Oktoober 20 ehk ise küsin, ise vastan

iklaup
Mingi mandumine on vist ikka emmestumisega seoses toimunud.
Vanasti ikka teadsin, mis kirjandusmaailmas toimub (kui mitte Eestis, siis vähemalt välismaalgi (loe: Ühendkuningriigis)), mida peab lugema ja miks, kes auhindu võidavad ja keda lihtsalt palju müüakse.
Praegu, noh, praegu loen krimkasid ja lasteraamatuid ja lapsekasvatusraamatuid. Riiulisse on küll vanast ajast ka mõned intelligentsemad teosed jäänud, ja mõni satub neist aegajalt kottigi, aga lõpuks istun ikka diivanil ja loen sellest, kuidas tiiger tindivannis käis või üritan mõistatada, kuidas proua Willett härra Trevelyaniga seotud on.
/pool tundi hiljem/
Lugesin nüüd Bookeri preemia nimekirja läbi. Noh, seal isegi olid mõned, mida veeriks. Näiteks see:
download
 
Aga üsna tõenäoline on siiski, et nii selle kui järgmise aasta sissekanded lugemispäevikusse* on “Lindgren” ja “Christie”.
Jep, mingil imelisel kombel on mul õnnestunud algklassidest saadik lugemispäevikut pidada! Siis muidugi õpetaja nõudis ja pidi igast jama ka kirjutama sinna, aga idee sellest, et mul on alati võimalik vaadata, millist raamatut ma olen või ei ole lugenud, tundus nii apetiitne, et ma ei suutnud päeviku pidamisest lahti öelda kui sellest kohustusest vabanesin. Pealegi, on mulle alati igasugused nimekirjat (ja nende koostamine – tulge vaadake mu märkmikut!) äärmiselt meeldinud. Ja noh, kui keegi mulle revolvrit meenutava või mittemeenutava eseme ribide vahele peaks pistma ja nõudma teada, mitu raamatut ma elu jooksul läbi olen lugenud, siis on vaja vaid lugemispäeviku viimane leht avada.
Mõned viimase aja kaaslased olen riputanud ka SIIA.

Advertisements

4 thoughts on “Oktoober 20 ehk ise küsin, ise vastan

  1. Mulle tundub, et see mandumine vist ei tulegi emmestumisest, vaid mingitest muudest asjaoludest. Hhmm, ealistest iseärasustest? Lugemisväsimusest? ma ka nii 4-5 aastat tagasi hakkasin krimi vastu enda arust täiesti ebatervet huvi tunda. See pold mind iial varem huvitanud ja siis äkki ei suutnud ma ligi kaks aastat muud lugedagi. Õnneks ma avastasin õige pea Boris Akunini ja see leevendas väheke mu süütunnet, sest noh, krimi küll, aga vähemalt intelligentne krimi. Pean ütlema, et mu kunagine raamatuneelamine ei olegi päriselt taastunud, osalt aja puudumise, osalt muude asjade pärast, aga nüüdseks olen selle patu endale andestanud. Kõike kah ei jõua ja kõike pole vajagi teha ja lugeda.
    Lugemispäeviku pidamist kadestan. Väga kahju, et ma ei ole iial viitsinud nimekirju pidada. Möödunud aastal hakkasin koostama lugemist väärivate raamatute nimekirja, aga seda suutsin umbes kaks kuud pidada. Kahelehekülje pikkusest nimekirjast olen maha kriipsutanud vast paar asja, märkmik ise seisab juba pikemat aega riiulil ja heal juhul liigutan seda vaid tolmu pühkides.

    1. Ohh, nii hea on teada, et ma pole ainuke!
      Neid lugemist väärivate raamatute nimekirju olen ma ikka hulgi teinud 😀 Ja no ikka on nadi värk kui need kriipsukesed sinna tekkima ei hakka kuidagi. Aga sul on muidugi õigus, kõike ei olegi vaja…

  2. Lugemispäeviku pidamine on tõesti kadestamisväärne saavutus 🙂 Kuna Sigrid lõpetas just oma elu esimese raamatu ja alustas teist, siis peaks vist ruttu poodi jooksma ja talle ühe nunnu klade lugemispäevikuks ostma.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s