August 18 ehk tubli

Lugemisvaraks on jälle sattunud kasvatusteaduste valdkonna tekste.
Viimati Saara Kinnuneni „Las ma olen laps“, mis peamiselt õpetab seda, et last tuleb alguses hellitada, ja siis suunata ja õpetada kuuletuma, sest siis kasvab temast õnnelik inimene, kes oskab endast ja teistest lugu pidada.
Selline pigem klassikaline pedagoogika vastandina lapsekesksele pedagoogikale, mis ütleb, et lapsi ei tohi distsiplineerida ja neilt sõnakuulelikkust nõuda. Ja kui keegi teist teab mõnda lapsekeskse pedagoogika raamatut, mis oskab oma väiteid õigustada ja selgitada ka, siis ma olen üks suur kõrv! Siiani on parim tekst, mis mulle ette sattunud üks kuulus Perekooli artikkel, mida on nii kummardatud kui materdatud (tõesti, mitte küll nii kuulus kui ühe teatud muuseumi direktori hiljutine sõnavõtt) ja millest ma juba kuid olen tahtnud kirjutada.
Aga kõigepealt Kinnunenist. Mulle sobis väga hästi see, kuidas ta jagas lapse kasvu etappideks selle järgi, mida laps vajab. Imikuna hellust ja soojust ja seda, et kogu maailm keerleks tema ümber. Nii kasvab usaldus ja terve isiksus. Beebina vabadust uudistada ja ohutut keskkonda, nii kasvab iseseisvus ja algatusvõime. Väikelapsele tähelepanu ja vabadust ise teha, nii kasvab enesekindlus ja õppimisvõime. Igal ajal armastust ja hoolt. Umbes 2-3-aastast võib juba hakata õpetama kuuletuma. Selleks tuleb teda kiita, teha asju temaga koos ja austada tema otsust. Teda tuleb hinnata, nii et ka tema sellest aru saab. Nii allub laps korraldustele hea meelega ja ei teki pinget ja kodusõda. Lasteaialaps kasvab emotsionaalsest ja kasvatuslikust aspektist juba sellise mühinaga, et siin blogis ei ole ruumi kõigist nüanssidest rääkida. Kinnunen kirjutas sellest kõigest ju u 300 leheküljel. Igal juhul on selge, et laps vajab seda, et vanem võtaks aega lihtsalt lapsega olla, talle tähelepanu pöörata ja meelde tuletada, et ta on hea ja kallis ja väga armastatud. Ja ei ole mingil juhul põhjust lapsele mitte öelda, et ta on tubli.
Vastupidiselt sellele ühele kuulsale Perekooli artiklile, kus manitseti, et lapsele ei tohi öelda, et ta tubli on ja mis paljudel emadel vere keema ajas.
Artikli autor, proua või preili Pille väidab nimelt, et laps, keda hinnatakse kui „tubli“ kasvab sõnakuulelikuks ja korralikuks inimeseks (mis siinkohal ei erine palju sellest, mida Kinnunen väidab), aga tubli, sõnakuulelik ja korralik inimene on aga koer ja kõige jõledam asi, mis võib lapsega juhtuda on see, et tast koer kasvab. Okei, ma ei vaidle üldse vastu, mulle ei meeldiks kui mul lapse asemel üks hetk üks karvane neljajalgne on. Aga…
Pm filosoofia ja eesmärgi küsimus, eks. Klassikaline pedagoogika tahab sõnakuulelikke lapsi, lapsekeskene tahab mitte-koeri.
Pille vatrab oma artiklis sellest, et peaksime hoopis tahtma kasvatada lapsi, kes teavad, et nad on väärtuslikud oma olemasolu pärast, mitte vaid siis kui nad on tublid ja käituvad vastavalt korraldustele. Seega, kui ma Pillest õigesti aru saan – kui ma ütlen lapsele, et ta on tubli, siis ta hakkab arvama, et tema olemasolu iseenesest ei pruugi väärtuslik olla, ainult tema teod maksavad ja tema teod võivad olla kas tublid või mittetublid ehk pahad.
Kui ma aga Kinnunenist õigesti aru sain, siis ei erista laps veel oma tegevusi oma olemusest. Seepärast näiteks ütleb ta, et me ei tohi lapsi laita. Kui me ütleme, et oh sa kurat, küll sa oled koleda pildi joonistanud, siis laps arvab, et küll ta peab ikka üks halb laps olema, kui ta nii koleda pildi on joonistanud.
Pille aga ajab, et kui ma avaldan arvamust lapse pildi kohta, siis näitan ma sellega, et minul on õigus teda tembeldada. Selliselt kohtlen ma last subjektina, alluvana, mitte võrdse ja täieõigusliku inimesena. Ja see on, arusaadavalt, kohutav. Pealegi on oht, et treenin kiitmise läbi oma lapse ülipüüdlikuks ja sõnakuulelikuks. Nii et kui mina ütlen, et „Küll sa oled tubli, et sa täitsa ise oma mänguasjad kokku korjasid“, siis kasvab lapsest alluv, mitte ettevõtja. Ta ei soovi ei praegu ega tulevikus midagi avastada, ideid genereerida, ega veelgi vähem kedagi ega midagi juhtida või vastutust võtta. Lisaks „eemaldub“ ta Pille arvates enese „olemusest“ ja seepärast on ta tulevikus samuti üks depressioonialdis käsku ootav – jep, arvasite ära – koer. Auh-auh!
Kusjuures koer olemise kõige suurem miinus on (mitte see, et loomaaeda ei lasta ja autot ei saa juhtida), vaid see, et koer on alati valmis rohkem ja rohkem tegema kui talle ainult öeldakse, et ta tubli on. Tubliks hindamine on tema kont, millega teda sünnist saati meelitatud on ja seepärast nõrkevad täiskasvanuks saanud koer-lapsed tööl ülekoormuse all. Nad ei oska ju ülemusele „ei“ öelda, sest emme ütles ikka kodus, et nad tublid on.
Nonii, aga mis on siis Pille lahendus? Lihtsalt ütlengi lapsele, et „näh, sa panid oma mänguasjad kasti… umm… no mida iganes siis“? Eip, ma pean ütlema „oh, sa panid oma mänguasjad kasti, sul oli seda tehes kindlasti väga lõbus!“ või midagi samasugust positiivset ja toredat, aga ilma hinnangut andmata.
Peaaegu mõistlikuna tundub Pille soovitus lapse tubliks hindamise asemel selgitada, mis ta hästi teinud on: „Mul on hea meel, et sa aitasid mul koristada, nüüd on meil rohkem aega koos mängimiseks.“ Selliselt kujuneb lapsel kuulekuse asemel hoopis sisemine soov käituda selliselt, et ta saab oma vajadused rahuldatu vanemale aktsepteeritaval viisil. Kus läheb piir kuulekuse ja sisemise käitumissoovi vahel hilisemas töösituatsioonis, on minusugusel kohati raske tajuda.
Veel raskem on aga mõista seda, mis juhtub siis kui me kasvatamegi lapsed, kes ei allu korraldustele ja kes ei mõista tubli olemise mõistet. Kas me siis ei riski siis sellega, et kasvatame ühe posu isekaid ja enesekeskseid tüüpe, kes arvavad, et ainult nende sõna maksab? Et niikaua kui nemad on rõõmsad ja õnnelikud, on kõik hästi ja neil ei ole mingit vajadust tegutseda nii nagu keegi teine paremaks arvab? Et lähevad kooli ja õpetaja ütleb, et tee ülesanne ära ja nemad mõtlevad, et see ei tee neid õnnelikuks, nii et pole vaja teha. Et lähevad tööle ja mõtlevad, et: „Tead, ülemus, see mind õnnelikuks ei tee, nii et ma kuden parem niisama.“ Selliseid enesekeskseid ja nartsissistlikke inimesi tahamegi või?
Kahtlemata tahame me edukaid ja ettevõtlikke ja õnnelikke lapsi. Aga niiviisi?
Aga see kõik on õigustatud, sest sõnakuulmatud lapsed on ettevõtlikud ja tulevikus meie ühiskonna praeguse normi järgi edukad? Ja seda me ju tahame?
Ma mõistan, et tublidus ei ole ainuke hinnang, millega me last kasvatada saame ja on palju erinevaid tahke ja omadusi veel, mida see üldse ei puududa ja mille kasvatamine (või mitte kasvatamine) samuti oluline on. Aga tulles selle tubli-jama juurde tagasi. Kas me selliselt tubliks-pidamist vältides hoopis mingit vale sõnumit edasi ei anna? Seda, et korraldustele allumine ja teiste arvamusega arvestamine ei maksa midagi. Saan aru, et liigne tublitamine-pahatamine võib tõesti lapsele halvasti mõjuda – just nii nagu Pille seletab, et lapsest saab koer. Aga kas see tõesti välistab selle, et temast võib üks päev iseseisev ja endast lugu pidav inimene saada?
Kinnunen ja klassikaline pedagoogika niiviisi ei arva. Ja ometigi on ka nemad suutnud kasvatada igavese p****täie selliseid, kes peavad edukust (loe: rikkust) kõrgemaks väärtuseks kui headust (loe: heldust).
Tublid, head, isetud, mõistvad ja arvestavad inimesed jäägu mingit muud sajandit ootama. Sest niipalju kui minu praeguseks juba alla andnud aju mõistab, ei suuda kumbki kasvatuskoolkond selliseid kasvatada niikaua kui meie ühiskonna ootused on suunatud mitte-koertele.
Nii et mina jätkan klassikalise pedagoogina oma lapse kiitmist ja loodan lapsekeskese pedagoogina, et mulle ükspäev üks karvane neljajalgne lapseks ei ole.

Advertisements

7 thoughts on “August 18 ehk tubli

  1. Olles ise peagi emaks saamas, olen ikka ja jälle erinevaid kasvatuslikke kirjutisi lugenud ja püüdnud ka üleüldiste vaatluste arvel mingeid järeldusi teha. Ja ma ütleks, et ainus, mida ma järeldada suudan on see, et kellegi arvates rikud sa nii ehk naa oma lapse ära ja teed teda kasvatades koik valesti. Täpsemalt väljendudes – sa teed koigi arvates midagi valesti, sest mis puutub laste kasvatamisesse, siis on koigil ämbrite viisi arvamusi ja veendumusi, mis sobib ja mis mitte, ning mingitega neist lähed sa vastuollu nii ehk naa.

    Seega jääb üle teha vaid üht – usaldada oma sisetunnet. Ja last. Teha temaga koostööd. Olla nii opetaja kui opilane. Üht kindlat tode pole olemas. Inimesed on koik erinevad, ka meie lapsed. Me koik teeme vigu, aga samas ka oigeid ja häid valikuid. See ju ongi inimeseks olemine ja just seda peaksid meie lapsed oppima, selle teadmisega suureks sirguma.

    Mina tahan oma lapsele ellu kaasa anda kohanemisvoime ja paindlikkuse, et ta ei jääks kinni stampidesse, vaid suudaks vastavalt muutuvatele tingimustele oma tegevuse ümber hinnata ja kurssi muuta; oskuse oma peaga moelda ja julguse teha oma valikuid; teadmise, et vigade tegemine ei tee temast halba inimest, see ongi osa inimeseks olemisest, sest ainult nii me areneme; kuulamis- ja teistega arvestamise oskuse, sest ta pole erak, ta peab funktsioneerima ühiskonnas ja enesekesksed egod ei meeldi kellelegi. Ja arusaamise, et koik mis me teeme, teeme me endale. Kui korjad mänguasjad kokku, on sul endal hea olla, sest a) sa tead, kus su asjad on, b) tuba on korras ja seal on endalgi tore olla, c) emme ja issi on heas tujus. Tubli olemine ei tähenda koera kombel kuuletumist, tubli olemine tähendab, et ma teen midagi, millest tingitult on mul pärast hea olla. Olgu selle pohjuseks siis ema kiitus voi korras mänguruum.

    Ja no toesti, ma tahaks selle Pille käest küsida, et kas tema – kes kindlasti kasvas koeraks, sest meie vanuseid ja vanemaid lapsi kasvatati kuulekaks ja tubliks – on toesti elanud nii sigahalba ja kohutavat elu? Kas tema käib saba jalge vahel igapäevaselt niuksudes ringi ja kerjab tubli olles preemiat? Kas tema on oma kasvatuse ori? Sest mina küll ei ole. Ja mulle kusjuures meeldib tubli olla! 😀 Auh, auh, saba püsti tähtede poole!

    1. Jaa, ma olen sinuga täiesti nõus! Pealegi tuleb niikunii kõik lihtsalt loomulikult. Ei ole ju võimalik igapäevaelu, emotsioone ja reaktsioone ette valmistada. Või noh, sellega oleme tegelenud kogu oma elu, kasvanud sellisteks inimesteks nagu oleme ja sellsied saame ka vanematena olema (ja kasvama).
      Aga ikkagi pakub huvi vahel hallollust ka kasvatus-teemadel keerutada ja vaadata, mida siis erinevad “targad” arvavad nendest asjadest.

  2. Ja mina näen igapäevaselt, kuidas lapsed oma vanemaid sõrmedevahel keerutavad. Ehk et siis vanem teeb/ostab kõik, mida lapsuke tahab. URRRRRRRRRRR!!! Nii tekib vahel tahtmine neid vanemaid raputada. Mis toimub?!? Miks ei suuda sa oma lapsele “EI!” öelda?!? Kui tulevikus, siis kui su väikene on teismeline ja hakkab sult nõudma veel suuremaid/kallemaid asju ja tegema veel suuremaid tegusid, mis siis saab, kes aitab, kui aitab ja miks peakski aitama, ise oled kasvatanud.
    Ohh, ma võiks veel pikemalt siin seletada, aga ei oska neid mõtteid ilusasti kirja panna.

    1. Njah, ma ei tea millisest otsast see tublidus-teemaga kokku puutub, sest asjade ostmine ja lapse nõudmistele allumine võib toimuda nii tublitavas kui mitte-tublitavas peres, aga omaette probleem on see muidugi. Aga mul on rõõm näha, et Saksamaal on sellist mammona-kummardamist oluliselt vähem kui näiteks Eestis. Esimesse klassi ei minda nutitelefon taskus ja igal pereliikmel ei ole oma toas telekat ja arvutit. Loodetavasti jätkub meil tarkust BBd ka niiviisi kasvatada, et selliseid nõudmisi ei teki. Eks see oleneb muidugi pere enda väärtustest väga palju. Kui me ise kogu aeg elektroonika külge kleebitud ei ole, siis ei vaja seda ka laps.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s