Oktoober 14 ehk ise küsin, ise vastan

ikteisip
Täna hommikul üritasin näiteks õpetada, kuidas kõrrest puhuda ja imeda. Suuri edusamme ei olnud märgata. Peamiselt tegi talle nalja kui lollakas ma välja nägin nägu pingutusest punane. Muidu õpib ta küll kiiresti. Näiteks keele ühest suunurgast teise loksutamise õppis hetkega ära. Sellest on isegi videotõestus, kes näha tahab.
Aga tegelikult tahan õpetada lapsele igasuguseid olulisi oskusi kah. Ja teadmisi.
Eriti neid, mida mul endal napib.
Näiteks meeldiks mulle kui ta oskaks oma emotsioone kontrollida. Mitte sellisel elan-enda-sisse-ja-siis-ükshetk-varisen-põrmuks-sest-tikk-ei-süttinud-viisil, vaid rohkem sellisel konstruktiivsel ja õnnelikul oskan-oma-emotsioone-mõista-ja-mõtestada-ja-rahu-säilitada-viisil. Noh, et kui elu annab talle sidruni, siis ta teeb sellest limonaadi. Noh, et kui ma võtan talt käest noa, siis ta ei röögi pool tundi köögi põrandal, et talle on kohutavalt liiga tehtud, vaid saab aru, et ilma noata on tegelikult palju ohutum ja vabam olla. Või et ta ei lähe arutult närvi selle pärast, et keegi on unustanud tooli laua alla tagasi lükata.
Kogu nimekirja sellest, mida mina ei oska, aga tahan, et oskakasin BBle õpetada, ei ole siin muidugi võimalik välja kirjutada. Ei ole mõtetki. Parem on ikka otse lapsega neist asjadest rääkida ju. Lähme tegeleme selle puhumisega veel.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s