November 24 ehk arvamismäng

“Oioi, november pidi ju olema arvamismängukuu!” mõtlesin eile õhtul ja vaatasin kalendrisse. Siis vaatasin korraks nende ajukäärude vahele, kus on silt “Ideed arvamismänguks”. Tühi. Täiesti tühi, mitte keegi polnud kodus.
Niisiis läksin täna hommikul jalutama teadmisega, et pean arvamismängu välja mõtlema. Igasugune keskendumine võimalikele numbrilistele muutujatele vahemikus null kuni sada, põrmustus aga koheselt kui selgus, et BBl ei ole mingit tahtmist jalutada nagu beebi, rihmaga kärusse tõmmatud. Igasuguse katse peale teda istuli panna, viskas preili end pulgaks ja andis kõigile naabritele teada, kui kohutavad ja vastikult ebaõiglased tema vanemad on. Kuni majanurgani saime kuidagi nii mindud, et hoidsin lapse kolba kokkupõrget maapinnaga ära ettesirutatud käte kohese valmisolekuga sekkuda võimalikku kukkumistegevusse. Siis aga andsin alla. Kaalusin tõsiselt varianti minna koju tagasi. Aga kuna olin Härrale lubanud paar vaba tundi, et ta saaks oma praktikaaruannet kirjutada, siis ei tulnud sellest mugavast variandist siiski midagi välja.
Nii et lasin lapsel kärust välja ronida ja ise tatsuda. Muidugi oli tatsumise vahele vaja kõnniteelt üles korjata märgi lehti ja lömmilöödud karastusjoogipurke ja vahel oli üsna raske neiut veenda, kuhu poole üldse kõndima peaks. Sest tegelt mul päris ükskõik ei olnud, tahtsin ka meie koduselverisse jõuda.
Tavalise kahekümnekahe minuti asemel kõndisime seekord umbes tund ja kakskümmendkaks minutit. Täpselt ei tea, sest ma ei tea, mis kell me kodunt lahkusime. Küll aga tean, et poole tee peal kuulsime, kuidas kiriku kell kümme lõi. See jäi hästi meelde, sest see oli ainuke kord, kui ma tänavanurgal peatudes suutsin preili korraks kärusse suruda, et sada meetrit kiirema tempoga läbida. Kohe aga kui kiriku kellad olid lõpetanud, nõudis preili jälle kärust välja. Proovisin küll veel iga iga tänavanurga juures, kas ta nüüd tõesti ei ole piisavalt väsinud, et mõnusasti kärusse istuda, aga ei, iga iga kärrusurumiskatse lõppes tõhusa röökimislihaste harjutamisega.
Koduselveri uksel vaatasin BBle tõsiselt otsa ja palusin tal otsustada – kas ta istub kärusse ja me läheme ostame sibulaid ja porgandeid ja tomatit ja sellerit ja piima ja muna ja juustu ja kohupiima ja hapukoort ja majoneesi ja riisipudingut ja makarone ja küpsiseid ja kakaod, või ta pistab jälle röökima ja me lähme kõnnime trammi peale ja sõidame koju tagasi. Ei tea, kas BB mõistis, et näppude normaalse värvi ja tunde taastamiseks on porgandite ja juustu valimine tegelikult hea mõte – selveris on ju soe -, või hakkas tal lihtsalt minust kahju, aga kärusse ta istus ja traksidki lasi peale panna. Ostunimekirja pidin küll tema kätte andma, et tal ometigi igav ei hakkaks, aga kassalindi juures teist kontrollides leidsin enda suureks rõõmuks, et olingi kõik asjad ostnud, mis õhtusöögiks vaja ja rohkemgi veel.
Teie käest, kallid lugejad, soovin aga teada saada:

mitu minutit pärast kella ühteteist trükiti meile ostu sooritamist tõestav kassatšekk?

Ootan, nagu ikka, arvukat osavõttu nii siin kommentaariumis kui igal muul teile sobival moel. Luban, et kingituse toon mõnest muust poest, mitte selverist. Nii et porgandit ei saada postipakiga. Aga midagi vähemalt sama põnevat, väärtuslikku ja eksklusiivset kui porgand – tingimata!

Advertisements

November 23 ehk kõnelused tiigriga

Kallis lugeja saatis täna noorele emale lingi artiklile väikelapse kõne arengust ja selle toetamisest. Mõtelsin, et patran siis ka, kuidas meie väikelapsel kõne areneb ja kuidas seda toetame.
Normi kohaselt ütleb esimesed sõnad umbes 1-aastane laps. Varsti järgneb sellele ühesõnalausetega rääkimine. Ehk grammatika-vaba rääkimine. Nt “See” võib tähendada nii “mis see on” kui “anna palun mulle see”, oleneb intonatsioonist. Ja intonatsiooni mõistavad nad pareimini väljendada kui sõnu, seda võin kinnitada. Mõnikord on “lalababaga” intonatsioonist kah aru saada, mida ta öelda tahab.
Umbes pooleteistaastaselt hakkavat keskmine laps rääkima kahesõnalausetega. Kõige tõenäolisemalt lisandub varasematele nimisõnadele tegusõnad. Info ikka kõigepealt, siis muu sodi.
BB on küll alates ülehomsest pooleteistaastane, aga kahesõnalauseid mina veel tabanud ei ole.
Tegelikult tundub, et pole neid ühesõnalauseidki kuigi palju. Rohkem käib ikka meile mõistetamatu lalin. Selline “oma keeles” jutustamine. Ja jäljendamine. Üleeile hommikul kui olin temaga natuke tõrelenud (sest ta kiskus midagi, mida ta teab, et ta ei tohi), leidsin ta koos raamtuga nurga tagant. Vaatas väga tõsise näoga leheküljelt vastu vaatavale seale otsa, viibutas nimetissõrmega ja lasi kuuldavale ühe äärmiselt tõsiseltvõetava tõreluse, mida oskan kirja panna vaid kui “talalavabaeiaepaoi oitepeketeteteke nekekeketele”. Millega raamatusiga hakkama oli saanud, jäi mulle arusaamatuks.
Aga tagasi maailmakeelte juurde. Kuna tekkis küsimus, kuidas siis BB ühesõnalausetega tegelikult on, üritasime Härraga meenutada, milliseid sõnu oleme kuulnud BBd kasutamas.
Eestikeelsete sõnadena oleme tabanud teda kasutamas selliseid:

  • halloo – telefoni võttes
  • okou – üritage väita, et see ei ole sõna
  • auto – kõlab küll tihti rohkem kui soomekeelne nõrga t-ga variant, aga viitab siiski kaheldamatult teatavale ratastega objektile
  • pall – kuigi siinkohal on jällegi sõna keeleline päritolu kaheldav
  • pai-pai – tavaliselt koos paitamistegevusega
  • anna – esialgu küll vaid korra tabatud
  • opa – võta sülle
  • ta-daa – eriti õhtuti pärast hambapesu peeglile
  • kana – kehtib tegelt vist kõigi loomade kohta
  • tere – kõlab rohkem nagu ‘tede’ ja tuleb väga suure punnimise peale.
  • tita – kehtib vist kõigi laste (ka joonistatud ja fotode) kohta

Saksakeelsed:

  • hallo – iga kord kui uksest sisse tuleb, vahet pole, kas toas on keegi või mitte. Aga ka siis kui kohtab kedagi. Isegi liftis ütleb suvalistele kindlustusinimestele siin “hallo”.
  • alle (ehk kõik, tühi) – eriti siis kui on söömise lõpetanud ja taldrik tühjaks saab. siis ulatab oma taldriku mulle ja kaagutab “alle-alle-alle” kuni ma taldriku võtan.
  • auto – vt eesti listi
  • ball – vt eesti listi
  • meine (ehk minu oma) – mina kuulnud ei ole, aga lasteaiatoa seinal oleva sildi järgi (kuhu tädid laste uued sõnad kuupäevadega koos üles kirjutavad) on ta sellist sõna juba mitu nädalat teadnud
  • nein (ehk ei) – kõlab küll vahel rohkem kui “nää” või “nee” ja vahel kui “naaaaain”, aga tähendab igal juhul keeldumist
  • mamma – esineb väga erineva intonatsiooni ja rõhuasetusega, mam-maa, näiteks
  • papa – see oli tõenäoliselt esimene sõna, mida ta tõesti sõnana kasutas ja sellest ise teadlik oli
  • da (ehk seal) – mina tabanud ei ole, aga Härra väidab, et selline sõna on
  • guck mal (ehk vaata) – tavaliselt esineb siis kui ta mõnele eemalolevale objektile osutab

Ühtegi inglskeelset minu kõrv tabanud ei ole, kuigi inglise keelt mõistab BB kahtlemata sama hästi kui eesti või saksa keelt. Näiteks korraldus “mine too pall” töötab kõigis keeltes sama hästi. “pall-ball-ball” muidugi töötabki kõikides asjasse puutuvates keeltes sama hästi. Ega meil mingit suurt agendat muidugi ei ole, kohe ja varakult selle kolmanda keelega peale lennata. Eks see tuleb millalgi iseenesest. Peaasi, et esimesed kaks toimiks.
Aga tagasi kõne toetamise juurde. Artikli väitel toetab kõne arengut motoorika areng. Ja motoorikat saab arendada tiritammitades või kukerpallitades, aga ka käeslised tegevused nagu lasanjeplaadi tükkideks murdmine ja nende tükkide toppimine kõikvõimalikesse pragudesse, mis köögis silma torkavad*. Kasuks tulevat ka taldriku lakkumine ja muud keeleharjutused ning koos mängimine ja raamatute vaatamine. Viimast peaks saatma lapsevanema seletused selle kohta, mis mängus või raamatus parajasti toimub. Parajasti selle pärast, et kommenteerida tuleb seda, millele laps tähelepanu pöörab. “Õpimotivatsioon ja püsivus langevad oluliselt, kui püüame mängu või raamatu vaatamise ajal väikelapse tähelepanu sageli suunata, hoida või juhtida,” ütleb tark artikkel. Nii et ei ole vaja kamandada, vaid improviseerida.
Samuti soovaitatakse lasta lapsel sõnu ise omas tempos õppida, ja mitte õppimist peale sundida. “Ära utsita last sõnu ütlema või oma öeldut kordama,” kamandab tark artikkel. Üllatas mind aga hoopis see, et ka küsida ei tohi. “Kus kaelkirjak on?” on nimelt targa artikli arvates väikelapsele eksam ja eksami tegemine mõjub kõne arengule pidurdavalt, mitte stimuleerivalt. Selle asemel pean hoopis ütlema, “näe, siin on kaelkirjak.” Mida ma olen talle muidugi juba kuussada ja kaksteist korda öelnud, aga pole midagi, mul ongi aeg midagi andekamat välja mõelda. Mõni uus fakt kaelkirjakute kohta näiteks.**
Kes tarka artiklit tahab lugeda, vajutab siia.

*True story, happened to us earlier today.
** Üks minu hiljutine lemmikfakt kaelkirjakute kohta on see, et kui kaelkirjak jooks kohvi, oleks selle temperatuur, selleks ajaks kui see tema kaela alaosasse jõuab, kehatemperatuurini langenud. Võta näpust! Või tõesta vastupidist.

November 22 ehk raamatud

BB viimaste päevade lemmikmäng (kappide ja sahtlite sisude põrandale tühjendamise kõrval) on raamatute vaatamine. Nüüd tõesti juba vaatab ka, mitte ei lappa enam ainult. Uudistab peamiselt loomi ja linde, aga ka autod ja nukud tunduvat huvitavad olevat. Neid näidatakse näpuga ja no lalin käib niikunii vahet pidamata. Autole osutades olen küll kuulnud korduvalt ka “au”-silpi, nii et äkki tuleb varsti see moodsa sakslase esimene sõna kah ära. “Au-au” või “Au-o” veel ei loe.
Aga kõige sagedamini keerab ta ikkagi need lehed ette, kus loomad on. Eks ma olen õpetanud, et loomadele saab pai teha, siis ta muudkui teebki. Ja kui küsin “kus on gorilla?”, siis vahel teeb ta gorillale pai, vahel pandale. Noh, vähemalt keegi saab pai. Kõik korras. Ja meie ühine lemmik on ikka kaelkirjak. Talle saab teha eriti pika pai!
Mina aga olen Agathachristie’de mugistamise vahel jälle “tahan raamatuid lugeda” lainele sattunud. Näiteks himustan väga neid:
jepukas
hunting
vonnegut
maybe
download
Ja siis umbes viit nädala(vahetus)t üksi palmi all.
Aitäh!

November 21 ehk hästi kultuursed oleme

Olen täiesti unustanud kilkamast, et möödunud reedel otsustasime hästi kultuurseks hakata jälle korraks. Tõime lapse varakult lasteaiast ära ja läksime hoopis linnamuuseumisse. Kuna nende koduleht on väga napp ja infovaene, siis ei osanud eriti midagi oodata. Olin küll kohalikult hollandlaselt soovituse saanud ja kiidusõnu kuulnud, aga teades, et tegemist on tõelise kultuuripede ja slogani kõik-igavad-asjad-on-huvitavad maaletoojaga, siis ma eriti kõrgele latti ei seadnud. Igaks juhuks hoiatasin ka Härrat ette, et tõenäoliselt on haigutamaajav, aga pole midagi teha, mul peab ikka olema võimalus blogisse kirjutada, kui hirmus kultuursed me oleme, nii et kannatagu ära.
Tuli aga välja, et haigutama ei ajanud linnamuuseumis küll miski. Juba esimesel korrusel oli äärmiselt huvitav. Ja mida korrus kõrgemale, seda huvitavamaks läks. Ja üldse mitte kõik-igavad-asjad-on-huvitavad-moodi. Rohkem oota-BB-ma-tahan-seda-värgendust-siin-natuke-veel-uurida-moodi.
Kui külla tulete, siis läheme vaatama. Aga seekord jätame lapse lasteaeda, sest selle asemel, et eksponaate uudistada ja Dresdenit ja selle ajalugu tundma õppida, üritas tema eksponaadipukkide vahel peitust ja pedi ja kilkamis-võistlust mängida. Ja eriliselt meeldisid talle trepid. Kui ainult oleks võind veel kõrgemale ronida!

November 20 ehk avamine

Sel nädal tekitas siin linnas eriliselt furoori ühe teatud odavusketi poe avamine. Tegemist on rõivamüügiketiga, kellel üle maailma 278 poodi. Äsjaavatud Dresdeni-filiaal on meie liidumaal ainuke. Uudishimuliku kohalikuna (ja ikkagi Dresdeni häälena Eestis) sättisin oma plaani nii, et sattusin just õigel ajal sündmuskohalt mööda jalutama. Noh, lihtsalt, et näha, kas tõesti inimesed nii kannatamatud on ja lähevad avamisele. Minul endal ei olnud mingit isu sinna küünarnukkidega kaklema minna, aga talvesaapaid on vaja, nii et kaubanduskeskusesse oli asja küll. Tegelt oleks uut laari sokke kah vaja, aga mõtlen, et kannatan ikka odavussokkide ostmisega kuni avamiseufooria möödas. Ei saa mina aru, mis ma sellega võidan, et just see hetk uksest sisse torman, kui pood esimest korda avatakse. Saab ju täpselt sama kraami samast kohast sama raha eest järgmisel päeval või nädalal kah.
Asjasse puutuvas kaubanduskeskuses ringi liigeldes oli küll üsna selge, et paljud mõtlesid minust erinevalt. Minutid enne poeuste avamist oli üsna muljetavaldav joru inimesi ootamas, et juba sisse lastaks. Ülejäänud ostukeskuse külastajad vaatasid jorusseisjaid ja imestasid nende vajaduse üle just esimesel päeval oma odavussokid ära osta.
Kingapoest kingapoodi liikudes vaatasin ikka selle joru poole ja mõtlesin, kas neil piinlik ei ole seal niiviisi seista… Minul vähemalt hakkas kergelt piinlik neid seal vaadata.
Ma saan aru küll, et tore on trussade eest kaks eurot maksta, mitte kakskümmend, aga… Niiviisi kõigi ees? Niivisi “Kohe või mitte kunagi!”, “Ma ei kannata enam sekunditki oodata!” Njah…
Loomulikult ei puudunud sündmuskohalt ka ei press ega protesteerijad. Viimased seisid odavusketi kui sellise vastu, kritiseerides ühtaegu nii tarbimiskultuuri, kiirmoodi kui sotsiaalselt vastutustundetuid hindu*. Sest kui sokipaar maksab viiskümmend senti, siis mitu senti sellest saavad sokkide valmistaja, kanga valmistaja või isegi transporditööline? Tõsi ta on, et mitte kuigipalju. Iseasi, kas ta siis üldse midagi saaks, kui sellist kiirmoeketti ei eksisteeriks. Kui me kõik käiks ringi vanaemalt päranduseks saadud kasukate ja kaltsukast ostetud kolmanda ringi tviidpükstega, nagu äärmiselt stiilsed protesteerijad, mille poolest kolmanda maailma (töö)inimese elu ilusam oleks? Nojah, tõenäoliselt on muidugi mingi keskmine variant, mille puhul saaks justkui kõik õnnelikult sokid ja kasukad jalga ja pere piisavalt söönuks, et teineteisega läbi saada, aga vaevalt et ühe tühise liitvabariigi pealinna ostukeskuse juurde kogunenud kaksteist aktivisti on see foorum, mille läbi sellised tõsised maailmamajandusprobleemid lahenduse leiavad.
Protesteerijatelt tahtsin aga hoopis küsida, kas tõesti on avatav pood teistest juba eksisteerivatest kettidest millegi poolest hullem? Miks nad teiste, veel suuremate mahtudega hangeldavate poekettide ees ei keksle oma loosungite ja sekkaripükstega**?
Ka ei ole ma näinud, et keegi siinseid odavaid toidupoode samade sloganitega ründaks. Ärge ostke hispaania tomatit, mille korjaja töötasu on kaks senti tunnis, ostke kodumaist, kasvatage ise!
Tegelikult pani mind sellest teemast aga hoopis kirjutama hämming, mis mind tabas teema meediakäsitlust jälgides. Kuigi pisikeses kirjas tunnistati, et esimestel tundidel tuli kaubanduskeskusesse kaks tuhat inimest ja ka minu oma silm nägi, et ukse avamist tõesti igavene joru kodanikke ootamas oli, kirjutas siinsem Kõige Kollasem uhke pealkirja „Avamine kukkus läbi“ ja vürtsitas oma väidet selliste piltidega, mis on selgelt tehtud vähemalt kaks tundi enne avamist.
prim empty
prim empttty
Niimoodi toimibki aus ja läbipaistev ajakirjandus?
Läbikukkumise silt kleebiti peale hoopis seepärast, et pood ise oli valmis esimestel tundidel vastu võtma 20 000 külastajat. Selle kõrval on kaks tuhat tõesti natuke nadi. Spekuleeriti, et vähene huvi võis olla põhjustatud halvast ilmast või faktist, et tegemist oli tööpäeva ennelõunaga. Mina aga endiselt ei mõista, miks peaks kellelgi üldse olema tahtmist avamisele minna? Mille poolest avamine parem on kui lihtalt avatud olek. Näiteks järgmisel nädalal. Hinnad on ju igal juhul murettegevalt madalad.

*Kuigi hinnad näivad tõesti vastutustundetud, siis tõe huvides pean märkima, et amelikult on poekett liitunud eetilise kaubanduse initsiatiiviga. Küllap nad ennegi protesteerijate ja muude aktivistidega rinda pistnud.
** Mitte, et mul sekkaripükste vastu midagi oleks. Imetlen neid inimesi, kes on võimelised nendest heinakuhjadest nõelu leidma!

November 19 ehk hurmav

Eile oleksin juskui palgiga serviti saand, kui hambad ettevaatlikult selle sisse lõin:
hurmaa ehk persimmon
Ma olen nii vanaks elanud ja ma polegi teadnud, et need äärmiselt söögikõlbulikud on?
Homme lähen toon poest veel mõned. Täna oli siin ju riiklik “paneme kõik poed ja lasteaiad kinni” päev. Keegi ei osanud mulle täpselt seletada, miks. Midagi seoses nende majadega, mil kõrged tornid on ja ristid otsas.

November 18 ehk kes täna mänguasjad kasti tagasi paneb

Täna lasteaias edastas tädi A parima uudise.
“BB on tubli nagu ikka. Ja ta on väga usin koristaja! Kohe kui hakkan asju kokku tõstma, on tema krapsi kohal ja tahab kaasa aidata. Väga tublisti kraamib!”
Ma ei oleks võinud olla uhkem. Just sellist last ma tahtsingi, mõtlesin koduteel, rind kummis.
Millegipärast selgus aga hiljem kodus, et kui mina hakkan asju kokku tõstma, ei ole keegi krapsti kohal ega taha kaasa aidata. Võin üksi kraamida kui mulle see nii väga meeldib.