Veebruar 1 ehk telekapassija

Nii, jaanuar jäi seljataha. Enamasti veetsin selle diivani peal siruli, ilmetult telekat passides. No ei jaksand palju muid asjalikemaid asju teha. Eks nägite isegi – blogpostitusi ei kukkunud just eriliselt sagedasti. Veebruari alustasin seepärast täna viietunnise küürimismaratoniga – kõik pesin puhtaks, mis terve jaanuari tolmu oli kogunud. Nüüd on hea olla ja mõtlen, et ülejäänud päeva võiks diivani peal siruli olla ja ilmetult telekat passida.
Tegelikult tahtsingi rääkida kohalikust teleprogrammist.
Peamiselt jäävad minu silmad kohalikele tibisaadetele kinni. Kuidagi ei kannata veel kõrv ega silm vaadata tõlkesaateid (ehk USA kraami, kuhu peale loetakse) – ei teagi, kas dialoogid on liiga kiired või sõnarohked või milles asi, aga no oluliselt raskem on neist aru saada kui neist nn tibisaadetest.
Niisiis vaatan nt ühte pulmasaadet. Siukest kus neli pruuti käivad teineteise pulmas ja siis hindavad, et kelle pulm kõige ägedam oli ja siis annavad teineteisele punkte ja kes kõige rohkem saab, see võidab midagi, mille ta tõenäoliselt oleks võinud ka ise osta kui ta ei oleks raisanud eriti palju raha selleks, et teha sellised pulmad, mille eest teised palju punkte annavad. Ja teate, iga kord vaatan ja ahastan, mis kammaijaad küll pulmadeks peetakse. Vaatan ja mõtlen, et no minule küll sellist jama vaja ei ole. Mitte seda, et teised punkte annavad, vaid kogu seda pulmavärki üldse. Aga noh, mingi lubadus on ju nagu õhku lastud, et kunagi mingi pulm tuleb, nii et eks ma vaatan neid pulmasaateid edasi ja teen mõttes nimekirju „seda meie oma pulmas ei tee“, „ei, mitte mingil juhul“, „jeerum, milleks!“ aga ka selliseid vähe kasulikemad „oot, selles osas tuleb mingi parem lahendus leida“, „vot seda asja võiks kaaluda“ täienevad. Näiteks üks, mis silma on torganud, on see, et siin on äärmiselt haruldane, et pulmas oleks õhtujuht. Mis mulle esiti tundust täiesti võõras ja imelik. Ja ometi mõtlen ma nüüd, et kah nats imelik kui minu pulma keskpunkt ja see inimene, kes kõigile hiljem meelde jääb, on mingi võõras (tavaliselt kole) onu. (Sama probleem on mul sellega kui kõigepealt on käik ametniku-onu/tädi juurde ja seal passib kogu seltskond tund aega pruutpaari tagumikke ja mingit võõrast (tavaliselt koledat) onu/tädi. Miks? Miks ei saa sättida toole-laudu nii, et külalistel ja pruutpaaril silmside oleks selle (alati piinliku) pika kõne ajal? Kas see on mingi komme, et ei tohi olla või? Igatahes meil selle probleemiga on juba kõik korras – meie võõrast (keskmiselt koledat) tädi ei näinud peale meie ja Tunnistajate keegi. Huuh!) Mis ma aga tegelikult öelda tahtsin on see, et ükskõik kui suured on paarikeste eelarved, siis enamik pulmi näevad minu silma jaoks ikka odavad välja. Sellised jõledad kammaijaa-pulmad. Ja no ma ei tea, mis järelduse ma sakslastest selle põhjal tegema pean.
Teiseks satun vaatama siukest saadet, kus maaklerionud ja –tädid üritavad tavalistele sakslastele kortereid leida. Tavaliselt käib üks maakler koos ühe korteriotsijaga ühes üsna inetus korteris, lootuses, et see talle kõlbab. Kuna reeglina aga ei kõlba, siis käiakse ühes üsna viisakas korteris ka ja siis see korteriotsija otsustab, et kuigi teine korter on väheke üle ta büdžeti, siis ta ikkagi tahab sinna kolida. Lüüakse käed ja saade on läbi. (Tegelikult jookseb ühe saate jooksul läbi mitu maakler-korteriotsija paari, muidu oleks võimatu tundi aega täita selle jamaga.) See saade aga annab väga selge sõnumi sellest, et korterite üürimine, mitte omamine, on Saksamaal norm. Vastupidiselt Eestile, kus olgu kasvõi logu ja vilets, aga olgu oma (või siis panga oma eeldusel, et siis kui asi juba eriti logu ja vilets ja nukker on, saab päris omaks). Ja mida rohkem ma seda saadet vaatan, seda rohkem mulle hakkab meeldima Saksa-viis. Üürimine jätab ikka oluliselt suurema vabaduse. Võibolla ka ebakindluse ja vahest ka mingi omaniku-tunde puudumise… aga igasugune vajadus siin maal kinnisvara soetada, et meil ikka „oma“ kodu oleks, on täiesti nullitud. Võibolla annab mulle küll ka mingi lisakindluse see, et kodumaal on mul ju see eestlase hädavajalik „oma“ kodu.
Nii, veel sagedamini satun aga hoopis vaatama seda saadet, kus viis naist peavad kordamööda shoppamas käima, omale terve outfiti ostma (reeglina antakse mingi teema ette) ja siis annavad nad teineteisele hindeid, et teada saada, kes kõige ägedamad riided ostis. No mina alustasin saate vaatamist juba teatava skepsisega – sakslased ei ole tuntud eriliselt hea stiilitunde poolest. Ka tänavapildis on hästi näha, et neil on a) üsna ükskõik, mis selga panna, b) üsna silmiavardav arusaam sellest, mis hea välja näeb. Selline kleit-teksapükste peal või sokid-sandaalid asi on üsna kerge „rikkumine“, arvestades, mida kõike siin näeb. Novot, aga sellest hoolimata (või nimelt selle pärast?) teevad nemad väga edukalt saadet, kus nad näitavad, kuidas nelja tunni jooksul on võimalik üks suurepäraselt sakslaslik stiili-vaba õudus-kostüüm kokku panna. Ja siis on seal muidugi üks onu stiilispetsialist, kes kõike kommenteerib ja kuigi vahel täiesti müstilisi asju heaks kiidab, üsna tihti ka ise nina kirtsutab ja kaadri taga palub, et kodanik ometi seda õudust koos selle teise õudusega selga ei paneks. Neid on päris naljakas vaadata ja tunda, kuidas minu igav-mugav perenaisestiil on täitsa tip-top.
Järgmisena täidab minu eetrit õhtusöögisaade. Teate küll, see kus viis kodanikku nädala jooksul teineteise juures õhtusöögil käivad ja siis teineteisele punkte annavad ja see kes kõige rohkem punkte saab, see võidab. See saade on Saksamaal jooksnud juba julgelt üle 2000 episoodi ja murrab järjest selgemalt müüti sellest, et sakslased ei tee süüa*. Legend keskmisest sakslasest räägib nimelt seda, et õhtusöögiks tõmmatakse teflonkate plasttopsilt pealt ära ja valatakse vesi triibuni. Valmis, õhtusöök serveeritud. Kusjuures, minu kalli ämma juures asi nimelt nii käibki. Nii et jäin seda legendi väga kergesti muidugi uskuma kah. Aga vaatan, mis ma vaatan seda õhtusöögi-saadet ja keegi pole veel niiviisi teinud. Isegi selle peale kirtsutatakse nina kui keegi poest ostetud jäätis pakub (ise tehtud kolme koogi ja eriti eksootiliste puuviljade vahu kõrvale). Kõik tuleb ikka algusest peale ise teha. Ja vähemalt kaks tuhat inimest Saksamaal oskavad ise puljongit keeta ja ka teevad seda! (Kusjuures olen sattunud peale sama saate versioonile, mida filmitakse Briti saartel ja seal tõepoolest esines selline noorhärra, kellel oli lihtsalt hea meel, et ta neli tasuta kolmekäigulist rohke alkoholiga õhtusööki saab ja kui tema kord oli süüa teha, siis ta serveeriski Knorri ja Maggie toite koos poest ostetud jäätisega – ilma naljata.)
Igal juhul, jaanuarikuu diivanil on loonud mulle pildi keskmisest sakslasest, kes elab üürikorteris, kannab kohutavalt maitsetuid riideid, korraldab suured kammaijaa-pulmad ja keedab ise oma puljongi. Lisaks on neil ka hirmus tahtmine teineteisele punkte anda.

* Ok, 2000 inimest 85 miljonist ei ole just tohutupalju, aga arvestades, et saade võtab jätkuvalt omale kõige magusama telekaja (prime time’i), siis peab vaatajate hulk ka ikka vähemalt 2000 inimest olema ja need 2000 teevad ka ise oma puljongi. Või vähemalt tahavad teha.

Advertisements

3 thoughts on “Veebruar 1 ehk telekapassija

  1. Mina vaatan aeg-ajalt (kui aju on ületöötanud) “kvaliteetkanalilt” (TLC) sellist sarja nagu “Say Yes to the Dress” ja mõtlen ka, miks inimesed kohati nii koledate pruutkleitide eest nii meeletut raha välja käivad. Ma suudaks 20 000 dollarile küll paremat kasutust leida, kui osta kleit, mille korra elus 5ks tunniks selga paned.
    Ehk siis – inimesed, ja eriti need, kes tunnevad vajadust oma isikliku elu teleekraanil elada, ongi imelikud.

    1. Oleks siis, et tõesti ongi ilus kleit ja no sul on see raha üle ja sa ei saa kuidagi muudmoodi kui pead selle ära ostma, okei. Aga enamasti on need kleidid niisukesed kitšihunnikud ja lihtsalt jõletised, et see ajab hirmu nahka, et selliste eest üldse raha küsitakse. Aga meelelahutuse osas muidugi töötab. Alati hea kellegi teise halva otsuse üle naerda. Eriti kui see oma rahakotti ei raputa.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s