Detsember 17 ehk väljakutse

Tundub, et saabuval aastal saab väga moekaks Reading Challenge‘itest osa võtmine. Ei saa minagi kehvem olla ja esitan seepärast endalegi, või õieti oma lugemisvõimele väljakutse. Kuna mulle aga üksi internetis leviv kellegi teise poolt koostatud variant jällegi ei meeldinud, koostasin omale individuaalse nõuete nimekirja.
Selle järgi pean lugema 2015. aastal 21 raamatut, mis on isegi eelmise aast üsna muuseas tulnud 16 kõrval hirmuäratav. Aga kui on siht silme ees, vahest siis ikka õnnestub…
Tabelis on toodud nõue, millele üks 21st raamatust vastama peab. Kui loen mõne raamatu, mis ühelegi nõudele ei vasta või mõnda kordab, siis see kahjuks väljakutse arvestusse ei lähe. Saab põnev olema, millist nõuet kõige raskem täita on. Paar esimest on aga juba üsna selged (siinkohal suur tänu Jõuluvanale! Eriti Pääsküla-Jõuluvanale.).
väljakutse
Kohe kui kell kukub, kukun lugema! Jess!

Advertisements

Detsember 16 ehk tsaupakaa 2014

Ma ei hakka valetama – mul ei ole üldse kurb meel, et 2014 ära läheb.
Aga kuigi halvad kogemused tähendavad huvitavamaid lugusid, üritan praegu keskenduda headele 2014 lugudele.
Meenub üks tore pikk (kuigi mitte piisavalt pikk) päikesesuvi kodumaa põhjarannikul. Palju häid inimesi ja seltsi ja paljajalu õue jooksmist.
Meenub üks varajane hommik jõeäärses villas, kus üks kirjutas alla ja teine ka.
Meenub üks hommik maikuus kui BB ise oma süstla prügikasti viskas. Ja ka see hetk vähe hiljem kui arst kinnitas, et võime järelejäänud rohu torust alla lasta. BB kallas.
Meenub ka see õhtu, mil me otsustasime, et lutipudelid on beebidele ja BB seda enam ei vaja. Ja need esimesed, ootamatult ruttu saabunud ööd, mil ta seitsmest seitsmeni piuksugi ei teinud, vaid vaikselt oma voodis nohises.
Mäletan, kuidas lugesin ükshaaval BB samme ja kui rõõmsalt sain Härrale teatada, et BB ei teinud mitte üks või kaks, vaid lausa kaheksa järjestikust sammu ainult mõned päevad pärast seda kui vertikaalne olemine juba mugavam hakkas tunduma.
Ka on see aasta tähendanud taassukeldumist tööellu. Kuigi sellega kaasnenud stressitaseme tõus võib siinkohal mälestuse kvalifitseerida „mitte-heade“ lugude seltsi, siis on siiski tegemist muudatusega, mis mulle teatavat (enesepiinajalikku) rahulolu pakub. Väga mõnusaid töid olen saanud teha. Tähenärimine on just minu rida! Te oleks võind seda viisteist-kakskend aastat tagasi mu emalt küsida, ta oleks võinud teile kindlalt öelda, et minust saab tulevikus Tähenärija. Nüüd olengi ja tunnen, et olen täpselt õiges kohas. Sest teiste tekstides tean ma täpselt, kus komad käivad.
Nii et 2014 sai ühest koduperenaisest jälle stressiinimene. Selline, kes enam pikalt ja energiliselt ei jaluta, vaid rahulikult koju loivab, et arvuti ees end tähtsalt tunda ja tähti närida. Selline, kes käsitöövardad võtab kätte korra iga kolme nädala tagant, et korraks ahhetada, et küll olen ikka palju ilusaid asju pool-valmis jõudnud teha. Selline, kes diivani peal vedeledes pigem vaatab saateid, mis talle ei meeldi kui loeb raamatuid, mis talle meeldivad.* Selline, kes saksa keele õpiku taga istumise või sõnaraamatu lappamise asemel ikka pigem inglise keele appi kutsub. Ja kes ikka iga õhtu enne magamaminekut ohkab, et näe, täna jälle ei kirjutanud ma bestsellerit… hea, et blogiski jaksasin vinguda ja viriseda ja hästi tark olla.
Mis peresse puutub, siis olen uhke, et üks Härra on teinud suured sammud lähemale õpetajakutse omandamisele. Taskusse on pandud piisavat kreeka keele taset tõestav tunnistus (õieti, mitte taskusse, vaid meile koju seinale) ja korter on justkui märkamatult täis pudenenud ladina keele sõnadekaarte. Ka on tal seljataga esimene tõeline koolipraktika, kust tuli tagasi üks suure naeratusega tulevane õpetaja. Juhendajad kiitsid, lapsed käitusid, abikaasa oli uhke.
Ühest seitsmekuusest on aga 2014. aastal täiesti iseenesest saanud üheksateistkuune. Vankrilapsest on saanud laps, kes enam kärussegi ei taha. Pikkust on väiksel kodanikul umbes 12 sentimeetrit rohkem ja kaalu vahest kahe ja natukese kilo võrra lisaks. Jutt jookseb ja jalad samuti. Laps ütleb „aitäh“, kus vaja, allub korraldustele ja oskab neid ka ise esitada. Nalja on ka temaga nii palju saanud, et raske on kohe kõike meeles pidada. Raske on mitte uhke olla nii tubli ja toreda väikese tegelase üle.
Parima külla tulnu preemia läheb jagamisele minu emme ja issi vahel. Aitäh, et meie pärast pika reisi ette võtsite! Loodame teid varsti jälle näha!
Parima blogilugeja preemia läheb aga jagamisele kõigi teie kallikeste vahel, kes te ikka ja jälle siia satute. Aitäh, et olete huvi tundnud minu tähtsusetute koma-vaeste lugude vastu, et kommentaare jätate, laike panete ja kirju saadate!
Musid-kallid ja et teil tuleks selline 2015, mille lõpus ei peaks üritama pingsalt huvitavamaid lugusid mitte meenutada!
Goodbye-2014-image-and-hello-2015-photo
*Siiski, lugemispäeviku 2014. aasta skoor on uskumatu 16, mis on üle kolme korra rohkem kui eelmisel kahel aastal. Nii et palju õnne mulle endale!

Detsember 15 ehk puhkus

Aastavahetuseks otsustasime endale puhkuse korraldada. Härra ajas juba mitu kuud, et tema tahab kindlasti oma Berliini-sõpradega Poola mere äärde sõita. Nad juba kümme aastat iga aastavahetus käinud (v.a eelmine aasta – khm) ja neil selline traditsioon ja kui ikka miski juba “traditsioon” on, siis minu Härra seda naljalt tegemata jätta ei saa. Ta on mul selline äärmiselt pühendunud sell.
Muidugi kujutas ta ette, et mina ja BB sõidame kaasa.
Mina aga kujutasin ette kuidas BB pool teed Dresdenist Poola mere äärde röögib, sest igav on ja mina pean mingeid imenippe välja mõtlema, et teda vähegi kuidagigi lõbustada. Ka kujutasin ette, kuidas me kogu oma armsa pisikese pere sinna vallatute ja lõbujanuliste berliinikate vahele ära pressime. Kuidas nemad õhtul muusika valjemaks keeravad ja mina otsin kohta, kus see lapse und kõige vähem häirib. Kuidas laps hommikul seitsmest majas ringi tahab kolistada ja juttu vesta ja mina muretsen, et äkki teised saavad kurjaks, et magada ei lasta. Kuidas ma kella seitsmest seitsmeni ühel põrnikal järgi jooksen ja kontrollin, et ta ei näpiks midagi, mida ei tohi näppida ja ei segaks kedagi, kes parajasti eriti olulist pasjanssi laob või mingit pööraselt keerulist strateegiamängu mängib (berliinikad on nimelt hulltõsised lauamänguhuvilised), ja ei üritaks nende tagant pisikesi esemeid pätsata. Kuidas ma peaaegu nahast välja poen, et lapsele sellist tegevust leiaks, mis talle huvi pakuks ja midagi katki ei teeks või nässu ei ajaks. Kuidas ma vaevlen, et leida õigetel aegadel piisavalt lapsesobilikku toitu ja kuidas ma pean pisarsilmi teisi paluma, et nad poest ka piima või juurviljamahla tooks, mitte ainult õlut ja muid maksa-ja-neerusõpru. Nojaniiedasi… korda viis.
Ühesõnaga – mitte mingil tingimusel mina mingite berliinikatega kuskile Poola ei lähe.
Härral aga on ju traditsioon.
Kuna ma tean ka, et Härra oma Berliini-sõpru umbes sama sagedasti näeb kui mina oma Tallinna omasid (nuuks!), siis leppisime kokku, et tema läheb Poola maksa-ja-neeruharjutusi tegema ja meie BBga mõtleme omale mingi muu puhkuse välja.
Variant “jääme koju” oli küll osaliselt ahvatlev, aga tegelikult ju mitte mingi puhkus. Seda enam, et koju jäämine on täpselt sama, mis me terve möödunud nädala ja ka detsembri esimese otsa tegime… esiteks – igav, teiseks – kuidagi koormav kah (põrandapesu jääb ju minu kanda).
Seega kolisime selleks nädalaks hoopis pansionisse “Oma und Opa” ehk BB kohalike Vanade juurde. Siin olen mina saanud mõnusasti diivani peal vedeleda ja raamatut lugeda ning ei ole pidanud kordagi põrandat pesema. BB on aga äärmiselt rõõmus, et on piiritud võimalused mängida vanaisa Opa ja onutütar Liisaga. Ärkad üles, hüüad “Opa!” ja saabki mängida. Lähed korteriukse juurde ja hüüad “Liis-a!” ja keegi ikka läheb üles Liisat kutsuma.
Ka leidub siin piiritus koguses lapsesõbralikku toitu ja nõud pesevad end täiesti ise. Puhkus!
Pansioni-pidajatele ei ole küll meie külaskäik seni eriti kasulik olnud (välja arvatud piiritu võimalus lapselapsega mängida ja talle uusi sõnu õpetada). Näiteks on meie paaripäevase viibimise jooksul üks pärdik suutnud juba hävitada poole vanaema Oma ahvileivapuust. Selle jäänused leidsime äärmiselt pisikeste tükkidena kahtlusaluse voodist. Samuti on juba rünnatud vanaisa Opa rahakotti. Nimelt lasime äärmiselt mugavalt pärdikule toredad lund-pidavad talvesaapad osta, sest lumi on siin ilus paks ja kohev nagu peab. Praegugi hullab BB Opa ja Liis-aga lumes ja mina istun rahulikult siin, täidan juba täis söödud kõhtu hea ja paremaga ning veedan vaikset arvuti-aega.
Puhkus!
snowmen

Detsember 13 ehk jõuluootused

Esiteks, kallid lugejad – suur aitäh kõigile teile, kes meid ühel või teisel viisil meeles on pidanud. Väga armas on tunda, et korda läheme!
Teiseks aga kõigile teile, kellele ma ei ole suutnud muul viisil oma tähelepanu jagada – loodan, et veedate oma jõuluaega äärmiselt kvaliteetselt ja naudite just neid tundeid ja tegemisi, mida salamisi oodanud olete.
Mõnusat jõuluaega, mu kallikesed!
???????????????
Mina näiteks ootasin salamisi seda, kuidas saaksin jõuluvanale sonetti lugeda. Mitte sellepärast, et mulle hirmsasti esineda või sonette lugeda meeldiks, vaid selle pärast, et siis kõik kiidavad ja plaksutavad ja ütlevad kui kohutavalt intelligentne ma olen. Vahel on ikka nii lihtne teisi tillist tõmmata. Tükk aega saan jälle salamisi itsitada ja endale pai teha ja sellepärast ongi hea jõulumeel. (See et ma edev olen, ei peaks teist kellelegi üllatuseks olema.)
Ka ootasin ämma munasalatit, mis kõlab hullemini kui asi on. Ämm ei ole tuntud suurte kulinaarsete oskuste poolest. Tema lemmiktoidu valmistamiseks on vaja eemaldada pakendilt kaas ning valada keenud vett triibuni. Aga ometi teeb tema kahtlemata kõige paremat munasalatit, mida mina kunagi söönud olen. Nii et kui ämm nädal enne jõule küsis, kas ta võib jõuluroaks meile selverist sushit tuua, siis ma häbelikult küsisin, et kas äkki saaks munasalatit kah sinna sushi kõrvale. Nii et hoolimata emme ahjuprae, hapukapsa ja verivorsti (mida kahtlemata tohutult igatsen) puudumisest, saime siiski kõhud punni täis.
Eriti ootasin aga seda hetke, mil teised minu valmistatud kinke avavad. Samal ajal kui ühe asjasse puutumatu riigi president pani legod tüdrukute kingikotti ja kui talt küsiti, et miks ta ometi nii tegi ja ta küsis „Kas siis tüdrukutele ei meeldi mänguasjad?“, olin mina BB jõuluvanakotti valinud nimelt kaks autot ja ühe palli (või BB-keeles kaks „audot“ ja ühe „balli“). Suur oli kogu meie jõulupere rõõm kui BB kotti avades teatas „audo-audlo-audo“, endal suu kõrvuni. Mängimiseks sobisid audod suurepäraselt ja isegi kaissu oli üks neist vaja kaasa võtta. Ka Härra paistis oma kingitusega – mille valmistamiseks kulus mul euro või nii (ja mida ma siinkohal paljastada ei taha, aga kui kellelgi on kaasale kingi tegemiseks ideed vaja, siis avaldan privaatselt, andke aga märku) – äärmiselt rahul olevat, aga mina olin kõige rahulolevam hoopis selle kingitusega, mille me oma Tunnistajatele valmistasime. Nemad said nimelt date-box’i. Date box on selline kastikene, kus on sees ümbrik, mille võib avada ühel järgneva aasta kuul. Igas ümbrikus on sees üks ebatavaline kohtingu-plaan. Näiteks ühel kuul on neil kohustus minna raamatukokku ja oma kaasale raamat laenutada, siis koju tagasi, fliis üle jalgade, raamatud kätte ja kakaod kõrvale. Fliis, kakaopulber ja järjehoidjad meie poolt, nemad aga peavad tegema tõestus-fotod ning selgitama, millise raamatu nad oma kaasale lugeda valisid ja miks. Sest põhjuseid võib ju olla mitmeid ja tahtsime, et nad hästi hoolega läbi mõtleks, mida nad oma valikuga kaasakesele öelda tahavad.*
Nende hetkede hulka, mida ma aga ei oodanud, kuulub näiteks hommikul kella viiene äratus. „Mamma, audo!“ Keeldusin küll ise veel ärkamast, aga lasin preili meie kõrvale ronida (ikkagi jõulud ju) ja lootsin, et ta jääb ehk uuesti magama. Aga sellest vapustavalt heast ideest ei tahtnud vaimustunud preili muidugi kuuldagi. Sõitis teine hoopis poolteist tundi oma sinise autoga mööda mammat ja papat ringi ja korrutas vaheldumisi „audo“ ja „maanu“**. Kui meil vaikselt kõrvad juba vett hakkasid voolama, siis vajus preili õnneks meie ja auto otsa tuttu.
Ei oodanud ka seda hetke, mil BB kirikus pingi pealt põrandale kukkus, sest kõik Suured arvasid, et küll mõni teine Suur hoiab lapsel silma peal. Triangel oli muidugi suurepärane ja kuigi BB haiget ei saanud (seda on häälest kuulda, uskuge mind), jäi tema ja minu kirikukülastus siiski sellega see kord katki. Tippisime hoopis Vanade juurde tagasi ja kukkusime jõuluvana ootama.
Fragmentide täienduseks võingi selgitada, et kuna peamiselt Härra töögraafiku tõttu Eesti-reisi ära jätsime, siis veetsime jõululaupäeva siinsete Vanade juures. Käisime kirikus, esinesime jõuluvanale ja saime palju kinke ning sõime end oimetuks. Hilisema istumise taustaks näitasin aga hoopis sakstele kodumaist laulupidu ja olin väike uhke ja igatsev eestlane. Lohutuseks õnnestus mul Härralt välja pommida lubadus, et tuleme märtsis kõik Eestisse. Kuidas sellega tegelikult läheb, see on kõik muidugi veel selgumisel. Aga kohe kui mingid lennupiletid või midagi säärast lubavalt kindlat peaks kuskilt ilmuma, annan teile teada!

*Kui ka ülejäänud 11 kohtingu-ideed huvi pakuvad, siis võin sellest eraldi postituse kirjutada. Või ka individuaalselt rääkida. Olen oma vaimusünnitiste (osalt küll varastatud) üle üsna uhke.
** Tegemist on uudissõnaga BB sõnavaras aga ka nii saksa kui eesti keeles. Tõenäoliselt tähistab see mõistet, mida eestlased tunnevad sõna „minu“ ja sakslased sõna „meine“ [maɪne] all. Asjasse võib olla segatud ka inglise „mine“ [maɪn].

Detsember 12 ehk kui emme (rohkem) küpsist ei anna

Selleks ajaks kui me täna hommikul kööki jõudsime nägi preili juba üsnagi nälginud välja. Andsin talle näljapetteks mahlajoogi kätte ja hakkasin ise hommikusööki valmistama. Mõtlesin, et ei raiska aega pudru keetmisele, vaid teen midagi kiiremat. Näiteks eilsed makaronid soojaks. Kuna aga poole soojendamise pealt oli preilil joogitops tühi ja häälepaelad töös, siis otsustasin (VIGA!) talle siiski lohutuseks ühe küpsise anda, mida ta nii väga nõudis.* Noorel emal ikka läheb vahel süda haledaks.
Rõõm küpsise üle oli muidugi suur. Umbes sama suur kui kisa pärast seda kui küpsis otsa sai.
“BB, hommikusöök on nüüd valmis. Kui selle ära sööd, siis saad veel ühe küpsise kui soovid.”
Kuigi kinnitust kokkuleppe kohta ma ei saanud, toimus siiski mõningane maharahunemine hommikusöögitaldriku nägemise peale. Laua taga toimus aga ainult toiduga mängimine ja suhu pandi mõni amps vaid selleks, et see sealt välja sülitada. Kuna mina nii ei mängi, siis lõppes see hommikusöök üsna kiiresti. Kohe pärast kätepesu seisis daam jälle strateegilises kohas ja nõudis “nannat”.
“BB, me rääkisime sellest – küpsist saad siis kui hommmikusöök on söödud. Taldrik peab tühi olema!”
BB vaatab nukralt maha ja kiibitseb mimd altkulmu. Küllap saab aru, mis toimub.
Mina eemaldun elutuppa ja teesklen raamatu lugemist, kuigi peaksin hommikusöögijäägid koristama.
Hetke pärast seisab minu kõrval neiu, käes tühi puhas taldrik ja teatab, “Alle!” (ehk “näe, taldrik on tühi, nüüd palun küpsist”). Õnnetuseks aga ei ole tegemist tema hommikusöögitaldriku, vaid riiulis virnas seisnud puhta taldrikuga.
Väga pingutades, et tõsine välja näha, üritasin selgitada, et tema hommikusöök peab olema söödud, mitte suvaline taldrik tühi, selleks, et küpsist saada.
Pettumus, et tema geniaalne plaan ei töötanud, äratas nii naabrid kui Härra ning sundis minu tagasi kööki ikkagi putru keetma.
Sellised hommikud siis…

*Küpsise nõudmine käib nii, et tuleb seista köögi töölaua selle punkti juures, mis on kõige lähemal puuvilja- ja küpsisevaagnale ja öelda nõudliku häälega “nanna-nanna-anna-nanna”.

Detsember 11 ehk suhkruvaba

Tähelepanelikumad lugejad on tõenäoliselt teadlikud minu hiljutisest taasalanud võitlusest aknega. Kuna tegemist on põletikulise haigusega, siis otsustasin ühest teisest sõnasabast kinni haarata (nimelt lubasin lihavabade esmaspäevade kõrval/asemel ka suhkruvabasid pühapäevi pidama hakata), ning otsustasin testida, kui kaua ja mis ulatuses ma ilma suhkru, põletiku suurima sõbra, toe ja abita hakkama saan.
No ja kuidas siis läheb?
Logiraamat on umbes selline:
1. päev – ma saan sellega hakkama! Kogu päeva olin ilma. Ainult enne magamaminekut sõin ühe räigelt suure tüki eriti rammusat šokolaadikooki.
2. päev – okei, täna olen hästi tubli, ei söö suhkrut. Pagan, kuulge, glögis on ka suhkrut või? Ahh, 50% ei ole ju midagi! Ainult kaks tassi jõin!
3. päev – okei, kala on kuival. Mitte teragi ei võta. Isegi glögi ei joo. Vaikselt hakkab paha.
4. päev – täiesti kuival. Pea käib ringi, paha on.
5. päev – ikka kuival. Söögisu tapab, ainult mugin. Ja tigedus tuleb peale. Peavalu kah.
6. päev – ei jaksa enam, anke komm. Ainult üks noh!
7. päev – ühes müslipulgas ei ole ju nii palju suhkrut? Isegi kui ta on šokolaadiga kaetud?
8. päev – eile see müslipulk oli nii hea. Eriti see šokolaad seal ümber. Ah, mis see üks ikka teeb.
9. päev – üks müslipulk, kaks müslipulka, mis see kotitäis komme nüüd sinna peale siis veel ära ei ole. Andke teine veel! Nii hea on olla!
10. päev – oksele ajab, mitte midagi süüa ei saa. “Kõhuviirus”?
11. päev – okei, eilne oksendamine oli ikka karm. Mitte midagi ei taha täna süüa. Suhkrust rääkimata.
12. päev – pea valutab, nälg on. Aga kahte kotti kommi ikka ei söö. Ei söö ühtegi kommi, tegelt, ega ühtegi muud suhkruga asja.
13. päev – pool küpsist on ju tegelt okei. Eks?
14. päev – kaks poolt küpsist ei ole ju tegelt palju hullem kui pool küpsist.
15. päev – jeerum, andke ometi see suhkrutoos siia! Lusikat pole vaja!
???????????????????????????????????????????????????????????????
Inimkatse, nagu näete on läinud vahelduva eduga. Eduks võib pidada seda, et suhkrusõltuvus on tõeliselt tugev. Ja seda hoolimata sellest, et ma varem arvasin, et ma ei söö eriti palju magusat niikunii ja see ei saa raske ülesanne olema. Aga on siiski. Muidugi on minu suhkrust “eemaldumine” esialgu ka ainult osaline. Neid suhkruid, mis valmistoidus, ka nt ketšupis, on, neid ma ei arvestanud. Ka on lubatud kõik puuviljasuhkrud ja muud säärased sellid. Ainult rafineeritud suhkrut pidasin mürgiks.
Tegelikult pean tunnistama, et minu elav kujutlusvõime tõesti arvab, et nägi vahet – hommikud, mis järnesid suhkruvabadele päevadele olid peeglist vaadates oluliselt ilusamad. Olemasolevad punnid küll maagiliselt ära ei kadunud, aga paistes ja valusad sellid olid oluliselt tagasi tõmmanud.
Ja kuigi teesklen nagu eksperiment oleks läbi, siis tegelikult üritan sellega jätkata. Nagu üritan jätkata ka lihavabade esmaspäevadega. Mis küll ei pruugi tingimata nädala esimesel päeval olla. Käesoleval nädalal oli lihavaba esmaspäev näiteks neljapäeval. Hohoi!