Mai 1 ehk pilla-palla

Hei-hei, käes on mai-mai!
Tuli teine jälle nii, et ei saanud arugi. Nädalavahetus oli kuidagi pikk ja raske. Reede oli ju ka lasteaia-vaba, aga Härra oli ikka siin-seal rakkes. Mind tabasid see-eest mastaapsed kõrvetised, mis tulevad äkki ja vahel sellise valuga, et avalikus kohas tekitan kõigile neile sabinaid, kes arvavad, et mul kõht juba sünnitus-eelses suuruses on.
Täna hommikul esimese asjana jooksin apteeki, et leevendust saada. Või noh, mis jooksin, roomamine oleks tõenäoliselt täpsem. Hommik oli lühike ja hektiline. Kuna meie äratuskell, BB, oli halvasti maganud, ärkasime ehmatusega umbes 20 minutit enne seda kui uksest väljuma peame, et preili õigeks ajaks lasteaeda saada. Loomulikult olid esmajärjekorras BB hambapesu, hommikusöök ja mähkmevahetus. Siis tema asjad kokku pakkida, kiirelt ilmateadet kontrollida, et teaks, millised jakid igaks juhuks veel kaasa tuleb võtta, et tädid Ad jälle tõrelema ei tuleks, et miks me lapse liiga paksult/liiga õhukeselt riide oleme pannud. Kaks minutit jäi veel minule ning otsustasin, et kõige tähtsam on juustele natu vett ja šampooni näidata.
Vale. Tähtsam oleks olnud süüa.
Niikaua kui BB kärusse toppimise, lasteaeda jõudmise ja preili üle andmise adrenaliin veel veres oli, oli kõik korras. Aga kui lasteaiaväravast jälle väljusin, et hakata ülesmäkke apteegi poole rühkima, lõi silme eest mustaks. Kükitasin siis iga saja meetri tagant natuke aega ja käisin esimese asjana hoopis toidupoes. Oleksin tahtnud Coca-colat ja Snickersit, aga terve mõistus ütles, et need ei ole head ei mu kõrvetistele, üldisele enesetundele kui pikas perspektiivis ka veresuhkru tasemele. Võtsin banaani ja vett ning pärast seda kui olin kassatädilt ja kaasostlejatelt kahtlaselt kiibitsevaid pilke saanud (“isver, mis see seal järtsus kükitab nüüd, nii pohmas esmaspäeva hommikul, et ei jaksa seistagi või?”), istusin poe ukse taha neid nosima. Palju kergemaks ei läinud, aga kuidagi sain apteegis ja pagariäris (võileib, muna ja singiga) käidud ja sealt mäe pealt jälle alla koju veeretud, võileib hambus.
Teepeal nuusutasin õitsvate sirelite lõhna ja ei suutnud otsustada, kas jakk peab olema seljas või käevangus. Selline magus, soe aga värskendav ja just parajalt sombune õhk on. Selline, mis paneb korraks mõtlema, et “oot, mis ma aktusele selga panen?” enne kui meenub, et see kevad polegi vaja koolilõpuaktusele minna.
Küll on mind aga juba tabamas siin teistsugune koolilõpupaanika. Ainult loetud nädalad veel, et siin kõik korda sättida ja pikaks Eesti-perioodiks asjad pakkida. Tegemist vajavate asjade nimekiri kasvab kõige ootamatutemal hetkedel, kui näiteks tolliauto mööda sõidab ja meenub, et maksu- ja tolliamet tahab saada eelmise majandusaasta aruannet enne kui ma siit jalga lasen, kus kõik mu mitte-digitaalsed dokumendid ja lasteaia poolt võimaldatud maimiku-vabadus on; või kui BB kingad paksu soki peale ei lähe ja on vaja meelde jätta, et tema suvine kingavaru on vaja üle vaadata, et neid õige arv õigeid suuruseid ka reisi-kohvrisse jõuaks. Igaks juhuks üritan kohe kõik üles kirjutada, aga märkmed on kõik pilla-palla ja mõtted samuti. Lisaks on enne vaja veel korraldada vähemalt kaks sünnipäevapidu ja ka pulmaaastapäeva võiks kuidagi ära märkida ja …
Eks sealt ka need kõrvetised. Noh, lisaks sellele, et silelihased kõhuõõnes on hormoonide mõjul elastsemaks ja lõdvemaks muutunud ja seepärast mao sulgurlihas ei tööta piisavalt hästi, et happeid seal hoida, kus neid taluda on võimalik. Kuigi ravida on alati õigem põhjust kui sümptomit, siis ei ole mul praegu mingit tahtmist põhjuse kallale asuda. Ma tahan neid hormoone ja elastseid silelihaseid veel mõned kuud, aitäh. Nii et närin nüüd sümptomaatiliselt renni-tabletti ja loodan, et suudan varsti piisavalt keskenduda, et oma pilla-palla märkmed kokku koguda ja ühteist asjalikku ka korda saata.
Näiteks keldris käia ja too ära sorteerida. Seal on raudselt olulist täiendust tegemist vajavate asjade nimekirja jaoks.
2

Advertisements

2 thoughts on “Mai 1 ehk pilla-palla

  1. Coca cola oleks olnud ehk hea mõte. Mul olid viimasel trimestril jäledad kõrvetised. Ühelt rasedalt kuulsin, et temal võttis coca need ära. Proovisin. Toimis. Go figure.

    1. Oo, hea! Jätan selle meelde. Praeguseks on küll asi stabiliseerunud, aga viimane kolmandik alles algab! Jube Coca-cola isu on olnud kogu raseduse enivei 😀 Esimese trimestri iivelduse ajal oli see üks väheseid asju, mida tahtsin sisse ajada. Tehtud sai seda õnneks küll üsna tugeva mõõdutundega.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s