August 24 ehk artikkel

IMG_3506
Liiduma esikajalehe Dresdeni sektsiooni tagaküljel ilmus täna artikkel Dresdenit uueks koduks pidavatest prouadest. Pildil on üks suure kõhuga jaapanlanne ja väikse lapsega eestlane.
Artikkel algabki lapsega. Tollel olevat tõllarattasuurused sinisilmad ja rahvusvaheline pere. Mis keeles, võimalikust kolmest, laps rääkima hakkab, seda veel ei tea. Aga ema väitel kõlab lapse lalisemine esmalt kõige rohkem eesti keele moodi.
Jaapanlanna esiklast on oodata oktoobriks ning too saab tõenäoliselt rääkima jaapani keelt. Mis puutub võõral maal rase olemisse ja sünnitamisse, siis jaapanlanna väga ei muretse, ta ei tea ju, kas kodumaal oleks midagi teisiti või paremini.
Jaapanlannat ja eestlast ühendab see, et nad on sattunud Dresdenisse oma abikaasade kaudu. Eestlanna abikaasa õpib siinses tehnikaülikoolis õpetajaametit (inglise ja ladina keel). Paar kohtus 2011. a Kanadas ja pärast seda on oldud kaugsuhtes. Ametlikult elab eestlanna siiani veel Eestis, aga pärast ühise lapse sündi on üsna selgeks saanud, et tuleb Dresdenisse kolida. Pärast emapuhkuse lõppu saab eestlanna jätkata tööd tõlkijana ja seda tööd saab igast riigist teha.
Jaapanlanna abikaasa on füüsikadoktor, kes soovis esiti oma tööd Argentiinas jätkata, aga otsustas hoopis Dresdeni kasuks. Selline teadlaste suhteliselt vaba maailmas ringi liikumine sunnib tihti rändama ka nende kaasad.
Seepärast istus tol ühel pärastlõunal ühes väikses ruumis kümme naist, kes nägid välja nagu ümbermaailmareis: Tšehhi, Eesti, Iraak, Pakistan, India, Hiina, Indoneesia, Jaapan, USA, Nigeeria. Naised jõid teed ja tuupisid, kuidas öelda saksa keeles “ilm on täna soojem kui eile”, “täna on mul väga hea tuju”, “olen natuke närviline”.
Kui naised oma teadlastest meestega kaasa reisivad, tekib neil muidugi palju vaba aega. Eestlannal ja jaapanlannal on küll oma lapse ja rasedusega tegemist, aga siiski – kas see on kõik? Kesise saksa keele osksusega kergelt tööd ju ei leia. Siiski soovivad mõlemad naised pärast emapuhkust tööd teha. Jaapanlanna töötas varem ühe lennukompanii kontoris, aga ta kujutab end hästi ette ka näiteks traditsiooniliste teetseremooniate läbiviijana.
Keegi tõenäoliselt kuidagi ülikooliga seotud tädi olevat arvamust avaldanud, et kuigi vastuvõtmis-kultuurist räägitakse palju, peaks tegelema hoopis jäämis-kultuurile. Tema egiidi all kohtuvadki prouad, et koos teed juua, saksa ja inglise keelt õppida, maalida, laulda, joogat praktiseerida, kududa, heegeldada ja tantsida.
Eestlane saabus ühel esmaspäeval üritusele koos oma abikaasaga, kuid kaasa saadeti kohe ukselt minema, sest üritused kõlbavad ainult naistele. See on selle pärast, et mitmete naiste jaoks kirjutab nende usk ette, et võõraste meeste juuresolekul peavad nad oma pea katma, aga rahvusvaheliste kaasade ühiste tegevuste õhkkond peaks olema vaba ja kodune – seepärast on võõraste meeste juuresolek keelatud.
Esmaspäeviti on pärast saksa keele vestluskursust kavas maalimine. Jaapanlanna polnud enne grupiga kohtumist kunagi akrüülidega maalinud ning tundis selle ees mõningast ärevust. Eestlane, üsna mässumeelne tüüp, ei tahtnud alguses asjast kuuldagi. Siis aga andis ta minna ja pidi tunnistama, et tegelikult on päris lõbus. Ta maalis ühe sillaseeria: Quebeci silla selle pärast, et seal käisid nad oma siis veel tulevase abikaasaga kurameerimas, ühe silla Jaapanis ja ühe silla Venemaal*. Ainult Dresdeni sild on puudu. Alates sellest nädalast on naiste joonistused ka rahvale näha – seda ühe ametiasutuse koridoris ja Dresdeni immigrandibüroo klienditeenindussalongis. Kokku on näha 17 riigist pärit naise 30 maali.
Ka jaapanlanna on nüüdseks oma hirmust maalimise ees üle saanud. Ta ütlevat, et see aitab tal keskenduda ja muud asjad mõneks ajaks unustada. Näiteks kodumaa. Kui abikaasa koju tulles end hiliste õhtutundideni kirjutslaua taha naelutab, igatseb jaapanlanna kodumaad. Eiri pere ja ookeani. Dresdenisse peab aga jääma vähemalt kuueks aastaks. Ta hakkab juba harjuma, et siinne hilissuvi on nagu tema kodumaa talv. Ka eestlanna kujutab ette, et võiks kauemaks Saksamaale jääda. Hiljuti olevat tema abikaasa aga sellise avalduse teinud: “Sa ikka tead ju, et ma tahan üks päev USAsse või Kanadasse kolida?”

*Faktiviga: maalil oleva silla tegelik prototüüp on Bostonis, USAs.

PS Intervjuule kutsuti meid esindama meie gruppi eesmärgiga saada meie maalinäituse info ajalehte ja kutsuda rahvas seda vaatama. Tegelikusses ilmus aga siuke topelt persoonilugu. Ohohoi.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s