestlustundi jalutanud. Need on endiselt väga huvitavad ja kasulikud, kuid sellel nädalal oli äkitselt väikses toas nati üle kahekümne inimese ja kuidagi ei saanud normaalselt vestelda enam. Reedeti on ette nähtud inglise keele vestlustunnid, kus ka töllerdamas olen käinud. Paaril nädalal on inglise keele „õpetaja“ puudunud, ja siis on mind pukki lükatud. Lisaks toimuvad eriüritused – kord kuus toimub kokandustund, näiteks. Ja need on ainult need üritused, milles mina olen tahtnud osaleda. Tegelt seltskond ka tantsib ja laulab ja teeb muid imelikke asju.
Aga minu tegemised ei piirdu ainult loetletutega. Juba algusest peale ärritas mind see, et kogu see värk vähe ligadi-logadi ja eelmise sajandi tingimustes toimub. Info liigub ainult suusõnaliselt. Sügisel ei olnud grupil mitte mingit digitaalset infokanalit või veebiolemasolu. Üritusi toimub pidevalt ja järjest põnevamaid, aga neist teavad ainult need, kes õigel ajal Paaniliselt Õnnelikuga kohtuvad või talle helistavad.
Sellist asja nähes ei saa minu käed aga sügelemata. Seepärast võtsime juba sügisel arutelusse, kuidas asja parandada. Esmalt proovisime Facebooki enda jaoks tööle rakendada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Teised koduperenaised olid tõrksad liituma, ja kes liituski, ei osanud seal midagi peale hakata.
Seepärast, sariblogijana, lõin grupile blogi. See on avalik, kõigile kättesaadav ja peaks olema üsna mugav infoallikas. Võite isegi vaadata: SIIN. Näppimist on sellega rohkem olnud kui pealtnäha paistab, aga lõpuks hakkab asi sinna maale jõudma, et hakkan asjaga rahulduma.
Infotulv on küll natuke kammitsetud veel, aga see oleneb rohkem sellest, kui kiiresti ja kui palju suudan Paaniliselt Õnnelikust välja pigistada. Vahel saadab ta mulle näiteks kirja „kuule, ole armas, pista see info selle tantsürituse kohta ka üles, eks?“ Ja siis ma pean tükk aega kukalt kratsima ja mõtlema, et mis tantsuüritusest ta ikka täpselt räägib ja siis üritama kuidagi viisakalt talt iga detaili välja pommida. Kiire pilk minu meilboksi näitab, et käesoleval nädalal on ta saatnud mulle täpselt kaheksateist kirja. Ja see ei ole üldse mitte erakordne.
happy
Aga kõige totakam kogu selle asja juures on see, et mulle hirmsasti meeldib selline korraldajatädi assisteerimine, tema kaootilisuse struktureerimine ja süstematiseerimine, info koondamine ja levitamine ja meie grupi arendamine selliselt, et see aina aktiivsem oleks ja üritused aina paremini välja kukuks.
Kes lingile vajutada viitsis – keri päris lehe alla ka, seal on hulk kehva kvaliteediga fotosid meie tegemistest.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s