Mai 17 ehk meeletu areng

Vanasti koormasin kalleid lugejaid ikka rohkem numbrite ja statistikaga. Nüüd BB sünnipäeva järellaines on seda vahest jälle sobiv teha.
Ehk siis… kaheaastane BB on 82 cm pikk. Kusjuures keskmisel kaheaastasel tüdrukul Saksamaal on pikkust 86 cm ja normaalseks peetakse vahemikku 80 kuni 92,5. Vanarahvatarkuse kohaselt on BB oodatav pikkus täiskasvanuna 164 cm ehk kaks korda nii palju kui praegu ja täpselt nii palju kui mina!
Kaalub kaheaastane BB umbes-täpselt 10 kilo. Tol päeval kui arstionu juures kaalu peale astusime oli BB hommikusöögi välja oksendanud, nii et protokolli läks kesine tühja kõhu üheksa-ja-pool. Keskmine sama vana tüdruk Saksamaal kaalub 12 kilo ja normaalvahemik olevat 9,5 kuni 15,5. Arvestades BB madalat sünnikaalu ja sünnijärgseid sündmuseid ning olles hinnanud BB muskulatuuri, liikuvust, reflekse ja üldist olekut, kuulutas arstionu normaalvahemikku jääva lapse füüsiliselt täielikult ootusepäraselt ja hästi arenenuks. Sundsöötmist ette võtma ei pea ja kurki ei ole vaja friikartuli või lutsukommiga asendada. „Jätkake samas vaimus,“ sõnas arstionu.

Mismõttes laps ei söö - kauss oli tühi ju!
Mismõttes laps ei söö – kauss oli tühi ju!

Möödunud aasta suurimad saavutused on kahtlemata kõndima hakkamine (umbes-täpselt 16 kuu ja 2 nädala vanuselt ehk oktoobri keskel) ja kõne omandamine, aga ka üldine areng. Esimene õnnestub nüüd igas soovitud suunas ja pidi ja vajadusel ka kinnisilmi. Näiteks on BB väga osav öösiti silmi avamata oma voodist meie voodini reisima. Täna öösel näiteks tõusis ta oma voodist ja kordas, silmad pilukil, üsna vihaselt „meine Baby! Meine Baby!“ *ning tatsas samal ajal toast välja trepi juurde. Seal sain tal sabast kinni, et uurida kuhu ta enda arvates nüüd läheb siis. Vastuseks öeldi mulle „Loona!“ Ei tea, mis kakluseid ta unes nägi, aga tüürisin ta voodisse tagasi. Hommikul ei teadnud BB asjast midagi rääkida. Ühel teisel hommikul õnnestus tal (tõenäoliselt küll silmad lahti) magamistoast välja hiilida ja kööki süüa otsima minna. Kui mina mõni aeg hiljem talle kööki järele jõudsin, istus daam rõõmsal meelel keset köögipõrandat õhtul mammast järgi jäänud šokolaaditahvli viimane riba käes ja põskedel. Ja ma olin mõelnud, et puuviljakorv on šokolaadile piisavalt turvaline peidukoht. Rumal!
Kui aga kõndimise juurde tagasi tulla, siis vahel näeb küll vähe kohmetu ja kohmakas välja (eriti joostes), aga tegelikult on väga osav ja üsna sportlik (kui sellise sõnaga võib ühte kaheaastast hinnata). Nii et ei ole see hiline algus keha valitsemist kuidagi pärssinud.
Ei kukkunud. Meelega läksin kõhuli.
Ei kukkunud. Meelega läksin kõhuli.

Kõne areng on olnud hüppeline ja väga põnev. Seda enam, et meil on ju mõjutusi nii siit kui sealt ja keel teada-tuntud jäljendamisloomana seda kõike ka peegeldab. Näiteks keelelised vasted toimingutele tekivad väga selgelt vastavalt sellele, kas neid tehakse Mammaga või Papaga või lasteaias. Joomistoimingule viitab sõna „piim“, mis on kahtlemata mamma tegu, sõna „bobble“** on selgelt papa kapsaaeda ja „rutsche“ tuleb lasteaiast. Samuti on loomade hääled peamiselt saksakeelsed ja nimetused eestikeelsed. Kohe näha, kes millisel tasemel lapsega suhtleb. Ja on mul äärmiselt hea meel sellise sümbioosi üle – et üks on konservatiivselt korrektne ja teine lapselikult vallatlev. Ja et mõlemad lapse arengus peegelduvad.
Peppa-notsu multikas on lempa! Nad röhitsevad ju nii lõbusalt!
Peppa-notsu multikas on lempa! Nad röhitsevad ju nii lõbusalt! Eriti vahva on seda röhinat järele teha.

Praegu paistabki olevat üks üsna vastuvõtlik periood. Kordamine toimub pidevalt ja uusi sõnu tekib nagu seeni sügisel. Sealjuures olen märganud, et BB on eriti vastuvõtlik hommikuti. Siis kohe lõikab nagu noaga ja ta on kohe valmis uusi sõnu järele kordama ja ise proovima. Siinkohal on sobiv tervitada BB vanaema. Just täna hommikul sattusime vaatama pilti, kus oled sina koos BBga ja BB ütles täiesti iseseisvalt, ilma et me oleks teda kuidagi õhutanud: „vanana!“ Nii et oled täiesti tuntud kuju!
Teine hea näide iseseisvast uute sõnade kasutusele võtust on samuti nime-vallast. Sõna „Paula“ BB sõnavaras enne eilset pidu ei olnud. Ka peo ajal ei üritanud me talle teadlikult õpetada, mis Paula nimi on või kes Paula on, vaid lihtsalt pöördusime Paula poole tema nime kasutades. Kui Paula lahkuma hakkas ütles BB täiesti iseseisvalt ja mitte kedagi otseselt järele tehes: „Tscüsi, Laula!“ (Siinkohal, arvestades 2-aastase lapse kõne situatsioonilisust ja grammatiliste vormide puudumist ning ka intonatsiooni, oli mõeldud tõepoolest „Paula“ ja mitte „laul“).
Kõne mõistmisega, eriti mitte BBle suunatud kõne mõistmisega, preilil raskusi ei näi olevat. Eriti rõõmus olen selle üle, et ta näib mõistvat kõne kõigis kolmes asjasse puutuvas keeles ühte moodi hästi. Kuigi kasutame magamamineku võtmesõnana alati väljendit „tudu/tuttu“ (ja lasteaed sealjuures „tai-tai“, kui ma ei eksi), siis ei olnud BBl mingit raskust lapsehoidja Bii-Wiist aru saamisel kui too küsis kas ta tahab minna „schlafen“***. Samuti ei ole võimalik, et ma küsin Härra käest BB kuuldes, kas peaks varsti BB „sleep“*** viima, ilma, et BB sellisele mamma-papa-vahelisele vestlusele reageeriks.
Meie suveks Eestisse kolimine küll tõenäoliselt vähendab nii saksa kui inglise keele mõju ja arvestades, et praegu on väga sensitiivne kõne arengu periood, siis võiks natuke muret ka tunda, kuidas see meie asukohavahetus kolmkeelsusele mõjub, aga tegelikult on just eesti keel see, mis on kõige nõrgemas positsioonis, nii et selle tugevdamine ei saa kuidagi kahjuks tulla. Tuleb lihtsalt jälgida, et Härra Papa piisavalt sageli helistaks ja et BB ka temaga vestelda saaks. Siis ei ole vaja suvel tegemata jäetut pärast tasa teha. Seda enam, et mulle tundub, et BB vajab natuke turgutamist eesti keele häälikulise struktuuri õppimisel. Mitte ainult, et ta jätab sageli Õ ütlemata, vaid ka teised täppidega vokaalid kuulduvad sageli rohkem oma täpi-vabade suguvendade moodi. Vaja kuulda seda ilusat emakeelt ka mujalt kui ema suust.
Hüppeline areng...
Hüppeline areng…

Tekkima on hakanud ka kahe-sõna-laused (ühe-sõna-lause eksklusiivperiood kestvat keskmiselt 22 kuu vanuseni ja umbes nii ta meil tõesti oli) ja paar korda olen tabanud ka kolme-sõnalisi väljendusi. „Mamma ka tudu!“ näiteks korraldab mamma ka BB kõrvale pikali, et BB ööunne aidata. Siiski, sellises vanuses on ikkagi ühesõna-lausel veel nii suur jõud, et tegelikult piisabki nimisõnast selleks, et väljendada tegevust või soovi. Kui BB ütleb „piim“, siis ma tean, et tuleb talle juua pakkuda. Sealjuures ei pea joogiks tingimata olema piim. See on küll midagi, mida olen üritanud tasapisi õigele rajale suunata, aga mitte väga agressiivselt. Ma ei paranda teda otseselt, vaid katsun ise õigesti rääkida ja seeläbi eeskuju anda. Ei teagi miks. Kuskilt lugesin, et lapsega koos raamatut lugedes ei tohiks talt küsida, „mis see on?“, „kes see on?“, „mis värvi see on?“, sest see paneb lapse tahtmatult n-ö eksamisituatsiooni ja võib temas tekitada tarbetut stressi ja sooritusvajadust ja seda võib mõista nn „negatiivse õpetamisena“. Parem on ise nähtud kirjeldada, sest see õhutab last kaasa rääkima või kordama. Lapse õhutamiseks või teadmiste kontrollimiseks võib ise jätta meelega võtmesõna ütlemata (nt asesõna kasutades). Küllap olen selle sama loogika oma keerdkäikudega peas ka keelele üle viinud. Nii et meie tavavestlus on pigem selline:
„Mamma, piim!“
„Kas sa soovid juua midagi?“
„Jaa!“
„Kas sa soovid päris piima (näitan piimapakki) või mahla (näitan mahlapakki) või vett (näitan kraanile)?“
Tõenäoliselt BB ei oska vastata.
„Kas seda (näitan piimapakki), seda (näitan mahlapakki) või seda (näitan kraani)?“
„Seda!“ hüüab BB ja osutab ühele variantidest.
„See on mahl. Mahl on väga magus, kas võib ma panen vett hulka?“
Piima!
Piima!

Ühesõnaga minu poolt üsna palju jampsimist. Oleks ju oluliselt mugavamalt saanud lihtsalt palve peale lapsele piim näppu anda ja olemas, või öelda “mitte piima, vaid juua” ja siis juua anda. (Siinkohal ei taha ma esitada end mingi musteremana, kellel kõik hästi läbi mõeldud ja kes pidevalt ainult lapse arenguga tegeleb. Tegelikkus on sellest üsna kaugel. Olen ikka üsna mugav ja ka ei räägi ma lapsega kaugeltki nii palju kui võiks. Näiteks kui me kärutamas käime, siis ma reeglina olen vait ja mõtlen omi mõtteid ning lasen BBl sama teha.)
Mis veel BB keelelisse arengusse puutub, siis ei ole ta veel jõudnud sinna aktiivsesse faasi, kus ta küsimusi esitades teadlikult oma sõnavara suurendama hakkab. Väidetavalt pidi selline periood hakkama juba teise eluaasta lõpul, mil laps soovib teada asjade nimetusi. Käesoleval eluaastal peaks BB sõnavara kasvama hüppeliselt 200-300 sõna pealt 1500 sõnani. Saab näha. See 200-300 tundub isegi praegu väga palju, aga ega see tegelikkusest väga kaugel ei pruugi ollagi. Eriti kui arvestada paralleelsõnu (nagu „tsau“ ja „tschüsi“). Ka peaks nüüd hakkama tekkima mingi arusaam grammatikast ja kasutusele ilmuma erinevad grammatilised vormid. Lingvistika-pededele tuttava erilise põnevusega ootan seda perioodi, mil ta hakkab rakendama morfoloogiareegleid ja tegelema ise sõna- ja grammatikaloomega. Loodetavasti on mul siis piisavalt tähelepanu, et need tiigrikõnelused üles kirjutada, et neid hiljem analüüsida. Väikelaste „vead“ on ammu tuntud kui keelemuudatuste ette ennustajad. Keel muutub ju teatavasti alati mugavamaks ja lapsed alustavad ju alati sellest, mis on mugavam. Nii et kui teil, kallid lugejad, on oma lähikonna kahe-kolmeaastaste kohta toredaid keelelugusid (nn valesid vorme) ette kanda, siis olen üks suur kõrv!
Ei saa jätta vahele ka lingvisti-kommentaari ja kinnitada, et mõistan nüüd härra Tavasti loengutes selgitatud mõistefunktsiooni paremini kui kunagi varem. Näen igapäevaselt kuidas laps ei tarvita objektidele viitamisel mitte nimetust vaid sümbolit või mõistetaju. Et kuigi kuuldud ja omandatud sõnad on kahtlemata väliseks signaaliks, siis taju keskel on ikka mõiste. „Käru“ ja „wagen“ viitavad samale objektile samamoodi nagu „piim“ ja „juua“ viitavad samale tegevusele. Kui arbitraarsed on tegelikult sõnad ja kuivõrd olulised ja võimsad samal ajal.
Esemelise tegevuse osas on muudatused olnud nii pidevad ja väikesed – justkui vee tilkumine räästast lompi – et paljud on mulle märkamatuks jäänud. Ainult tagantjärele mõeldes saan aru, et ta tõesti on arenenud. Et esemed ei ole enam manipuleerimisobjektid vaid tõesti teatava funktsiooniga asjad. Eks selline ühiskondlik kogemus tekibki tilkhaaval ja nii kinnistuvad mingid arusaamad sellest, et mütsid käivad pähe ja kingad jalga ning et kui ühte anumasse saab vett panna, siis saab teistesse ka. Kõige paremini on vast märgata seda, kuidas selliseid asju õpitakse, läbi selle kui midagi „untsu“ läheb. Näiteks kui Härra Papa näitab lapsele, et orkliku õhupalli otsi võib ninna toppida ja siis laps mitte ainult ei proovi seda kohe järele teha, vaid ka tunde hiljem õhupalli uuesti kohates mäletab ja teab, et need orgid nimelt eriti hästi ninna sobivad. Aitäh, Härra Papa!
Oi kui lõbus on õppida lollusi!
Oi kui lõbus on õppida lollusi!

Esemeliste toimingute käigus on toimunud ka vaimne areng, niipalju kui mina oskan seda hinnata. Pole mingit kahtlust, et selleks, et mõmmi oleks mõmmi, on vaja teatud tunnuseid, aga kaks mõmmit võivad teineteised oluliselt erineda (nt üks on suur ja valge, teine väike ja pruun), aga on mõlemad kahtlemata mõmmid (siinkohal tervitused jällegi härra Tavastile). Olles korra ühte mõmmit näinud, on selge, millised on mõmmi-tunused, mille alusel ka teisi mõmmisid ära tunda. Värve ja kujundeid BB minu hinnangul küll veel ei tunne, aga see olevatki kolmanda eluaasta ülesanne. Aga see, et ta ei ole veel võimeline kõiki toiminguid või nende objekte kirjeldama ei tähenda, et ta ei ole võimeline toimima. Lauajupiga saab väga hästi mööda terrassi jalutada ja hüüda „tadüü-tadaa! Tadüü-tadaa!“ ja peabki kõigile selge olema, et kiirabiauto tuleb. Nii see taju vaikselt areneb ja seosed tekivad enne kui võime neid kirjeldada. Kõik eeldused rollimängu tekkeks on seega olemas, sümbolifunktsioon on tekkinud – leivatükk asendab kutsut suurepäraselt, kui ta ainult õiget häält teeb. Kuigi, nagu ma ütlesin, eeldused on loodud – iseseisvalt hakkavad sellised mängud alles tekkima. Tõenäoliselt ka täiesti normaalne. Kõike ei saa ju korraga arendada.
Ka on selge, et kaheaastane BB on mitte ainult võimeline alluma korraldustele vaid ka valima võimalike käitumistoimingute vahel. Näiteks ühel hiljutisel ööl tuli minu voodi juurde, silmad kinni, üks tudune neiu, kes palus õnnetul häälel juua ning üritas samal ajal mulle kaissu ronida. Pidin talle selgitama, et mõlemat korraga ei saa. „Palun jää Papa juurde voodisse, ma toon alt juua.“ Esmasele korraldus-palvele reageeriti küll kerge protestiga, aga kui ma ütlesin, et ma ei jaksa teda kaasa võtta (no vabandust, aga üsna rasedana tõesti ei taha keset ööd üles aetult ühte kümne-kilost pommi ilma asjata 14 sammu trepist alla ja tagasi üles tassida, veetops käes), sai BB aru, et kuigi ta tahaks kohe mamma kalli, siis tal on parem oodata kuni mamma veega tagasi tuleb, sest siis saab nii juua kui kalli. Mõni aeg tagasi sellist mõistmist veel ei olnud, siis oleks nutetud kuni ma tagasi saabun või üritatud mulle järele joosta.
Praeguseks on lapse kiindumus lähedastesse ka väidetavalt maksimumi saavutanud. Ja tõesti tunnen, et nii on. Eriti võrreldes vastsündinueaga, mil laps ikka nii „juurikas“ alles on, et ega vahel tundub küll, et üsna ükskõik on, kes temaga tegeleb. Võibolla tissi-mammadel on teistsugune kogemus, aga minu jaoks oli see kiindumus kaua tulema. Nüüd aga ronib BB suvalisel hetkel minu juurde lihtsalt selleks, et mulle musi anda. No ja siis ma sulan nagu jäämägi kõrbes – kähku ja kohisedes. Ka annab kiindumustunde tugevnemisest märku see, et last lasteaeda viies esineb lahkumis-protest ja järgi minnes nii minule kui Härra Papale vastu joostakse. Ka küsib BB juba praegu sageli Papa kohta ja igatseb teda kui teine kodus pole. Ma loodan, et meil jätkub suvel piisavalt nutti ja võimalusi, et BB lahusolekut kallist Papast kuidagi niivõrd leevendada, et see endaga mingeid käitumis- või muid tüsistusi kaasa ei too.
Üks minu hinnangul toimiv viis lapse ärevust maandada on talle tähelepanu pöörata ja alati kiiresti reageerida. See on aga üks aspekt, mida mul vahel on raske Härrale seletada. Kui laps nutab kuigi haiget ei saanud, siis Härra võib rahumeeli selja keerata ja öelda, et me peame last ignoreerima kuni ta aru saab, et tal valus ei ole. Mina aga üritan seletada, et valu ei ole ainus põhjus miks nutetakse. Ta võib olla pettunud või ärritunud või ärevil või kes teab mida ja parim viis aidata tal selle tundega toime tulla, on olla tema juures ja teda lohutada, anda talle teada, et on täiesti okei tunda end pahasti ja et hea oleks välja mõelda, kuidas kiiresti parem hakkaks. Härra arvab, et hellitan lapse niiviisi ära. Mina arvan, et kaitsen last hilisemate käitumishäirete eest, mille ignoreerimine kaasa võib tuua. Võta kinni, kummal õigus on.
Oeh, tegelikult võiksin siin veel tunde ja tunde padrata, aga aitab. Üsna katkendlik ja kaootiline sai see mu tekst niikuinii, aga ega ma siin mingit akadeemilist esseed ei kirjuta, tavaline koduperenaisemöla ju! Igal juhul on selge, et laps võib küll üsna kribu olla, aga on tubli ja areneb. Mismoodi meie kasvatus talle mõjub ja mis tast lõpuks välja kukub, see selgub alles üsna pika aja pärast. Vahepeal jõuame veel palju sünnipäevajärellainetustes statistika ja kasvatusteooriaga jännata.
Mamma ja maimik
Mamma ja maimik

Kiitus kõigile kannatlikele lugejatele, kes mu mammutpostituse läbi viitsisid lugeda.

*Minu beebi või minu nukk.
** Kirjapilt tõenäoliselt vale, mu sõnaraamat ei tea sellist. Tõlkes oleks tegemist ninakolliga.
*** Schlaften = sleep = magama

Mai 15 ehk kaks vana

Eile tähistasime suurejooneliselt sünnipäeva. BB sai ju kaks aastat vanaks!
Selleks kutsusime külla kaks sõpra. Saatsime neile sellised kaardid:
DSC_0604
Oleksime kallitele lugejatele ka saatnud, aga teil nii pikk tee tulla, et ei hakanud teid ära ütlemisega vaevama. Nii et nüüd peate leppima vaid piltreportaažiga toimunust.
Kõigepealt oli vaja Papaga „jalust ära“ olla, et Mamma saaks põrandaid pesta ja lauda katta.
DSC_1134
Siis sai Interi-pilti tehtud ja õpitud kuidas näppudega „kaks“ näidata.
kaks vana
Siis puhus keegi õhupallid täis.
DSC_1160
Ja Mamma saigi laua kaetud.
DSC_1161
Eriliseks hitiks osutusid juustuküpsised „Kaks Vana“, aga ka korralik eesti (loe: vene) kartulisalat koos viineritega läks väga hästi ette. Jälle oli mängus ka arbuus, kes seekord ilmus puuviljasalatis ja oli selleks just õige kuju võtnud.
Külla tuli Paula.
DSC_1162
Ja Noona.
DSC_1176
Ja Bii-Wii, kes tõi eriliselt valju ja toredat häält tegeva mänguasja tuntud ka nime all Hommikuterror Emale-isale.
????????????????????????????????????
Külalised tõid väga toredaid mänguasju ja üldse oli nendega vahva.
DSC_1166
DSC_1201
DSC_1213
DSC_1220
DSC_1223
Ja torti sai ka!
DSC_1207
DSC_1209
Tore oli. Järgmine aasta jälle!
DSC_1180

Mai 14 ehk 28+

Järjekordsed neli nädalat seljataga. Tänaseks oli ka arsti külastus ette nähtud, aga sinna ma ei läinudki. Nimelt teatas Härra eile, et ta peab täna juba varakult Sinna Teise Linna minema ja minuga koos arsti juurde tulla ei saa. Kuna ma juba eelmine kord üksi käisin ja siis tänaseks ultraheli ka lubati, hakkasin põtkima. Mis see siis olgu – ikkagi viimane võimalus kõhupõnni näha enne kui me ära lendame. Ja mul on ebamugav arstiga oma puu-saksa keeles rääkida. Ja üksi käies unustan ma alati kahest olulisest asjast kolm neljandikku rääkimata. Lõpuks läks Härral selle vingumise peale närv mustaks ja ta tegi kiire kõne, et aeg järgmisele nädalale edasi tõsta. Novotsiis.
Nii et ega rohkem raseduuudiseid ei olegi kui pildile ja tabelisse mahub.
Viljaprojekti olen nüüd usinalt harrastanud, aga ausalt öeldes jube raske on. Kuidagi hirm on liiga kiiresti liiga suurte juurde minna, sest äkki siis pärast suuri ei jätku enam. Nii et käin mööda kohalikke juurviljakauplusi ja vaatan kõiki vilju kahtlustava „suurem kui melon, aga mitte palju suurem kui melon, liiga palju suurem kui melon?“-pilguga ja saabu ikka koju tagasi salatiga, mis on tegelikult väiksem kui melon. Aga proovin ikka jätkata sellega. Kui juba alustatud on…

25+
25+

26+
26+

27+
27+

28+
28+

Pildi peal on kõht kuidagi naljakalt väiksem kui tegelikult tundub. Tegelikult olen nagu emalaev juba ja kõht istub kahtlaselt madal, sealjuures kohe keisriarmi kohal toimub äkiline eendumine. Ja keegi sipleb ka kahtlaselt madalal, vahel tunnen saputusi justkui lausa häbemeluu taga. Mis tal sinna asja on! Siis kurjustan temaga ja soovitan ikka kõrgemale ronida, mu maol ja soolikatel pole nii palju ruumi tarvis.
Võrdlevad näitaja, nädal 28
28 Tabel avaneb suuremana kui sellel klõpsata[/caption]
Olen ka aega võtnud, et lugeda teemal „korduvkeiser või sünnitus pärast keisrit“. Teadlikult jätsin välja kõik perekoolid ja muud foorumid ning ajakirjaartiklid. Printisin välja hoopis hunniku teadusartikleid ja mõtlesin, rind kummis, et küll ma nüüd lähenen ikka eriliselt intelligentselt ja kindlasti saangi kohe-kohe jube targaks.
Ei saanud. Muidugi ei saanud. Asi läks hoopis keerulisemaks.
Esiteks on isegi kõik sellised kohad täis „proovige ikka ise sünnitada“ promo. See on ikka kõige loomulikum ja kõige ilusam ja kui kõik hästi läheb, siis ka kõige turvalisem ja iga järgnev rasedus-sünnitus on seda ohutum, mida vähem on eelnevaid operatsioone (e keisrilõikeid). Esimest kahte ei hakka kommenteerimagi. Mis teise puutub, siis – kui juba hästi läheb, siis on ju ükskõik kumba pidi hästi läks. Mis kolmandasse puutub, siis esiteks ei ole aju võimeline praegu seda teemat käsitlema (kusjuures BB raseduse ja sünnituse ajal oli sama lugu – mingi teine laps ei tulnud mõttessegi. Alles siis kui BB juhtmetega inkubaatoris oli, hingamisaparaat küljes, oli äkitselt teise lapse plaan tehtud) ja teiseks on ikkagi kuidagi vale kaaluda selle lapse riske tulevase võimaliku (või ka mitte-võimaliku) lapse riske arvestades. Ehk et valin sellele kõrgemad riskid, et järgmise jaoks riskid madalamad oleks? Ja kui siis nüüd ikkagi midagi juhtub, kui hea meel mul on järgmisele ringile minna? Missiis kui ma ei saagi? Kui selle lapse kõrgem risk nullib täielikult järgmise? Ei, nii ma ei saa mõelda.
Aga numbrid. Numbritega on muidugi nii, et oleneb, kelle käest küsid. Mina küsisin näiteks ühe seltskonna käest Cambridge’i ülikoolist (a 2005), kes väitsid nii: komplikatsioonid emale on kõige tõenäolisemad kui proovida sünnitada, aga see ebaõnnestub (loe: erakorraline keiser) – 14,1%, keskmised planeeritud keisrilõike puhul – 3,6% ja kõige vähemtõenäolisemad juhul kui loomulik sünnitus õnnestub – 2,4%. Nii, siililegi selge, et ma tahan olla grupis, kus on komplikatsioonide tõenäosus kõige madalam. Seega sobiks nagu selle „sünnitamine õnnestub“ grupi 2,4% kõige paremini.
Kuidas sinna aga saada? Sest loomulik vs keiser otsuse saab küll ette teha (teatud piirides), aga “õnnestub”, “ei õnnestu” on nii minu kui arstide võimusest väljas. Siinkohal toovad erinevad allikad välja üsna sarnase statistika – sünnitamise proovimine pärast keisrilõiget lõpeb rohkem kui pooltel kordadel (57%, Smith et al: 2005) erakorralise keisriga. Ehk – buum – palju õnne, tahtsite kõige madalamat komplikatsioonide riski, aga olete nüüd kõige kõrgema riski grupis. 2,4% -> 14,1% nagu nauhti. Aga kas see tähendab, et see planeeritud keisrilõike 3,6% on mõistlik valik?
Tegelikult on ju nii, et kõik need riskid on väiksed. Kui Bingo loto võiduvõimalused on neli sajale ja Viiking loto võiduvõimalused kaks sajale – kas on tegelikult vahet, kumb pilet osta? „Niikunii ma ju ei võida,“ eksole? Ometigi, ebatõenäolisi asju juhtub. Erakorralise keisrilõikega sündinud lastel esineb supraventikulaarset tahhükardiat, juba sünnitanud naisel tuleb aasta jooksul läbi elada kaks järjestikust raseduse katkemist, kaheaastasel poisil diagnoositakse leukeemia. Keegi krt võidab ka nende krdi lotodega.
Niisiis, ei aita statistika siin midagi.
Sisetunde olete te tõenäoliselt siit juba välja lugenud. Jah, tahan teist keisrit. Sellist nagu juba oli. Et pannakse rätik näole ja äratatakse üles kui laps rahunenud ja mina kinni lapitud. Et kuus tundi hiljem palun õel end raami pealt alla lasta, et saaks vaikselt toimetama hakata ja kolm päeva hiljem valge kleidi lehvides haiglast minema lipata.
Kaks probleemi. Esiteks saab selliseid rätiga ja teadmatuses variante ainult erakorraliselt (14,1%, mäletate?) ja teiseks ei ole mingit garantiid, ei ole ühtegi protsentigi ette näidata, et teisest keisrist taastumine sama lihtsalt ja valutult läheb kui läks esimesest, korraline või erakorraline. Aga kõik need „loomulik sünnitus on ikka loomulik ja taastumine on kiirem ja kergem“-jutud võite minu poolest foorumitesse jätta. Kui palju on kuulda, kuidas on õmblused siin ja seal ja põied paigast ära ja pissil käimine valusam kui sünnitus ja veritsused, mis ei taha lõppeda jne – pärast seda kummardatud „loomulikku“. Ja siis on minusugused keisri-paranejad, kes sõid mõned päevad paratsetamooli ja kõik. Taastumine võib minna igatpidi, ükskõik kas sünnitada või opereerida. Nii et ka seda ei ole mõtet kaalule panna.
Aga mis sinna kaalule siis jääb? Millist väärtust saab tegelikult võrrelda?
Ma ei tea. Aga ma tean seda, et ükskõik millist väärtust mina võrrelda ka ei tahaks, ei loe ei minu otsus ega sisetunne kogu asja juures suurt midagi. Loeb selle arstitädi või –onu otsus ja sisetunne, kelle juurde mind mõned nädalad enne sünnitust „konsultatsiooni“ saadetakse. Eks tema siis vaatab, kas annab mulle Bingo või Viiking loto pileti.
Tore kui mul siis jääks veel aega uurida, kuidas see sünnitamine üleüldse käib. Sest millegipärast on mul eelarvamus, et ka too arstitädi või -onu hüüatab kõigile teistele asjatundjatele sarnaselt “muidugi saad ise sünnitada, kui tahad, muidugi saad, ära üldse hakka unistamagi mingist keisrist!” Lisaks viitavad kõik märgid (loe: statistika ja sisetunne) sellele, et ka seekord ei venita sina 40. nädalani välja. A noh, loto, jälle, nagu ikka.
Kui BB-rasedus etaloniks võtta, siis kaheksa nädalat võiks ikka veel ees olla. Kümme oleks juba päris hea! Igaks juhuks hoian aga veel 14 puu- ja juurvilja varuks. Sest kes teab…

Mai 13 ehk arvamismängu võitja

Jee! Lõpuks jõudsin niikaugele, et käisin linnas ja tõin arvamismängu tublile vastajale kingituse. Nüüd võib lõpuks mängu kinni lüüa.
Kes enam ei mäleta, siis küsimuseks oli seekord:

Mitu korda lasi BB meie uue mänguväljaku liumäe pealt liugu ühe esmaspäeva õhtul?

Ja vastused tulid selliselt:
Karin – 0
Kristel – 3
Michael – 3
Mare – 5
Tommi – 6
Merle – 8
Triinu – 9
Eliise – 11
Reet – 24
Maarja – 25
Õige vastus on ÜHEKSA KORDA, ehk TRIINU, PALJU ÕNNE, tabasid naelapea pihta!
Selle eest tervitus-kingituseks sulle üks pargi/õuesõbralik tabamismäng ehk tulista-ja-püüa.
????????????????????????????????????
Tänud jällegi kõigile, kes viitsisid kaasa mängida. Kui teil veel kannatust on, siis proovime juulis jälle!

Mai 12 ehk nädalavahetuse raport vol 3

Niisiis, pühapäevane väljasõit.
Härral oli mingi ime läbi täitsa vaba päev (ei mingit jalgpalli, ei mingit tööd) ja ta arvas, et parim, mis sellega peale hakata on meile üllatusreis planeerida. Reisi osas ma ei vaidle. See „üllatus“ on see, millega mul raskusi on. Mul kingitustegagi vahel raskusi. Üllatuste puhul on aga just selle õige „oi, selle üle on mul küll tuliselt suur rõõm“ nägu veel raskem teha.
No ma lihtsalt ei oska muud moodi suhtuda kui skeptiliselt. Teiseks on väljasõitude kõige parem (ja meeldivam) osa planeerimine – mida keegi selga peab panema, mis kaasa võiks/tuleb võtta jne. Nii et kui Härra mind ja BBd Päikesepargi piletikassast mööda tüüris ja tegi sellise „nii, siin me nüüd oleme, kas ma ei ole mitte maailma parima üllatuse välja võlunud“-näo, siis ei osanud ma ühe skeptilise ja kergelt stööritud naeratuse saatel muud kui mõned ärritavad küsimused: misasi on päikesepark? Miks me siin oleme? Mis siin teha tuleb/saab/võib? Miks sa ei öelnud, et ma seljakoti võtaks?
Veerand tundi hiljem eesleid patsutades leppisime ära. Siis lasime oma hambavalu-Villel ka liumäelt alla lasta ja ringkiige peal aega veeta, käisime temaga hiigelbatuudil, uudistasime metsatuka sees vabalt jalutavaid kitsekesi, sõitsime vaaterattaga, sõime viinereid ja friikartuleid, jalutasime, jalutasime ja jalutasime lärmavate laste ja agarate lapsevanemate vahel, uudistades muid atraktsioone ning ootasime kuni preili lõpuks häiritud unne jäi. Päikest kusjuures, ei olnud kuskil.
Küll aga oli küllaga grillivaid ja tšillivaid lapsevanemaid ja atraktsioonilt atraktsioonile jooksvaid lapsi. Loomasöötjaid ja -patsutajaid jätkus igas vanuses.
Kuna meie grillida ei kavatsenud ja ilma päikeseta tšillimine on sama, mis teksadega ujumine – saab küll, aga milleks! – siis jooksime hoopis atraktsioonilt atraktsioonile. Loomi ei söötnud ja patsutasime ainult silmadega.
Kuna ma oma fotokat kaasa ei organiseerinud, siis siin mõned klõpsud Härra telefonist.
20150524_135153

20150524_131438

20150524_121636

20150524_120220

20150524_120210

20150524_113316

Mai 11 ehk nädalavahetuse raport vol 2

Niisiis, nädalavahetus jätkus Eurovisiooni ja hambavaluga. Esimest rohkem mammale-papale, teist BBle. Minu suureks rõõmuks õnnestus esimese jaoks meie elutuppa kokku ajada just paras hulk väga hea huumorisoonega kohalikke ja immigrante, minu suureks ahastuseks tuli teine kõrge palaviku ja äärmiselt stööritud unega.
Nii et magamistoas valasime valu- ja elutoas naerupisaraid. Viimasel puhul oli seltskond kuidagi nii heal lainel, et naersime isegi siis kui Venemaa endale 12 punkti andis. Mis tegelikult ei ole ju hea nali. No praegu näiteks ei aja enam naerma. Samuti pole enam üldse naljakas, et Saksamaa ei saanudki ühtegi punkti. No mitte kellelegi ei meeldinud nad noh. Ei meeldinud nende lugu žüriile, ei meeldi sakslased teistele. Kohalikud siin küll kurjustasid kreeklastega, et nende 2 biljoni pankrotikäendus-euro eest oleks ikka vähemalt kuus punkti küll pidanud saama ning tuletasid tšehhidele meelde, et naabrite vaheline sõprus seisneb ka muus kui selles, et piiriülese kaubatarbimisega teineteise majandust toetatakse. No see aasta ei sõida enam üle piiri sigarette ostma, oli konsensuse otsus pärast järgmist nulliringi. Aga nalja sai rohkemgi kui siin praegu kirjeldada vaja. Eurovisioon ju juba vana uudis tegelikult. Palju õnne muidugi Rootsile, kes suunas just paraja osa büdžetist hambahooldusesse, jõusaali ja nahkpükstesse ning leidis just parajalt imala sõnumi. Rootsipoiss oli kahtlemata särav, nagu nad on.
Kuigi vajalik ei ole vist kirjeldada ka pikki hamba läbi igeme pressimise valu tunde. Meie väikse abitu preili palaviku saime pärast mitmendat katset rohuga alla ja iget oleme ka ohtralt igemetuimestajaga määrinud, aga läbi see pidu vist veel ei ole. Hammast pole veel paistes igeme peal igatahes tunda. Eriti õnnetu on aga see, et kui varem on BB hambad tulnud nii, et on mõneks ajaks kaasa viinud söögiisu ja siis päeva või paar kõrge palavikuga end välja pressinud, siis seekord on olukord mõnevõrra teine. Söögiisu preilil on, aga süüa ei saa, sest suus on valus. Olen küll valmistanud suppe ja putrusid ja keetsin isegi makaronid tagasi jahuks, aga sisse lähevad need ainult läbi häda. Samal ajal BB ise küsib süüa. „Nana-nanna!“ – „Kas sa tahad süüa midagi?“ – „Jaa!“ – „Kas suppi?“ – „Jaa, suppi!“. Aga supp alla ei lähe. Ka käivad peal nutuhood, mille ajal preili lõualuust kinni hoiab ja „aia-aua“ ütleb. Kuna igemetuimestajat ja valuvaigistit võib võtta vaid piiratud koguses, siis oleme ikka üsna mitu korda pidanud valuhoo mööda saatma lihtsalt vanakooli põsk-vastu-mamma-rinda-stiilis jalutamise abil. No nii kahju on väiksest. Ja eriti nõutuks võtab see, et minu hinnangul on paistes ainult üks ige neljast, kus veel hammas puudu. Eelmised neli tulid meil sealjuures korraga – kõigi nelja peale kokku kaks nädalat halba söögiisu ja kaks päeva palavikku, ilma pisarateta.
Siiski olime piisavalt julged (või julmad?) ja jultunud, et oma pühapäevaseid plaane mitte muuta ja üheskoos üks väljasõit ette võtta. Selle kohta tuleb kohe uus postitus… piltidega!