November 1 ehk ise küsin, ise vastan

iklaup
Pesen põrandat ja nõusid, muidugi. Mis te siis mõtelsite?
Ei, tegelt, süüa teen ka. Olen küll üsna andetu kiirsöögi tegija. Oi-tere-külmkapp-mis-meil-täna-lõunaks-on lõpeb reeglina sellega, et kupatan Härra kooli sööklasse ja võtan ise ühe küpsise või kaks viilu juustu. Kui BB kodus on, siis tema pärast muidugi pean natuke rohkem pingutama.
Aga kui aega rohkem on, siis võtan mõnuga. Täna näiteks vehkisin köögis nagu mõnes paremas kokasaates. Noh, kui kokasaade oleks “Masterchef versioon lapsega köögis ehk multitaskimise kuninganna – mitte”. Lõin oma retseptiraamatu lahti ja ladusin kõik vajaminevad ained lauale ja mõned mittevajaminevad BBle mängimiseks madalamale tasemele. Sibulat hakkides mõtlesin, kuidas Gordon pead raputaks ja silmad käte taha peitma peaks – kuidas võib küll nii valesti sibulat hakkida! Well, Gordon – oli sibul, on sibulatükid. Kõik korras! Või et kuidas ta uhkusega pead noogutaks kui näeks, kuidas ma kenasti hakkliha prrrruniks lasen, sest Gordoni ema õpetas “no colour, no flavour”*. Isegi lihamahla valan vahepeal Gordoni õpetuse järgi ootele pandud sibulatele, et hakkliha praeks, mitte ei hauduks. Nii eeskujulik olengi.
Aga saadet ma muidugi ei võidaks. Peamiselt selle pärast, et kui minul soust valmis on, siis on BB jõudnud kõik kapist pätsatud teepakid suust läbi loputada ja sisu põrandale raputada või põrandaplaatide vahed kenasti paneerimispuruga täita. Sest need asjad, mis mina talle mängimiseks panin, kaotasid oma võlu umbes kaks sekundit enne seda kui mu nuga sibulat puutus.
Ja pealegi, mismoodi peaks vaene saatežürii kommenteerima seda, et köögist väljumiseks noor kokk/ema kõigepealt väljub oma põlvini purustest dressipükstest ja sokkidest? Hea ikka, et sellist saadet ei ole. Sest kes tahaks lapsesõbraliku mageda hakklihakastme valmimise lõpetuseks noore ema paljaid reisi näha? Õõh.
Minu tegelik kööginõrkus (lisaks Gordonile, nagu te, kallid lugejad, olete juba kindlasti ammu mõistnud) on aga hoopis retseptiraamatud. Nende lappamine on nii inspireeriv ja mõnus. Ja abiks kah. Tänu neile on nii mõnigi küpsis-või-kaks-viilu-juustu asendunud millegi oluliselt toitvama ja maitsvamaga. Kui kuidagi suudaks sellise köögi ka leiutada, kus lihtsalt soovi peale on olemas kõik need asjad, mida retseptis nõutakse, siis võiks ma selle “Masterchef versioon lapsega köögis ehk multitaskimise kuninganna” saate peale isegi mõelda, sest siis tuleks sibulalõikamise ajal lapsel silma peal hoidmist oluliselt tihedamini ette ja mul oleks vähemalt teoreetilselt mingi võimalus mõlemad ära õppida.
Mis veel kokaraamatutesse puutub, siis kuigi mu virn väga nigel ei ole, siis on mul ikkagi puudu kõik Gordoni omad (nuuks) ja isegi ühtegi Nigellat ei ole (mhh)**, kuigi nende kahe retsepte proovin kõige sagedamini järgi teha. Need, mis meeldivad ja mida Härra kah nõus sööma on, kirjuatn ümber oma retseptivihikusse. Tolle juurde pöördun nendel päevadel, mil on vaja kindla peale välja minna. Ja võibolla õnnestub mul too paks rasvaplekke täis heft ühel ilusal päeval kauges tulevikus ühele noorele daamile edasi anda. Noh, kui temast ei ole selleks ajaks saanud juba uue põlvkonna Gordonit (või veendunud küpsis-juust-dieedil olijat), kes ema “no colour, no flavour” kaagutuste peale vaid õlgu judistab.

* Pole värvi, pole maitset.
** Jõuluvana, sa näed ja sa ei kamanda päkapikke tööle!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s