Juuli 6 ehk selveris

Toidupoodide valik on meil siin üsna korralik. Ükskõik, millises suunas lähed, umbes kilomeetri pärast tuleb mõni vastu. Aga kilomeeter on ikka nadilt lühike jalutuskäik. Isegi kui tagasi ka peab jalutama. Seepärast olen oma lemmikselveriks kuulutanud ühe üsna viisaka toidupoe, mis asub umbes kahe kilomeetri kaugusel.
Ja kuigi me käime Härraga koos vahel ka suuremal toidushopingul, nagu korralikud sakslased ikka – käru kuhjaga kuivaineid, poolfabrikaate ja muid kauasäilivaid täis -, siis ikka ja alati on see üks-kaks komponenti või värsked ained õhtusöögist puudu. Seepärast kärutame BBga pea iga päev ikka lemmikselverisse. Ja kuigi ma olen enne hoolega läbi mõelnud, mis ma õhtusöögiks teen ja mis mul selleks vaja ja puudu on, ja milleta meie majapidamine mingil juhul enam tundigi hakkama ei saa, siis juhtub sageli, et ma kas jätan selle ulatusliku ja detailse ostunimekirja esikukapile või ei märka seda poes olles taskust võtta.
Täna, sokietenduse vahele, märkasin samuti, et nimekirja pole. Küll aga olime BBga just enne väljumist kappe vaadates otsustanud, mis meil vaja läheb. Nii et üritasin meelde tuletada. Ühes kapis oli puudu foolium – BB oli viimase tüki just suure õnnenaeratuse saatel lumeks käristanud. Sahtlis polnud tikke. Kuivainetest hakkasid jahu ja suhkur otsa saama. Ka Härra võid ei olnud ja mune ainult kaks. Lisaks on õhtusöögiks vaja midagi lihalist, nt viinerit, et Härrat rõõmustada ja salatimaterjali. Ja BBle hommikuks maitsestamata jogurtit või kodujuustu.
Niisiis, meenutades lapsepõlves kapsaks loetud lemmikraamatut, veeresime selveri poole ja laulsime:
“Fooliumit ja tikke!
Jahu-või-suhkur ja munad!
Liha ja salat
ja jo-gur-tit!”
Tantarantatanta.
“Fooliumit ja tikreid!
Jahu-või-suhkur ja munad!
Salatit ja jogurtit
ja liha-liha-lihaaaaaaa!”
Pood on meil üsna sellise Ikea-tüüpi ülesehitusega. Et ühest otsast saab sisse ja teisest välja ja peale põhitrajektoori ja kahe salajase otsetee muid variante ei olegi. Seepärast alustasime, nagu ikka, köögi- ja puuviljasektsioonist, kus komplekteerisin salati. Järgmisest sektsioonist sai jogurti ja munad ja või. Siis liha, siis kuivained ja siis majapidamistarbed ja vist saigi kõik.
Enne kassajärjekorda minemist üritasin veel igaks juhuks laulu meelde tuletada. Jahu, või, suhkur olemas, munad olemas, salat ja jogurtid olemas, viinerid olemas… hmmm… jah, fooliumi ju just võtsin… oot, mis seal laulu alguses oli… midagi oli nagu veel… umm… “Fooliumit ja…” Ahjaa! Fooliumit ja tikreid. Tikreid? Tikreid? Miks mul tikreid vaja on? Ma ei näindki mingeid tikreid. Pole ju hooaegki. Pealegi, selleks, et nüüd puuvilju saada, peab kogu poe jälle tagurpidi läbi käima ja algusest uuesti alustama. Mingite tühiste tikrite pärast. Nah, las jääb.
Võtsin end hoopis rahulikult kassasabasse. Vaatasin, et pean jälle kaardiga maksma ja lootisn, et ei ole jälle mingi jutukas kassaonu, kes tahab teada, kuidas Rootsis ilm on*. Kui kallil kodumaal vaatavad selveri kassatädid enamasti piinlikult ja pinevalt linti ja masinat, siis siinsed vaatavad kliendile otsa (mitte kõik, of course, on ikka üsna tülpind nägudega tüüpe siin ka nähtud) ja üritavad vestelda. Tihti küsitakse, ega ma kilekotti ei unustanud võtta või kas ma ikka leidsin kõik, mida ma otsisin. Noh, oleks muidugi võind nende tirkivarustuse üle natuke arutleda, aga sattus hoopis selline kassapoiss, keda see väga ei huvitanud. Huvitama hakkas teda aga hoopis kui ma oma Rootslasest emaga pangakaardi ülatasin.
“Oo, from Estonia?”
Tegelt? “Umm, ja?”
Paar korda varem on kassatädi või -onu küsinud kust ma pärit olen, ja mõlemal korral jäid nad mind lihtsalt tühja pilguga passima. Nagu ma oleks öelnud “Marsilt, kolmandast Maa ülevõtupataljonist”. Ei osanud isegi viisakalt naeratada ja noogutada. See noormees aga oskas esmalt öelda, et mul on õ-täht nimes, seepärast ei saa ma ju mujalt olla (arusaadavalt Marsi kolmandas Maa ülevõtupataljonis õ-tähega nimesid ei ole). Kohmetusest üle saades leidsin, et ta on äärmiselt hästi haritud. Ta lõi käega ja rääkis hoopis, kuidas ta möödunud suvel jalgrattamatkal käis ja Pärnu ja Haapsalu ja isegi Narva läbi sõitis. Ma ei osanud muud öelda kui et väga tubli ja aitäh tikrite eest.
Kui juba koju hakkasime jõudma tuli muidugi meelde, et tikke oli vaja.
Noh, jääb siis järgmiseks korraks.

*Minu pangakaardi ema on arusaadavalt Rootsi päritolu.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s