Märts 19 ehk tubli väike plika

BB on endiselt äärmiselt tubli laps.
Näiteks hakkab mulle järjest enam tunduma, et ta saab mingitest käsklustest aru. Kui ma näiteks väga kindla tooniga „ei“ ütlen, siis ta peatub ja vaatab küsivalt mu poole. Või kui ta söömise ajal huuli hakkab torusse ajama (see kuulus mossnägu) ja puristama, aga mina tahan, et ta ikka veel ühe lusikatäie võtaks, siis palve „viimane lusikatäis“ peale teeb ta haruldaselt tihti suu lahti. Tõenäoliselt ikkagi pigem juhus, aga vahva selline.
Reedel oli näiteks hoopis selline juhus, et BB istus rahvusvaheliste tegevuste toas ja keerutas käes mingit sealt majast pärit mänguasja. Selle peale, et talle varem mänguasja toonud kasahh ütles saksa keeles, „nii, aeg on lõpetada, paneme nüüd mänguasjad ära“, viskas BB koheselt oma mänguasja põrandale teiste hulka. Me muidugi itsitasime, et issand kui tark laps ja näe, saab saksa keelest nii hästi aru. Aga tegelikult ei olnud BBl muidugi aimugi, mis toimus.
Samas ma vahel ikka tahan mõelda, et ta saab aru juba maailma asjadest. Näiteks kui ta mänguasja hoiab kui ma talle jakki tahan selga panna, siis palun, et ta võtaks teise kätte, ja võtabki, niiviisi kordamööda ilma jorisemata annab mulle käed ja vahetab mänguasja käest kätte.
Riietumisel on ta üldse reeglina üsna leplik ja koostööaldis. Pluusi selga väänates olen harjunud ütlema „käsi sisse ja sirgu“, mis puhul ta tõesti siis kätt sirutab kui ma „sirgu“ ütlen. Jällegi, asi ei pruugi üldse sõnas olla, vahest on talle hoopis selline refleks kujunenud, et siis tuleb kätt sirutada kui mina selle lahti lasen. Aga naljakas ikkagi, kuidas ta paistab justkui aru saavat. Ja mina olen siis nii rõõmus, et mul selline sõnakuulelik laps on.
Aga ega meil siin selline okasteta roosiaed ka ei ole muidugi, et ongi laps päevad läbi kraps ja jonnivaba. Mida päev edasi, seda rohkem hakkab tekkima olukordi, mis teda täielikult ei rahulda. Eks ta siis ikka väljendab seda ka, päris tossike ei ole, ei lase lihtsalt maailmal juhtuda.
Mina aga vaatan ja muretsen, et pean hakkama lugema raamatuid selle kohta, kuidas jonnihoogudega hakkama saada ja mismoodi väikelapsi kasvatada.
Noh, et teaks, mis nende okastega teha seal roosiaias.
Sest kangust preilil on. Kui ta ikka midagi tahab, siis ta tahab nimelt seda asja ja mitte midagi muud. Näiteks kui ta on kuskilt jälle äärmise osavusega kätte saanud oma lemmikmänguasja – peotäie paberit – siis ei keelita teda ühegi teise asjaga. Isegi äärmiselt tahetud telekapuldist on täiesti ükskõik kui on kahtlus, et mõni neist Suurtest tahab tema äärmiselt olulise (ja maitsva) paberi talt käest rebida. Ja kisa osatakse siis teha.
Ka oli ta eile äärmiselt õnnetu kui me köögi ukse sulgesime, sest ahi oli kuum ja me kartsime, et ta sellele vastu läheb ja kõrvetada saab. Temale aga ei kõlvanud peale köögi ükski koht mängimiseks. Istus ukse taga ja oli äärmiselt solvunud oma Suurte peale. Lohutuseks ei kõlvanud ei telekapult ega paber. Vaja oli ju kööki!
Ma küll ei tea, mis kasvatuslikult kõige õigem on sellises olukorras, aga eile lasime tal lihtsalt solvunud olla ja jonnida palju vaja. Õnneks läks üsna kiiresti üle pärast seda kui ta märkas, et meid ei huvita enam ja me oma õhtusööki edasi sööme. Siis roomas hoopis rahumeeli esikuriiuli juurde kingadega mängima.
Ta on nüüd ju täielikult liikumisvõimeline. Eesti reisi ajal lihvitud roomamisoskused on iga päev tõsiselt töös. Ei hoia teda kuskil kinni ja hetkega võib ta ühest toa otsast teise jõuda. Vahel kaotan ta äragi, pole kuskil näha. Õnneks nohiseb või laliseb ta enamasti kenasti ja ma leian ta kuulmise järgi üles. Tavaliselt mõnest praost, need talle meeldivad eriti. Kõik diivanitagused ja lauaalused ja seinaääred on tema poolt juba läbi tudeeritud. Eriti põnevad on muidugi need, kus on juhtmeid või muid keelatud esemeid.
Juhtmed on paberite järel teiseks lemmikmänguasjaks. Millegipärast aga õnneks ei lähe need otseteed suhu. Vastupidiselt paberile. Ma ei tea, mitu aa-nelja ma juba tema pisikesest suust välja olen kaapinud. Ometi oleme me kõik alumised riiulid ja muud pinnad läbi käinud ja kindlaks teinud, et kuskil paberit ei ole. Ikka ta leiab. Reedel ehmatasin ühe jaapanlanna ära, kui Brita parajasti tema süles istus ja ma äkki oma näpud lapsele suhu toppisin. Õngitsesin sealt tüki paberit välja ja küsisin, ega jaapanlanna brošüürist, mida ta luges, Brita süles, mõni tükk puudu pole. Jaapanlanna pistis kohe kohkunult itsitama ja ülevoolavalt vabandama, aga ma kinnitasin talle, et kõik on korras.
Ka on mul heameel selle üle, et Brita hakkab inimestega paremini harjuma. Vahepeal ta justkui võõrastas natuke ja oli üsna kahtlustav kõigi teiste suhtes, aga nüüd jääb rahumeeli jaapanlannaga mängima või ronib kasahhile sülle. Pühapäeval olevat ka vanaema ja vanaisa juurde ilma suurema kisata jäänud ja nendega terve päeva lõbusalt aega veetnud.
Eile sai Brita kümnekuuseks. Sel puhul õppis ära, kuidas põrandalt madratsile ronida. Tubli väike plika on meil.
Ja kui ta parajasti protestimisega ei tegele, siis on ta väga rõõmus.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s