September 8 ehk esmaspäeval ilma lihata

Teine lihavaba esmaspäev on ka õnnelikult mööda saadetud. Noh, ma ütlen õnnelikult, tegelt Härra käis salaja sööklas lõunat söömas ja muidugi võttis viinervorsti kah. Mitte vist küll selle pärast, et ta ilma lihata ei saaks, rohkem selle pärast, et ta unustas ära, et esmaspäev pidi lihavaba olema.
Aga vähemalt minu ja BB pärast ei pidanud see esmaspäev looma tapma. Järgmine nädal jälle!

Advertisements

September 7 ehk arvamismängu võitja

Soojad tänud kõigile lugejatele, kes viitsisid seekord arvamismängust osa võtta.
Vastused tulid sellised:
Ingrid 1
Karin 1
Mare 1
Kristel 2
Maarja 3
Määme 3
Triinu 5
Kats 6

Mare tõstatatud loogilised küsimused – miks ma ootasin, kui õpilasi polnud; miks ma lahkusin, kui õpilased olid – seekord õigele vastusele pihta ei aidanud saada.
Samas oleks olnud üsna loogilised vastused “ootasin, sest äkki keegi tuleb” ja “lahkusin seepärast, et teisiti ei saand”.
Tegalikult ootasin aga seepärast, et mul nii kiire ei olnud ja lahkusin seepärast, et õpilased said ilma minuta ka hakkama. Kogu loo võti on ju selles, et õpilased on nii erineva tasemega, üks õpib alles olevikku ja minevikku, teine seletab soravalt ka keerulistest asjadest. See tähendab aga seda, et väga lihtsasti on võimalik paluda kellelgi soravamal vestluse juhtimine enda peale võtta ja tund toimub ikka.
Vot nii, ja seepärast toimus tookord tund pärast minu lahkumist ühe sakslase ja indialase juhtimisel neljale agaralt noogutavale ja mõistvale õpilasele. Seega, vastusena arvamismängu küsimusele – minuga koos oli tollel reedel inglise keele vestluskuruse toimumise ajal kohtumispaigas SEITSE inimest.
Seega – kõige täpsem arvaja on seekord – ÕNNITLUSED, KATS, eksisid ainult ühega.

Sinu poole on teel üllatusauhind, mis üllatuslikult ka teemasse puutub. Nimelt teadsin eelnevalt, millisest poest lähen kingitust otsima ja koperdasin seal kogemata tahvlisiltide otsa. Kriidi saad ka!
???????????????????????????????
Hurraa! Ja järgmise korrani!

September 6 ehk esmaspäeval ilma lihata

Kes maailma asjadega hästi kursis, teab kindlasti, et täna kohtuvad New Yorkis ÜRO tegelased, et rääkida maakerast (ja COP21 lepingust). Eesmärk on kuidagi midagigi teha, et meie kerakene meid vähe kauem oleks nõus taluma. Kuidas teda võimalik veenda on, seda mina ette ei kujuta, aga selleks ongi õnneks kõik need toredad tegelased täna seal New Yorkis koos.
Mingi hulk maailmakodanikke arvab, et liha söömise vähendamine/lõpetamine aitaks kerakest veenda meile ajapikendust andma. Et vähenevat ohtlikud gaasiemissioonid ja ökoloogiline jalajälg ja rohkem metsa jääks püsti ja mis kõik veel. Seepärast on üks aktiivne seltskond neist kodanikest algatanud aktsiooni “Meat Free Monday”. Kuigi nende ambitsioon on suurem kui see et paar vabatahtlikku esmaspäeviti liha ei söö, on siiski lõpuks ainult nii võimalik lihavaba esmaspäeva pidada. Sest vaadake, vaikus tuleb siis kui igaüks paneb oma isikliku suumulgu kinni, eksole.
Seepärast pidasimegi eile lihavaba esmaspäeva. See oli äärmiselt lihtne. Jätsin lihtsalt karrisse liha panemata ja panin juurikaid rohkem. Panin lausa nii palju, et meil kukub täna vist kah lihavaba teisipäev välja, sest pärad tuleb enne ära ärastada kui uue toidu keetmiseks läheb.
Aga ärge kartke, kallid lugejad, mul ei ole plaanis hakata siin nüüd nõudma või nuruma, et te ka tingimata oma jalajälge uuriks või esmaspäevase kana teisipäeva ootama jätaks. Sööge, mida tahate, siis kui tahate.
Aga nii eputamise mõttes ütlen ikka, et me oleme siin nii moodsad ja keskkonnateadlikud, et esmaspäeviti liha ei söö.
carbon

September 5 ehk härra Satterthwaite’i nõo armuke

Septembris käisid meil ju Vanad külas. Eesti-Vanad. Kuna nad võtsid julge hundi kombel teekonna ette autoga, siis sain eelnevalt igasuguseid ajuvabasid tellimusi sisse anda. Näiteks “tooge mulle mõned krimkad”, sest ilge tahtmine oli veeta mõned mõttelagedad tunnid üritades nuputada, kes tappis härra Satterthwaite’i nõo armukese.
Aga ega Vanad end tagasi ei hoidnud, haarasid peoga…
IMG_3515
Nüüd võin rahumeeli jõuludeni ringi käia, müsteerium näpu vahel. Hea, et sel härra Satterthwaite’il neid nõo tapetud armukesi ikka jätkub. Oot – “nõo tapetud” – nõbu ise tappiski?!

September 4 ehk arvamismäng

Tähelepanelikumad lugejad teavad, et millalgi aasta alguses hakkasin rahvusvaheliste juures inglise keele tundi andma. Noh, “tunniks” on seda võibolla küll palju nimetada, aga mingi selline keele õppimise teesklemine toimus (toimub siiani, tegelt). Alguses oli ette nähtud vestluskursus, aga kuna mõni oskas öelda “I name is XX” ja mõni tahtis teada, kuidas oma biokeemilise eksperimendi tulemust rahvusvahelisel konverentsil keeleliselt korrektselt esitada, siis ei leidnud ma, et meie “vestlemisest” erilist kasu oleks. Seepärast valmistasin iga nädal kõigile, kes korra olid kohal käinud ja huvi üles näidanud, individuaalse töö ette ning jooksin siis õpilase juurest õpilase juurde, et igaühte aidata ja takka kiita. Vahel õnenstus ka kõik koos midagi teha, siis kui vähem kohale ilmujaid oli, aga igal juhul ei olnud kunagi tegemist tahvel-vihik-sorti “tunniga”. Siiski olin alati valmis igaühega tegelema. Kuna ettevõtmine on kõigile osalejatele vabatahtlik ja tasuta, siis ole niikunii kunagi teada, kas istun seal üksi või pean grupid moodustama, et ma mõnda õpilast täitsa tähelepanuta ei peaks jätma. Kuidagi kaootiline ja ettearvamatu see värk oli, aga õpilased ütlesid aitäh ja tulid jälle ja ka minule täitsa meeldis. Eriti siis kui mulle öeldi, et ma tubli olen.
Minu Eestis viibimise ajal on võttis õpilased üle üks ootamatult ilmunud inglanna, kellel on teadlasest abikaasa, kümnekuune poeg ja liigselt vaba aega. Ta on ülimalt kena ja viisakas ja tähelepanelik ja loomulikult on tal arutult ilus aktsent. Lisaks sellele on ta ise haridus-haridusega ja töötanud teatud riigiorganisatsiooni heaks kümme aastat aasias inglise keelt ja inglise keele õpetajaid õpetades.
Kas minu sügava antipaatia põhjuseks nimetatud isiku vastu on kadedus või lihtsalt fakt, et me inimestena ei sobi… või hoopis see, et ta on ainukene inimene, keda ma seni kohanud olen, kes ei suuda mu nime hääldada, vaid ütleb mulle P-A-I-R-E-T (ilma naljata!)… seda ma ei tea, aga igal juhul tundsin teatud kergendust kui nägin, et mul on võimalus lasta tal oma keelekursus ära kaaperdada. Minus ei ole õpetajamaterjali, -isu, ega -tahtmist. Sellist üks-ühele tuutor-õpetamist suudan nautida, aga kui ma midagi nende reedete jooksul õppinud olen, siis seda, et ma ei taha õpetada. Minus ei ole sellist tahvli ees seletajat.
See teadmine kulimineerus mõned nädalad tagasi kui me pärast minu naasmist justkui proua Arutult Ilusa Aktsendiga koos tundi pidime läbi viimaja ma end tema formaati pidin suruma. Tema tahvel-märksõnad-vestus-noogutus-tahvel-formaati. Ma olin korduvalt väga lähedal sellele, et oma kott üle õla visata ja ust paugutades lahkuda.
Kohusetundest olen aga siiski nüüd, kas mingi hea vabanduse välja mõelnud, et ennetavalt teada anda, et ma kohale ilmuda ei kavatse ja palunud, et ta üksi tundi veaks, või ikka oma pisikese pee kohale vedanud ja üritanud tahaplaanile jääda.
Üleeile läksin kokkulepitud ajal kohale selleks, et öelda, et ma pean kohe jälle minema, et BB lasteaiast ära tuua… aga proua Arutult Ilusat Aktsenti ei olnud kuskil näha ega kuulda. Ühtegi vabandust ega selgitust ei olnud ei telefoni ega meili teel saabunud. Ootasin siis veel kümme minutit, viisteist minutit, aga lõpuks viskasin ikka oma koti üle õla ja lahkusin ust paugutamata. Ma ei tea, kas tema lootis minu ilmumise ja valmisoleku peale sama palju kui mina tema peale lootnud olin, aga üsna selgeks sai, et kui me asju selgeks ei räägi (ehk et – kumma rida see reedene tund nüüd on siis!), siis võib asi üsna kiirelt ja kindlalt nurja minna.
Nii et tuleva nädala eesmärgiks on see jama ära klaarida. Kui ma oma kaardid õigesti mängin, siis saan sellest keeletunnist täiesti lahti. Õnnetuseks ei tea ma sellise tulemuse saavutamiseks vajatavaid käike. Peale otsekohese “I just don’t fucking want to”.

Kuna aga aeg on järjekordse arvamismängu käes, siis teile, kallid lugejad, hoopis selline küsimus:

Mitu inimest, koos minuga, oli möödunud reedel inglise keele vestluskursuse toimumise ajal kohtumispaigas?

Kuna ma ei suutnud välja mõelda ühtegi sobivat teemakohast preemiat, siis ootab täpsemini vastanut täiesti teemasse puutumatu üllatusahind.

Ja nüüd kõik arvama!

September 2 ehk vigade parandus

Täna BBd lasteaeda viies lugesin üle – rühmas on siiski ikka 14 last, mitte 20 nagu ma ekslikult eelmises postituses kirjutasin. Nii et ikka 7 last kasvataja kohta.
Eile õnnestus BBl näiteks kõik need seitse last kasvataja kohta, v.a tema ise, päevaunest üles äratada oma kauni valju kisahäälega. Legendi järgi olevat kolmveerand tundi seal teistele laulnud, sest kasvataja ei saanud meid telefoni teel kätte, et meid järgi kutsuda. Ja mitte üldsegi selle pärast, et ma oma telefoni kuskile kotipõhja hääletu peale oleks jätnud, vaid selle pärast, et tädi A ei teadnud, kuidas valitakse “+372”. Noh, pole vist varem pidanud välismaalt lapsevanemat järgi tellima. Aga parandasime ka selle vea kui oma juba rahunenud laululinnul järgi käisime – õpetasime, et plussi asemel võib valida kaks nulli. Nii et täna panen telefoni igaks juhuks koti põhja hääletu peale. Kes teab, mis vigu BBl seal veel parandada on.