Protected: Juuni 25 ehk terrassil

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Advertisements

Juuni 24 ehk kaminakaunistused

Nädalavahetusel käisime rahvusvaheliste aktivistidega näituse avamisel. Enne kohale jõudmist ma üritusest palju rohkem ei teadnud kui siin kirjas:
KHS_flyer_final.indd
Nii et üllatus oli suur kui astusime uhke galeriisaali asemel aastakümneid remontimata ülikoolihoone koridori, mille ühte otsa oli asetatud kolm klaasvitriini. Koridoris askeldasid ka mõned umbes 80-aastased härrasmehed. Panid videoekraani üles ja otsisid sülearvutist õiget faili.
Kui lisaks meie umbes 10-pealisele seltskonnale veel ligi kakskend huvlist (loe: sõpra ja sugulast) kohale oli tulnud, algas grandioosne avamine. Kõige valgema peaga ja erililiselt lopsaka kulmukarvakasvuga härra esines kõigepealt mahe-käredahäälse kõnega. Tõenäoliselt rääkis sellest, kuidas ta kolleeg tehnilise täpsuse ja kunstilise esteetika ühte sulatas ja alabasterist kauneid kaminakaunistusi teha vorpis. Mina ei tea, mina sain aru ainult sellest, et kui ta ütles “kuuskümmendkaheksa”, siis kolm häält tema selja taga sosistasid: “ei, kaheksakendkuus!” ja kui ta ütles “kuus”, siis kolm häält tema selja tagant sosistasid: “ei, kaheksa!” Ja kuigi ta sellest end häirida ei lasknud ja ikka veelkord ja veelkord “lõpetuseks” miadgi ütles, siis lõpetuseks jäi ta ikka vait kah. Meie suureks rõõmuks aga ainult selleks, et anda sõna kõige punasema näoga ja eriliselt kurva ja häiritud olekuga härrale. Tema teadis täpselt, kus pidi kuus ja kus kaheksa olema ja lõpetuseks midagi ei öelnudki. Ütles lihtsalt, et vaadake parem neid skulptuure, mis ma tegin, mis ma siin ikka lõuga lõksutan.
No me vaatasime siis. Ühtegi taskusse ei pannud, et koju kaminasimsile viia. Peamiselt selle pärast, et kaminat ei ole.
Aga selle eest on meil näiteks terrass. Sest ühel päeval tulid Oma ja Opa ämbritäite killustiku ja üheksa-meetrise rulli mururohelise vaibaga ja tegid nagu nauhti meie terrassist kasutajasõbralikuma. Sellise, kus BB roomata saab, mitte kivisid süüa. Sinna me oma umbes 10-pealsie seltskonna riismetega reisisimegi. Käisime veel kohalikust selverist läbi ja pakkisime taskud hoolega kooki ja puuvilju täis. Tee oli mul kodus kapist võtta.
Niiviisi rahulikult terrassil istudes on päris tore rahvusvaheline aktivist olla.

Juuni 22 ehk haardeulatuses

Millalgi sügisel alustasin uut ja suurejoonelist lugemisprojekti. Hakkasin lugema saksa keeles, eestikeelne tõlge kõrval. Valisin Remarque’i Kolm sõpra, sest see oli mul ühes keeles olemas ja teises keeles kohalikus ülikooli raamatukogus saadaval.
Esimesel lehel pidin ikka iga lause tõlget originaaliga täpselt võrdlema, et aru saada, mis mis ja kes kes on. Kahekümne viiendal leheküljel oli juba paar lausest, millest ilma tõlketa aru sain. Neljasaja kolmandal leheküljel tegin kaks pausi, et tõlget lugeda ja kontrollida, kas ma ikka õigesti aru olin saanud. Nii et sedapidi vaadates oli nagu kasu küll.
Teistpidi aga ei tunne ma, et ma nüüd paremini saksa keelt oskaks. Hakkasin näiteks mõtlema, et millised sõnad raamatust minu sõnavarasse on lisandunud. Esimese hoobiga ei tulnud midagi pähe. Natukese aja pärast meenus “Friedhof” ja “einschenken” (ehk “surnuaed” ja “klaasi täis valama”). Need on muidugi kahtlemata olulised sõnad, aga kas nende jaoks nüüd tingimata üheksat kuud ja neljasada lehekülge vaja oli…
Noh, muidugi, eks neid õpitud sõnu peab ikka veel olema, kuidas muidu neljasaja kolmas lehekülg nii libedalt oleks läinud.
Nii et eks ma nüüd otsin millalgi järgmise raamatupaari ja loodan, et saan sealt need kaks sõna kätte kiiremini kui üheksa kuuga.

Juuni 21 ehk vestleb

BB ronib minu arvuti juurde, vajutab ühe käega nuppe ja hoiab tasakaalu ja lehvitab teise käega ekraanile.
BB: “Aljo, aljo, vana, vana!”
Mina: “BB, vanasid ei ole praegu kodus, me ei saa neile lehvitada praegu, neid ei ole.”
BB: “Ei olje.”

Juuni 20 ehk ta liigub siiski

Ei, preili ei ole hakanud kõndima. Kuidagi tundub, et tal ei ole kiire selliste asjade õppimisega. Tasa ja targu.
Küll aga on ta lõpuks hakanud mööblist kinni hoides edasi liikuma. Praegu näiteks ajas end diivanilaua najal püsti, avastas, et selle peal on karp mustikaid, sirutas selleni, ei ulatanud. Ja siis hakkas vaikselt mööda laua äärt üks jalg ees mustikateni tatsuma. Sai kätte, võttis kõik mustikad ükshaaval karbist välja, mõne pani suhu ka, ja siis liikus jälle üks jalg ees laua teise serva.
Iseseisva seismise vastu veel huvi ei näi olevat. Aga kui kuskilt kinni saab hoida, siis on seismine üks väga hea olemise viis. Eriti hea on näiteks söömise ajal seista.
Ja kui keegi preilil kätest võtab, et temaga kõndimist harjutada, siis lastakse jalad hoobilt makaronideks ja mingit koostööd ei tehta.
A noh, ju siis ei ole veel vaja.

Juuni 19 ehk jooksvad mehed

Niisiis, maailmameistrivõistlustel on mängitud pooled mängud. See on kolmkümmend kaks kuuekümne neljast. Iga alagrupi kolmest mängust kaks on mängitud. Tänasest algab viimane voor. Ütlasi tähendab see seda, et südaöiseid või veel hilisemaid mänge enam ei ole. Selle üle on hea meel. Nüüd ei pea jälle Härraga pahandama, et ta und USAst tähtsamaks ei pea.

PS> Minu ja Härra skoor pärast pooli mänge on 25-17 talle. Kuna 96 punkti on veel lahtised, siis ei tohiks nagu tuju nukraks lasta. Aga reaalselt ei oota ma, et mul edaspidi rohkem täppi hakkaks minema kui tal. Rõõm on küll selle üle, et mul on õnnestunud ära arvata väga sürreaalseid tulemusi, nt 2-5 võit Prantsusmaale Šveitsi vastu.