Mai 24 ehk vestleb

BB istub oma mänguasjakasti juures ja laliseb. “Ju-uu-duu-du-hau-du-ju-du.”
Mina, imestades, et ta inglise keelt räägib: “BB, kas sa ütlesid “How do you do”?”
BB: “Ei.”

Vaatan telekast mingit saadet, kus käib hirmsam itsitamine ja sitsimine. BB tuleb oma mänguasjakasti juurest ligi ja vaatab suurte silmadega telekat.
Mina: “Küll ikka itsitavat totakalt, eks?”
BB: “täädsamedsas”

Härra magab juba ööund ja ma tahaks ka pikali heita, aga BB ikka toimetab, väsimuse märke ei kuskil. Küsin: “BB, kas sa oled varsti valmis tudusse minema?”
BB: “oelen”

Advertisements

Mai 23 ehk sealt ta tuleb!

hammas
Justnimelt! Eile, napilt enne esimest sünnipäeva, saabus kolmas hammas.
Rõõm on erakordselt suur seetõttu, et seekord tuli hammas palavikuga ja võttis ära söögiisu. Nii et selle nädala vihmased päevad istusime toas, kraadisime temperatuuri ja jõime vett ja piima.
Nüüd aga on hambapea igemest väljas ja palavik all. Ka kohupiima õnnestus täna hommikul täiesti mõistlik kogus süüa. Loodame, et järgmised hambad tulevad lihtsamalt.

Mai 22 ehk tsaupakaa, härra pulber!

Kes meie käekäiku pikemalt jälginud on (või SEDA lugenud), teab, et BBl diagnoositi pärast sündi supraventrikulaarne tahhükardia, ehk lihtsamalt öeldult südame rütmihäired. Pärast äkksünnitust elas BB üle mitmeid atakke, mis saadi kontrolli alla vaid elektrišokkravi ja ravimite koostoimel. Ravimeid määrati esialgu igavene hunnik, sest vähemast ei olnud lihtsalt piisavalt abi.
Selleks ajaks kui laps haiglast välja lasti, oli neist järgi jäänud ainult kaks. Üks beta-blokeerija ja üks tõsine täiskasvanute südamerohi. Viimase olid kardioloogid pärast mitut ootamatut atakki väga raske südamega välja kirjutanud. Aga muud ei jäänud üle, lastele sobivamad südame kontrollijad ei olnud piisavad.
Kui Saksamaale tulime, imestasid siinsed arstid, miks nii vänge ravim peale on keeratud, aga aktsepteerisid pärast haigusloo lugemist Eesti arstide otsust. Küll aga keeldusid nad uskumast, et asi nii hull on, sest ühtegi tõestust nad sellest ei saanud, et südamel tõesti rütmihäireid on, kõik EKGd ja UHd olid korras. Kaks korda oleme teinud siin ka 24h EKGd ja ka need ei ole tuvastanud mingeid normist kõrvalekaldumisi. Pärast viimast kontrolli olid siinsed arstid kindlal uskumusel, et BB südames olnud lisakanal(id) on nüüd kinni kasvanud ja mingit ohtu enam ei ole. Samas, sellistesse uskumistesse, ükskõik kui kindlatesse, suhtuvad nad ka ise teatava ettevaatusega.
Pika loo point on aga selles, et kaks nädalat tagasi lõpetasime ära selle vänge südamerohu võtmise. Pealtnäha ühtegi vaegust ei paista, BB on endiselt aktiivne ja ärkvel. Esimesel nädalal mõõtsime iga päev korra pulssi. Jälgime siiani erilise hoolega. Järgmise 24h EKG teeme mõne nädala pärast. Siis otsustame koos arstidega ka selle, kas ja kuidas ja millal viimasest rohust lahti saame. Praegu jääb selle kogus pidevalt iseenesest väiksemaks, sest BB ju kasvab ja osakaal kehakaalu muutub pidevalt.
Ja kuigi ma peaks hirmus rõõmus olema, et lõpuks on sellel pulberdamisel ja süstaldega ringi jooksmisel lõppu näha, võtab esialgu lihtalt tummaks. Algusest saadik on võtnud.
Faktid lihtsalt on lihtsamad kui emotsioonid.

Mai 19 ehk vam-vees

See, et BBl ühtegi uut hammast ei ole tulnud, ei tähenda, et ta muudel rinnetel edukalt ei arene. Kõige märgatavamad on minu jaoks muutused tema vestlusoskuses ja sotsiaalse käitumises. Noor daam pläkutab ikka mõnuga. Ja järjest enam kuuleb minu kõrv, et tegemist on pädeva eestikeelse jutuga. Ka tegeleb ta suuremahulise jäljendamisega. Või noh, seda tahab vähemalt minu kõrv kuulda.
Mõned näited.

Jalutame pargis. Tutvustan talle kohalikke tegelasi. “Näe, seal on üks suur must vares!”
BB: “vam-vees!”

Lohistan tema söögitooli tagasi laua juurde, et sööma asuda. Ütlen: “Sinu söögitool on pargitud!”
BB: “tääh!”

Kõditame niisama ja arutleme teemal, kas ma olen ema või emme või Mutti või Mutter või mummy või midagi hoopis kaheksandat. Küsin: “Oot, aga kui mina olen sinu Mutter, kas sina oled siis minu mutrivõti?”
BB: “võdii!”

Mis sotisaalsesse käitumisse puutub, siis oskab anda tere-kätt. Lehvitab nagu lõbusõiduaurikul. Ja harjub reeglina teistega kiiresti. Teiste laste, isegi temast vanemate, juurde läheb julgelt ise juttu tegema.
Meie jaoks leiutas ise mängu. Viskab oma (reeglina parema) käe sirgeks ja nimetissõrme püsti ja vahib meile rõõmsa näoga otsa kuni see, kelle poole ta osutab, ta näppu üritab puudutada. Siis tõmbab käe kavala näo ja kõkutamisega tagasi. Ja nii kordi ja kordi järjest.
Ka ajab teda väga naerma kui keegi luksub või aevastab. Tuleb lausa nurgatagant vaatama, mis lollus see on ja naerab kõva häälega.
Füüsiliste oskustega on ka liikumist märgata. Nii palju kui võimalik ollakse püsti. Aga alati peab kuskilt kinni hoidma. Vahel olen ikka üritanud teda õpetada kahel jalal tasakaalu leidma, aga seni ei ole üle nelja sekundi õnnestunud kätte saada. Arvestades, et on üsna tõenäoline, et ka magav karu on võimeline neli sekundit tagajalgadel seisma, ei ole see mingi eriline näitaja. A noh, eks me ikka üritame talle ikka selgitada kahejalgsuse võlusid.
Küll ei ole me veel aga tahtnud talle trepil ronimise võlusid avaldada, aga sellest hoolimata olen kahel korral avastanud, et BB on neljandale trepiastmele roninud. Täna läksin istusin ta selja taha siis ja vaatasin, mis ta edasi teeb. Et kas lööb kartma ja pistab töinama või üritab ise tagasi alla ronida või kukub lihtsalt põrandale (loe: mulle käte vahele). Aga ei, ronis veel kaks astet kõrgemale, vaatas tagasi ja avastas enda peegelduse vastasseinas, lehvitas sellele mõnda aega ja siis ronis edasi. Veel neli astet, siis väike paus, mille vältel ta avastas, et trepimademel on tolmuimeja ja siis läksid viimased neli astet nii, et ei saanud arugi. Tolmuimejaga oli ju vaja mängima minna. Nii et ronis täiesti iseseisvalt alumiselt korruselt ülemisele ja kohe tema sabas trepist üles lohisedes ei märganud mina mingit kukkumisohtu. Siiski, üksi teda trepile ei laseks enne kui ta oskab ka turvaliselt alla tulla. Või noh, äkki nii kümne või kaheteist aasta pärast.
Nüüd aga ei saa teda ei ülemisel ega alumisel korrusel hetkekski üksinda toimetama jätta. Või noh saab, niikaua kui on kuulda, millega ta mängib. Seepärast olen trepi lähedusse kogunud just need kõige lärmakamad mänguasjad. Niikaua kui ma kolistamist kuulen, võin pesu triikida või aknaid pesta. Kui vaikus tekib, tuleb vaatama minna, mis mu väike võdii teeb.
Ahjaa, mis hammastesse puutub, siis ei ole selles midagi ebanormaalselt, et esimeseks sünnipäevaks ainult kaks hammast on tulnud. Üks keskmiselt usaldusväärne allikas isegi kinnitas, et midag hiljem tulevad, seda parem ongi. Keegi olevat nimelt seda asja uurinud ja leidnud, et mida hiljem beebil hambad tulevad, seda vähem on tal elu jooksul hambaauke ja -haigusi. No mis meil selle vastu olla saab!