Aprill 18 ehk Freiberg

Ma küll üritan siin muljet jätta, et olen hästi usin töötav koduperenaine ja muudkui küpsetan ja kasvatan last ja muud ei teegi arvuti passimise vahele, aga tegelt löön vahel ikka lulli kah.
Juhtus nimelt nii, et Kohalik Ülemus korraldas (minu abiga – khm) väljasõidu ühte siinsesse väikelinna. Selleks ajasime kokku bussitäie mitte-sakslastest professoreid ja teadlasi ja ütlesime teisele bussitäiele, et “sorri, teie kaasa ei mahu”. Loomulikult oli reedel enne pühapäevast reisi ülemuse postkastis x kirja “kle, ma tegelt ikka ei saa tulla” ja äkitselt oli vaja leida sellest teisest bussitäiest x-arv professoreid ja teadlasi, kes veel reageerida jõuavad. Sättisime ühte ja teistpid ja lõpuks jäi ikka üks koht, mille täitmiseks oleks pidanud veel natuke spilema. Aga olin hoopis piisavalt jultunud, et ülemuselt küsida, kas üks mitte-professorist mitte-teadlane võiks selle koha täita.
“Jeerum, muidugi! Tead, sina oled palju tähtsam kui mõni Gung-Po või Gianluca Vivalli! Oi, ma üldse ei mõelnud, et sa tahaksid. Kas sa ikka jaksad? Kuidas su tervis on? Nii pikk päev ju! Saaksid sa ikka hakkama sellega?”
Kuuest-seitsmest hommikul kaheksa-üheksani õhtul ühe pea-kaheaastase järele joosta, teda veenda sinna suunas liikuma, kuhu mul on vaja minna, teda tõsta ja tassida, pesta ja kasida, toita ja sööma veenda, nõusid pesta ja põrandaid pühkida – jaksan, saan hakkama, pole probleemi, isegi bussitäie professoreid ja teadlasi saan samal ajal vaba vasaku käega kokku aetud. Aga üheksast hommikul kuueni õhtul kaks kätt taskus mööda linna ja muuseumi jalutada, vahepeal bussis jalga puhata ja restoranis keha kinnitada, välikohvikus päikeselõõsas jäätist limpsida – mkmm, jääb ära, sellega ma küll hakkama ei saa.
Eino aga tõsiselt, irooniad arooniateks*, juba võimalus pea kaks tundi ainult oma toitu kahvliga sonkida ilma, et peaks muretsema, et kellelgi teisel ka kõht täis saaks, see on midagi väärt. Restoraniskäigud kahesega ei ole lõõgastavad. Lubati aga restoraniskäiku ilma kaheseta. Luksus! Rääkimata kõigest muust.
Nii paningi omale eelmisel õhtul kenasti reisikoti ja riided valmis ja ärkasin hommikul teadmisega, et saan terve päeva aktiivselt puhata. Siis aga selgus, et päike, va–. na sõber, oli välja tulnud ja õues umbes kümme kraadi soojem kui ma olin arvestanud. Ja kõik need riided, mis oleks ilmaga sobinud, ei sobinud minuga või mu kingadega või mu reisikotiga või olid neil maailma kõige märgatavamad plekid peal. Ku– sse vihm on kui seda kõige rohkem vaja on! Paanika, muidugi, asjad lendamas.
Lõpuks Härra käsul sain omale ikka mingid maailma kõige suvalisemad riided selga ja jõudsin õigeks ajaks bussi peale. Ja kui Proua Ülemus oli seltskonna kokku lugenud, meie reisijuhi bussile lasknud ja tutvustanud mind kui “teie kaitseinglit” ning ise kandu välgutades minema lipanud, panin klapid pähe, silmad kinni ja hakkasin aktiivselt mõnulema.
Freibergis kohtusime ühe eriti ägeda giidiprouaga, kes teadis maailma kõige igavamatest asjadest lõbusaid lugusid rääkida. Nt sellest, kuidas nii juhtus, et üks maja sai omale sildi “Goethe magas siin kaks ööd hästi ammu” või millised elemendid Freibergis avastati ja mis neile nimeks pandi. Lisaks saime teada, et Freibergist on pärit selline äärmiselt spetsiifiline termin nagu “jätkusuutlik” ning teame nüüd kõik täpselt, kuidas kaevurid oskasid kaevanduste skeeme nii täpselt joonistada.
Freiberg on nimelt vana kaevanduslinn ja kõik seal keerles (ja osaliselt keerleb siiani) mägedest tulevate varade ümber. Vanasti käisid nad ise mäe sees neid varasid koju toomas, praegu käivad turistid nende juures imetlemas, millist tohutud ilu mägede seest leida võib. Freiberglaste lemmikvara, kusjuures, oli hõbe. Sest kui sul on hõbedat, saad sa münte teha. Ja kui sul on münte, noo… siis sa oled ju tehtud mees, mis muud.
Igatahes oli väga lõõgastav oma maailma kõige suvalisemate riietega vana sõbra päikese lõõsas mööda üht vana tehtud linnakest ringi uidata ja naljakaid lugusid kuulata, aeg-ajalt mõnelt professor Gung-Po’lt või teadlane Gianluca Vivallilt küsida, kuidas tal läheb ja mis teadust ta täpsemalt ikka teeb. Kes minult julges küsida, sa vastuseks:
“Mis inglid ikka teevad? Kaitsevad.”
Ja teevad massiliselt fotosid, mida keegi pärast näha ei taha. Siin, teie rõõmuks:  DSC_0505 DSC_0492 DSC_0484
DSC_0462DSC_0480 DSC_0474
DSC_0499DSC_0468         DSC_0517 DSC_0519 DSC_0521 DSC_0544 terra1 terra2 terra3 terra4
Viimased neli mineraali pilti on varastatud muuseumi kodulehelt.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s