Oktoober 22 ehk hakkab pihta

Täna BBga lasteaiast koju jalutades mõtlesin, kuidas kannan õhtul blogis ette, kuidas BB jonnima on hakanud.
Nüüd aga on kuulutus hoopis teistlaadi.
BB tegi täna oma esimesed iseseisvad sammud. Lausa neli tükki järjest, kuskilt kinni hoidmata. Kergelt kohmakad nad küll olid ja ise oli ta nende peale üsna ehmunud, aga tehtud nad said. Sealjuures meie Härraga üldse ei utsitanud, vaid tal endal oli vaja tooli juurest mänguasjakasti juurde minna ja kuidagi too hetk unustas põlvedele laskuda, vaid tuli püsti.
Nii et on siiski lootust, et preili saab selleks ajaks jalad alla kui mind vanadekodu hoovis ratastoolis ringi peab veeretama. Jess!
Mis aga jonnituuridesse puutub, siis need on tõesti esinema hakanud ja ausalt öelda hirmutavad mind päris ära. Olen küll seni arvanud, et kõige parem strateegia on ignoreerimine, aga see on pagana raske. Täna teadsin, et läheme lasteaiast suurema ringiga koju, nii et võtsin BBle “eel-õhtusöögi” teele kaasa. Selleks oli kaks suurt juppi praetud keeduvorsti (mida siin maal “Leberkäse” nime all tuntakse). Murdsin ühest jupist väiksemaid ja andsin talle järjest närida. Kui otsas ja küsis, sai uue. Mitte, et ma ei oleks raatsind suuremat tükki anda või et mulle oleks hirmsasti meeldinud iga kolme minuti tagant käsi kotti pista ja toidukarp välja tõmmata, vaid selle pärast, et BBl on viimasel ajal mõned korrad toitu visanud (toolist alla või kärust minema) ja ma ei võinud kindel olla, et ta seda jälle ei tee (mul oli toidust kahju noh, ei tahtnud, et teine raisku läheb).
Niisiis, olin jälle esimesest tükist jupikest võtmas kui BB märkas, et karbis on üks terve suur jupp praevorsti kah. Ja siis algas selline lärm, et autod pidid maanteel ettevaatlikuks võtma, et vaadata, kust see sireen tuleb, et kas kiirabi tahab mööda minna või mis. Preili pidi tingimata selle suure jupi saama ja need väiksed jupid võin ma heaga omale hoida, või talle anda, et ta need saaks linnukestele visata (või nende pihta).
Noh, ja jaluta siis, nina püsti ja ürita preili jonnist mitte välja teha. Üritasin talle ikka selgitada, et miks ma ei anna ja et ei saa suurt tükki enne kui väike otsas ja maeitea mida, aga abi sellest muidugi ei olnud. Lõpuks jõudsin juba arusaamisele, et võiksin tõesti lõpetada kadetsemise ja talle selle suure vorsti anda, aga siis oli jällegi nokk kinni… kui ma nüüd “alla annan”, siis ta ju arvab, et jonnimisest ongi kasu. Et kui jonnid, küll siis saad, mis tahad. Nii et kõmpisin veel mööda tänavat oma kõlava udupasunaga ja ootasin, millal ta lõpuks vait jääb.
No ikka hea mitu tänavavahet hiljem saabuski vaikus. Seejärel tegutsesin nobedalt, et anda talle enne kui ta uuesti lärmama hakkab, ikkagi suur jupp kätte. Noh, et nagu preemiaks selle eest, et ta vait jäi. Kas tema aju ka selle ühenduse tegi, muidugi, on teine asi.
Aga kogu see värk on nii kohutavalt kurnav. Nii et emmed ja muud spetsialistid – mismoodi on jonnituuride ajal õige käituda? Kas neid on kuidagi võimalik ennetada? Vältida? Kiiresti vaigistada?
Niipalju olen ma “tarkadest” raamatutest välja lugenud, et jonn olevat reaktsioon minu suhtumise muutumisele. Noh, et kui varem jooksin iga kiiksu peale kohale, et vaadata, kas on vaja tissi anda või mässut vahetada ehk mina tantsisin tema pilli järgi, siis nüüd äkitselt kujutaks ma justkui ette, et tema peab hakkama minu pilli järgi tantsima – noh, et läheks päevaunele sel ajal, kui lasteaiatädid arvavad, et on õige aeg ja sööks siis kui mul on toit valmis jne. Ja selline “ülemusevahetus” väiksele muidugi ei sobi. Ja kuna ta seda mulle öelda ei oska ja endale selgitada ei oska, siis iga väike asi, mis teda ärritab on Suur Põhjus Jonnida.
Aga see “tark” teadmine ei aita mind palju edasi. Ma ei kavatse ju jätkata tema pilli järgi tantsimist, nii ei jõua me keegi kuskile. Ainus, mis ma teha saan, on omale korrutada iga jonnituuri ajal, milles asi on ja seeläbi rahulikuks jääda. Noh, mantra “las ta karjub, ta ei saa oma emotsioonidest aru, ta peab kasvama, las ta karjub” käib niikunii katkise plaadina ringi iga kord kui jälle suuremat vorstitükki on vaja.
Oeh, ma lootsin, et “terrible twos” saabuvad vähe hiljem…
Aga hei! BB hakkab kõndima!

Advertisements

5 thoughts on “Oktoober 22 ehk hakkab pihta

  1. Tubli BB!
    Jonnituuridest. Jonni vältida ilmselt ei ole võimalik. Mina olen aru saanud, et kõige mõistlikum on püüda tähelepanu kõrvale juhtida. Pikk seletamine selles vanuses ei ole eriti otstarbekas, pigem konkreetne “ei” ja lühike seletus. Ja siis uuele tegevusele suunamine, mis eeldab omajagu loomingulisust, sest ega nad nii kergelt alla anda ei taha. Ehk siis vorst peitu ja vankrist välja kõndimist harjutama ning jonn saab unustatud 🙂 Vähemalt mina olen niimodi enamasti pikemast jonnist pääsenud.

    1. Aitäh, Triinu! Proovisime täna su trikki. Koju jõudmine viibis küll umbes kahekümne minuti võrra (ehk tavalise 7 minuti asemel kulus 27), aga jonni pidin ainult pool teed kuulama (enne fooriga ristmiku ületamist ei lubanud tal siiski kärust välja tulla, vaid lasin jonnida). Käru ongi üks number üks jonni põhjustaid – ta üldse ei taha seal istuda enam. Aga käia ka ei oska piisavalt, et jala see 7-minutine ots teha. 😀

  2. Hurraa esimeste sammude peale! Aga mis jonnimisse puutub, siis läheb minu mõte sinu õe nooremate laste peale, kes teadupärast ka maikuu lõpust on, ja selle peale, kuidas nende jonnituurid kuidagi lõppeda ei tahtnud. Robiniga ei mäleta , et sellist asja oleks olnud. Ja mingit seletamist nad oma jonni vahele lihtsalt ei kuulnud, sa võisid rääkida või lihtsalt suud maigutada, nemad röökisid ikka edasi, täpselt nii kaua kui tahtsid või jaksasid.
    Loodan kõigest hingest, et Britast midagi nii kanget ei tule nagu need olid, õnneks hakkab Karoliinagi sellest juba välja kasvama.Aga minu kogemus ütleb ka, et Triinu poliitika on õige, ütle ei ja katsu tähelepanu kõrvale juhtida.

    1. No vaatame, ehk õnnestub meil sellest jonniajast kiiresti üle saada. On ju selge, miks see tekib, nii et tegeleme põhjusega ja kannatame ära. Täna näiteks jonnis ainult korra ja siis ka mitte eriti ahastamapanevalt.Ja mis seletamisse puutub, siis ega ma pikalt ei seleta niikunii. Ütlen lihtsalt, miks ma ei anna/tee/vms ja siis lasen tal joriseda kuni maha rahuneb.
      Mis tähelepanu kõrvale juhtimisse puuutb, siis eks seda strateegiat peab ka kavalalt kasutama. Sest kui ta karjub seepärast, et tal igav on ja ma siis üritan tema tähelepanu “kõvale juhtida”, ehk hakkan temaga mängima, siis ta ju ikkagi “võidab” ja teeb järelduse, et jonn aitab. Nii et katsu alati mõista, milles asi ja siis vastavalt käituda.
      Ah, eks paistab, mis välja tuleb. 🙂 Aga tore on ikka läbi mõelda, et miks ja kuidas, mitte suvaliselt lahmida.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s