Protected: August 22 ehk piltuudis

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Advertisements

August 21 ehk käsitööline

Millalgi kevadel tabas mind suuremat sorti heegeldamishullus. Heegeldasin BBle teki* ja võtsin plaani grandioosse projekti heegeldada meie suurele voodile päevakate.*
Viimasest on praeguseks valminud umbes veerand. Vahepeal on olnud muid tegemisi ja ka muid heegeldsprojekte. Nimelt tuli mulle BB tekki heegeldades mõte kõik meie reedeses käsitööringis käivad preilid-prouad tööle panna ja meie gurpi rasedatele beebitekid heegeldada. Toona ootasime sügiseks kahte beebit. Projekt läks tööle pärast seda kui Paaniliselt Õnnelik oli poest toonud hunniku heegelniite, iga dokk ise värvi, osad pastellid, osad intensiivsed. Kõik olid elevil ja mõtlesid, et küll meil tulevad ikka toredad värvilised tekid.
Mina väristasin õlgu ja mõtlesin, mida teha, et me tegelikult niisuguseid võikaid kakofoonilisi plötserdisi üle ei peaks andma. Plaanil oli ju niigi üks suur viga sees – iga osavõtja pidi heegeldama mõne ruudu, et need siis kokku koguda ja omavahel tekiks kokku heegeldada. Aga igal heegeldajal on ju oma käsi – mõnel selline kindel ja tugev, mis teeb tiheda koega ruudu; mõnel selline õrn ja elegantne, mis teeb lodeva ruudu; mõni loeb igal real üle, kas sai õige arvu “poste”; mõni ei saand pärast kuuenda ruudu heegeldamist ka aru, et nurka tuleb kaks korda kaks “posti” teha, mitte niipalju kui parajasti tuju on. Noh, üehsõnaga – ruudukesed said meil igaüks isemoodi.
Kartuses, et mõni kakofooniasõber panebki pastelsed ja tugevad toonid kokku ja väldib igasugust sümmeetriat, astusin vabatahtlikuna üles ruute kokku heegeldama. Jagasin ruudud nii.
IMG_3414
IMG_3413
Ja pärast mõnda õhtut heegelnõelaga triikisin ära sellised tekid:
IMG_3470
Ääri vaadates, on muidugi hästi näha, kuidas logiseb ja laperdab… Aga sümbol on muidugi võimas. Projektis osales eestlane, kasahhi päritolu venelane, hollandlane, kaks iraanlast, sakslane, ukrainlane, paksitanlane ja võimalik, et veel keegi. Omavahel suheldi saksa-inglise segakeeles.
Esimene beebi, pakistanlanna, on juba sündinud. Jaapanlast veel ootame.

*Kusjuures, mulle tundub, et ma olen selle teki praeguseks osanud ära kaotada. Pole seda juba paar nädalat kuskil näinud. Kuna BBl tekkis millalgi komme seda käru rataste alla lükata, ongi võimalik, et see kuskile Dresdeni tänavatele jäi. Oh no! 😦

August 20 ehk ettevalmistused

Jälle on üks nädal nii mööda vuhisenud, et pole arugi saanud. Seekord peamiselt ettevalmistuste tähe all. Ettevalmistuse-nädalad, kusjuures, on minu lemmikud. Planeerimine ja organiseerimine, nimekirjade koostamine ja iga väiksema detaili ette prognoosimine ja kavasse kirjutamine on minu igavesed lemmiktegevused. Ja tõenäoliselt ka põhjused, miks ma nii vähe tegelikult korda saadan. Aga see on juba mingi teine jutt.
Sellel nädalal valmistusime ette järgmise nädala suurteks tegudeks. Loodame muidugi, et saadame kõik korda, aga eks saab näha. Üks suur tegu on BB lasteaeda minemine. Selleks oleme hankinud kõik vajalikud vidinad (sussid, mütsi, mähkmepaki jne), olen sorteerinud ja pesnud pesu, pannes kõrvale need riided, millega sobib lasteaeda minna. Lasteaia korraldusel on elutoapõrandast saanud hetkel (kuna BB on praegu Kohalike Vanade juures) selline töökoda:
IMG_3468
Plaani korda saatmise seab praegu kahtluse alla BBd tabanud kerge külmetus. Teda ennast ei näi see eriti häirivat, aga kui nina on tatine, siis satub lasteaeda minemine kerge kahtluse alla. Lasteaialepingus on nimelt kirjas, et lapse võib pärast (külmetus)haigust jälle lasteaeda tuua 24 tundi pärast sümptomite kadumist. Nii et jälgime nüüd hoolega aevastusi ja köhatusi ja hoiame stopperi valmis.
Teine suur tegu ootab meid ees homme. Õieti kaks isegi. Või kolm. Aga neist on parem pärast rääkida. Üks neist on (näpud ristis) see lubatud hea uudis, mille üks kallis lugeja juba uneski ära nägi, aga siis otsustas unustada. Noh, kui veab, siis leian homme õhtul aega, et kõigest sellest lähemalt rääkida.
Veel valmistume ette Eesti-Vanade küllatulekuks, mis kahtlemata saab olema väga meeldiv, kuigi ma ei ole veel välja mõelnud kus ja mida ja millal me nt pühapäeval sööme. Kuigi improvisatsioon on alati teretulnud, on parim improvisatsioon alati plaanist kõrvalekaldumine. Sest kui plaani ei ole, on paanika. Seda ei ole kellelegi vaja. Igatahes oleme kavva võtnud ka BB õhtul üleval hoidmise kuni Eesti-Vanad on kohale jõudnud! Selle korda saatmine on muidugi suurema kahtluse all kui see, et me pühapäeval midagi sööme.
Olen valmistunud ka pidupäevaks, mil Härra minuga sama vanaks saab. Oot – ta ei saa ju minuga sama vanaks – ta on veel noorem! Oh jeerum! No igatahes, kui kõik plaanikohaselt läheb, on Härra järgmine nädal vanem kui eelmine nädal. Mis muidugi kehtib meie kõigi kohta. Aga tulevaks nädalaks tellis Härra igatahes kingitusi. Ütles nii muuseas üks päev hommikusöögilauas: “Minu sünnipäeva puhul, muide, ei pruugi sa ühe kingitusega piirduda, ma olen heal meelel nõus palju rohkem kingitusi vastu võtma.” Igaks juhuks küsisin ka, kas ma võin siis kõik talle juba ostetud sokid* eraldi pakendada.
“Aga muidugi, mida rohkem pakke, seda parem!” Nii et korraliku abikaasana olen hoolsalt pakkepaberi ja teibiga jännanud. Mis tuletab mulle meelde, et teip sai otsa. Oot, ma lähen kirjutan selle parem kohe oma “vaja osta” nimekirja, enne kui ma unustan.

*See oli selge bluff, muidugi, mingeid sokke ta ei saa!

August 19 ehk halva ilma ja heade uudiste päev

Ilm on meil kahtlemata vastik. Selline, mis sunnib vigisema ja vinguma ja mis üldse ei motiveeri. No ei taha midagi teha, isegi toas mitte, õuest rääkimata.
Aga sellest hoolimata käisime siiski täna BBga vihma trotsimas ja pilvi jõllitamas.
Ja hea on, et käisime. Sest me leidsime (tähelepanu, esimene hea uudis) BBle poripüksid (poest, mitte tänavalt ega pargist) – sellised traksidega ja kummised, millega saab mõnusasti porilompides püherdada nii et ise märjaks ei saa. Ideaalsed lasteaia hoovi. Nüüd on vaja vaid käima õppida ja esimesed potikud osta!
Mina saingi tänasel osturingil omale uued potikud (tähelepanu, teine hea uudis). Mitte küll esimesed, aga seeest täeisti kantavad. Sellised madala säärega, et oleks hea varba otsa lükata, ükskõik, millised püksid jalas on.
Kui koju jõudsime, siis preili magas ja mina oleks võinud korraliku koduperenaisena köögipõranda ära pesta või magamistoa kapi sisu kappi tagasi sorteerida (võite kolm korda arvata, kes selle kapist välja sorteeris)… aga selle asemel viskasin end hoopis diivanile lösakile ja lugesin kollase ajakirjanduse olulisemad uudised läbi. Näiteks sattusin lugema sellist head uudist: “Poiss (6 a) ei ole rahul pruuni kastme (misiganes see siis ka ei ole) pakendi sildiga, kirjutab sellest tootjale, saab au uus silt disainida.”
waitrowe2
waitrose
No väga armas ju! Kui tegemist oleks olnud poisiga (26 a) või poisiga (62 a) ei oleks tõenäoliselt uudiskünnist ületanud ega kuigi armas olnud. Aga näe, tänase heade uudiste päeva puhul oli poiss (6 a)!
Üks hea uudis on meil veel. Aga sellest lähemalt järgmine nädal! Whoop-whoop!

August 18 ehk tubli

Lugemisvaraks on jälle sattunud kasvatusteaduste valdkonna tekste.
Viimati Saara Kinnuneni „Las ma olen laps“, mis peamiselt õpetab seda, et last tuleb alguses hellitada, ja siis suunata ja õpetada kuuletuma, sest siis kasvab temast õnnelik inimene, kes oskab endast ja teistest lugu pidada.
Selline pigem klassikaline pedagoogika vastandina lapsekesksele pedagoogikale, mis ütleb, et lapsi ei tohi distsiplineerida ja neilt sõnakuulelikkust nõuda. Ja kui keegi teist teab mõnda lapsekeskse pedagoogika raamatut, mis oskab oma väiteid õigustada ja selgitada ka, siis ma olen üks suur kõrv! Siiani on parim tekst, mis mulle ette sattunud üks kuulus Perekooli artikkel, mida on nii kummardatud kui materdatud (tõesti, mitte küll nii kuulus kui ühe teatud muuseumi direktori hiljutine sõnavõtt) ja millest ma juba kuid olen tahtnud kirjutada.
Aga kõigepealt Kinnunenist. Mulle sobis väga hästi see, kuidas ta jagas lapse kasvu etappideks selle järgi, mida laps vajab. Imikuna hellust ja soojust ja seda, et kogu maailm keerleks tema ümber. Nii kasvab usaldus ja terve isiksus. Beebina vabadust uudistada ja ohutut keskkonda, nii kasvab iseseisvus ja algatusvõime. Väikelapsele tähelepanu ja vabadust ise teha, nii kasvab enesekindlus ja õppimisvõime. Igal ajal armastust ja hoolt. Umbes 2-3-aastast võib juba hakata õpetama kuuletuma. Selleks tuleb teda kiita, teha asju temaga koos ja austada tema otsust. Teda tuleb hinnata, nii et ka tema sellest aru saab. Nii allub laps korraldustele hea meelega ja ei teki pinget ja kodusõda. Lasteaialaps kasvab emotsionaalsest ja kasvatuslikust aspektist juba sellise mühinaga, et siin blogis ei ole ruumi kõigist nüanssidest rääkida. Kinnunen kirjutas sellest kõigest ju u 300 leheküljel. Igal juhul on selge, et laps vajab seda, et vanem võtaks aega lihtsalt lapsega olla, talle tähelepanu pöörata ja meelde tuletada, et ta on hea ja kallis ja väga armastatud. Ja ei ole mingil juhul põhjust lapsele mitte öelda, et ta on tubli.
Vastupidiselt sellele ühele kuulsale Perekooli artiklile, kus manitseti, et lapsele ei tohi öelda, et ta tubli on ja mis paljudel emadel vere keema ajas.
Artikli autor, proua või preili Pille väidab nimelt, et laps, keda hinnatakse kui „tubli“ kasvab sõnakuulelikuks ja korralikuks inimeseks (mis siinkohal ei erine palju sellest, mida Kinnunen väidab), aga tubli, sõnakuulelik ja korralik inimene on aga koer ja kõige jõledam asi, mis võib lapsega juhtuda on see, et tast koer kasvab. Okei, ma ei vaidle üldse vastu, mulle ei meeldiks kui mul lapse asemel üks hetk üks karvane neljajalgne on. Aga…
Pm filosoofia ja eesmärgi küsimus, eks. Klassikaline pedagoogika tahab sõnakuulelikke lapsi, lapsekeskene tahab mitte-koeri.
Pille vatrab oma artiklis sellest, et peaksime hoopis tahtma kasvatada lapsi, kes teavad, et nad on väärtuslikud oma olemasolu pärast, mitte vaid siis kui nad on tublid ja käituvad vastavalt korraldustele. Seega, kui ma Pillest õigesti aru saan – kui ma ütlen lapsele, et ta on tubli, siis ta hakkab arvama, et tema olemasolu iseenesest ei pruugi väärtuslik olla, ainult tema teod maksavad ja tema teod võivad olla kas tublid või mittetublid ehk pahad.
Kui ma aga Kinnunenist õigesti aru sain, siis ei erista laps veel oma tegevusi oma olemusest. Seepärast näiteks ütleb ta, et me ei tohi lapsi laita. Kui me ütleme, et oh sa kurat, küll sa oled koleda pildi joonistanud, siis laps arvab, et küll ta peab ikka üks halb laps olema, kui ta nii koleda pildi on joonistanud.
Pille aga ajab, et kui ma avaldan arvamust lapse pildi kohta, siis näitan ma sellega, et minul on õigus teda tembeldada. Selliselt kohtlen ma last subjektina, alluvana, mitte võrdse ja täieõigusliku inimesena. Ja see on, arusaadavalt, kohutav. Pealegi on oht, et treenin kiitmise läbi oma lapse ülipüüdlikuks ja sõnakuulelikuks. Nii et kui mina ütlen, et „Küll sa oled tubli, et sa täitsa ise oma mänguasjad kokku korjasid“, siis kasvab lapsest alluv, mitte ettevõtja. Ta ei soovi ei praegu ega tulevikus midagi avastada, ideid genereerida, ega veelgi vähem kedagi ega midagi juhtida või vastutust võtta. Lisaks „eemaldub“ ta Pille arvates enese „olemusest“ ja seepärast on ta tulevikus samuti üks depressioonialdis käsku ootav – jep, arvasite ära – koer. Auh-auh!
Kusjuures koer olemise kõige suurem miinus on (mitte see, et loomaaeda ei lasta ja autot ei saa juhtida), vaid see, et koer on alati valmis rohkem ja rohkem tegema kui talle ainult öeldakse, et ta tubli on. Tubliks hindamine on tema kont, millega teda sünnist saati meelitatud on ja seepärast nõrkevad täiskasvanuks saanud koer-lapsed tööl ülekoormuse all. Nad ei oska ju ülemusele „ei“ öelda, sest emme ütles ikka kodus, et nad tublid on.
Nonii, aga mis on siis Pille lahendus? Lihtsalt ütlengi lapsele, et „näh, sa panid oma mänguasjad kasti… umm… no mida iganes siis“? Eip, ma pean ütlema „oh, sa panid oma mänguasjad kasti, sul oli seda tehes kindlasti väga lõbus!“ või midagi samasugust positiivset ja toredat, aga ilma hinnangut andmata.
Peaaegu mõistlikuna tundub Pille soovitus lapse tubliks hindamise asemel selgitada, mis ta hästi teinud on: „Mul on hea meel, et sa aitasid mul koristada, nüüd on meil rohkem aega koos mängimiseks.“ Selliselt kujuneb lapsel kuulekuse asemel hoopis sisemine soov käituda selliselt, et ta saab oma vajadused rahuldatu vanemale aktsepteeritaval viisil. Kus läheb piir kuulekuse ja sisemise käitumissoovi vahel hilisemas töösituatsioonis, on minusugusel kohati raske tajuda.
Veel raskem on aga mõista seda, mis juhtub siis kui me kasvatamegi lapsed, kes ei allu korraldustele ja kes ei mõista tubli olemise mõistet. Kas me siis ei riski siis sellega, et kasvatame ühe posu isekaid ja enesekeskseid tüüpe, kes arvavad, et ainult nende sõna maksab? Et niikaua kui nemad on rõõmsad ja õnnelikud, on kõik hästi ja neil ei ole mingit vajadust tegutseda nii nagu keegi teine paremaks arvab? Et lähevad kooli ja õpetaja ütleb, et tee ülesanne ära ja nemad mõtlevad, et see ei tee neid õnnelikuks, nii et pole vaja teha. Et lähevad tööle ja mõtlevad, et: „Tead, ülemus, see mind õnnelikuks ei tee, nii et ma kuden parem niisama.“ Selliseid enesekeskseid ja nartsissistlikke inimesi tahamegi või?
Kahtlemata tahame me edukaid ja ettevõtlikke ja õnnelikke lapsi. Aga niiviisi?
Aga see kõik on õigustatud, sest sõnakuulmatud lapsed on ettevõtlikud ja tulevikus meie ühiskonna praeguse normi järgi edukad? Ja seda me ju tahame?
Ma mõistan, et tublidus ei ole ainuke hinnang, millega me last kasvatada saame ja on palju erinevaid tahke ja omadusi veel, mida see üldse ei puududa ja mille kasvatamine (või mitte kasvatamine) samuti oluline on. Aga tulles selle tubli-jama juurde tagasi. Kas me selliselt tubliks-pidamist vältides hoopis mingit vale sõnumit edasi ei anna? Seda, et korraldustele allumine ja teiste arvamusega arvestamine ei maksa midagi. Saan aru, et liigne tublitamine-pahatamine võib tõesti lapsele halvasti mõjuda – just nii nagu Pille seletab, et lapsest saab koer. Aga kas see tõesti välistab selle, et temast võib üks päev iseseisev ja endast lugu pidav inimene saada?
Kinnunen ja klassikaline pedagoogika niiviisi ei arva. Ja ometigi on ka nemad suutnud kasvatada igavese p****täie selliseid, kes peavad edukust (loe: rikkust) kõrgemaks väärtuseks kui headust (loe: heldust).
Tublid, head, isetud, mõistvad ja arvestavad inimesed jäägu mingit muud sajandit ootama. Sest niipalju kui minu praeguseks juba alla andnud aju mõistab, ei suuda kumbki kasvatuskoolkond selliseid kasvatada niikaua kui meie ühiskonna ootused on suunatud mitte-koertele.
Nii et mina jätkan klassikalise pedagoogina oma lapse kiitmist ja loodan lapsekeskese pedagoogina, et mulle ükspäev üks karvane neljajalgne lapseks ei ole.

August 17 ehk kuidas me Berliini ei läinud

Reedel tuli härra koju õhevil. “Kuule, mulle anti homseks vaba päev, peaks midagi tegema.”
Hmm, minu aju koostas kiirelt nimekirja tegemata töödest ja leidis, et ühest laupäevast kuidagi ei piisa, aga algus seegi.
“Jaa, hommikul võiksime näiteks kohe keldris selle meie pesukuivati manuaali läbi lugeda, et aru saada, miks see pesu ei kuivata,” alustasin.
“Ei, ma mõtlesin, et… läheme Berliini,” ajas tema.
Berliini? Miks? Niimoodi äkki?
Nomaitea.
Laupäeva hommikul jäi pesukuivati kasutjusjuhend kus see ja teine. Pakkisime reisipäeva asjad kokku ja kadusime autosse teadmisega, et läheme Berliini shoppama. Sest BBle on ju vaja uusi jalatseid ja mina viskasin ka oma ainsad sügis-talvesaapad suvel kolinaga prügikasti. Ja tegelt ei viitsi ma oodata, millal meile Dresdenisse lubatud iirlaste odavusriietepood lahti tehakse, et uus laar odavussokke osta.
Härra oli veel õhtul Berliini-sõbrale helistanud ja uurinud, kas ta meiega kokku tahab saada, aga ta ei tahtnud, oli juba abikaasale lubanud, et loevad pesukuivati manuaali või midagi muud säärast. Kalleid lugejad Berliinis ei julenud ma kah niisuguse ekspromt-uksekoputsega tülitada, nii et jäi nagu jäi. Läksime Berliini sokijahile.
Olin kenasti kogu auto inventuuri teinud, et teada, kas me ikka võtsime kõik maailma asjad kaasa, mida meil äkki vaja võib minna või jäi midagi olulist maha, ning arutlesin, kas peaks hakkama heegeldama või raamatut lugema, kui Härra vanduma pistis.
“No mis nüüd siis? Lapse kuuldes niiviisi!”
“Me pidime ära keerama sealt! Me sõitsime valesti! *()/&=()Y&Õ***XX”
Me, mitte ta.
Nojah, aga kiirteedega on nagu on, kui juba korra on sinna jalg tõstetud, siis enne Görlitzit maha ei saa. Nii et loobusime mõttest, et saame uueks nädalaks uued sokid (meile tehakse ka ju varsti see iirlaste odavusriietepood, eksole) ja läksime hoopis Görlitzisse. Mis siis ikka.
Kes ei tea, siis Görlitz on see piiriäärne Saksa linn, mis jääb meie ja Poola vahele. Õieti jookseb keset Görlitzit tilluke jõgi, millest läände jääb Saksmaa ja itta Poola. Nii et lõunasöögi sõime hoopis naaberriigis. Mõnusas tagasihoidlikus jõeäärses restoranis Ristorante Pizzeria Pasta Esperesso Italiano, kus kaugeltki mitte itaallase välimusega kelnerid rääkisid kolmes kohalikus keeles ja naaberlauas istunud meeldiv keskealine saksa paarike komplimenteeris nii BBd ja tema siniseid silmi kui minu pluusivalikut. Ühesõnaga, oli meeldiv. Ilusates restoranides istumine tavaliselt on, muidugi. Aga see restoran oli eriline selle poolest, et isegi arvet oli pärast vaadata meeldiv. Alguses tundus küll, et number on selline õigustatud-aga-pigem-kõrge, aga see kästi kenasti neljaks jagada, et eurohind saada. Poolamaal kehtivad ju Poola zlotid. No ja maksta neljandik õigustatud-aga-pigem-kõrgest hinnast on ikka meeldiv küll.
Väga meeldiv ei olnud küll Poola Görlitzis (Zgorzelecis) ringi uidata. Uskuge mind, kallid lugejad, viimanegi Lasnamäe urgas tundub selle lagunevate paneelmajade hunniku kõrval turvaline. Iga vastutulev inimene nägi välja kui narkomaan ja kõikide sokipoodide asemel olid alko- ja sigaretipoed.
Siililegi selge, et tõmbasime sealt kiiresti uttu ja jäätise sõime Saksamaal.
Saksamaa Görlitz on kusjuures vastupidi üks väga ilus linnake. Selline suure säilinud vanalinnaga, mis oleks üks hea koht, kuhu viia noor arhitektuuriüliõpilane, sest säilinud on ehitisi erinevatest perioodidest. Minu kuuskümend kaks aastat tagasi õpitud kolm tundi kunstiajalugu on küll üsna nõrga mälestuse jätnud, aga julgen pakkuda, et nii gooti, renessansi kui baroki ja vahest ka hilisemaid hooneid võib sellest linnast leida. Sõjast õnnestus neil nimelt nii läbi tulla, et vigastada said ainult sillad.
Meist ei saanud aga vigastada keegi. Kui välja arvata Härra ja minu trummikiled, mis tagasiteel üsna räige surve alla sattusid. Me nimelt otsustasime hiljuti ära “kaotada” preili pudeli ja anname talle juua nüüd ainult tassist. Kui muudel aegadel ei saa eriti arugi, et midagi teisiti oleks, siis nendel igavatel hetkedel, kui lihtsalt turvahällis vedelema peab ja ringi joosta ei lubata, tuleb väga suur tahtmine midagi lutsida ja no kui ei anta talle siis tema armsat lutsu-pudelit, siis on kisa Görlitzisse ja tagasi.
No aga tegelt hakkab piinlik juba vaikselt kui üks 14-kuune daam ei saa ilma lutipudelita hakkama. Nii et, anna meile andeks, BB, aga seda pudelit me üles ei otsi.
Tegelt peaks nüüd minema selle pesukuivati manuaali üles otsima…