Mai 19 ehk vam-vees

See, et BBl ühtegi uut hammast ei ole tulnud, ei tähenda, et ta muudel rinnetel edukalt ei arene. Kõige märgatavamad on minu jaoks muutused tema vestlusoskuses ja sotsiaalse käitumises. Noor daam pläkutab ikka mõnuga. Ja järjest enam kuuleb minu kõrv, et tegemist on pädeva eestikeelse jutuga. Ka tegeleb ta suuremahulise jäljendamisega. Või noh, seda tahab vähemalt minu kõrv kuulda.
Mõned näited.

Jalutame pargis. Tutvustan talle kohalikke tegelasi. “Näe, seal on üks suur must vares!”
BB: “vam-vees!”

Lohistan tema söögitooli tagasi laua juurde, et sööma asuda. Ütlen: “Sinu söögitool on pargitud!”
BB: “tääh!”

Kõditame niisama ja arutleme teemal, kas ma olen ema või emme või Mutti või Mutter või mummy või midagi hoopis kaheksandat. Küsin: “Oot, aga kui mina olen sinu Mutter, kas sina oled siis minu mutrivõti?”
BB: “võdii!”

Mis sotisaalsesse käitumisse puutub, siis oskab anda tere-kätt. Lehvitab nagu lõbusõiduaurikul. Ja harjub reeglina teistega kiiresti. Teiste laste, isegi temast vanemate, juurde läheb julgelt ise juttu tegema.
Meie jaoks leiutas ise mängu. Viskab oma (reeglina parema) käe sirgeks ja nimetissõrme püsti ja vahib meile rõõmsa näoga otsa kuni see, kelle poole ta osutab, ta näppu üritab puudutada. Siis tõmbab käe kavala näo ja kõkutamisega tagasi. Ja nii kordi ja kordi järjest.
Ka ajab teda väga naerma kui keegi luksub või aevastab. Tuleb lausa nurgatagant vaatama, mis lollus see on ja naerab kõva häälega.
Füüsiliste oskustega on ka liikumist märgata. Nii palju kui võimalik ollakse püsti. Aga alati peab kuskilt kinni hoidma. Vahel olen ikka üritanud teda õpetada kahel jalal tasakaalu leidma, aga seni ei ole üle nelja sekundi õnnestunud kätte saada. Arvestades, et on üsna tõenäoline, et ka magav karu on võimeline neli sekundit tagajalgadel seisma, ei ole see mingi eriline näitaja. A noh, eks me ikka üritame talle ikka selgitada kahejalgsuse võlusid.
Küll ei ole me veel aga tahtnud talle trepil ronimise võlusid avaldada, aga sellest hoolimata olen kahel korral avastanud, et BB on neljandale trepiastmele roninud. Täna läksin istusin ta selja taha siis ja vaatasin, mis ta edasi teeb. Et kas lööb kartma ja pistab töinama või üritab ise tagasi alla ronida või kukub lihtsalt põrandale (loe: mulle käte vahele). Aga ei, ronis veel kaks astet kõrgemale, vaatas tagasi ja avastas enda peegelduse vastasseinas, lehvitas sellele mõnda aega ja siis ronis edasi. Veel neli astet, siis väike paus, mille vältel ta avastas, et trepimademel on tolmuimeja ja siis läksid viimased neli astet nii, et ei saanud arugi. Tolmuimejaga oli ju vaja mängima minna. Nii et ronis täiesti iseseisvalt alumiselt korruselt ülemisele ja kohe tema sabas trepist üles lohisedes ei märganud mina mingit kukkumisohtu. Siiski, üksi teda trepile ei laseks enne kui ta oskab ka turvaliselt alla tulla. Või noh, äkki nii kümne või kaheteist aasta pärast.
Nüüd aga ei saa teda ei ülemisel ega alumisel korrusel hetkekski üksinda toimetama jätta. Või noh saab, niikaua kui on kuulda, millega ta mängib. Seepärast olen trepi lähedusse kogunud just need kõige lärmakamad mänguasjad. Niikaua kui ma kolistamist kuulen, võin pesu triikida või aknaid pesta. Kui vaikus tekib, tuleb vaatama minna, mis mu väike võdii teeb.
Ahjaa, mis hammastesse puutub, siis ei ole selles midagi ebanormaalselt, et esimeseks sünnipäevaks ainult kaks hammast on tulnud. Üks keskmiselt usaldusväärne allikas isegi kinnitas, et midag hiljem tulevad, seda parem ongi. Keegi olevat nimelt seda asja uurinud ja leidnud, et mida hiljem beebil hambad tulevad, seda vähem on tal elu jooksul hambaauke ja -haigusi. No mis meil selle vastu olla saab!

Advertisements

6 thoughts on “Mai 19 ehk vam-vees

  1. Kogemusi enda suguvõsa väikelastega – minu onupoeg installeeeris enda trepile nii üles kui alla ette värava, mis käis ülevalt servast riivi. Suht kergehitis ja ajutine. Kui lapsed olid piisavalt suured, et juba iseseisvalt trepis käia, sai selle lihtsa vaevaga ja seina kahjustamata eest ära võtta (hingede kruviaugud saab üle pahteldada). Nii ei pidanud kogu aeg kuulama, et kas kolistab või mitte.

    1. Tead, me oleme neid vaadanud siin poodides, aga meie õnnetu trepikonstruktsiooniga ei sobi ükski. Nimelt on võimalik värav ainult toru külge monteerida, seinad on liiga kaugel. Aga müüjad vangutavad kõik pead ja ütlevad, et ei tea, kuidas seda teha saaks. Ei tea, kas oleme lollakate müüjate juurde sattunud või mis…

  2. Ma unustasin vist mainida, et onupoeg ostis ehituspoest puitlatid (peenikesed) ja klopsis ise värava kokku. Neil oli ka vaja standardist erinevat.

  3. Nii et ei jää muud üle, kui pange oma kilakolainseneri pead kokku ja disainige endale väravad 🙂 Usun, et saate sellega ideaalselt hakkma.

    1. Ega meil mot küll kuigi kõrgel ei ole selle asjaga. Mõtleme ikka, et suudame last taltsutada ja talle selgeks õpetaad, kuidas turvaliselt üles-alla käia, nii et väravat pole vajagi. Aga vaatame, kui siin hullemaks ronimiseks läheb, äkki siis ikka peame hakkama toimetama.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s