Jaanuar 1 ehk pansionist tagasi

Meie puhkus pansionis Oma & Opa lõppes eile sellega, et vanaisa Opa pakkis minu, BB ja kogu meie killavoori onu Marko “suurde” autosse (no vaevu sai ukse kinni lüüa – aga kaasa tulid ka vanaema Oma ja Liis-a ja tema vend, nii et süüdistan neid, mitte meie aastavaru riideid ja tagavaratoitu ja BB kolme sõiduvahendit) ning sõidutas meid koju tagasi, et ma saaksin ikka jälle lapi ja puhastusvahendipudeli kätte võtta ja oma mugavat peed liigutada. Täna hommikupoolikul veetsingi juba oma lemmiklapi ja puhastusvahendipudliga umbes jalgpallimängu jagu aega. Vaheajal panin ka pesu pesema. Esimese laari. Nüüd üritan Härrat veenda, et ta selle esimese laari keldrisse kuivama viiks, et ma järgmise keerlema saaks panna. Ühesõnaga – väga igatsen juba pansionit taga. Mõnus oli ikka pool päeva diivani peal vedeleda ja teada, et BB lippab vanaemaga õues ja ehitab lumeonni või on Liis-a ja kotitäie mänguasjadega nurga taga ja mitte ükski pind ei vaja, et mina teda puhastaks.
BBl oli aga kõige nukram meel selle üle kui natuke pärast koju jõudmist Opa ja Liis-a lahkusid. Seda väljendas ta ohtra nutmise, “Opa, opa, opa” ja “Liis-a, Lii-a, Liis-a” korrutamisega ning keeldumisega eemalduda korteriuksest. Mina istusin samal ajal tekki mähituna ja veensin meie radiaatoreid midagi tegema, et toatermomeeter kasvõi natukenegi üle 8 kraadi näitaks.
Umbes selleks ajaks kui temperatuur 18 peale oli tõusnud, saabus kaugelt Poola-maalt tagasi BB igatsetud Papa. Äkitselt olid nii opad kui liis-ad peast pühitud ja lapsel jälle nägu naerul.
Muidugi rääkisin Härrale muuhulgas seda, mis sai vanaema Oma ahvileivapuust; kuidas BB esimest korda mullivannis käis ja sellesse valgesse vahuollusesse väga skeptiliselt suhtus; kuidas jõujunnu BB pea tund aega kahekilost pomelot (ligi veerand tema kehakaalust! – mina ei jaksaks) mööda elamist ühest kohast teise tassis; kuidas BB reisivoodist välja ronima õppis (selleks ei ole vaja teha muud kui seisev poolspaagaat ehk tõsta ühe jala varbad voodi ülemisele servale ja siis jalalihaseid selliselt pingutada, et keha käte toel üle ääre saab upitada – jällegi, mina ei jaksaks); ja palju muud. Viimase triki õpis BB aasta viimasel päeval, mil meid kahekesi koju jäeti (vanad läksid pittu). Üsna õõvastav oli rahulikult köögis istudes üks hetk kuulda, kuidas keegi õrnalt lähedalasuvale uksele koputab ja “mamma” hüüab. Triki suurim puudus aga on hoopis maandumises. Sest see käib lihtsalt suure plörtsatusega kuhu juhtub. Esimesel korral ma seda ei kuulnud, sest siis valis BB voodi serva, mis minu voodi vastas oli, seega maandus ta kenasti poole tee peal minu voodi madratsil. Hiljem aga mõtlesin, et olen hästi kaval ja eemaldan ta taganemistee, et teda seeläbi välja ronimast takistada. Pärast kahte põntsatust ja lendu voodi ülemisest servast maani, istusin kõik ülejäänud magamaminekuajad BB voodi kõrval ja lükkasin varbaid tagasi voodisse, kuni ta aru sai, et emme võidab selle mängu ja parem on pikali minna.
Kuna BB ei ole aga harjunud sellega, et keegi magamaminekul tema juures on, siis kulus meil edaspidi magama jäämiseks nii umbes kaks tundi aega ja kaks kilo noore ema närve. Aga polegi mul teisi vaja, sest kes enne terve närvikavaga ema näinud on!
Igal juhul oli meil väga mõnus puhkus ja nüüd oleme jälle valmis kodust elu elama.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s