Veebruar 16 ehk selline päev

Meie päev ei alanud täna kuigi helgetes toonides. Härra oli pärast reedest jalkat ööseks Zwickisse jäänud ja ärkasime Dresdenis BBga kahekesi. Mina sealjuures elutoamadratsil, sülearvuti padja kõrval, progamm ootamas, et tööga jätkaksin. Kiire arvutus näitas, et enne “ära vajumist” ei olnud suutnud piisavalt intervjuud transkribeerida, et tänane päev töövabaks kuulutada. Tähtaeg kipub juba hirmutavalt lähedale.
Nojah, aga ka BB oli millegipärast tujukam kui tavaliselt. Oluliselt tujukam kui tavaliselt. (Halvasti magatud öö? Õhurõhk? Jonnivõlg? Kuuseisud?) Tavaliselt on mul väike päikseke siin (ärge laske end mõjutada mingitest löömis-postitustest, need on vaid üksikud soolaterad, mis teatavasti suhkrutüki magusaks teevad). Täna aga oli mul selline tüdruk, kes kukkus igal võimalusel pahurdama.

  • Parema jala king ei istu vasakusse jalga? 30 sekundit visklemist ja vihapisaraid.
  • Emme ei luba vetsuharjaga vaipa pühkida? 30 sekundit visklemist ja vihapisaraid.
  • See võileib, mille emme endale tegi ja suure lunimise peale ampsu andis, ei maitsegi nagu kummikomm? 30 sekundit visklemist ja vihapisaraid.
  • Kui jalg vastu sahtli ust pressida ja siis sahtlit lahti tõmmata üritada, ei avanegi teine nagu imeväel? 30 sekundit visklemist ja vihapisaraid.
  • Kanapoeg Emma raamat ei mahugi kraeaugust pluusi sisse? 30 sekundit visklemist ja vihapisaraid.
  • Arvuti avamisel ei ilmugi esmalt ekraanile otsingumootori pildiotsing, kuhu on sisestatud otsisõna “pall”? 30 sekundit visklemist ja vihapisaraid.
  • Emme on nii kole kide, et ei söö ise kommi ja ei anna mulle ka? 30 MINUTIT visklemist ja vihapisaraid.

angry_kid
Kõige selle peale ja vahele õnnestus mul aga meid mõlemaid vihmakindlatesse õueriietesse toppida, käekott seljakoti vastu vahetada, kärualune korv küpsiseid ja kandekotte täis toppida ning pista taskusse õhtul valmis skribatud tohutupikk kolmkeelne ostunimekiri. Suurema kavaldamise, meelituste ja tähelepanu hajutamise abil õnnestus ilma igasuguse visklemise ja vihapisarateta BB kärusse istuma saada. Pärast turvarihmade lukustamist ohkasin kergendatult. Ehk mõjub värske õhk meile mõlemale hästi ja saame vesisena näivast ilmast hoolimata ilusa jalutuskäigu teha ja poest kõik vajaliku tuua, et selleks ajaks kui Härra koju jõuab Nigella retsepti järgi järjekordsed neli rooga lauale kanda.
Rõõm ja kergendus kestsid aga umbes-täpselt 30 sekundit – liftinuppu vajutades asendusid need tungiva sooviga 30 sekundit viselda ja vihapisaraid pritsida.
Lift oli katki.
Endiselt.
Oli juba eile kui koju jõudsime, aga siis tulime koos Härra ja Opaga – üks tassis vankrit (miks küll! miks me ometi ei võinud seda alla jätta!) ja teine aitas last, mina vaarusin nagu üks õige rase, rahulikult aste astme haaval, näpu otsas vaid kerge käekott. Kuigi kiire matemaatika näitas, et isegi kui ma kuidagi läbi häda BBd ja käru vaheldumisi tassides alla suudan saada, siis pärast koos toidumoonaga üles saamine on võimatu, kui ma just tervet päeva mööda treppe käies ei taha veeta.
Igaks juhuks helistasin veel Härrale ja kurtsin oma kohutavat saatust. Härra keelas kategooriliselt igasuguse treppide peal lollitamise ja lubas kohe koju tulla, et me koos poodi saaks minna.
Noh, kohe tähendas seda, et ma sain veel poolteist tundi üksi pirtsutavat last lõbustada. Kuna me mõlemad kenasti vihmakindlates talveriietes olime, kobistasime aga tuppa tagasi minemise asemel oma katuseterrassile. Mina polnud sinna vähemalt pool aastat oma jalga saanud – ja seda oli ka näha – kogu meie peen terrassikate oli kaetud sodi ja närtsinud lehtedega. Muidugi võtsin koheselt harja kätte ja kukkusin kasima. Teate, mis selle kasimise suurim probleem on? 30 sekundit pärast alustamist on sellest selline tüdimus, et tahaks viselda ja vihapisaraid pritsida, aga järgi ka jätta ei saa, sest on ju juba alustatud. Nii ma seal siis nühkisin iga väiksemat lehepuru kordi ja kordi ja kordi üle pühkides, sest need on ennast nii osavalt sinna vaiba külge kinni söönud, et neil on igasugustest harjadest üsna sügavalt ükskõik.
BB oli õnneks asjade käiguga suht rahul – tiirutas oma punase autoga mööda terrassi ja ajas mu lehehunnikuid laiali, mängis palliga, käis rõdulaual oma piimatassi õngitsemas, kui keha kinnitust vajas ja oli üldiselt täiesti iseseisev ja hakkaja. Niipalju iseseisev ja hakkaja lausa, et lõi terrassiukse pauguga kinni. Meie terrassiuks on aga selline, mida saab avada vaid koridori poolt, terrassi poolt mitte.
30 sekundit visklemist ja vihapisaraid?
Mitte veel.
Õnneks on meie terrassil varuväljapääs. See viib otse lifti ette, sinna, kus hoiame oma käru ja jalgrattaid ja kuhu maja haldaja toob talvituma mujale mitte mahtuvaid suuri taimi, nende seas üks eriti vinge suur kaktus, millel on väga teravad okkad. Kuidas ma tean? Noh, sest selleks, et BBd ja end terrassi-lõksust päästa, pidin paotama varuväljapääsuust, mis avanes läbi häda täpselt nii palju, et ma laps süles sealt end kuidagi läbi pigistasin, hoidma niipalju tasakaalu, et ma üle rinnatise alumise korruse trepile ei lendaks koos kogu oma varandusega, balanseerima end kuidagi kaktusepoti serva peal, et astuda üle ühest tundmatust puust, kaktusest, vankrist ja kahest jalgrattast. Õnneks olid okkad minu tagareies ainuke operatsiooni Põgenegem Terrassilt käigus saadud vigastus.
Pärast 30 sekundit sisemist visklemist ja vihapisaraid maandusin elutoadiivanil ja vandusin, et ma enne ei liiguta kui Härra tuleb.
Ja kuigi lugu on juba pikk ja hakkab tüütavaks muutuma, ei lõppenud minu ebaõnn kahjuks aga täna seal, nii et peate natuke veel mu vingu taluma.
Nimelt, olin ju päev varem Nigella retseptiraamatust järgmised retseptid välja vaadanud – köögiviljapeatüki kolmas ja lihapeatüki teine ja snäkipeatüki esimene ja magustoidupeatüki esimene – ja omale nendele vastavalt kena ostunimekirja teinud. Poes aga selgus, et ei ole võimalik saada ei lambakooti ega lambaribi, valget šokolaadi (valget šokolaadi!!), ega proscuitto sinki. See tähendas muidugi, et neljast valitud retseptist sain valmistada ühe.
See üks muideks (sorry, Nigella), ei olnud seda mässamist väärt.
Novot, nüüdseks on mu lukustunud kaelasooned mulle tõeliselt vastiku terava peavalu aretanud ja töö on ikka tegemata.
Head ööd!
Homme olen jälle vana päike ise. Võibolla.

Advertisements

2 thoughts on “Veebruar 16 ehk selline päev

  1. Mõnel päeval tundubki kõige mõttekam olevat voodisse tagasi roomata ja seal püsida. Kahjuks elu seda enamasti ei võimalda.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s