Juuli 9 ehk kohtumised lugejatega

Juulikuud on täitnud peamiselt kohtumised lugejatega. Selleks võtsime ette pika reisi kodumaale, mis läks ilma igasuguse jonni või turtsuta, aga ikkagi mitte päris nii rahulikult kui oleks võind. Näiteks pidime alustuseks natuke närveerima, kas ikka jõuame lennule. Hiljem pidin üritama ühte aktivismus britannikuse käes vaevlevat neiut veenma, et suure pandlaga vöö peab tal terve lennu, ning eriti maandumise ajal tihedasti ümber kere, mitte ümber kandade, olema. Aga sellest pole midagi, jõudsime ju kõigile kohtumistele ning hiljem ka tagasi koju.
BB sai kõigi lugejatega kiiresti sina peale, lasi paaril uuel hambal läbi murduda, tõusis paar korda keset muruplatsi iseseisvalt kahele jalale seisma, aga kõndima ei õppinud. Lobiseb endiselt rohkelt veel tuvastamata kõnekeeles ja ei näita kauni emakeele kõla vastu kuigi palju suuremat huvi ilmutavat kui kõigi teiste maailma keelte kõla vastu. Lemmiktegevuseks sai vanaisa uue trepi peal ronimine, kohalikus liivarannas mängimine ja kirja said ka esimese meresupluse punktid. Võttis kodumaa meid ju vastu erakordselt kauni suveilmaga.
Novot, ja nii need kolm nädalat mööda tuhisesidki, nii et ei saand arugi.
Nüüd istume jälle kodus, pruunimad kui kunagi varem ja üritame kaunist suvepuhkusest taastuda.

Advertisements

Juuli 8 ehk arvamismängu võitja

Niisiis, aeg on kuulutada lõppenuks seekordne arvamismäng. Esiteks – aitäh kõigile, kes osa võtsid, ootan alati teie pakkumisi põnevusega! Vahva oli!
Õige vastaja välja selgitamsieks vaatame seekord esimest, väga põhjalikku pakkumist:

  • šampoon ja palsam – otseloomulikult (2)
    juukseseerum – enne föönitamist kuumakaitseks (3)
    dušigeel – jah (4)
    kehakoorija – otsa oli saanud teine, muidu oleks vist isegi kasutanud
    kehakreem – kui pärast vee all käimist kokku ei möksi, siis lendab pärast naka kui lund (5)
    +jalakreem+ – suvel hädavajalik (6)
    deodorant – ehk teisisõnu “rexona”; olen sõltuvuses (7)
    näopesuvahend – jah (8)
    toonik – mm… peaaegu. “exfoliating facial pads”, kui see kellelegi midagi ütleb (9)
    roosivesi – ehk niisutuse esimene kiht (10)
    seerum ja niisutaja – jah, ilma SPFita (11)
    primer
    jumestuskreem – kaks jumestuskreemi (üks SPFiga, sest spff peab olema). Hoolimata sellest, et olen suur jumestuskreemi fänn olnud juba pea 15 aastat (pool elu!), ei oska ma osta sellist tooni, mis mu nahal iga ilma ja tujuga ideaalne on. Seepärast valisin oma tarbetult suurest kollektsioonist kaks, mille segu parajasti sobis (12)
    +peitekreem+ – no on mida peita (13)
    lainer – meeldib väga rasvane must lainerijoon (14)
    lauvärv – jah, üks õrn beezikas, et natuke sära anda (15)
    ripsmetušš – otseloomulikult (16)
    põsepuna – noh, kuna ma olin otsustanud üle võlli minna, siis tegelikult kaks. Pruunikamaga andsin õrnalt kontuuri, roosakamaga põsele õhetust. (18)
    huulepalsampulk – umbes viimased kümme aastat on mul non-stop EA 8h kreem huultel olnud. Aga kuna Härra arvab, et see on sama hull sõltuvus kui nikotiin või heroiin, siis olen hakanud viimasel ajal kasutamsit piirama ja muid variante proovima. Abikaasale peab ikka head meelt tegema ju. (19)

Niisiis Lolo eksis ühega. Kuna teised eksimused olid juba suuremad, siis lähebki temaatiline peavõit – Weleda dušigeel – Lolole. Palju õnne!
weleda
Ja Lolo, olen nõus – peavad olema mänguasjad! Nii põnev ju.

Juuli 7 ehk das Teerull

Neid jooksvaid mehi vaatasime täna jälle.
Ja no ajab ikka natuke kõkutama küll.
Sellise teerulliga sõidetaksegi ramba-samast üle või? Lihtsalt piinlik.
Aga ma tean, mis oleks veel piinlikum. Kui Saksamaal nüüd finaali jaoks ühtegi väravat ei jätku. Õnneks on need küll taastuvad resursid. Ei jagata enne mängude algust portsu kätte ja siis peab majandama, et enne järgmist palgapäeva otsa ei saaks. Ootused on muidugi häirivalt kõrged nüüd.
Kui ma Brasiilia jalgpallur oleks, siis ma nutaks tõenäoliselt nagu see väike Oskar seal platsi peal vastu erinevaid õlgu. Või isegi hullemini.
Kui ma Hollandi või Argentiina jalgpallur oleks, siis ma ei teaks, kas nutta või naerda või verd köhida.

<< Härra ja minu ennustusmängu seis on praegu umbes sama, mis tänase mängu tulemus: Saksamaa – arulagedalt palju; vastane – narrilt napp.

Juuli 6 ehk selveris

Toidupoodide valik on meil siin üsna korralik. Ükskõik, millises suunas lähed, umbes kilomeetri pärast tuleb mõni vastu. Aga kilomeeter on ikka nadilt lühike jalutuskäik. Isegi kui tagasi ka peab jalutama. Seepärast olen oma lemmikselveriks kuulutanud ühe üsna viisaka toidupoe, mis asub umbes kahe kilomeetri kaugusel.
Ja kuigi me käime Härraga koos vahel ka suuremal toidushopingul, nagu korralikud sakslased ikka – käru kuhjaga kuivaineid, poolfabrikaate ja muid kauasäilivaid täis -, siis ikka ja alati on see üks-kaks komponenti või värsked ained õhtusöögist puudu. Seepärast kärutame BBga pea iga päev ikka lemmikselverisse. Ja kuigi ma olen enne hoolega läbi mõelnud, mis ma õhtusöögiks teen ja mis mul selleks vaja ja puudu on, ja milleta meie majapidamine mingil juhul enam tundigi hakkama ei saa, siis juhtub sageli, et ma kas jätan selle ulatusliku ja detailse ostunimekirja esikukapile või ei märka seda poes olles taskust võtta.
Täna, sokietenduse vahele, märkasin samuti, et nimekirja pole. Küll aga olime BBga just enne väljumist kappe vaadates otsustanud, mis meil vaja läheb. Nii et üritasin meelde tuletada. Ühes kapis oli puudu foolium – BB oli viimase tüki just suure õnnenaeratuse saatel lumeks käristanud. Sahtlis polnud tikke. Kuivainetest hakkasid jahu ja suhkur otsa saama. Ka Härra võid ei olnud ja mune ainult kaks. Lisaks on õhtusöögiks vaja midagi lihalist, nt viinerit, et Härrat rõõmustada ja salatimaterjali. Ja BBle hommikuks maitsestamata jogurtit või kodujuustu.
Niisiis, meenutades lapsepõlves kapsaks loetud lemmikraamatut, veeresime selveri poole ja laulsime:
“Fooliumit ja tikke!
Jahu-või-suhkur ja munad!
Liha ja salat
ja jo-gur-tit!”
Tantarantatanta.
“Fooliumit ja tikreid!
Jahu-või-suhkur ja munad!
Salatit ja jogurtit
ja liha-liha-lihaaaaaaa!”
Pood on meil üsna sellise Ikea-tüüpi ülesehitusega. Et ühest otsast saab sisse ja teisest välja ja peale põhitrajektoori ja kahe salajase otsetee muid variante ei olegi. Seepärast alustasime, nagu ikka, köögi- ja puuviljasektsioonist, kus komplekteerisin salati. Järgmisest sektsioonist sai jogurti ja munad ja või. Siis liha, siis kuivained ja siis majapidamistarbed ja vist saigi kõik.
Enne kassajärjekorda minemist üritasin veel igaks juhuks laulu meelde tuletada. Jahu, või, suhkur olemas, munad olemas, salat ja jogurtid olemas, viinerid olemas… hmmm… jah, fooliumi ju just võtsin… oot, mis seal laulu alguses oli… midagi oli nagu veel… umm… “Fooliumit ja…” Ahjaa! Fooliumit ja tikreid. Tikreid? Tikreid? Miks mul tikreid vaja on? Ma ei näindki mingeid tikreid. Pole ju hooaegki. Pealegi, selleks, et nüüd puuvilju saada, peab kogu poe jälle tagurpidi läbi käima ja algusest uuesti alustama. Mingite tühiste tikrite pärast. Nah, las jääb.
Võtsin end hoopis rahulikult kassasabasse. Vaatasin, et pean jälle kaardiga maksma ja lootisn, et ei ole jälle mingi jutukas kassaonu, kes tahab teada, kuidas Rootsis ilm on*. Kui kallil kodumaal vaatavad selveri kassatädid enamasti piinlikult ja pinevalt linti ja masinat, siis siinsed vaatavad kliendile otsa (mitte kõik, of course, on ikka üsna tülpind nägudega tüüpe siin ka nähtud) ja üritavad vestelda. Tihti küsitakse, ega ma kilekotti ei unustanud võtta või kas ma ikka leidsin kõik, mida ma otsisin. Noh, oleks muidugi võind nende tirkivarustuse üle natuke arutleda, aga sattus hoopis selline kassapoiss, keda see väga ei huvitanud. Huvitama hakkas teda aga hoopis kui ma oma Rootslasest emaga pangakaardi ülatasin.
“Oo, from Estonia?”
Tegelt? “Umm, ja?”
Paar korda varem on kassatädi või -onu küsinud kust ma pärit olen, ja mõlemal korral jäid nad mind lihtsalt tühja pilguga passima. Nagu ma oleks öelnud “Marsilt, kolmandast Maa ülevõtupataljonist”. Ei osanud isegi viisakalt naeratada ja noogutada. See noormees aga oskas esmalt öelda, et mul on õ-täht nimes, seepärast ei saa ma ju mujalt olla (arusaadavalt Marsi kolmandas Maa ülevõtupataljonis õ-tähega nimesid ei ole). Kohmetusest üle saades leidsin, et ta on äärmiselt hästi haritud. Ta lõi käega ja rääkis hoopis, kuidas ta möödunud suvel jalgrattamatkal käis ja Pärnu ja Haapsalu ja isegi Narva läbi sõitis. Ma ei osanud muud öelda kui et väga tubli ja aitäh tikrite eest.
Kui juba koju hakkasime jõudma tuli muidugi meelde, et tikke oli vaja.
Noh, jääb siis järgmiseks korraks.

*Minu pangakaardi ema on arusaadavalt Rootsi päritolu.

Juuli 5 ehk sokimäng ühes vaatuses

Ilmad on meil jälle viisakalt suviseks tõmmanud ja sokke pole enam jalga panna tarvis. Täna selverisse minnes tõmbasin siiski BBle sokid varvaste otsa. Kui me maja taga olevast pargist läbi olime kõndinud olid mõlemad BB suhu rännanud. Jõudsin juba tõrelemisnäo pähe teha kui mõistsin, et selleks ei ole mingit vajadust. Las ta siis lutsib oma sokke, ilm on ju soe, võib varbaid tuulutada küll.
Korraks käis peast ka läbi mõte, et mis küll saab, kui ta sokid käest pillab, pean teda ikka hoolega jälgima nüüd. Aga kuidas sa jälgid hoolega, kui on vaja vaadata, kuhu käru juhtida, kus äärekivid on ja kus pudelikillud ja kas tohib üle tee minna või peab auto ära ootama ja kas see ees liikuv aeglane saab aru, et ma tast mööduda üritan ja hoiab sirget trajektoori…
Nojah, nii et kui ma mõne aja pärast jälle sokkidele tähelepanu pöörasin, oligi üks vankrist välja hüpanud (loe: kaheks ja neljakümneks tunniks unerohtu võtnud). Selleks ajaks kui me selverisse jõudsime oli teisel sellest meel nii kurvaks läinud – sest mis on väärt üksiku soki elu! – et oli kah vankrist väljunud (loe: mürki võtnud)*. Teel koju leidsime esimese soki. Meid nähes ja teise soki saatusest kuuldes oli ta muidugi meeleheitest meeletu ja otsis võimalust kanalisatsioonikaevu hüpata (loe: pistoda rinda lüüa). Võtsime ta siiski teepervelt kaasa. Kui tal lein üle läheb ja me ta pesumasinast läbi oleme loksutanud, äkki on siis nõus mõne teise sahtlis vedeleva lesksokiga paarituma.

* Ei ole teada, et teine sokk oleks enne surma kedagi (loe: Parise) tapnud.

Juuli 4 ehk haardeulatuses

Kuna rõõm oli äärmiselt suur kui sain Remarque’i(de) tagakaane vastu lehti virutada, tekkis kohe ka kibe tahtmine käekotiraamat enne reisi ära lõpetada.
Käekotiraamat on see, mis kärukorvis või reisikotis alati minuga on. Noh, et kui tekib selline utoopiline hetk, et mul hakkab igav ja mul on üks kuni kaks kätt raamatu hoidmiseks, siis on midagi kohe võtta. Kuna Remarque’i(d) olid selleks arusaadavalt liiga rasked ja keerulised (kuidas sa ikka foori taga seisad kaks raamatut näppus), siis võtsin riiulilt esimese ettejuhtuva – Michael Ondaatje In the Skin of a Lion.
book_200-2024231d7922b52ad2ac9a7fa68c3bf7862c3d71-s6-c30
Ma ei tea, kas sellepärast, et ma tõesti lugesingi teda enamasti tempoga lehekülg kassasabas, kolm lehekülge pargis, kaks lehekülge autos, kuus lehekülge rõdul, lehekülg basseini ääres… või mingil muul põhjusel… aga oli ikka eriliselt katkutud ja hektiline ja arusaamatu tekst küll. Kui see oli Ondaatjele eesmärgiks, siis palju õnne.
Mina end väga õnnelikult ei tundnud küll. Häiris ikka nats, et kogu kuue-lehelise lugemise ajal oli tegija lihtsalt “he”. Kes siis? Ja sellised krüptilised lõigud nagu: “Nüüd on öö vesi ta peegeldus kailt. Ta veereb maha. Õhk on punnis kuud ja tähti. Uudis jõudis temani liiga hilja. Aga ta ju teadis. Aga see oli pärast seda kui naine oli surnud. Poolkuu, mõned tähed, killuke, värelev kaipeegeldus. Sellepärast ta maja õhku lasigi. Kuskil oma minevikus oli ta (naine) unistanud sellest.” Need tulid ikka liiga sagedasti ette.
Üks hetk ma ei vaevunudki enam teesklema, et ma mõistan, millest jutt käib. Lasin lihtsalt sõnadel silme eest läbi veereda kuni mingid loogilised järgnevused hakkasid tekkima. Vahepeal läksi ikka minusuguse jaoks arusaadavaks kah. Ja vahepael oli lausa huvitav.
Aga sellegipoolest, ma väga vabandan, aga ma oleks parema meelega midagi muud lugenud.

Juuli 3 ehk koduperenaise probleemid

Pesu pesemine on minu suur õudus*.
Ma kuulan nende sildikeste sõna alati. Ja see ajab mind halliks. Liiga palju nõudmisi. Sest alati peab ju arvestama, kes mis värvi on ja kes mis temperatuuri tahab ja kes kelle vanaemaga koos ühte trumlisse ei lähe. Ühesõnaga, pesu sorteerides saan ma alati umbes kuusteist hunnikut, mida mingil juhul kokku tõsta ei tohi ja millest neliteist on liiga väiksed, et üldse nende masinasse tõstmist kaaluda. Nii et pesen tavaliselt selle kõige suurema hunniku ära ja jätan teised soodsamat sorteerimistulemust ootama. Mis sisuliselt tähendab seda, et meie Härraga ootame oma teksasid umbes kuu ja BB kombed ja bodid keerutavad iga kolme päeva tagant end masinast läbi.
Täna juhtus, et kui hommikune kombe- ja bodihunnik oli juba kuivaks hakanud saama, tuli mul pähe meie teksad ja köögirätid ühendada ja hilisest kellaajast hoolimata ikkagi trumliringile saata. Praegu pesumasin just kuulutas (nii et naabrid ka kuulsid), et ta on nendega hakkama saanud. Tore. Aga, keegi pole ju vahepeal kombe- ja bodihunnikut kuivatusrestilt eemaldanud. Õnneks taipasin küll resti rõdult sisse tõsta, nii et ei pea kääksuvat rulood üles tõmbama ja BBd äratama, selleks, et teksad kuivama panna. Aga ma ikka mõtlen, et kui need naabrid juba kuulsid, et meil pesumasin lõpetas, siis nad võiks ikkagi piisavalt heatahtlikud olla ja tulla pakkuda, et nad kuivad riided kappi paneks ja pestud restile. Või pean ma neid kutsuma minema?
Triikimise kohta oskan vaid niipalju öelda:

"pesukava: sorteeri täna, pese hiljem, pane viimaks kappi, triigi - hahahahaaa!"
“pesukava: sorteeri täna, pese hiljem, pane viimaks kappi, triigi – hahahahaaa!”

* Jaa, ma tean, et mingites maailma nurkades on inimesed, kes peseks hea meelega, kui oleks mida ja millega pesta; kellel pole puhtaid riideid selga panna. Tõenäoliselt ei ole need nurgad minust niiväga kaugelgi. Aga mis on elu ilma vingumiseat, neh?