Märts 3 ehk arvamismäng

Blogis on viimasel ajal vähe lahjaks jäänud. Noh, osalt on asi selles, et ma ei ole viitsinud aega võtta, et kirjutada. Oleme ju praegu Eesti-ringil ja kogu aeg on midagi paremat teha kui arvuti taga istuda.
Aga tegelt olen juba mõnda aega tundnud, et pole see miski õige blogi kui pole ilusaid ja huvitavaid pilte. Noh, minu mitmekülgset koduperenaisevingu peab ju kuidagi sobivalt vürtsitama. Näiteks tahaks ma kõik oma köögikatastroofid üles pildistada. Ja kõik toorjuustu täis määritud peeglid. Vahel olen isegi oma seebikarbi kätte võtnud ja üritanud klõpsu või paar teha, aga siis ikka pildi blogisse riputamata jätnud, sest pildil ei ole näha, et see kana ei maitse ja et see toorjuust saial ei ole.
Seepärast kruttisin mõnda aega peas mõtet, et midagi on vaja minu pilditegemisoskuste ja -võimaluste osas ette võtta. Sest kesse teine ikka tuleb mu kanapanni ja põrandapesuämbrit pildistama, eks.
Loomulikult süüdistasin esimese asjana oma armsat seebikarbikaamerat ja otsustasin külma südamega, et ta tuleb uue vastu välja vahetada. Kuna aga müüdavate variantidega tutvudes lõi silme eest kirjumaks kui Pärnu rannas bikiine loendades, oli selge, et alustama peab ikkagi kuskilt mujalt. Lasin omale hoopis algaja fotograafi õpiku kinkida. Noh, et teada, milline aparaat minusugusele seda-nuppu-tuleb-vajutada-vä-le kõige sobivam on, et siis osavaks seebikarbi-fotograafiks hakata. Noh, muidugi mõtlesingi oma naiivsuses, et võib täitsa vabalt ollagi jälle selline tavaline seebikarp, sest pildi kvaliteet oleneb ju karbist, mitte pildistajast ja tema oskustest.*
Pärast raamatu läbi lugemist aga leidsin end ajupestult. Tuli osta peegelkaamera, muud varianti ei olnud. Sest kuidas ma muidu ise säriaega sätin või avatust reguleerin, sest muidugi hakkan ma nüüd pilte tegema täis-manuaalses, mitte täisautomaatses režiimis. Ma olen ju tervelt ühe õpiku läbi lugenud ja unistan juba ühe kahetunnise kursuse läbimisest! Siit on ainult üks samm profipiltideni!
Okei-okei, mis ma narrin. Peegelkaamera või mitte, aga muidugi ikkagi selline kõige lihtsam ja odavam. Noh, selline algaja nupunäpija oma, tagasihoidlike võimalustega. Kuigi minu jaoks on kahlemata tegemist sellise tagurpidi-Armstrong lükkega (väike samm inimkonnale, suur mulle).
Novot, ja eile jõudiski minuni pakike, mis sisaldas minu uut sõpra, kes loodetavasti teile silmarõõmu oskab pakkuda ja blogi vähe pildirohkemaks muudab. Esialgu istun aparaat käes ja veerin rida rea haaval aparaadi manuaali ja oma suurepärast fotoõpikut, teen testpilte ja kratsin pead, üritades arvata, millise võimalike muutujate kombinatsiooni korral vanaema lillevaas või muu objektiivi ette jäänud supermodell kõige atraktiivsem välja näeb ning milline pilt on nii jube, et kohe kustutada tuleb. Viimasel puhul üritan muidugi meelde jätta, milline kombinatsioon kohe mitte ei sobi. Nende nimekiri on juba üsna pikk, olgem ausad.
Teie käest, kallid lugejad, soovin aga teada:

Mitu pilti on minu uue kaamera mälukaardil praegu BBst?

Õigele vastajale muidugi, nagu ikka, täiesti väärtusetu aga see-eest täielikult teemakohane üllatusauhind! Nii et kõik arvama! Mäng läheb lukku siis kui olen siin või mujal saanud kokku vähemalt 10 pakkumist või kui möödunud on vähemalt 10 päeva.
 

*Vabandan siinkohal kõigi päris-fotograafide ees. Ma tõesti ei arva, et kui mina teie aparaadi kätte võtaks ja nuppu vajutaks, olekski ilus pilt olemas, kuigi nii mu avaldusest välja lugeda võis.