Detsember 13 ehk jõuluootused

Esiteks, kallid lugejad – suur aitäh kõigile teile, kes meid ühel või teisel viisil meeles on pidanud. Väga armas on tunda, et korda läheme!
Teiseks aga kõigile teile, kellele ma ei ole suutnud muul viisil oma tähelepanu jagada – loodan, et veedate oma jõuluaega äärmiselt kvaliteetselt ja naudite just neid tundeid ja tegemisi, mida salamisi oodanud olete.
Mõnusat jõuluaega, mu kallikesed!
???????????????
Mina näiteks ootasin salamisi seda, kuidas saaksin jõuluvanale sonetti lugeda. Mitte sellepärast, et mulle hirmsasti esineda või sonette lugeda meeldiks, vaid selle pärast, et siis kõik kiidavad ja plaksutavad ja ütlevad kui kohutavalt intelligentne ma olen. Vahel on ikka nii lihtne teisi tillist tõmmata. Tükk aega saan jälle salamisi itsitada ja endale pai teha ja sellepärast ongi hea jõulumeel. (See et ma edev olen, ei peaks teist kellelegi üllatuseks olema.)
Ka ootasin ämma munasalatit, mis kõlab hullemini kui asi on. Ämm ei ole tuntud suurte kulinaarsete oskuste poolest. Tema lemmiktoidu valmistamiseks on vaja eemaldada pakendilt kaas ning valada keenud vett triibuni. Aga ometi teeb tema kahtlemata kõige paremat munasalatit, mida mina kunagi söönud olen. Nii et kui ämm nädal enne jõule küsis, kas ta võib jõuluroaks meile selverist sushit tuua, siis ma häbelikult küsisin, et kas äkki saaks munasalatit kah sinna sushi kõrvale. Nii et hoolimata emme ahjuprae, hapukapsa ja verivorsti (mida kahtlemata tohutult igatsen) puudumisest, saime siiski kõhud punni täis.
Eriti ootasin aga seda hetke, mil teised minu valmistatud kinke avavad. Samal ajal kui ühe asjasse puutumatu riigi president pani legod tüdrukute kingikotti ja kui talt küsiti, et miks ta ometi nii tegi ja ta küsis „Kas siis tüdrukutele ei meeldi mänguasjad?“, olin mina BB jõuluvanakotti valinud nimelt kaks autot ja ühe palli (või BB-keeles kaks „audot“ ja ühe „balli“). Suur oli kogu meie jõulupere rõõm kui BB kotti avades teatas „audo-audlo-audo“, endal suu kõrvuni. Mängimiseks sobisid audod suurepäraselt ja isegi kaissu oli üks neist vaja kaasa võtta. Ka Härra paistis oma kingitusega – mille valmistamiseks kulus mul euro või nii (ja mida ma siinkohal paljastada ei taha, aga kui kellelgi on kaasale kingi tegemiseks ideed vaja, siis avaldan privaatselt, andke aga märku) – äärmiselt rahul olevat, aga mina olin kõige rahulolevam hoopis selle kingitusega, mille me oma Tunnistajatele valmistasime. Nemad said nimelt date-box’i. Date box on selline kastikene, kus on sees ümbrik, mille võib avada ühel järgneva aasta kuul. Igas ümbrikus on sees üks ebatavaline kohtingu-plaan. Näiteks ühel kuul on neil kohustus minna raamatukokku ja oma kaasale raamat laenutada, siis koju tagasi, fliis üle jalgade, raamatud kätte ja kakaod kõrvale. Fliis, kakaopulber ja järjehoidjad meie poolt, nemad aga peavad tegema tõestus-fotod ning selgitama, millise raamatu nad oma kaasale lugeda valisid ja miks. Sest põhjuseid võib ju olla mitmeid ja tahtsime, et nad hästi hoolega läbi mõtleks, mida nad oma valikuga kaasakesele öelda tahavad.*
Nende hetkede hulka, mida ma aga ei oodanud, kuulub näiteks hommikul kella viiene äratus. „Mamma, audo!“ Keeldusin küll ise veel ärkamast, aga lasin preili meie kõrvale ronida (ikkagi jõulud ju) ja lootsin, et ta jääb ehk uuesti magama. Aga sellest vapustavalt heast ideest ei tahtnud vaimustunud preili muidugi kuuldagi. Sõitis teine hoopis poolteist tundi oma sinise autoga mööda mammat ja papat ringi ja korrutas vaheldumisi „audo“ ja „maanu“**. Kui meil vaikselt kõrvad juba vett hakkasid voolama, siis vajus preili õnneks meie ja auto otsa tuttu.
Ei oodanud ka seda hetke, mil BB kirikus pingi pealt põrandale kukkus, sest kõik Suured arvasid, et küll mõni teine Suur hoiab lapsel silma peal. Triangel oli muidugi suurepärane ja kuigi BB haiget ei saanud (seda on häälest kuulda, uskuge mind), jäi tema ja minu kirikukülastus siiski sellega see kord katki. Tippisime hoopis Vanade juurde tagasi ja kukkusime jõuluvana ootama.
Fragmentide täienduseks võingi selgitada, et kuna peamiselt Härra töögraafiku tõttu Eesti-reisi ära jätsime, siis veetsime jõululaupäeva siinsete Vanade juures. Käisime kirikus, esinesime jõuluvanale ja saime palju kinke ning sõime end oimetuks. Hilisema istumise taustaks näitasin aga hoopis sakstele kodumaist laulupidu ja olin väike uhke ja igatsev eestlane. Lohutuseks õnnestus mul Härralt välja pommida lubadus, et tuleme märtsis kõik Eestisse. Kuidas sellega tegelikult läheb, see on kõik muidugi veel selgumisel. Aga kohe kui mingid lennupiletid või midagi säärast lubavalt kindlat peaks kuskilt ilmuma, annan teile teada!

*Kui ka ülejäänud 11 kohtingu-ideed huvi pakuvad, siis võin sellest eraldi postituse kirjutada. Või ka individuaalselt rääkida. Olen oma vaimusünnitiste (osalt küll varastatud) üle üsna uhke.
** Tegemist on uudissõnaga BB sõnavaras aga ka nii saksa kui eesti keeles. Tõenäoliselt tähistab see mõistet, mida eestlased tunnevad sõna „minu“ ja sakslased sõna „meine“ [maɪne] all. Asjasse võib olla segatud ka inglise „mine“ [maɪn].

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s