Aprill 22 ehk järjekordne kirbuturg

Ülikooli söökla eesruumis leidis eelmisel nädalal jälle aset kaks korda aastas toimuv beebikirbuturg. Sügisel käisime ka, sellest kirjutasin SIIN.
Seekordne saak siiski sama rohke ei olnud, kuid uhke siiski. Kõike olulisem ost oli BB uus auto. Leidsimegi sealt nimelt BBle Bobby-auto. Sellise, mida ta lihavõtete ajal Tintini juures katsetas, ainult et teist värvi. BB oma on punane.
bobby auto
Jalad preilil küll veel auto peal istudes korraga maha ei ulatu, aga sest pole midagi. Auto hapuks ei lähe, ja preili kasvab iga päev. Küll ta ükspäev meil siin sellega mööda terrassi kihutab, nii et ei jõua järele joosta.
Teise ostu valis välja Härra. Temale meeldis vene muinasjuttude raamat, mis on kiftide illustratsioonidega ja sisaldab palju dialoogi. Kuna talle meeldib kuulata, kuidas ma BBle lugusid loen, (ütleb, et ma olevat väga ilmekas) siis valis ta selle just seepärast, et siis mul on võimalik ette lugedes igast vahvaid hääli teha. Nojah… mõnus muidugi, et see raamat saksa keeles on.
vene muinasjutud
Siiski, parem kui vene keeles. Sellega jääks ma ikka täitsa jänni.
Kolmanda asjana tuli kaasa tore puitpusle, mille me mõtlesime kohe käiku lasta. Kui aga pool tundi hiljem avastasime, et pool ühe pusletüki värvilisest kattest kaduma on läinud, saime aru, milles viga – pusle on paberkattega. Ja paber, teatavasti, on BB lemmiktoit. Oeh… no eks me siis paneme selle mänguasja ka kõrvale “paremaid” aegu ootama.
puitpusle
Praegu saab muidugi sellega koos mängida. Nii et päris ära me seda ka ei pakkinud. Lihtalt, et oleks meile käepärast, mitte talle.
Kuigi vahel ma ikka üllatun, missugused asjad talle kõik kätte jäävad. Näiteks hetk tagasi ilmus ta mu juurde käes suur jõulumustriga pakkepaberirull. Õnneks oli see veel kileümbrises, nii et selle närimine suuremaid seedeprobleeme kaasa ei too.
Järgmine võimalus seedeprobleeme tekitavaid vähekasutatud mänguasju osta juba kuue kuu pärast!

Advertisements

Aprill 21 ehk kalapäev

Kuna täna on Härra-vaba päev, siis otsustasin, et me BBga sööme kala. See on ikka selline eksootiline toit, mida siin majapidamises Härra juuresolekul ei saa. Tuleb võimalust kasutada. Selleks tõime hommikul 365-päeva poest mõnusa tüki lõhefileed, mille enne ahju panemist ausalt kaheks lõikasin – kolmandik BBle ja kaks kolmandikku mulle.
Enne ahju panekut lõikasin tüki pooleks selleks, et saaksin ühele tükile soola lisada ja teise sellest ilma jätta. Sest ettevaatliku noore emana ei taha ma kuidagi alla-aastasele lapsele soola anda. Sest kõik brošüürikesed ütlevad, et sool koormab neere ja seda ei ole lapsele vaja. Maitse osas ei oska ta aga veel pirtsutada, sest ta maitsemeeled ei ole veel soola (ja suhkru ja tubaka ja muude selliste kenade asjade) poolt ära rikutud.
Küll aga ei suutnud ma panna vastu kiusatusele lisada ka BB kalalõigule maitsetaimekate. Selleks segasin kokku hakitud kodurõdubasiiliku ja -peterselli ja -murulaugu, peotäie riivsaia, peotäie riivitud parmesaani ja lusikatäie oliiviõli. See kate läks ahjus nii mõnusaks krõmpsuks ja meeldis nii mulle kui BBle väga. Sõime mõlemad oma kalaportsud ära nagu nauhti. Või noh, tema nokkis oma tükkide kallal muidugi umbes pool päeva nii et kogu söögitool ja seda ümbritsev põrand oli kala täis, aga vähemalt oli ta väga rõõmsa näoga ja väga uhke iga kord kui kalatükk jälle suhu jõudis. Isegi plaksutas vahepeal! (Märkus: BB õppis eile plaksutama. Täiesti iseenesest. Keegi talle ette ei näidanud ja ei sundinud teda plaksutama. Ju siis oli vaja midagi aplodeerida.) Need väiksed näpud on väga osavad pisikesi kalatükke üles korjama ja suhu toimetama. Vahel õnnestub neil isegi poole tee peal kalatükk ühest käest teise anda. (Märkus: minumeelest töötavad nii parem kui vasak käsi sama usinusega, mingit eelistust küll veel märgata ei ole.)
Aga kui teil maitsetaimed omast käest võtta on, siis soovitan kalale (või kanale) parmesaaniga maitsetaimekate peale meisterdada küll. Maitseb hästi!

Aprill 20 ehk käsitööline

Lisaks sellele, et mind on sunnitud usinaks rõduaednikuks, olen ka aktiivseks käsitööliseks hakanud. Kuidagi pool-olude-sunnil sündis tahtmine kududa BBle uus tekk. Oma senise igapäevateki jätsime kogemata Eesti-vanaisa autosse ja pealegi on niikunii siin ilmad nii ilusad, et võiks juba õhema, suvisema tekiga ringi kärutada. Nii hakkasingi otsast kuduma… kuniks umbes kolm päeva hiljem selgus, et kootud tekialge on kergeks suvetekiks selgelt liiga lai. Noh, ligi meeter või nii… umbes-täpselt BB voodi laiune. Kuna ma mitte kuidagi ei raatsinud kogu oma kaunist kolme päeva tööd üles harutada või lihtsalt ära visata, siis otsustasin, et kergest kärtuekist kootakse hoopis suur vooditekk.
Aga kuna kerget kärutekki oli ikka ka hädasti vaja, siis võtsin hoopis heegelnõela välja ja heegeldasin vahepeal käbe ühe väikese kerge teki ka. Õpetust lugeda ei osanud, nii et tegin suht umbes ja sai veits vildakas, aga sest pole midagi, oma ülesannet täidab see vildakas väike tekk täpselt sama hästi kui mõni sirgem ja korralikum. BB näib igal juhul rahul olevat. Mina olen muidugi kõverusest hoolimata maruuhke. Koolis heegeldasin ainult kaks küünlaaluse linikut ja ühe nukukampsuni (khm: mille ka tegelikult emme kokku õmbles).
Nii et siin minu eneseületus:
IMG_2901
Mis suurde vooditekki puutub, siis selle valmimiseni on veel meetreid aega. Pikkust on voodil üks nelikümmend. Nii et kui ma päikesepaistelise ilmaga Skype’is ei vasta või mitmeid päevi uusi blogipostitusi ei lisa, siis teate, et istun Suures Aias ja koon.

Aprill 19 ehk palju õnne sünnipäevaks

Lubage tutvustada – minu tuttuus rõduvaade!
rõduvaade
Eile, täiesti kohatult hilja, aga rõõmustavalt lopsakalt, saabus minu sünnipäevakingitus. Või mis saabus… tuli hoopis auto Leipzigi Kappidega maja ette, kästi sisse hüpata ja ei peatutud enne kui esimese aianduskeskuse juures. Nii saabusin hoopis mina aianduskeskusesse.
Ei vaja vist tutvustamist, et erilise rohenäpuna mind ei tunta. Hea, et nartsissi ja tulbi ära tunnen ja poest pundi roose oskan osta. Nii et tõmbas veidi otsaesise niiskeks ja lõua alt võbelema küll, kui Kapid käskisid omale kolme rõdukastitäis mulda ja istutuslilli välja valida.
Õnneks oskasid Kapid ise mulla välja valida ja öelda, et nartsissi ja tulpi pole mõtet rõdule istutada. Esiteks polevat rõdulill, teiseks vaatab meie rõdu põhja (loe: kodu) poole ja seepärast ei paista sinna kunagi päike (loe: on nukker, noh).
Hoolimata sellest, et mõistuse hääl hakkas vaikselt ütlema, et tuleb leida mõni lill, kes armastab varju, sai saamahimu siiski minust võitu ja kuulutasin kõva häälega, et mul on ammune unistus saada omale jamieoliverilik maitsetaimeaed. Selle peale seati sammud kindlameelselt aianduskeskuse maitsetaimede nurka, kus läks kibedaks haaramiseks. Basiilikut tahad? Salveid? Murulauku? Rosmariini, eks, et kartuleid teha? Oot, tüümianiga oskad midagi peale hakata? Saamahimu oli muidugi suur ja noogutused agarad.
Ise tormasin aga esmalt otsima kõige tähtsamat maitsetaime – piparmünti ehk otseteed järgmise mojitoni. Neid oli muidugi aianduskeskuses umbes kuuskümmend sorti ja ühelgi polnud kirjas “eriti hea valge rummiga”, nii et ma võtsin kaks suvakat. Noh, igaks juhuks, kui üks valge rummiga ei sobi.
Loomulikult ei olnud ühegi maitsetaime juures kirjas “armastab varju”, aga Kapid arvasid, et ärgu ma muretsegu, kuna nemad maksavad, siis võib ju riskida ja vaadata, mis saab. No vahi aga armsaid Kappe noh! Ja justkui sellest veel vähe oleks, pärast pistsid Kapid näpud mulda kah veel, nii et mul ei jäänd muud üle kui kõrval plaksutada ja pühalikult kinnitada, et ma kastan oma sünnipäevakingitust täpselt nii sagedasti kui vaja.
Muidugi ei ole mul aimugi, kui tihti vaja on, aga kui välja surevad, siis seetõttu, et nad päikest ei näe, mitte seetõttu, et ma valesti kastsin, eks?
Oeh, aga praegu on nii ilus, et kutsu või Jamieoliver külla süüa tegema!
basiilik, salvei, majoraan, murulauk, petersell
basiilik, salvei, majoraan, murulauk, petersell
piparmünt, rosmariin, tüümian, piparmünt
piparmünt, rosmariin, tüümian, piparmünt
Kuigi ma arvasin, et olime piisavalt maitsetaimi haaranud, et kolm rõdukasti täita, nõudsid Kapid siiski, et ma ikka mõned lilled ka võtaks. Seekord küsisime aianduskeskuse müüjatädi käest, kas on mõned rõdulilled, kes armastavad igatsevalt kodu poole vaadata. Ta juhatas meid õige riiuli juurde, kus õitsevad fuksiad oma ägedate lilla-roosade toonidega minu edvistava südame võitsid. Nii kui olin noogutanud, haarasid Kapid neid peoga.
fuksia
fuksia
Nii et palju õnne sünnipäevaks mulle!
Ja nüüd maitseainerõdult läbi ja kööki! Jess! Hoa alt, Jamieoliver!

Aprill 18 ehk suvehooaeg

Suvehooaja algusest annavad märku kaks asja.
Eisteks on ilmad ebanormaalselt ilusad. Soojad ja päikselised.
Teiseks on meie koduselveri kassade kõrvale, kus ikka see kõige ohtlikum “sa ei plaaninud seda osta, aga näe, see on nüüd sul seal lindi peal” nänn on, nüüd tavalise snikersi ja marsi asemel õunad, banaanid, proteiinipulgad ja “värskelt” pressitud mahlad. Suveks vitamiinirohkeks!
untitled

Aprill 17 ehk imikuiga on lõppemas

Täna hommikul lahkus BB pissipotilt ise ja ilma potti ümber lükkamata.
Mähkimismati peal oli võimatu preilit veenda, et puhta mähkme kinnitamise ajaks võiks ta rahulikult sellili olla.
Hommikusöögi valmistamise ajal tõusis tema köögiriiuli najal seisma ja tiris kõrgemalt riiulikorruselt kõik asjad põrandle.
Hommikusöögiks sõi ta jogurtit väikese pudruga ja näris melonit kõrvale.
Pärast hommikusööki ronis ise telekakummuti peale ja pani puldist uudised käima.