Oktoober 39 ehk ise küsin, ise vastan

ikreede
To which new feeling do we go?
ehk, aitäh Johnny ja Andy, aga ma jälle ei saa küsimusest aru. Midagi uute tunnete kohta. Mismõttes?
Nojah, mis uutesse tunnetesse puutub, siis mingisugused uued ärevused on tõesti, tänan küsimast. Täna hommikul ärkasin üles ja mul oli peas kaks suurepärast peaaegu lahtiharutamatut pušvakki*. Lapsepõlves oli nende juustesse keerutamine lihtsalt harjumus (nagu mõnel on luti imemine), vähe vanemana panin tähele pušvakkide sagenemist stressiperioodidel. Kuidagi see näppude juustes keerutamine on lihtsalt rahustav noh.
Nüüd paar aastat olen aga saanud pea täielikult pušvakivabalt hakkama ja mõtlesingi juba, et oioioi, kas olengi halvast harjumusest lahti saanud. Ennatlikult, muidugi. Sest need tänahommikused kunstiteosed ei olnud selle nädala ainukesed.
Noh, eks ma siis panen pusaharutuskreemi jälle vannituppa valmis. Sest ega selle peale, et äsja jälle sisse kolinud Stress välja kolib, ei saa loota.
Tore vähemalt, et ta vahepeal ära käis.

*Pušvaki nime all tunen mina juuksepusasid.

Advertisements

Oktoober 38 ehk ise küsin, ise vastan

iknelja
Nii. Telekas meil on. Pult on ka. See satub vahel BBle näpu vahele ja ta on väga osav neid nuppe nii vajutama, et midagi alati kohe ekraanile ilmub. Kuidas ta teab, et seda käima lülitamise nuppu tuleb kõige esimesena vajutada, mina ei tea. Igal juhul käib meil aegajalt teleka vaatamine. Reeglina multikad kuni BB huvi kaotab, siis uudised või mõned reality-saated. Viimaseid olen valinud seepärast, et seal tundub keel kõige lihtsam olevat – saan ikka aru, mis nad räägivad – ja kuidagi on tunne, et sellise “saan aru” keele kuulamisest on rohkem kasu kui “mul ei ole aimugi” keele kuulamisest. Seepärast on päevauudised jäänud üsna tahaplaanile ja vaatan hoopis saateid “Neli pulma ja üks unelmate reis” või “Üüri, ela, osta”. Esimene on selline, kus on neli pruuti, kes kõik teineteise pulmades käivad ja räägivad kui jube halvasti teiste pulmad olid korraldatud ja siis korraldavad ise täpselt sama halvad pulmad. Noh, mõnikord ütlevad hästi ka, aga kuna teistele peab punkte panema ja see, kes kõige rohkem punkte saab, võidab, siis nad reeglina ikka lihtsalt irisevad. Ja kuigi ma loodan, et minu pulma ei hakka keegi punktidega hindama, siis ikka ei inspireeri selle saate vaatamine eriti pulma tegema.
Teine saade on selline, kus kinnisvaramaaklerid käivad imelike ja rohkem imelike korteriotsijatega mööda kortereid ja üritavad neid veenda mõnda neist üürima. Päris mõnus on niiviisi kiibitseda teistesse korteritesse samal ajal, kui ise ka justkui “silmad lahti hoiame”, et endale uus korter leida. Samas, pärast umbes kümnendat saadet oli juba üsna kõrini. Kui mitu korda sa ikka vaatad, et köök on väike ja vannituppa pole kreemipurgikuhjade jaoks ruumi planeeritud. Nii et nüüd pole ikka üsna tükk aega üheski võõras korteris käind.
Vahel küll satun ka selle “Õhtusöök viiele” saate peale, kuigi see enam-vähem täpselt BB tuttu minemise ajaga kattub. Aga sellega on umbes sama asi kui nende teise kahega. Et inimesed on imelikud ja kaua sa ikka võõraste inimeste korterites käid niiviisi läbi telekanali. Need üksikud sõnad või fraasid, mis nende saadete abil kinnistuda suudaksid, ei ole kah kogu seda vaeva väärt.
Novot, nii et peamiselt, kui mul on vaja üksikuid õhtuid mööda saata, vahin Bluetube’ist* jutusaateid ja stand-up’i ja teleshowsid minule üsna arusaadavas keeles. Kui kaksikult õhtuid mööda saadame, siis vaatame filme, mis Härra raamatukogust toonud on. Tavaliselt on okeid, ükskord jäin magama. Hommikul küsisin Härralt, kas peaksin värske peaga uuesti proovima. Õnneks ta raputas pead ja ei näinud väga õnnelik välja, et ta filmi lõpuni vaatas.

*Tervitused kõigile nendele, kes minu sünnipäeval käisid, kui me seda Eeriku-filmi vaatamas käisime.

Oktoober 37 ehk ise küsin, ise vastan

Noh, kallid lugejad, kas teil on sellest küsin-vastan värgist sama suur kopp ees kui mul? Noh, teil on vähemalt võimalus mitte lugeda, ma kirjutama pean ikka.
ikkolm
ehk miks sa teda nii kaua ootasid/ootaksid või miks sa teda nii kaua ootamas peaksid hoidma?
As in:
wait
Nii, kuigi ma pidin sellise lihtlause tõlkimiseks sõnaraamatu appi võtma, olen ma ikka segaduses. Mida noh? Mismõttes?
Nojah, ootamisega on muidugi nii, et kannatust mul ei ole. Aga kellel on, eksole? Kellele meeldib istuda akna all ja mõelda “no küll ta tuleb, ta tingimata tuleb, aga las ta tuleb, kui ta tuleb, sest ma nii tahan siin akna all istuda ja ahastada, jälgida kuidas õhuniiskus muutub ja ikka mõelda, et ta kindlasti tuleb, muudkui oodata.”
Nojah, meenuvad kiiresti Puškin ja Beckett.
Rohkem ei kommenteeri.

Oktoober 36 ehk sademed

Samal ajal kui Lõuna-Saksamaal läheb juba nii:

Pilt varastatud Postimehest (Scanpixi oma)
Pilt varastatud Postimehest (Scanpixi oma)

Lubatakse meile ikka veel sügist:
ilm
Pööran tähelepanu ka tänasele õhuniiskusele – jep, 87%. Vettime.
Sealjuures on meie üheksakümnendatel kiiruga kokku klopsitud ärimaja korterite ventilatsioonisüsteem nii hästi paigaldamata jäetud, et hoolimata õhukuivatusseadme olemasolust (või äkki nimelt tänu sellele) on meie tubane õhuniiskus sügis-talvisel perioodil 65-75% vahele, hetkel 71%. Jep, vettime.*
Seinad muidugi vettivad kah ja magamistoast on leitud hallitust. Kuigi kahtlustasime juba pea kaks aastat tagasi, sissekolimise järel, et magamistoa seinad kõige tervislikumad ei ole, õnnestus majaomanikku alles nüüd veenda, et nad peavad sellesse tõsiselt suhtuma. Teisipäeva hommikul käis hallitusekspert proove võtmas ja kahjustusi mõõtmas. Kas tema külastusest ka tegelikult midagi kasu saab olema, seda saame veel näha. Arvestades, millise kiirusega sellised ametlikud asjad (halleluuja, bürokraatia!) siin maal käivad, siis enne kevadet muutusi ei oota.
Küll mõtlen, et võibolla peaks vähemalt tütre magamisaseme kööki kolima.

*Minu andmetel peetakse tervislikuks vahemikuks 35-45%.

Oktoober 35 ehk põhjamaalaps

Kirjutasin täna lemmikotsingumootorisse sellised otsisõnad:
tallinnsnow
Kui see ei ole koduigatsus, siis ma ei tea, mis see on.
Ja ühel hiljutisel hommikul vaatasin unise peaga sombust päikesetõusueelset Dresdenit ja tuvastasin hetkelise tahtmise, et lumi oleks maas. “Oh, äkki täna öösel on sadanud?!” Ei. Ei-eieie. Siis ärakasin muidugi päriselt üles ja oli jälle hea meel, et väljas oli oodata viitteist plusskraadi ja päikesepaistet.

Oktoober 34 ehk ise küsin, ise vastan

ikteisi
No ma ei tea, see “olen vana” refrään hakkab juba ennast ka ära tüütama, aga tegelt… mul ei ole mingit isu minna kaugele ja kauaks. Enam. Võibolla olen alati paras argpüks olnud ja ei ole tahtnud minna Mehhiko väikelinnadesse seljakotituristiks või India agulitesse kuritöömagnetiks, aga praegu ei unista enam isegi ei turvalisest Tokiost ega rikkast Manhattanist.
Euroopas siiski mõnes kohas käiks. Kunagi tahtsin iga Euroopa riigi taha linnukese saada, “olen käinud”. Nüüd mõtlen, et asja mul sinna Monteneegrosse või Islandile ikka on. Aga mõnes mugavas kohas ikka käiks. Vist.
Kui mõtlen nendele kohtadele, kus olen juba käinud, siis mõnda läheks tagasi küll. Näiteks Rooma võlus mind oma kuumade eriliste tänavatega, kuhu võikski ekslema jääda. Ja Sheffieldi jäi midagi maha. Midagi rohkem kui rongi jäetud vanaema kapist pätsatud sall, märkmeid täis kribitud raamat ja esikromaani käsikiri. Briti meedia tarbijana olen mõttes niikunii pool aega tolle saare peal.
Tegelikult on aga koht lihtsalt koht. Palju olulisemad on hoopis inimesed nende kohtade sees. Seepärast mäletan reisidest kõige rohkem reisikaaslaseid ja nendega jagatud hetki. Ja seepärast tundub Kopenhaagen või Madriid hoopis huvitavam kui see tähendab ka kohtumist vana sõbraga.
Nii et, kallid lugejad, kui teil on tahtmine minna Sarajevosse või Dublinisse, andke teada, saame seal mõni nädalavahetus kokku!

Oktoober 33 ehk ise küsin, ise vastan

ikesm
ehk millal linn tuttu sunnitakse?
Dresdeniga on selline lihtne lugu, et keskelt jookseb jõgi läbi, läänest itta. Jõest põhja jääb uuslinn, mis näeb välja nagu vana linn ja jõest lõunasse vanalinn, mis sai pommitamisel räigelt vigastada ja on nüüd üsna hõre vana ja uue segu. Lõuna-osa vanalinnast kolmes kaares laiub uus-uuslinn, ehk elamupiirkonnad, nii sotsialismiajast kui mujalt. Lõuna-osa vanalinnast lõunasse jääb kontsentreeritud tükike tohutusuurest ülikooli kampusest, mille vahele on peidetud ka suvalisi hooneid ja meie.
Siin tuleb öörahu tavaliselt siis kui viimased õnnetud loenguruumist välja lastakse. Mõned (tuhanded) tulevased suurteadlased istuvad küll edasi pidevalt punnis raamatukogus, mis pea keskööni lahti on. Aga kuna nad tilguvad sealt välja enamasti paarikaupa ja kainelt, jääb meie linnaosa vaikseks üsna vara. Eriti kehva ilmaga.
Ülalpool, põhja-osas, olevat asi teistmoodi. Siis alles hakkab elu keema. Seal käiakse grupiviisi tänavaid mööda, õlled käes. Istutakse keset kõnniteed maha, et väike piknik või kesteabmis maha pidada ja käiakse pidevalt suurenevate pandedega pubist pubisse. Vähemalt, nii olen ma kuulnud. Pärast kella kuut õhtul ei ole ise sinnakanti sattunud.
Legendid räägivad ka, et kohalikul korrakaitsel olevat jõe erinevatel kallastel teistsugune arusaam linna kodukorra osas. Olevat läinud noor armunud paarike kahekesi ühel jalgrattal uuslinnas sõitu, politsei olevat rõõmsalt järgi lehvitanud ja head teed soovinud. Jõudis paarike ikka samal jalgrattal jõe lõunakaldale, olevat sama politseinik ütlema tulnud, et nii ikka ei saa – ühel rattal peab ikka ainult üks reisija olema, teistmoodi on ohtlik ja kui nad korraldusele ei allu, võivad trahvi saada. Noh, läks siis paarike põhjakaldale tagasi, ikka kahekesi ratta peal, ei tahtnud keegi enam trahvi teha. Imestati ainult, et neil õllepurke käes ei ole.
Niisukene armas topeltlinn.
Ja ausalt öelda, olen ma juba nii vana ja rahulik, et mul on hea meel, et ma selles kell-kuus-luugid-kinni ja ainult-üks-inimene-jalgrattal linnaosas elan.