Veebruar 16 ehk selline päev

Meie päev ei alanud täna kuigi helgetes toonides. Härra oli pärast reedest jalkat ööseks Zwickisse jäänud ja ärkasime Dresdenis BBga kahekesi. Mina sealjuures elutoamadratsil, sülearvuti padja kõrval, progamm ootamas, et tööga jätkaksin. Kiire arvutus näitas, et enne “ära vajumist” ei olnud suutnud piisavalt intervjuud transkribeerida, et tänane päev töövabaks kuulutada. Tähtaeg kipub juba hirmutavalt lähedale.
Nojah, aga ka BB oli millegipärast tujukam kui tavaliselt. Oluliselt tujukam kui tavaliselt. (Halvasti magatud öö? Õhurõhk? Jonnivõlg? Kuuseisud?) Tavaliselt on mul väike päikseke siin (ärge laske end mõjutada mingitest löömis-postitustest, need on vaid üksikud soolaterad, mis teatavasti suhkrutüki magusaks teevad). Täna aga oli mul selline tüdruk, kes kukkus igal võimalusel pahurdama.

  • Parema jala king ei istu vasakusse jalga? 30 sekundit visklemist ja vihapisaraid.
  • Emme ei luba vetsuharjaga vaipa pühkida? 30 sekundit visklemist ja vihapisaraid.
  • See võileib, mille emme endale tegi ja suure lunimise peale ampsu andis, ei maitsegi nagu kummikomm? 30 sekundit visklemist ja vihapisaraid.
  • Kui jalg vastu sahtli ust pressida ja siis sahtlit lahti tõmmata üritada, ei avanegi teine nagu imeväel? 30 sekundit visklemist ja vihapisaraid.
  • Kanapoeg Emma raamat ei mahugi kraeaugust pluusi sisse? 30 sekundit visklemist ja vihapisaraid.
  • Arvuti avamisel ei ilmugi esmalt ekraanile otsingumootori pildiotsing, kuhu on sisestatud otsisõna “pall”? 30 sekundit visklemist ja vihapisaraid.
  • Emme on nii kole kide, et ei söö ise kommi ja ei anna mulle ka? 30 MINUTIT visklemist ja vihapisaraid.

angry_kid
Kõige selle peale ja vahele õnnestus mul aga meid mõlemaid vihmakindlatesse õueriietesse toppida, käekott seljakoti vastu vahetada, kärualune korv küpsiseid ja kandekotte täis toppida ning pista taskusse õhtul valmis skribatud tohutupikk kolmkeelne ostunimekiri. Suurema kavaldamise, meelituste ja tähelepanu hajutamise abil õnnestus ilma igasuguse visklemise ja vihapisarateta BB kärusse istuma saada. Pärast turvarihmade lukustamist ohkasin kergendatult. Ehk mõjub värske õhk meile mõlemale hästi ja saame vesisena näivast ilmast hoolimata ilusa jalutuskäigu teha ja poest kõik vajaliku tuua, et selleks ajaks kui Härra koju jõuab Nigella retsepti järgi järjekordsed neli rooga lauale kanda.
Rõõm ja kergendus kestsid aga umbes-täpselt 30 sekundit – liftinuppu vajutades asendusid need tungiva sooviga 30 sekundit viselda ja vihapisaraid pritsida.
Lift oli katki.
Endiselt.
Oli juba eile kui koju jõudsime, aga siis tulime koos Härra ja Opaga – üks tassis vankrit (miks küll! miks me ometi ei võinud seda alla jätta!) ja teine aitas last, mina vaarusin nagu üks õige rase, rahulikult aste astme haaval, näpu otsas vaid kerge käekott. Kuigi kiire matemaatika näitas, et isegi kui ma kuidagi läbi häda BBd ja käru vaheldumisi tassides alla suudan saada, siis pärast koos toidumoonaga üles saamine on võimatu, kui ma just tervet päeva mööda treppe käies ei taha veeta.
Igaks juhuks helistasin veel Härrale ja kurtsin oma kohutavat saatust. Härra keelas kategooriliselt igasuguse treppide peal lollitamise ja lubas kohe koju tulla, et me koos poodi saaks minna.
Noh, kohe tähendas seda, et ma sain veel poolteist tundi üksi pirtsutavat last lõbustada. Kuna me mõlemad kenasti vihmakindlates talveriietes olime, kobistasime aga tuppa tagasi minemise asemel oma katuseterrassile. Mina polnud sinna vähemalt pool aastat oma jalga saanud – ja seda oli ka näha – kogu meie peen terrassikate oli kaetud sodi ja närtsinud lehtedega. Muidugi võtsin koheselt harja kätte ja kukkusin kasima. Teate, mis selle kasimise suurim probleem on? 30 sekundit pärast alustamist on sellest selline tüdimus, et tahaks viselda ja vihapisaraid pritsida, aga järgi ka jätta ei saa, sest on ju juba alustatud. Nii ma seal siis nühkisin iga väiksemat lehepuru kordi ja kordi ja kordi üle pühkides, sest need on ennast nii osavalt sinna vaiba külge kinni söönud, et neil on igasugustest harjadest üsna sügavalt ükskõik.
BB oli õnneks asjade käiguga suht rahul – tiirutas oma punase autoga mööda terrassi ja ajas mu lehehunnikuid laiali, mängis palliga, käis rõdulaual oma piimatassi õngitsemas, kui keha kinnitust vajas ja oli üldiselt täiesti iseseisev ja hakkaja. Niipalju iseseisev ja hakkaja lausa, et lõi terrassiukse pauguga kinni. Meie terrassiuks on aga selline, mida saab avada vaid koridori poolt, terrassi poolt mitte.
30 sekundit visklemist ja vihapisaraid?
Mitte veel.
Õnneks on meie terrassil varuväljapääs. See viib otse lifti ette, sinna, kus hoiame oma käru ja jalgrattaid ja kuhu maja haldaja toob talvituma mujale mitte mahtuvaid suuri taimi, nende seas üks eriti vinge suur kaktus, millel on väga teravad okkad. Kuidas ma tean? Noh, sest selleks, et BBd ja end terrassi-lõksust päästa, pidin paotama varuväljapääsuust, mis avanes läbi häda täpselt nii palju, et ma laps süles sealt end kuidagi läbi pigistasin, hoidma niipalju tasakaalu, et ma üle rinnatise alumise korruse trepile ei lendaks koos kogu oma varandusega, balanseerima end kuidagi kaktusepoti serva peal, et astuda üle ühest tundmatust puust, kaktusest, vankrist ja kahest jalgrattast. Õnneks olid okkad minu tagareies ainuke operatsiooni Põgenegem Terrassilt käigus saadud vigastus.
Pärast 30 sekundit sisemist visklemist ja vihapisaraid maandusin elutoadiivanil ja vandusin, et ma enne ei liiguta kui Härra tuleb.
Ja kuigi lugu on juba pikk ja hakkab tüütavaks muutuma, ei lõppenud minu ebaõnn kahjuks aga täna seal, nii et peate natuke veel mu vingu taluma.
Nimelt, olin ju päev varem Nigella retseptiraamatust järgmised retseptid välja vaadanud – köögiviljapeatüki kolmas ja lihapeatüki teine ja snäkipeatüki esimene ja magustoidupeatüki esimene – ja omale nendele vastavalt kena ostunimekirja teinud. Poes aga selgus, et ei ole võimalik saada ei lambakooti ega lambaribi, valget šokolaadi (valget šokolaadi!!), ega proscuitto sinki. See tähendas muidugi, et neljast valitud retseptist sain valmistada ühe.
See üks muideks (sorry, Nigella), ei olnud seda mässamist väärt.
Novot, nüüdseks on mu lukustunud kaelasooned mulle tõeliselt vastiku terava peavalu aretanud ja töö on ikka tegemata.
Head ööd!
Homme olen jälle vana päike ise. Võibolla.

Veebruar 15 ehk vöökohauudised

Kolisin täna Härra dressipükstesse. Minu omad võivad minna kunkusse kitsamaid päevi ootama, punu neisse enam ei mahu.
Võrdluseks nii palju, et BBga hakkas mul kuskil 5-6 nädalt hiljem varasemates riietes kitsas.
Niisiis kerkib küsimus – kas seekord tuleb meeter ära?
download

Veebruar 14 ehk köögilood

Ettevõtmine on veel uus ja põnev, nii et köögikatajõudu jätkub.
Tänaseks valmistasin Nigella õpetuse järgi rohelisi ubasid pistaatsiapestoga (köögiviljapeatüki teine – esimene meile jälle ei kõlvanud, Härra ikka ei söö suvikõrvitsat).
beans
Pilt varastatud ja retsept saadaval SIIN.
Ja tegingi pesto täitsa ise, nullist. Ja oligi nii lihtne nagu Nigella ütles. Imelik hakkas lausa. Olen ikka arvanud, et selleks on vaja ilgelt vaeva näha ja mingit uhkemat masinat, aga ei. Nigella ütles ilusti retseptis välja, et ärge muretsege, tavalise odava saumiksriga tuleb täpselt sama hästi välja. Noh, mul just tavaline odav saumikser ongi!
Nüüd on kahju muidugi, et ma varem alati purgipesto olen ostnud ja siis lõpuks ikkagi pool purki ära visanud, sest see hakkab enne halitama kui ma “jälle” mõne pestoroa kokku suudan keerata. Ise tehes saab väga hästi pool purki teha!
Nii et põristasin oma tavalise odava saumiksriga kokku pistaatsiad, parmesaani, basiiliku, oliiviõli ja küüslaugu ning segasin kogu kupatuse keedetud roheliste ubadega kokku. Viimase ampsu pärast oleks Härraga peaagu ragistamiseks läinud. Eriti kenasti sobisid kartulipüree ja ehtsa kohaliku weisswurstiga.
Ja nüüd – kuklitainast kergitama! Sest millalgi peavad need vastlakuklid ka ju valmis saama!

Veebruar 13 ehk köögilood

Kuna sünnipäeva-vana kasvatas veelgi minu retseptiraamatuhunnikut (jee! aitäh-aitäh!) ja seega ka süümepiinapagasit selle osas, et ma neil headel asjadel lihtsalt virnas seista lasen, võtsingi kohe uue raamatu kätte ja kukkusin kokkama.
Enne raamatu lähemalt uurimist mõtlesin, et eriti mõnus oleks, kui saaks esimesest retseptist peale hakata ja iga päev lihtsalt järgmise lehe keerata. Aga kuna retseptiraamatud ei ole niiviisi üles ehitatud, et selline lineaarne läbi töötamine ka kuidagi dieedisõbralik oleks – st peaksime esmalt sööma 20 päeva pastaroogasid, siis 20 päeva liha, siis 20 päeva juurikaid ja siis 20 päeva magustoite – ei tule vist “iga päev järgmine”-plaanist midagi asjalikku välja. Aga äkki proovin niiviisi peatükkide kaupa liikuda. Ehk homme järgmise peatüki esimene?
Noh, tegelt pean tunnistama, et päris valimatult kõiki retsepte ka kohe järgi proovida ei kavatse, vähemalt mitte esimese ropsuga. Mõned retseptid tuleb kahjuks diskvalifitseerida. Tänane retsept oli näiteks kolmas. Seepärast, et esimeses oli sees anšoovis ja teises suvikõrvits. Esimese peale kritsutan mina natu nina ja mõlemat keeldub Härra kategooriliselt söömast.
Nii juhtuski, et pidin täna tegema Nigella kollaseid safranispagette
Kohalikus poes selgus aga, et safranit ei ole. Ega tule. Naaberpoodi ei olnud ka tahtmist joosta, sest too on sama väike ja armetu valikuga, nii et poleks ma oma safranit sealtki saanud. Tegemist ikkagi luksuskaubaga. Nii otsustasingi, et teen valgeid spagette ilma safranita. Muus osas otsustasin küll retsepti järgida.
Nii et panin kodus heaga spagetid keema ja kukkusin safrani-vaba safranikastet ette valmistama. Olin parjasti oma parmesani-tüüpi juustu vahukoore sisse riivimas, kui märkasin, et mitte ainult ei sisalda kaste veini, vaid ka toorest muna, mida Nigella ei kavatsegi lasta mul läbi küpsetada. Kes eelmist postitust luges, juba teab, et nii alkohol kui salmonella on mulle hetkel üle keskmise vastunäidustatud. Esimesele probleemile mõtlesin läheneda kavalalt ning veinikest lihtsalt natuke kauem keeta kui retseptis ette nähtud. Noh, et alkoholiprotsendi madalamale saaks… Teise probleemiga aga… nojah, pesin hoolega munad üle (sest salmonella bakter pesitseb teatavasti koorel, mitte muna sees), ja panin spagetid hoolimata Nigella keelust* koos kastmega ikka veel paariks minutiks tulele. Tulemus ei olnud küll sama ilus sile ja ühtlane kui raamatupildil, sest muna muidugi hüübis teataval määral ja moodustas klombikesi, aga… safranit mul ju niikunii ei olnud.
safran
Pilt varastatud ja retsepti näeb SIIT.
Spagetid maitsesid aga nii safrani, alkoholi kui salmonella puudumisest hoolimata äärmiselt hästi. Kui raamatuga uuele ringile jõuan**, siis võibolla otsin ikka mõne safranit müüva poe kah enne üles kui juustu kuskile sisse hakkan riivima.
Igal juhul – mõnus on jälle köögivõimeline olla. Jaanuar oli ikka raske noh. Aga see on üks hoopis teine teema.

* Tõeline mässuline olen!
** Pensionieas, tõenäoliselt.

Veebruar 12 ehk kuidas võtta juurde tervislikult ehk hüvasti talje 2015

Kuna dieedijutud on blogides reeglina väga populaarsed, ei saa minagi kehvem olla. Seda enam, et minu hiljutised kaalukõikumised on siinsetes avarustes juba siin-seal kajastust saanud.
Niisiis, mõtlesin omale välja uhke ja keeruka dieediplaani, millega alustasin millalgi jõulude paiku. Paisutada tahan nimelt keskkohta ja süüa ainult seda, mis tervisele hea, aga maitsenäsadele ka meeldiv. Peamiselt tähendab see seda, et tavapärasele toidule lisaks krõbistan rohkelt marju, puu- ja juurvilju.

Dieet algas küll hoopis seemnetega…4 pluss - Copy

Aga järgmiseks tulid plaani köögiviljad, nimelt herned… 5 pluss - Copy
Siis mugisin mõnuga mustikaid: 6 pluss - Copy

Järgmiseks läksid väga hästi ette vaarikad – nii värsked kui külmutatud, nii otse kui suhkruga…

7 pluss - Copy

Viinamarju süües hakkas tekkima tunne, et vist tõepoolest taljes mingid muudatused toimuvad…

8 pluss

Ka redised viisid eesmärgile lähemale…

9 pluss

Vähe paremini aimatava muutuse tõi esile ploomide söömine…

10 pluss

Ka tomat ei vedanud alt, kuigi neid sai söödud nii toorelt kui supiks keedetult…

11 pluss

Kiivisid kugistades oli keskkoht juba üsna lootusrikkalt teist nägu…

12 pluss

Mandariinid mõjusid ka äärmiselt hästi…

???????????????????????????????

Ja sidruniädalal on selge, et vaid loetud nädalatega ongi võimalik keskkere ümbermõõtu märgatavalt muuta ning jõuda seemnest sidrunini!

???????????????????????????????

Dieediplaan on aga pandud kirja pikemaks ajaks ja plaanin selle järgimisega usinalt jätkata niikaua kui augustis ühe mõnusa magusa arbuusiga hakkama saan.
Jah, kallid lugejad, teie järeldused on õiged! Meil on selline uudis:

???????????????????????????????

Veebruar 11 ehk sünnipäev

Ärgates oli tunne umbes selline:
Birthday-Dog
Noh, et keegi võiks koogi tuua ja lasta edasi magada, sest mina olen selgelt liiga vana, et end liigutada. Viiendat korda 28 saada pole ikka mingi tühi asi.
Siis laksatas aga reaalsus näkku ja tuli minna hommikuputru keetma ja mähkmeid vahetama ja õuekombet selga toppima ja isegi ripsmetušš jäi kätte korraks. Järgnes jalutuskäik lasteaeda koos hunniku õhupallidega (sest täna kogu kristlik maailm pidutseb ju – laseb liugu ja peab karnevali) ja kiire visiit poodi avokaadode järgi (appi-appi, külalised tulevad ju salatit sööma!).
Ja tunne oli kka umbes-täpselt selline:
536034_10150836747802620_509966151_n*
Aga oioioi, kus siis hakkas sadama õnnitlusi ja kallistusi ja kingitusi. Ja päike tuli välja ja tulbid läksid lahti (vaasis). Kullerionu käis lausa kaks korda ja tõi Eestimaalt nii toredaid pakke, et no raske oli mitte kilgata!
Siinkohal tänud kõigile pakisaatjatele – nii armas teist!
Ja siis tuli hoopis selline tunne:
1613881_10202761123507748_783558241010585344_n
Ainuke asi, mis täiuslikust õnnest veel puud on, on see:kink
Novot, nii et mõtlesin hoopis, et muidugi jõuan täna 98634 lehekülge teksti tõlkida ja neli tundi intervjuud transkribeerida ja kaotatud salatiretsepti üles ostsida ja salati valmis hakkida, sest:
jea
Nüüd istun siin ja mõtlen, et varsti peab vist juba jälle lasteaiatiirule minema ja ikka pole mul midagi valmis.
Nii see elukene käib. Sünnipäeval täpselt sama moodi kui kõigil teistel päevadel, ainult selliste väga mõnusate suurte kuhjade rõõmsa energiaga, mis minu poole teele visatakse. Lihtsalt suurepärane!
Ahjaa, siin ka pilt minu väga rõõmsast lauast: lillelookas ja rukkileib söömisvalmis!
???????????????????????????????

*Nimekirj asjadest, mida ma täna teha tahaks.

Veebruar 10 ehk küll nüüd viriseb

Veebruarikuu kõige suuremad koduperenaiseprobleemid:
a) Minu sünnipäev ja vastlapäev on samal päeval! See ajab tigedaks lihtsalt. Sest ma tahan vastlakukleid ja hernesuppi teha, aga ma ei saa ega taha oma sünnipäevakülalistele ei vastlakukleid ega hernesuppi pakkuda. Neile on plaanis salat ja tort. Ja kõik, kes tahavad pakkuda, “aga tee mõlemaid”, võivad selle pakkumise heaga omale püksitaskusse tagasi pista. Ei tee. Teen ainult salatit ja torti ja urisen, et ma see aasta hernesuppi ja vastlakukleid ei saa. Okei, hernesuppi võin märtsis ka süüa. Aga näidake mulle seda selverit, kes keset märtsi veel vastlakukleid müüb!* Rääkimata sellest, et nädal hiljem vastlakukleid küpsetada. Siis on need ju mingid lihtsalt vahukoorega kuklid ja neil pole vastlatega mitte midagi pistmist. Oeh. Ja tegelikult ei ole isetehtud niikunii kunagi “päris need” (kuigi peaks justkui eelduste kohaselt just paremad olema).
b) Ma ei tunne endiselt kohalikke toidupoode piisavalt hästi, et sealt värske pärm ja kartulitärklis üles leida. Olen vähemalt kolm korda läinud poodi teadmisega, et võtan mõnel tädil-onul varrukast kinni ja nõuan teada, kus “frische Hefe” ja “Kartoffelstärke” on, aga ei, kunagi ei ole neid siis silmapiiril kui mul meeles on või kui kuskil riiulite vahel neid kohtan. Ja kui ma juba kassasse jõuan, on mul kas meelest läinud või tundub lihtsalt liiga hilja reageerida. Halastan alati sellele vaesele vennikesele, kes tuli oma kolme viinerit ostma ja ei lase tal veerand tundi oodata kuni me kassiiriga pool kauplust koos läbi jookseme ja pärmi ja tärklist otsime… No ja nii nad mul pidevalt poest toomata jäävadki.
Selline raske elu.

*Tegelt tahaks hirmasasti teada, ega äkki siinses IKEAs sellist eksootilist toitu müüda nüüd tuleval nädalal. Üks hea kukkel peaks ju ikkagi rootslastel samamoodi hinges olema kui meil. Siinsed müüvad vastlapäeva-erisaiade pähe neid nn berliinisaiu, mida niikunii kõigil teistel päevadel aastas kah kohalikust pagariärist saab. Oeh.

Veebruar 9 ehk köögikata on tagasi! hurraa!

Kuna tunne on selline, et kolm kuud pole panni tulele saand, siis tõstsin ergutuseks kõik oma retseptiraamatud elutoalauale. Kui töö tegemisest pausi vaja, siis lappan neid ja vaatan, kas kodus piisavalt aineid on, et mõnda retsepti ka järele teha. Sest inspiratsiooni tuleb tingimata KOHE kasutada. Retseptide “kõrvale panemine” või “plaani võtmine” ei vii kuhugi. Kogu see virn on mul ju kõrvale pandud ja plaani võetud.
???????????????????????????????
Nii olengi tänu kiirreageerimisele hakkama saanud selliste lihtsate ja mõnusate roogadega nagu hapukapsasupp, lapikleib ja mannavaht.
Hapukapsasupi sisse läks olude sunnil paksu ja rasvase läbikasvanud lihakänaka asemel tavaline õhuke hommikusöögipeekon, aga vene poest koju taritud hapukapsas oli nii mõnusalt hapu maitsega, et supp sai täpselt minu unistuste hapukapsasupi moodi. Ei saand arugi, et liha “vale” oli.
Porrulaugu-lapikleiva* retsepti sain Gordonilt. Ja no asja kohta, kus on umbes kaks komponenti, oli ikka ebavajalikult hea. Nii hea, et isegi Härra ütles, et võin selle meie “lemmikretseptide” raamatusse kirjutada ja jälle teha. Ja teen kindlasti. Kui kodus porrut ja jahu leidub, siis pole põhjust mitte teha. Väga hästi maitses kusjuures tavalise vanakooli kodujuustusalatiga.
flatbread
(foto varastatud)
Mannavahtu tegin punase greibi mahlast. Too oli nii mõru, et mul oli tükk tegemist, et mõelda, mismoodi me ta ära tarbida suudame. Nii suutsime, et lisasin peoga suhkrut juurde, ajasin keema, nõristasin manna sisse ja ajasin vahtu. Külma piimaga viis keele alla! Ausalt – nii hea oli, et lapsepõlv tuli kogu oma ilus ja päikesesäras silme ette.
Järgmisena tahan teha lumepallisuppi, aga selleks pean enne poest mune tooma. Mm… lumepallisupp…
Ja sushi-sõrmed ka sügelevad. Sattusin siin nimelt mõned päevad tagasi kohalikku Aasia toidu poodi. Esiteks võttis puu- ja köögiviljaosakond jalad nõrgaks. Ja sushi-riiuli juures ei tulnud mulle mu “ma täna ainult vaatan, mõni teine päev tulen sisseoste tegema”-mantra enam meeldgi. Nii need norilehed ja riis ja sojakaste sealt koos rullimismatiga kaasa tulidki. Isegi makrat ja avokaadot peaks mul leiduma.
Nagu näete, kallid lugejad – isu on tagasi. Võin kinnitada ka, et rauatase on normaliseerunud ja isegi kaalu hakkab vaikselt lisanduma. Jess!

* See on ju adekvaatne “flatbread” vaste? Ei? Või on lameleib? Ei, see kõlab veel imelikumalt.

Veebruar 8 ehk vastu ei löö, aga arooniatega pillun küll

Kes veel mäletab lugu minu kohtumisest ksenofoobiga, see teab, et millalgi detsembris sain trammis aus inimene olemisest hoolimata trahvi.
Kuna see mu püha viha täis toppis (või sita keema ajas, kui võib nii inetult väljendada), siis seda asja ma muidugi niisama ei jätnud. Kirjutasin kõigepealt pika ja detailse kirja kirjeldusega juhtunust Korraldajatädi Paaniliselt Õnnelikule. Tema töötab nimelt Dresdeni “Welcome Center’is” ja aretab kohalikku “teretulemast-kultuuri” (misiganes see siis ka ei oleks). Küsisin talt, irooniad ja arooniad siia-sinna pritsimas, kas selline ongi tema arvates see tema paljukiidetud welcome culture või?
“Aa, sa ei räägi kohalikku keelt, no siis ma sinuga ei räägi, ei lase sul selgitada, et sa aus oled ja petta ei soovinud, põhimõtteliselt ei usu, et sa siin peatuses peale tulid ja teiste reisijate käest ka ei küsi. Hoiatus sulle? Ha! Mingit hoiatust sa ei saa. Keeran kohe maksimumtrahvi, pleki siis va immigrant, hahahahaa.”
Selline kaunis “teretulemast Dresdenisse!”
Novot, Paaniliselt Õnnelik läks selle peale muidugi tulipunaseks ja täkku täis. Tormas kohe kohaliku ühistranspordi operaatorettevõtte uksest sisse ja nõudis, et asi korda aetaks. Seal rahustati ta maha ja kästi ametlik kaebus kirjutada. Kirjutasime. Saatime ära. Saime vastu ebavajalikult ametliku kirja, kus oli pm öeldud, et “vaadake, me oleme need valideerijad kohe sinna ukse juurde pannud, et trammisõitjal oleks VÕIMALIK pilet kohe sisenemisel valideerida, nii et ta oleks ju saand seda teha, nii et ta peaks ikkagi trahvi maksma. Aga okei, teeme poole.”
Võimalik, mitte kohustuslik.
Mitte kuskil pole kirjas, et ma ei tohi valideerijast mööduda, et tema juurde piletiga tagasi pöörduda. Mitte kuskil ei ole kirjas, et ma ei tohi oma rauavaeguse käes nõrkemas olevat keha kolmeks sekundiks pingile istutada, et käsi toidukotist vabastada ja pilet käekotist üles otsida. Mitte kuskil ei ole kirjas “minesta parem trammipõrandale ära, küll me su kartulid ja munad kokku korjame, aga ära sa jummala eest enne pingi poole pöördu kui pilet on valideeritud!”
Mitte kuskil ei ole muidugi ka kirjas, et kontrolörid ei võiks sellised tölpanid olla, kes välismaalastega suhelda ei taha ja neile ilma küsimusi esitamata ja midagi selgitamata* trahvi ära keeravad.**
Aga hästi, mõtlesin, aitab kah. Võit seegi. Maksin oma pool trahvi ära ja olin rahul, et niigi palju võitlesin.
Aga siis jäi ikka kripeldama, et mida nad ikka endast mõtlevad. Ja kirjutasin uue südantlõhestava ja irooniaarooniaid täis kirja ning postitasin selle koos trahvi tasumist tõestava dokumendiga kohaliku ühistranspordi operaatorettevõttele. Mitte nende klienditeenidusele, peakontorile.
Hiljem sain teada, et päev enne seda oli Paaniliselt Õnnelik kohaliku ühistranspordi operaatorettevõtte peapomo kraest kinni haaranud ja öelnud “Me peame rääkima!” Nimelt on pärast minu juhtumit proua õlale nutma jõudnud ka teisi võõramaalasi, kellele oldi rohkem või vähem arulagedatel asjaoludel trahvikviitungeid kirjutatud. Kuna Dresden on praegu väga-väga hell igasugustel “teeme välismaalastele liiga” teemadel, siis oli kohaliku ühistranspordi operaatorettevõtte peapomo sellistest ksenofoobia-trahvidest kuuldes äärmiselt ehmatunud ja murelik (jeerum-jeerum, et press seda hambusse ei saaks!) ning kutsus Paaniliselt Õnneliku teed jooma.
Kas sellest midagi muutub või mitte, seda ma ei tea. Ja minu aroonia-kirjast ei muutu kindlasti midagi. Aga hea oli neile lihtsalt öelda, et kuulge, kas te teate ka, millise mulje need teie esirivimehed Dresdeni külastajatele jätavad? Kas te sellist teenust tahategi pakkuda või? Sellist Dresdenit tahategi?
Siin aga lõpetuseks üks teemakohane nali:
Capture***

* Mulle ei öeldud isegi, et mulle trahvi tehti. Öeldi lihtsalt: “Sul on 7 päeva aega meie kontorisse minna ja asi korda ajada. Järgmine kord ole nobedam.” Pärast trammist väljudes vaatasin alles seda paberit, mis ta mulle pihku surus ja avastasin, et mulle on mõnus maksmiskohustus peale sunnitud. Oleks ma seda teadnud, oleksin ehk kohe kaagutama hakanud. Aga mult küsiti ainult dokumenti. Kust ma pidin teadma, mis ta sellega teeb. Ja selle “ole nobedam” kohta on mul ka ühtteist öelda, muidugi. Aga jätan oma vahutamise siin nüüd.
** Ma ei ole just maailma kõvem poliitik, aga isegi mina taipan, et karistamine ilma õiguseta kaitsele ei ole kuigi demokraatlik.
*** Tõeline patrioot on see, kes parkimistrahvi saades rõõmustab, sest see kinnitab, et süsteem töötab.

Veebruar 7 ehk ups

Ma siin ükspäev irisesin sakslaste kallal, et neil pole mingit stiilitunnet ja keegi ei oska ilusti riides käia. Siin.
Noh, selle peale oli muidugi järgmises selle sama sarja episoodis, millele ma peale sattusin shoppajaks üks Eesti päritolu daam, kes oli umbes minu vanune ja kahtlemata väga kena, aga kes riietus (ja ta ise tunnistas seda) nagu vanaema*. Enda arvates küll stiilitundega vanaema, aga siiski, no ikka väga mage oli noort ilusat inimest näha sellistes kole-konservatiivsetes hallides** riietes. Ja noh, nii stiilispetsialist kui punkte andvad kaasamängijad leidsid, et ta oli väärt viimast kohta. Mina ei olnud vastu vaidlemas.
Kõige piinlikum kogu asja juures oli aga see, et esimeses poes, kuhu ta oma outfitti otsima läks, pani ta selga ühe täiesti šiki ja väga kena komplekti, mis sobis tema vanusega ja millel oli just parajalt vunkki. Aga ta otsustas selle mitte osta, vaid otsida edasi kuni ta leiab Maailma Kõige Igavama kostüümi, mis ta seljas üldse ei istuks ja mis tooks esile kroonilisi haigutushoogusid.
download
*Siinkohal palun kõikidel vanaemadel mitte solvuda – paljud teist oskavad väga stiilselt ja kenasti riides käia.
** MItte, et mul midagi halli vastu oleks, halli annab väga ilusti kanda.