Jaanuar 11 ehk laatsaret

Praegu tundub nagu suurema osa jaanuarist oleksime me veetnud laatsaretis.
Kõigepealt oli Härra haige. Ja noh mitte selline “oh, vastik on olla, aga ma põhimõtteliselt rohtu ei võta ja lähen ikka jalgpalli mängima”-haige, nagu ta tavaliselt on, vaid rohkem selline “ooooöööööooo, vastik on olla, tehke midagi, et ma ära ei sureks ja ikka kunagi veel jalgpalli mängida saaks”-haige. Nii õnnestus mul ilma pikema sissejuhatuseta talle arstirohtugi sisse sööta. Ta küll õrnalt ägises, aga keeras teise külje ja ignoreeris veel nädal aega nii jalgpalli, kooli, tööd kui pereelu. Lõpuks saime ta siiski jälle jalule ja nüüd teeb ta usinalt-paaniliselt eksameid (loe: ignoreerib endiselt jalgpalli, tööd ja pereelu).
Siis saadeti BB lasteaiast varem koju, sest nad olevat avastanud, et ta palavikuga koos ringi tatsab neil seal ja see tädidele Adele väga ei meeldinud. Noh, meile ka muidugi mitte, nii et läksime rutuga ja tõime lapse koju. Ja ka meie tuvastasime tõesti, et palavik lapsel käevangus on. Jagelesime siis sellega mõnda aega. Õnneks ei ole teda vaja väga veenda palavikualandussiirupit jooma – süstlaots suhu ja siirup sisse. Valmis, ei mingeid “põhimõtteid”. Hommikuks oli palavik läinud. Nädalavahetuse istusime küll igaks juhuks veel toas ja üritasime hoolitseda, et tatine nina ka vähem tatiseks saaks. Täna käis laps lasteaias ja tundub, et keegi palavikku enam ringi tatsamas ei näinud ja ka tati kohta märkuseid ei tehtud*.
Noh, ja muidugi korjasin ka mina üles nii palaviku kui nohu, ja siis toppisin sinna otsa omalt poolt veel vastiku rögaköha kah. Brr. Tänaseks on palavik õnneks ka minust maha jäänud, muude sümptomitega läheb vist vähe aega veel. Atšuhh!
Hea uudis selle kõige juures aga on see, et laatsareti-elu on oluliselt vähenedanud meie meevarusid.
Me ei ole nimelt maailma suurimad meesõbrad – Härrale küll iseenesest meeldib röstsaia meega süüa, aga ma näen teda seda tegemas umbes korra või kaks poole aasta jooksul. Minule tuleb mesi meelde siis kui ma olen liiga kange või mõruda tee teinud. Teed teen tavaliselt aga siis kui tõesti mitte midagi muud juua ei ole või ma haige olen. Ja siis käib see nii, et valan vee kruusi ja siis näitan talle eemalt “vaata, vesi, see siin on teepulber! Ohohoo, eks!” Ja valmis ongi. Ütleme nii, et kanguseskaalal teeb napilt puhtale veele ära. Ühesõnaga, mett kulub meie majapidamises aastas keskmiselt 3,29 teelusikatäit.
Sellest hoolimata (või nimelt selle pärast) on meile aga paljud heasoovlikud sõbrad-tuttavad mett kinkinud. Nt kui kolisime, saime kaasa kogu ämma kuue aasta varu. Peamiselt selle pärast, et ta leidis, et see, et noored omaette kolivad on hea ettekääne oma köögist kõik ebavajalik välja praakida ja neile kaasa pakkida. Sama lahke oli ka Härra vanaema, ehk ämma ema, kelle saadetud kuuesajakiloses “panin teile paar asja kõrvale”-pakis leidus ka umbes meie tuhande aasta ports mett.
Üleeile aga viskasin klaasprügi-prügikasti (jep – sorteerime) TÜHJA Eesti mee purgi. Mis valemiga meil õnnestus kahe nädalaga pool liitrit mett ära limpsida, seda imestan ma isegi. Ka imestan ma seda, et millalgi siis kui purk kahtlemata rohkem tühi kui täis oli, hakkas mulle tunduma, et mesi ei ole üldse nii hull asi. Mõni lusikatiäs läks isegi otse suhu, ei pidanudki (tee)veest läbi käima. Nii et sulle, kallis lugeja, kes sa selle purgi meile kinkisid – aitäh!
*Saksamaa lasteaedades tundub suhtumine tatninade suhtes olevat leebem kui Eestis. Ega ma mingit uuringut  küll läbi viinud ei ole, aga olen aru saanud, et voolava ninaalusega lapsele kutsutakse Eestis koheselt emme-issi järgi. Meil siin võtab tädi A salvrätiku ja pühib nina alt raja ära ning laseb lapsel edasi joosta. Eks nad teavad, et kui nad neid tatusid hakkaksid koju saatma, siis nad muuga ei tegelekski seal kui laste koju saatmisega. Nohu, siinmail, kui sellega palavikku ja muid sümptomeid ei kaasne, pole haigus. Ja võin teile kinnitada, et mul on selle üle ütlemata hea meel.

Advertisements

Jaanuar 9 ehk sinine esmaspäev

Keegi väitis, et eile olevat olnud aasta kõige “sinisem esmaspäev” ehk aasta kõige masendavam päev. Ma ei tea, millise statistika või millise ajavöötme või päikesekõrguse kohta väide käis, aga minu esmaspäev oli eile üsna sinine küll.
See oli aga hoopis seepärast, et meie tavalise maalitunni asemel oli Korraldajatädi kutsunud meile külla ühe Päris Kunstniku, kes meiega koos terve päev siniseid punkte tahtis teha. Lõpetuseks tegime nii narrimise pärast mõned punased kah.
Pika jutu asemel on mul seekord aga hoopis mõned head seebikarbipildid teie jaoks. Palun!

Meie kätetöö! 15 naist ja viis tundi punktide tegemist...
Meie kätetöö! 15 naist ja viis tundi punktide tegemist…

Töötavad - kes kontseptsiooni, kes punktide kallal (ehk saksad juhivad tööd, nagu ikka...)
Töötavad – kes kontseptsiooni, kes punktide kallal (ehk saksad juhivad tööd, nagu ikka…)

Teevad usinalt punkte
Teevad usinalt punkte

Osa seltskonnast maaliga (ees paremal: maaliõpetja Ingrid ja kunstnik Gudrun)
Osa seltskonnast maaliga (ees paremal: maaliõpetja Ingrid ja kunstnik Gudrun)

Taustaks sobib ju küll...
Taustaks sobib ju küll…

Jaanuar 8 ehk arvamismängu võitja

Nii, lõpuks olen jõudnud niikaugele, et käisin tõin arvamismängu auhinna poest ära. Kuna lubasin selle raamatupoest tuua, siis loogiline oleks muidugi olnud võtta Dostojevski “Kuritöö ja karistus” või Dickensi “David Copperfield” või midagi muud sama klassikalist… aga kuna neid müüakse siin ainult saksa keeles, siis ma otsustasin siiski nii õel mitte olla.
Selle asemel tõin raamatupoest hoopis sellise toreda vidina:

Kleebitav pastakahoidja (punane näidis minu märkmiku küljes)
Kleebitav pastakahoidja (punane näidis minu märkmiku küljes)

Sest kes ei tahaks, et pastakas oleks alati just seal, kus on vaja märkmeid teha! Muidugi ei pea pastakahoidjat tingimata märkmiku külge kleepima. Võitja võib pastaka kleepida täpselt sinna, kust ta sellest kõige sagedamini puudust tunneb – kasvõi wc-paberi hoidja või külmkapiukse või rinnahoidja külge, peaasi, et kleepub. Ja minu kogemus näitab, et liim on üsna hea.
Sellise vahva kingituse saab endale MAARJA – PALJU ÕNNE! Pastakahoidja on juba sinu poole teel! Suur tänu minu totras mängus osalemast nii sulle kui kõigile teistele, kes viitsisid ühel või teisel moel numbreid pakkuda!
Ahjaa – õige vastus muide oli 45 (tegelikult kuskil 45. lehekülje lõpu poole jäi lugemine keset sõna katki, sest kuskile oli vaja joosta), nii et Maarja pakkumine 44 lehekülge oli äärmiselt täpne. Näkkas!
Märtsis jälle!

Jaanuar 7 ehk tarhunni ja kohe!

Möödunud nädalavahetuse kõrghetk oli kahtlemata külastus kohalikku vene poodi. Noh, ma ütlen “kohalikku”, tegelikult asub teine umbes nelja ja poole kilomeetri kaugusel (Dresden on arulagedalt suur – internetientsüklopeedia andmetel 328 ruutkilomeetrit Tallinna 159 vastu).
Kindel tahtmine pood viivitamatult üles otsida tekkis hetkel kui ma nägin Kasahhi köögis seda:
image_get
Ma olen küll lubanud süüa vähem suhkrut kui kunagi varem, aga… tõesti noh! Kondenspiim suhkruga! Kaks purki palun! Ja üks lusikas! Teed pole vaja keeta, aitäh!
Vene pood ise kutsus esmapilgul mõnusa muige huulile. Kujutan ette, et sellised nägid välja pooled Põhja- ja Ida-Eesti väikelinna poekesed umbes aastal 1995. Kui riiulitel juba kõike oli, aga korvid olid ikka veel raudvõrest ja triibulisi põlli kandvad müüjatädid hüüdsid ühest poe otsast teise “gde eto sõõrok?” -“ja nesnaaju, proši Alla!”
Ehe!
russmarkt2
russmarkt1
“Suureks” kuulutatud pood oli pindalalt võibolla pool Loksa Konsumit või natuke vähem ja riiulitel leidus kõike alates toidust ja hambapastast kuni klaasi alla peidetud (kuld)ehete ja kahtlemata erootilise kirjanduseni. Meie keskendusime toiduriiulitele ja ilma pikemata lendasid korvi pakitäis parankasid ja pugitäis boršši, suurem hunnik pelmeene ja hapukoort. Isegi kohukesi oli! Ja kalja ja tarhunni! Ja praekapsast, mis loodetavasti ei ole minu jaoks sama imelik ja harjumatu kui saksa praekapsas. Ja loomulikult kondendspiim suhkruga, kaks purki.
Ühtegi Eesti firmat minu silm ei tabanud (kuigi kuuldavasti on seal nähtud Kalevit), aga Läti omasid nägin küll.
Korv sai meil igatahes kuhjaga täis ja küllap on varsti jälle sinnakanti asja… tarhunn ja kohukesed* on juba unustatud. Ja nii mõnigi teine asi on juba ära proovitud – esimene ports pelmeene ja boršš läksid igatahes kindlalt asja ette!

* Õnnetuseks mitte Karumsid, rohkem Tere tuutude konsistentsiga, nii et ikkagi üsna head!

Jaanuar 6 ehk arvamismängu seis

Niisiis, kuna ma see nädal raamatupoodi auhinna järle ei jõudnud, siis viibib arvamismängu võitja välja kuulutamine.
Küll ütlen narritamiseks ära, et keegi on eksinud vaid ühe (või õieti kolmveerandi) leheküljega!

Praeguseks minuni saabunud pakkumised on:
Karin 103
Triinu 77
Maarja 44
Tommi 30
Kristel 13
Mare 10
Määme 5
Ingrid 3

Kui nüüd kellelgi on veel isu pakkuda, siis andke tuld! Kui pihta saate, läheb võit jagamisele.

Jaanuar 5 ehk sprechen Sie Deutsch?

Kui palju ma ka üritanud ei oleks, aga niisama Saksamaal ringi jalutamisest keel külge ei hakka. Ja sealjuures on üsna ükskõik kui palju omale liimi mantli peale panna – see lihtalt ei liimu! No ei jää külge.
Ka olen lõpuks aru saamas, et uute ja uute keeleõpikute ostmise kasutegur on umbes sama. Kui keegi neid ülesandeid seal ei tee, neid sõnu pähe ei õpi ja grammatikatabeleid ei korruta, siis ei muutu mitte midagi. Ei hakka mina iseenesest Deutschi sprechima.
Üsna pisike, selline rohkem testiv kui õpetav, kasutegur on teleka vaatamisel. Noh, näiteks tunnen täna telekat kuulates oluliselt rohkem tuttavaid sõnu ära kui eelmine aasta samal ajal. Aga need, mis võõrad on, on ikka võõrad. Ja vahel jooksevad kõik sõnad ikkagi nii teineteisele selga, et midagi aru ei saa.
Sellepärast võtsin siin oma kohalikul Kasahhil sabast kinni ja nõudsin, et ta mind aitaks. Sesttemaräägibsaksakeelttäpseltniietsõnadonkõikteineteselseljas-aga-ometigi-saan-ma-tast-aru! Nüüd kohtume korra nädalas (nendel nädalatel kui me mõlemad end hästi tunneme) ja veedame “tunnikese”* õpikute ja sõnaraamatute hunnikute vahel keelt rääkides. Erinevalt telekast saan ma talle öelda “oota, sa ütlesid mingi sõna – tsukupluku või tsikupliku – mis see tähendab?” või “Kas see, et sa “ihn” ütlesid tähendab, et tegemist oli meesterahvaga?” Noh, ja siis lappame sõnaraamatut, et saada teada, mida “tsukupluku” täpselt tähendab või kordab ta mulle kuuesaja kahekümnendat korda üle, et jah, “ihn” on “meestema, kes on lauses süüdistatav ehk (otse)sihitis”.
Vastutasuks teen mina temaga inglise keele harjutusi ja otsin talle sõnaraamatust inglisekeelsete sõnade vasteid. Aga peamiselt ikkagi joome teed ja lobiseme.
Lisaks käin aegajalt, kui BB Härraga saab jääda, ka Rahvusvaheliste Tegelaste saksa keele tunnis. Täna pärast tundidepikkust hommikust “tundi”, tundsin end seal tõeliselt targa ja osavana. Oskasin isegi lauses süüdistatava meestema jaoks õige asesõna valida!
Nii ta vaikselt tuleb, tükk tüki haaval.

*Tänane “tund” kestis üheksast poole kaheni.