Aprill 19 ehk 24+

Niisiis, jälle vähe rasedajuttu.
Täna oli järjekordne arstivisiit. Tegelikult, arsti ei näinudki. Minuga vestles ainult õde, kes mu üle kaalus-mõõtis ja muid protseduure tegi. Küsis küll, et kas tahan arsti ka väga näha. Ladusin õele ette kõik küsimused, mis mul arstile olnud oleks ja leidsime ühiselt, et tegelt polegi arsti vaja. Too oleks niikuinii osanud vaid õe vastustele juurde noogutada ja ultraheli teha, aga esimest ei ole kellelegi vaja ja teist on meile neid juba küll tehtud. Pealegi tunnen ma iga päev ja öö kuidas põnn liigutab (ja õde kuulas südame lööke kah). Nii ma ei näinudki ei arsti, ega kõhukodanikku. Oleks siis veel, et Härra ja BB kaasas, et neil huvitav vaadata, aga kuna olin üksi, siis ei leidnud põhjust kedagi stöörida. Umbes nelja nädala pärast on niikuinii kohustuslikus korras kohalik ultraheli, eks me siis vaatame, mis ta seal sees teeb ja kelle nägu läinud on.
Veel rõõmsamalt teatan aga, et oleme nüüd kindlalt otsustanud, et sünnitama tuleme Eestisse. Nii kindlalt lausa, et BBl ja minul on juba lennupiletid taskus. Tuleme juuni keskel ja kukume tegelema suuremahulise ootamisega. Panuseid võib teha sellele, kumb see kord enne jõuab – kas laps või Härra. Härra reis ei ole meil praegu veel lukku löödud, proovime need kaks nädalat, mis ta töölt ja koolist vabaks saab võtta, sättida umbes-täpselt nii, et ta eeldatava sünnituse ajal meiega oleks. Samas, eelmine kord oli meil umbes sama plaan ja ikka pidin talle telefonikõne tegema: „Kuule, mind viiakse praegu kiirabiga haiglasse, ma vist sünnitan.“ Nii et krutime põnevust.
Raseduse minupoolse jälgimisega on nii, et mind on tabanud keskosaletargia. Kui varem teadsin sekundi murdosa jooksul öelda, et parajasti on käsil päev 7+2 või 9+6, siis täna õe juures käies vaatasin isegi huviga, mis ta sinna vihikusse kirja paneb ja praegu postituse juurde pilte otsides avastasin, et üks nädal on hoopis vahelt ära jäänd. Mumeelest ma muud ei teegi kogu aeg, kui otsin õige suurusega puu- või juurvilju, aga võta näpust. Nii laisk olen lausa olnud, et vahepeal on 12-päevane fotopaus tekkinud! Tuti-tuti, mis ma muud oskan öelda.
Tegelt on nende viljasuurustega ka juba suur segadus. Aga üritan nüüd end korrale kutsuda ja ikka lõpuni kenasti tõsiselt seda asja võtta. Tahaks ikka hirmsasti augustis seda arbuusi-pilti.
Aga siin siis asjakohaselt möödunud kuu pildid:

20+
20+

21+
21+

23+
23+

24+
24+

Ja võrdluseks:
BBga
BBga

Punn paisub seekord silmipimestava kiirusega. Lisaks sellele haaras kallis abikaasa hiljuti mu käsivarrest ja teatas:
„Sul on juba kena paks rasvakiht tulnud siia.“
Ka reied on jälle kokku saanud ja nõuavad seeliku all sukkade kandmist ning minu kuulsad põsed on hakanud jälle komplimente saama. Lisaks on mind kostitatud rõõmsate hüüetega. „Oo, wow, kuues kuu eks?“ ja, fenomenaalselt, „Oh kui äge! Sa näed välja nagu üheksandat kuud rase.“ Las ma kirjutan selle numbritega ka – 9. kuud rase. Teate, ma ei ole kunagi üheksandat kuud rase olnud, aga ma kujutan ette, et seda kõhtu peaks siiski sel ajal mõnevõrra rohkem olema isegi minul. Einoh, mulle tegi nalja vähemalt selline kommentaar.
Pealegi mäletan veel selgesti kuidas eelmine kord kannatamatult ootasin, millal juba selline „õige rasedakõht“ ette tuleb ja saab rahulikult pardisammul ringi taaruda. Lõpuks ikka tuli. Ja siis lõppes see värk kah varem kui mul kõrini sai. Nii et seekord on mul väga hea meel, et suur kõht juba varakult saabunud on. Saan seda „õige rase“ olemist kauem nautida ja mõnuga pardisammul ringi taarutada.
Mis muusse enesetundesse puutub, siis nii hormonaalselt kui emotsionaalselt on juba kergem olla. Akne on nii palju kontrolli all, et kannan jälle huulepulka. Punast! Armid lõuajoonel on küll üsna märgatavad, aga sinna pole praegu midagi parata. Peitekreem peale ja edasi. Raseduse alguses kummitanud emotsioonilaengud (loe: nutupahvakud) pole ka enam esinenud ja tunnen end üsna stabiilsena. Eks teatavad hirmud on üle läinud ja teised ei ole veel tulnud. On küll tulnud üks täitsa isemoodi valu, mis eriti õhtuti teravneb, aga emotsionaalselt ei lase ma ka sel end praegu loksutada.
Võrdlevad näitaja, nädal 24
24 pluss ülevaaded
*Ma ei tea, mis meeltesegaduses ma kõhukodaniku siin blogis XX-ks olen ristinud, tegelikult oleks XY kohasem. (Siin ka vastus minuni korduvalt jõudnud küsimusele lapse eeldatava soo kohta. Nii et kes ei mäleta, see kiiresti anatoomia- või rakubioloogiaõpikut lappama! Aga ärge seda päris tõe pähe veel võtke. DNAd pole keegi lahti teinud, nii et praegune teave põhineb puhtalt sellel, mis UHs justkui paista on.)

Advertisements

Aprill 18 ehk Freiberg

Ma küll üritan siin muljet jätta, et olen hästi usin töötav koduperenaine ja muudkui küpsetan ja kasvatan last ja muud ei teegi arvuti passimise vahele, aga tegelt löön vahel ikka lulli kah.
Juhtus nimelt nii, et Kohalik Ülemus korraldas (minu abiga – khm) väljasõidu ühte siinsesse väikelinna. Selleks ajasime kokku bussitäie mitte-sakslastest professoreid ja teadlasi ja ütlesime teisele bussitäiele, et “sorri, teie kaasa ei mahu”. Loomulikult oli reedel enne pühapäevast reisi ülemuse postkastis x kirja “kle, ma tegelt ikka ei saa tulla” ja äkitselt oli vaja leida sellest teisest bussitäiest x-arv professoreid ja teadlasi, kes veel reageerida jõuavad. Sättisime ühte ja teistpid ja lõpuks jäi ikka üks koht, mille täitmiseks oleks pidanud veel natuke spilema. Aga olin hoopis piisavalt jultunud, et ülemuselt küsida, kas üks mitte-professorist mitte-teadlane võiks selle koha täita.
“Jeerum, muidugi! Tead, sina oled palju tähtsam kui mõni Gung-Po või Gianluca Vivalli! Oi, ma üldse ei mõelnud, et sa tahaksid. Kas sa ikka jaksad? Kuidas su tervis on? Nii pikk päev ju! Saaksid sa ikka hakkama sellega?”
Kuuest-seitsmest hommikul kaheksa-üheksani õhtul ühe pea-kaheaastase järele joosta, teda veenda sinna suunas liikuma, kuhu mul on vaja minna, teda tõsta ja tassida, pesta ja kasida, toita ja sööma veenda, nõusid pesta ja põrandaid pühkida – jaksan, saan hakkama, pole probleemi, isegi bussitäie professoreid ja teadlasi saan samal ajal vaba vasaku käega kokku aetud. Aga üheksast hommikul kuueni õhtul kaks kätt taskus mööda linna ja muuseumi jalutada, vahepeal bussis jalga puhata ja restoranis keha kinnitada, välikohvikus päikeselõõsas jäätist limpsida – mkmm, jääb ära, sellega ma küll hakkama ei saa.
Eino aga tõsiselt, irooniad arooniateks*, juba võimalus pea kaks tundi ainult oma toitu kahvliga sonkida ilma, et peaks muretsema, et kellelgi teisel ka kõht täis saaks, see on midagi väärt. Restoraniskäigud kahesega ei ole lõõgastavad. Lubati aga restoraniskäiku ilma kaheseta. Luksus! Rääkimata kõigest muust.
Nii paningi omale eelmisel õhtul kenasti reisikoti ja riided valmis ja ärkasin hommikul teadmisega, et saan terve päeva aktiivselt puhata. Siis aga selgus, et päike, va–. na sõber, oli välja tulnud ja õues umbes kümme kraadi soojem kui ma olin arvestanud. Ja kõik need riided, mis oleks ilmaga sobinud, ei sobinud minuga või mu kingadega või mu reisikotiga või olid neil maailma kõige märgatavamad plekid peal. Ku– sse vihm on kui seda kõige rohkem vaja on! Paanika, muidugi, asjad lendamas.
Lõpuks Härra käsul sain omale ikka mingid maailma kõige suvalisemad riided selga ja jõudsin õigeks ajaks bussi peale. Ja kui Proua Ülemus oli seltskonna kokku lugenud, meie reisijuhi bussile lasknud ja tutvustanud mind kui “teie kaitseinglit” ning ise kandu välgutades minema lipanud, panin klapid pähe, silmad kinni ja hakkasin aktiivselt mõnulema.
Freibergis kohtusime ühe eriti ägeda giidiprouaga, kes teadis maailma kõige igavamatest asjadest lõbusaid lugusid rääkida. Nt sellest, kuidas nii juhtus, et üks maja sai omale sildi “Goethe magas siin kaks ööd hästi ammu” või millised elemendid Freibergis avastati ja mis neile nimeks pandi. Lisaks saime teada, et Freibergist on pärit selline äärmiselt spetsiifiline termin nagu “jätkusuutlik” ning teame nüüd kõik täpselt, kuidas kaevurid oskasid kaevanduste skeeme nii täpselt joonistada.
Freiberg on nimelt vana kaevanduslinn ja kõik seal keerles (ja osaliselt keerleb siiani) mägedest tulevate varade ümber. Vanasti käisid nad ise mäe sees neid varasid koju toomas, praegu käivad turistid nende juures imetlemas, millist tohutud ilu mägede seest leida võib. Freiberglaste lemmikvara, kusjuures, oli hõbe. Sest kui sul on hõbedat, saad sa münte teha. Ja kui sul on münte, noo… siis sa oled ju tehtud mees, mis muud.
Igatahes oli väga lõõgastav oma maailma kõige suvalisemate riietega vana sõbra päikese lõõsas mööda üht vana tehtud linnakest ringi uidata ja naljakaid lugusid kuulata, aeg-ajalt mõnelt professor Gung-Po’lt või teadlane Gianluca Vivallilt küsida, kuidas tal läheb ja mis teadust ta täpsemalt ikka teeb. Kes minult julges küsida, sa vastuseks:
“Mis inglid ikka teevad? Kaitsevad.”
Ja teevad massiliselt fotosid, mida keegi pärast näha ei taha. Siin, teie rõõmuks:  DSC_0505 DSC_0492 DSC_0484
DSC_0462DSC_0480 DSC_0474
DSC_0499DSC_0468         DSC_0517 DSC_0519 DSC_0521 DSC_0544 terra1 terra2 terra3 terra4
Viimased neli mineraali pilti on varastatud muuseumi kodulehelt.

Aprill 17 ehk Nigellaga köögis

Nüüd kui BB “haigeks” on kuulutatud ja teda lasteaiast eemale hoiame, on minul muidugi arvuti- ja tööaeg üsna napilt käes. Koduperenaiseaega on seeeest hulgim. Seepärast olen teinud ka suuri edusamme Nigella raamatu läbikokkamise osas.
Siin viimased võrdluspildid:

Šokolaadi-apelsinivaht
Šokolaadi-apelsinivaht

Reeglina mulle ei meeldi “segatud” šokolaad. Ehk igasugused piparmünt-šoko või tšilli-šoko või apelsin-šoko asjad jäävad minu poolest restoranis tellimata. Aga nüüd ei olnud siiski piisavalt head vabandust, et retseptist keelduda. Seda enam, et see “apelsin” seal oli vaja saavutada peamiselt apelsinilikööri abil. No ikkagi tõeline Nigella retsept, noh. Ja ütlen, et tulemus oli ka võrreldav – väga rammus, väga võrgutav. Ja rammus. Puuh! Rahumeeli oleks võind veerand portsu teha, mitte pool. Aga jah, apelsin ei seganud.

Riccotta ja muskaatpähkliga küpsetatud spinat
Riccotta ja muskaatpähkliga küpsetatud spinat

See sai täiesti kena ja söödav. Muskaatpähkli kogus oleneb küll kui kogenud keegi muskaatpähkli doseerimisel on. Mina ei ole, nii et panin igaks juhuks ettevaatlikult ja no ei saa öelda, et oleks üle muskaatpähkeldanud.

Küüslaugu-tšilliseened
Küüslaugu-tšilliseened

No ma ütleks pigem sidruniseened, kuigi nii küüslauku kui tšillit oli ka tunda. Mul liiga hea sidrunipress (loe: Härra) vist, et seda sidrunit nii arulagedalt palju sai. Järgmine kord pigistan ise.

(Vale) Sambuca-musid
(Vale) Sambuca-musid

Sambuca peaks minu andmetel olema aniisi-liköör. Seda ma sinna ei pannud. Härra ei armasta anissi, mina ei armasta likööri. Ometigi olen, Nigella nõudmisel, juba viimastel nädalatel üsna mitu pudelit kanget alkoholi ostnud, sealhulgas ka likööri. Seepärast otsustasin, et aitab. Mis ned kohaliku selveri onud-tädid must mõtlema peavad – tuleb iga kahe päeva tagand kõht punnis ees järjekordse likööri järele. Aitab. Aga ei tahtnud magustoidupeatükki ka aastaks ootele jätta. Nii et otsustasin siiski jätkata, aga juba olemasoleva likööriga. Apelsini. Ja tegelt oleks võinud täiesti ära ka jätta, sest kogu see muu kupatus – peamiselt ricotta ja tuhksuhkur – oli seda poole liitri õli kuumutamise vaeva täiesti väärt.

Sealihalõigud apteegitilliseemnetega
Sealihalõigud apteegitilliseemnetega

Selle retseptiga õnnestus lõpuks avada ka lihatoitude peatükk. Siiani olen pidanud sealt ainult lambaliharetsepte maha tõmbama, sest minu läheduses lambaliha ei müüda. Kindlasti on küll siin kuskil mingi peen “küsida võib kõike” lihapood, kust kõike saanud oleks, aga vast on rahakotil ka hea meel, et ma toda otsima ei läinud. Igatahes jõudsin nüüd sealiharetseptini ja enam vabandusi polnud – tuli pann mõneks ajaks kuumaks ajada. Ja sai vist teine natuke liiga kauaks liiga kuum, sest pealt läks liha tumedamaks kui tarvis ja seest jäi kuivem kui tarvis. Apteegitill mind ei võlunud ja Härra oli ärritatud, et lihal kont sees on. Noh, kordamisele ei lähe. Aga vähemalt sai lihapeatüki lahti!

Retseptijääk 73 85 (avastasin just, et olen valesti arvutanud, ei olnud rõõmus)

Aprill 16 ehk Maa Päev

Eile oli ju kauaoodatud Maa Päev. Mis te sellel puhul tegite? Käisite maale pai tegemas, puid kallistamas, prügi koristamas, ei kasutanud bensiini, elektrit ega lasknud mõrvata ega väärkohelda ühtegi looma? Tubli!
Meie sõitsime trammiga, käisime šoppamas, ostsime palju masstoodetud kraami, sõime restoranis ja pärast tagatipuks lasime veel oma kodus kah pliidiplaadil pea tund aega tööd teha. Heh, ja mis me veel pliidiplaadist räägime. Pesu pesumasinas tegi tähtsa keskkonnahoidmispäeva puhul kolm tundi auringe.
Juhtus nimelt nii, et minu liberaalse kasvatuse ja kangete geenide koosluse vili tõstis lõpuks pead.
Olime BBga vannitoas, panime pesu pesema, pritsisime erinevatele pindadele kemikaale, et need ühekordsete lappidega eemaldada ja tegime muid huvitavaid asju, kuni lõpuks hakkasin mina potsikutehunnikuid sorteerima, et vaadata, mis saab ära visata ja mida juurde osta, et tarbimismahtu suurendada. BB otsis omale samal ajal muud tegevust – kolkis mu küünelakipurke vastu kivipõrandat; võttis vatitikke ükshaaval purgist ja otsis kui mitu pragu vannitoas on, kuhu neid toppida annab; pesi oma vannipardil hambaid jne. Pesumasina nuppe vajutades olin BBle “sõnad peale lugenud” (loe: ninnu ja nännu), et olgu ta ikka armas ja ärgu nüüd neid nuppe enam näppigu, eks, sest nüüd masin teeb tööd ja siis ei tohi teda segada (muul ajal võtame saba seinast välja ja siis võib BB vajutada, mida tahab – liberaalne kasvatus ikkagi, eksole, ninnu ja nännu). No ja keskenendusin siis mina seal pesumasina kohal juba pikemat aega potsikuhunnikutele, poole silmaga nähes, et BB minu jalge vahel sihverdab, kui käis äkki -piiks- ja vaikus. Daam oli pesumasina pool tundi enne programmi lõppu välja lülitanud. Ütlen ausalt, sain kurjaks. Ja näitasin seda välja kah. Sain kohe nii kurjaks, et panin masina kohe uuesti käima – programmi algusest – ja kamandasin meid mõlemaid alla tuppa. Aitab, enne keegi vannituppa ei lähe, kui BB saab aru, mida tähendab “ei tohi”.
BB muidugi avaldas häälepaelte täistöö abil arvamust selle kohta, kui kohutavalt halvasti mina teda kohtlen ja mismõttes ei tohi. Ütlesin talle vastu, et enne mina temaga mängima ei hakka kui tema on aru pähe võtnud, tunnistanud, et mul oli õigus ta peale kuri olla, ja ta vabandab. Läksin selle peale hoogsalt kööki ära ja vaatasin seal närvide rahustuseks, kas saan kuidagi mingeid loodusvarasid kulutada.
Umbes kümme minutit hiljem, kui BB juba mõnda aega vait oli olnud, kostus aga ülevalt korruselt -piiks- ja vaikus. Daam oli nimelt üles korrusele tagasi roninud ja pesumasina uuesti välja lülitanud. Täiesti kindlalt meelega. Kiusu pärast.
angry-mother-daughter-white-background-33553578
Loomulikult ei saand ma seda niisama jätta. Lendasin kohale ja kukkusin jälle kurjustama. Nüüd juba kindel olles, et võin ikka tige olla küll. Sest ei olnud ju enam jutt “ole armas ja ära tee” vaid nüüd kindlalt “ei tohi nii teha”. Kamandasin meid mõlemaid jälle alla tuppa ära. Muidugi panin enne masina kolmandat korda ka käima. Seekord olin küll nii palju arukam, et tõmbasin vannitoa ukse kah kinni. Pauguga.
BB minuga enne vaherahu ei sõlminud, kui Härra oli koju tulnud ja BB ise ka aru hakkas saama, et tegelt oleks hea juba magama minna. Siis leppisime muidugi ära.
Aga mina istusin ikkagi ülejäänud õhtu ja mõtlesin laste kasvatamise ja mitte gloobuse üle. Või mis istusin, seisin pliid ääres ja kuumutasin poolt liitrit õli, mis pärast kanalisatsiooni jõudis. Aga sellest juba järgmises postituses.

Aprill 15 ehk kõnelused tiigriga

Preili on meil millegipärast jälle palavikune. Mina millegipärast jälle kahtlustan hambaid. Esiteks muid sümptomeid tõesti ei ole, ja teiseks need neli purisilma(?)hammast, mis mõned nädalad tagasi paistma hakkasid, vohavad nüüd õite hoolega. Ka söögiisu on tänaseks jälle kaduma läinud ja muidu on preili tujukus ise (see võib muidugi ka palavikust põhjustatud olla). Aga me oleme üsna stoikud siin ja arst ei väisa. Kui oled ikka tunde haiglakoridoris istunud teadmata, kas su lapse süda veel lööb või mitte, siis üks väike palavik väga ei kõiguta*. Rohkem kõigutab see tujukus ja tavarütmist väljumine. Olen ju harjunud ühe täiesti lepliku ja lihsa lapsega, kelle porinad ja jonnid reeglina kuigi kaua ei kesta.
download
Reeglina. Täna ei olnud reegel. Täna oli mul üks porisev preili, kes otsustas päevaunele jääda kella poole viie ajal ja ka ainult selle pärast, et Opa tuli siis külla, et preiliga parki minna. Minu varasemad katsed, mis algasid nii umbes kaheteistkümne paiku, tõid kaasa ainult suurema röökimise. Nojah, ega see meie Palaviku-Pille öösel ju ka kuigi hästi ei maganud. Ikka ärkas üles ja küsis juua või niisama kalli. Mugavuse-Manfredina ma muidugi tõstsin preili enne enda kõrvale kui Härra Öökullile meelde tuli magama tulla. Nii ärkasingi keset ööd selle peale, et

keegi selge kõlava häälega mulle kõrva teatas: “Tudu!”
Mina: “Mhmh, mamma tudub.”
BB: “Tudus.”
Mina: “Jaa, tudu-tudu, BB on ka tudus.”
BB: “Oma.”
Mina: “Jaa, Oma ka tudub.”
BB: “Opa.”
Mina: “Jaa, Opa ka tudub.”
BB: “Lisa.”
Mina: “Jaa, ka Lisa tudub.”
BB: “Vau-vau.”
Mina: “Koerad ka kõik magavad juba.”
BB: “Piip-piip.”
Mina: “Jaa, linnukesed ka magavad.”
BB: “Urr! Urr!”
Mina: “Jaa, lõvid ja tiigrid ka juba magavad.”
BB: “Mummi.”
Mina: “Mõmmid ka tuduvad, näe Inter ka siin sinu kõrval tudus.”
BB: “Inter tudus.”
Mina: “Mhmh, Inter on tudus, mamma tahaks ka tududa nüüd.”
BB: “Sussi.”
Mina: “Ei, praegu ei pane susse jalga, praegu on tuduaeg.”
BB: “Tudu.”
Mina: “Mhmh”.
BB: …
Ja nii edasi, kuni ka tema lõpuks ära väsis.

Sealjuures oli BB kogu vestluse ajal kenasti pikali ja kronksus, isegi silmad kõvasti kinni pigistatud. Juskui tuduks, aga vestleb. Ja no seda juttu jätkub ikka rohkem kui kell pool kolm öösel vaja on.
Ühel hiljutisel hommikul üritasin meie hommikuste tegevuste kõrval jooksva vestluse (ja mälu) põhjal üles kirjutada huvitavama osa preili sõnavarast, sest hakkab tunduma, et see kasvab nüüd juba igapäevaselt. Tulemus sai selline:
EESTI KEEL

  • ham-bam = hambahari ja/või -pasta
  • mässu = mähe
  • nina = “palun pühi mu nina puhtaks, see on tatine” või lihtsalt viitena ninana tuntud objektile
  • suu
  • veel
  • piim = viide igasugusele joogile, tavaliselt sooviga seda saada
  • kuu’/ kuum = igasugune kuum või soe objekt (nii pliit kui kätepesu- või vannivesi).
  • vann(i)
  • uju = kõikvõimalikud veekogud + verbi “ujuma” kõikvõimalikud vormid
  • pai = paitamistegevuse kohta
  • uust = juust
  • kukkus
  • al(l)a = “palun läheme alla korrusele” (reeglina palvena ta sinna tassida)
  • tudu(s) = igasugune viide magamisele või sellega seotud objektidele
  • sussi = sussid
  • mummi = mõmmi
  • kala
  • lill
  • puksid = püksid
  • pähh = need asjad, mida ma keelan võtta, sest need on “pahad” (nt banaanikoorid prügikastist)
  • puuss = “puuks” või sellele sarnanev heli
  • nanna = palun anna mulle osutatav objekt/see asi, mille peale ma mõtlen (ja kuidas sa üldse aru ei saa, mille peale ma mõtlen?)
  • padti = unemati (eriti viitega vastavale lastesaatele)
  • aita = “palun aita mind”
  • aitah / aitäh
  • palun
  • jah
  • tsau

SAKSA KEEL

  • “runta” e runter (“alla”) = palun aita mind mingile muule tasemele. Sõna ise tähendab “alla”, aga BB kasutab seda nii siis kui tahab üles kui siis kui tahab alla.
  • “hoo” e hoch (“üles”) = juhul kui me käskluse “runter” peale teda kuskile ei tõstnud.
  • pi-pi või piip-piip = lind, linnuke
  • opala = “oi, ma koperdasin” või muu sarnane reaktsioon
  • alle või alle-alle = otsas, kõik
  • nein = igasugune eitus või keeldumine
  • tschüss = hüvastijätuks; aga ka näiteks märguandeks, et teda mingi multikas või telekanal enam ei huvita ja selle võib kinni panna
  • heiss = kuum (enamike kuumade ja soojade asjade kohta)
  • Buch = raamat
  • Auto(s) = tavaliselt mitmuses, aga mõtleb ühte autot või muud liiklusvahendit (nt ka tramm on “autos”)
  • vau-vau = koer
  • Maus = hiir
  • “ku-ma” e guck Mal! = vaata!
  • Käse = juust
  • “miah” e mehr = palun veel!
  • Teddy = kaisukaru, mõmmi
  • Hose = püksid

Lisaks veel ka suur hulk, mis mulle pähe ei torganud ja suur hulk nn rahvusvahelisi (nt beebi, mamma, papa, ball, halloo, kaka, kakao, aff (e ahv või Affe)). Ka oskab ta öelda oma nime, kust r-häälik kõlab reeglina üsna nõrgalt ning vahel jääb üldse ära. Nimekirja ei lisanud ma sealjuures neid sõnu, mida ta järgi kordab kui neid talle ette öelda. Neid on juba ka üsna palju.
Igal juhul ootan edaspidigi huvitavaid vestluseid, millest teile raporteerida. Kuigi mitte keset ööd kui parajasti tududa tahaks.

*Muidugi hoian tegelikult palavikul hoolsalt silma peal. Tean, et mida kõrgem palavik, seda kiirem pulss ja kõrgele ronimine võib käia väga suure vauhtiga. Ja kui äkitsele on see suur palavikutõus ka pulsi lakke viinud, siis on põhjust muretsemiseks küll.

Aprill 13 ehk hästi kultuursed oleme

Laupäeva õhtul käisin BBga näituse avamisel. Näitust ei näinud.
Avamisel käisime ju, mitte näitusel.
Noh, esiteks, saabusime juba siis kui olid kõned. Kõik puha aulas ja istumisega ja nii. Leidsime endale ka ukse juures ühe äärmise vaba pingi ja käitusime hästi korralikult. Õnneks istus meie ees Paaniliselt Õnnelik, nii et polnud vaja paanitseda kui BB esimest pinki jalaga koksima hakkas või ees istuja juukseid paitas. Ometigi otsustas noor preili aga just enne seda kui koorilaulupoisid ette astusid, et nüüd on hoopis aeg tal kõne pidama hakata.
Noh, hiilisime selle jaoks aula ukse taha koridori ja olin seal BB kõnele ustavaks publikuks. Ühtlasi kõndisime kõik aknalaud-radiaatorid (mis olid nii umbes kümme sentimeetrit põrandapinnast) keskmiselt kuuskümmend korda edasi-tagasi läbi. Vahepeal veeretasime ka oma käru ühest koridori otsast teise, sõime viinereid, aitasime töömeheonul kaubaalust kilega kinni mässida, jõime “piima” ja vahtisime lõputult aknast välja. Selleks ajaks kui me oma tähtsate toimetustega ühel pool olime, saigi avaaktus läbi ja võisime rahvasummaga koos alla korrusele näitust vaatama ja veini jooma minna. Meie küll veini ei joonud, valisime selle asemele hoopis värskelt pressitud kiivi-ingveri mahla. Ja ka näitust me ei vaadanud, nagu te juba teate – seal oli umbes kuussada inimest (ausalt – üks onu, kes kõne pidas, ütles nimelt, et statistiliselt on ühel ühe tuntud sotsiaalmeediakanali kasutajal nimelt keskmiselt 300 sõpra, mis tähendab, et pooled tol hetkel saalis viibinuist võiksid vabalt kõik tema sõbrad olla. Minu reeglina üsna ekslik matemaatika ütleb, et kolmsada on kuuesajast viiskümmend protsenti, aga äkki ma seekord väga palju mööda ei pane). Igal juhul, ütleme nii, et kultuur on siinkandis arulagedalt populaarne ja meie hakkasime õhtul hilja, sest kell oli juba magamaminekuajast üle jooksnud, niisugust kultuurihuviliste massi kartma, ja kiivi-ingverimahl kah palju julgust juurde ei andnud, nii et võtsime hoopis heaga oma käru ja veeresime koju tagasi.
Huvi aga minna vaatama, mis seal näitusel siis nii peent on, et kuussada inimest kohale tuli, on suur. Või olid tõesti kõik veini peal väljas?

Pilt varastatud Deutsches Hygiene-Museum lehelt
Pilt varastatud Deutsches Hygiene-Museum lehelt

Aprill 14 ehk Nigellaga köögis

Seekord alustan sellest lõbusamast otsast. On teile jäänud ette kandmata mõned kaunid köögikatastroofid.
Üks oli selline:

Kirsstomatid oliividega
Kirsstomatid oliividega

Ainult et hästi palju koledam (pilt on nimelt varastatud, unustasin enda õudusest selle teha). Miks minu oma õudne tuli, seda ei oskagi kommenteerida. Aga kraam oleks kindlasti paremini maitsenud kui oleks võind neid tomateid ja oliive niisama närida ja vermutit juurde rüübata. Ära keedetult ja maitsestatult oli asi ikka üsna ebameeldiv. Lõpp läks pärast pikka elu külmkapis (no äkki keegi ikka sööb ära) kahjuks biomülli*.
Samas, teist õudus, mis näeb oluliselt õudsam välja, võin julgematele soovitada küll.
See oli nii kaunis:
Röstitud punased sibulad basiilikuga
Röstitud punased sibulad basiilikuga

Võibolla, kui mitte lasta täielikult ära kõrbeda ja tegelikult kasutada värsket, mitte külmutatud basiilikut, on tulemus isegi söödav. Minu suurepärased kõrbsibulad spinatilörtsiga seda õnnetuseks ei olnud. Biomüllist ta küll pääses, aga ega väga ei erguta küll uuesti tegema.
Katastroofide alla kategoriseerin ka ühe pastaroa, mille tegemiseks samuti värske rohelise asemel külmutatut kasutasin. Seekord seetõttu, et kirjutasin Härrale ostoslistasse “FRISCHE Spinat”** ja loomulikult läks ta seda otsima külmutuskastist. No mis siis ikka. Niikunii ei olnud meil ju ka täpselt seesama juustusort kui Nigellal, aga siiski nii sarnane sellele kui võimalik. Ometigi maitses meie tavapäraselt haleda välimusega pastaroog nagu näirks värskelt mullast võetud kergelt mädanema hakanud puujuurt. No ei olnud maitsev.
Sinihallitusjuustu-spinatipasta
Sinihallitusjuustu-spinatipasta

Seda enam olin erakordselt rõõmus kui tänaseks plaanitud pastaroog tõeliselt hea välja kukkus. Ja seda ei oodanud ma mitte. Võtsin nimelt esimest korda kätte sellised peened asjad nagu kuivatatud puravikud. Pakki avades tekkis tõsine eelaimdus, et asi võib jälle sinna katastroofi poole kiskuda. Need lehkasid ikka nii, et oleks siiligi talveunest üles ajanud. Ometi tegi nende valges venis keetmine ja just parasjagu küüslauku täpselt nii palju, et sellest jubedast seenehaisust üks imeline seenemaitse välja võluda. Mascarpone tegi asja just parasjagu kreemiseks ja saingi loa retsept meie “Neid roogi teeme jälle” raamatusse ümber kirjutada.
Seenepasta
Seenepasta

Nii et Nigellissima lappamine läheb hästi ja üks magustoit ootab külmakpis hinnangut. Kui retseptis on öeldud “hoia vähemalt tund aega külmkapis”, siis võib ju kahekümne minuti pärast sööma hakata? Noh, kui ma näiteks pea külmkappi panen selleks?

Retseptijääk 80

*Biomüll ehk bioloogiliselt lagunevate jäätmete prügikast.
** Frische Spinat ehk värske spinat.