Mai 5 ehk suured otsused

Kuulsa suurte otsuste edasilükkajana otsustasin peale BB sündi, et BB jaoks igakuiselt raha kõrvale panema siis kui ta aastane on, või siis kui mul kindel töökoht, või siis kui ta kahene… Õilis eesmärk on muidugi see, et kui ma preili kahekümne aasta pärast kodunt välja puksin, siis ei pea ta tühjade kätega lahkuma. Nüüd otsustasin, et aitab edasi lükkamisest ja kukkusin tegutsema. Ettevaatlik esialgne kalkulatsioon näitab, et jaksaksin veel järele jäänud ajaga koguda BBle umbes ühe enda aastapalga*. Üht noort daamid võiks see piisavalt aidata küll, et mõnda aega üüri maksta või külmkappi täita, et siis samal ajal end harida või tööd otsida.
Idee on ju justkui hea ja üllas ja tegu üsna lihtne – pane iga kuu natuke kõrvale ja ongi olemas. Mis siin veel edasi lükata! Nii et sukeldusin entusiastlikult uurima, mismoodi seda „kõrvale panemist“ kõige mõistlikum korraldada on. Nüüd käib pea ringi ja väga tahaks suurt otsust jälle edasi lükata. No mitte ei mõista enam, mis nüüd siis ikka kõige parem teha oleks. Koguda või mitte? Aga kuidas?
Foorumid on täis näiteid sisuga „mu ema kogus mulle ka kogu elu, sõime kogu aeg leiba ilma vorstita, sest ta pani vorsti mulle „kõrvale“, aga kui see päev kätte jõudis, et pank raha välja maksis, siis selgus, et selle eest vorsti ei saagi, saingi aint leiba.“ Vähe intelligentsemad kohad on täis tähtsaid sõnu nagu „inflatsioon“, „intress“, „prognoos“, „investeeringud“, „haldustasu“, „fond“, „osak“, „tasuvus“, „väärtus“, „garantii“ jne. Siililegi selge, et mul hakkas kupu all keema ja lülitasin end teemast jälle välja.
Täna lasteaiast tagasi jalutades olin aga resoluutsem. Aitab pea liiva alla peitmisest. Tuleb ikkagi selge ja põhjendatud otsus vastu võtta enne kui preili ütleb, et ta homsest enam kodus ei maga ja minu külmkappi ei väisa. Kaks aastat on juba mööda lastud selle asjaga.
Niisiis, selleks, et end kokku võtta, pläran teemast hoopis siin. Ehk jõuan kuidagi ka otsusele ja teen lõpuks vajalikud liigutused ära.
Äärmiselt lihtsustatult on variandid sellised.
A) Sukasäär. Eelis on kaheldamatult see, et kellelegi pole vaja teenustasu maksta. Puuduseid on aga rohkem. Mitte vähem oluline neist on võimalik ootamatu hävimine. Mitte ükski kindlustus ei maksa mulle kinni kodus hoitud sularahahunnikut. Eriti näiteks siis kui hävimise põhjus on „väike vend tegi lennukeid ja viskas nendega rõdult inimesi“.
B) Minu pangakonto. Ohtlik tundub jätta raha enda pangakontole, sest ikka läheb siis ju midagi „vaja“ ja üsna kiirelt kaob silmist, milline on minu ja milline BBle „kogutud“ osa.
C) BB pangakonto ehk tavaline deebet. Noh, isegi Saksamaal tuleb see tõenäoliselt siiski avada enne kui laps täisealiseks saab. Ikkagi turvaline taskuraha ja nii. Samale kontole kogumine „elu alustamiseks“ ei saa olla hea lahendus.
D) Kogumiskonto ehk hoius. Ehk annan iga kuu raha pangale, kes seda mulle enne ei anna kui algselt kokku lepitud ajal. Nii ei saa raha varem näppida ei mina ega laps. Küll saab seda raha aga näppida pank, kes küll ütleb, et ta tahab seda vaikselt juurde toota, aga samas lubadusi ei anna, kas tootmine käib juurde või maha. Idee poolest aga oleks mul perioodi lõpus mingi tegelik raha, mis lapsele edasi anda (mõnevõrra kindlamalt kui variantide A, B ja C puhul).
E) Elukindlustusleping ehk nn koolifond. Erinevus eelmisest peaks olema see, et raha, mis mina kõrvale olen pannud, antakse vähemalt samas ulatuses tagasi. Ehk, et kui pank seda vaikselt juurde toota ei suuda, siis annab ikka lubaduse, et selle, mis sisse panin, saan ikka tagasi. Nojah, väikeses kirjas on küll öeldud: „kõik mis sisse panid MIINUS see osa, mille pank endale tahab“.
F) Vara. Ehk ostan BBle hoopis tüki maad, vaadaku siis ise, kas ehitab sinna maja, kuhu külmkapp panna, või müüb maha, et külmkapp osta. Konks? Kuigi ikka raiutakse, et kinnisvara väärtus ei lange, vaid ikka suureneb, siis on selle soetamiseks ikkagi vaja rohkem analüüsi ja paremaid spekulatiivseid oskuseid kui minul varukast võtta. Mis siis kui ostan krundi kaunil Eesti põhjarannikul, mis tõotab areneda Euroopa suurimaks kuurortrajooniks, aga kahekümne aasta pärast on tegelikult koht selline perifeeria, kuhu ükski hingeline oma jalga tõsta ei taha ja mitte keegi mu lapselt tema maatükki ära ostma ei nõustu?
G) Kuld. Noh, kulla väärtus olevat ju püsivam kui raha oma. Ometigi tundub see mulle umbes sama spekulatiivne ja riskantne kui kõik teised variandid. Ja kuidagi ebameeldivalt „hipi“ kah.
H) Ei kogu, kulutan. Selle foorumites üsna levinud ettepaneku järgi on kõige mõistlikum raha mitte panka või sukasäärde panna, vaid kohe lapsesse „investeerida“. Noh, et andagi talle kohe vorsti süüa, et siis kasvab tugevam ja ilusam inimene, kes on tulevikus tublim ja saab ise endaga paremini hakkama. Et polegi talle „elu alustamise“ raha vaja, terve lapsepõlv on ta ju seda elu alustamise vorsti söönud. Konkreetsem näide oleks, et kõrvale panemise asemel maksan raha hoopis klaveriõpetajale või hiina keele tunni eest. Siis lahkub BB kodunt, ja selle asemel, et mamma antud raha eest üüri maksta ja külmkappi täita, saab oma klaveri- või hiina keele oskusega katuse peakohale ja kõhu täis.
Mida rohkem ma nende variantide peale mõtlen, seda sarnasemad nad mulle tunduvad. Igal juhul on vaja prognoosida seda, kuidas maailm tulevikus käitub. Mismoodi on maailmamajandus käitunud ja muutnud raha väärtust? Mis maksab rohkem – kas tänane euro või klaverioskus? Võibolla on kahekümne aasta pärast tänase euroga juhtunud midagi sellist, mille tõttu ei saa tänase vorstiraha eest leibagi. Võibolla on kahekümne aasta pärast klaverioskus nii põlguse all, et mitte keegi selle kuulamise, nägemise või õppimise eest kedagi teist toitma nõus ei ole.
Üks asi on see, kas kogumisel on üldse piisavalt mõtet, kas meie ühiskond on järgmise kahe kümnendi jooksul piisavalt stabiilne, et tagada, et täna kõrvale pandu siis ka veel midagi tähendab. Teine, ja praktilisem küsimus on see, milline „kogumisabiline“ (pank, kuld, kinnisvara, oskused) valida. Sisuliselt on mul aga ikkagi vaja teha vaid üks otsus – milline on maailm kõige tõenäolisemalt kahekümne aasta pärast – ja võtta üks risk ning jääda uskuma oma kõige tõenäolisemat tulevikumaailma. Sest ainus asi, mida ma mäletan oma ülikooliaegsest makroökonoomika loengust on Raul Eametsa kõlav hääl ütlemas: „tulevik on alati meie summeeritud ootuste keskmine.“
Seega, kallid lugejad – kas te võiks palun kõik uskuda ja oodata, et tänase vorstiraha eest saab kahekümne aasta pärast maja osta? Palun!
Praktilisema poole pealt olete kõik oodatud kommenteerima või minuga sel teeemal vestlema. Kuidas teie sarnases olukorras käitunud olete/ käituksite? Millist lahendust kiidate ja miks? Milline on teie arvastes kõige kindlam viis tagada, et tänane aastapalk kahe kümnendi pärast rohkem oleks kui tolle aja kuupalk? Kindlust muidugi ei ole. Aga riske peab olema võimalik kaaluda.
Niisiis, suurte otsuste edasilükkaja annab pühaliku avaliku tõotuse otsus hiljemalt BB tuleval sünnipäeval vastu võtta ja täide viia.27166461-Cartoon-boy-counting-the-money--Stock-Vector

*Arvestan praegu nii tõenäoliste kui potentsiaalsete vendade-õdedega, kuid ei arvesta oma võimalikku muudatust elujärjes.

Advertisements

5 thoughts on “Mai 5 ehk suured otsused

  1. Mu isa tegi mulle kogumisfondi Swedbanki, kui ma vast umbes kolmene olin. Lisaks sissemakstud rahale oleks pidanud saama päris kopsaka “tulu”, mida pank seda kasutades teenib, aga sellest ei olnud muidugi jälgegi. Aga abiks oli raha VÄGA. Nii et inflatsioon vast nii hull vähemalt pole olnud kui arvata võiks. G, D ja E tunduvad mõistlikud variandid (kus G tundub kõige kindlam variant mulle kui teadmatule inimesele kulla valdkonnas, aga kellel on jäänud mulje, et kuld oma väärtust ei kaota) aga jah, tulevik on ettearvamatu 🙂 Edu valiku tegemisel! 😀

  2. Mina soovitaks teha iseenda nimele veel üks konto, kuid mitte siduda kontot ühegi pangakaartiga (nii saab küll, mul endal on). Siis saad sa sinna kontole kanda raha peale just nii palju kui soovid. Pluss on see (erinevalt kogumishoiusest), et sa saad vajadusel (kui väike vend on kogu vorstiraha rahakotist kätte saanud ja rõdult alla loopinud) sealt raha kasutada, aga samas ka iseloomu kasvatada ja mitte teha. See, et sealt raha kättesaamiseks on vaja minna panka ja see raha kanda kontole, kus teda reaalselt kasutada saab tekitab vähemalt minusugusel laisal inimesel päris tugeva motivatsiooni seda raha muuks mitte kasutada. Pealegi – kui tundub, et kohe läheb euro hapuks ja peaks suutäie kuldhambaid ostma, siis saab selle raha tunudvalt kergemini kätte kui muud hoiuse. Ja minu ehtekunstnikust sõber on muuseas maininud, et kulla hind küll tõuseb (sest lihtsalt kättesaadav kuld on juba kõik kätte saadud), kuid sellesse investeerimine on kahtlane, kuna sõltub kollektiivsel eksiarvamusel, et kuld on midagi väärtuslikku ja see võib kiirelt muutuda.

  3. Mul on ka pangas konto, kuhu raha korjan. No, juhuks, kui leiva peale enam kasutusel oleval kontol vorsti jaoks raha pole v tekib tahtmine midagi kapitaalset korda saata. Muidugi pole seal mingeid hiigel summasid, aga ehk natukeseks ajaks piisab. Peakski sinna suurema summa investeerima.

  4. Hehee mul oli paar kuud tagasi sama teema mõttetöös ja jõudsin sellise tulemuseni.

    1) mul on Olari jaoks eraldi kogumishoius (mitte tema nimel), kuhu praegu kannan igakuiselt lapsetoetuse. See on ‘koguda ja kasutada vastavalt vajadusele’ fond. Nt kui paari aasta pärast oleks vaja eralasteaeda vms. Kui pole vaja, väga tore, kogumine jätkub. Äkki on kooliks vaja. Või hobideks. Või saab ta summa 18 aasta pärast. Elame-näeme.

    2) investeerinlapsesse ehk ostan kindlasti vorsti 🙂

    3) mõned aastad enne kui laps tõenäoliselt pesast lendab, vaatan maailma ja majanduse olukorrale otsa ja katsun talle võimalikult hea stardiraha kõrvale panna. Ütleme nii 3-4 aastat varem alustades, sest siis on tulevikku ehk sutsu kergem ennustada kui paarikümne aasta taha.

    4) toetan teda ka iseseisva elu alustamise algusaastatel nagu tegid minu vanemad. Iga kuu väike esmavajadusi kattev rahasüst.

    5) õpetan talle kogumist ja raha väärtust ja iseseisvat majandamist.

    Seega koosneb mu grand plan mitmest etapist. Kui üks veab alt, siis kõik viis ehk mitte. Hajutatud risk. Ja no eriti hästi on siis kui kõik viis õnnestuvad.

    Muide ka see variant on hea, mida eelpool kommenteerijad soovitasid, tavaline konto oma nimel, mis pole kaardiga seotud. Mul on see olnud aastaid. Selle abil on käidud Kanadas, makstud isa matused, toetatud ema ja kasvatatud iseloomu. Mõnikord on see aidanud ka kuu lõpus leivarahaga 🙂 üleüldse olen ma vist maniakaalne riskihajutaja, sest mul on 2 kogumishoiust (eri pankades), kaks tavakontot (eri pankades) ja üks tavakonto ilma kaardita. Aga minu jaoks on see toimiv lahendus juba aastaid. No ja vahel kogun sukasäärde ka, kui juhtub sularaha olema.

    1. Nojah, eks meil on ka riskid tegelt üsna hajutatud juba. Ja ega laps vorstist ilma ei jää ka siis kui ma raha kõrvale hakkan panema. Pealegi, lapsel on ju lisaks mulle ka isa, kes talle nii vorsti saab osta kui suurtes ja väiksetes (raha)asjades toetada. Meie jaoks ei olegi see kõrvale panemine niivõrd “ellu jäämise” küsimus. Ja võibolla seda enam tekibki kahtlus selle vajalikkuses. Kui tulevikku tumedaid pilvi ennustaks, siis ei kõhkleks vast…
      Aga hea on ikka arutleda nendel teemadel ja eriti teiste otsustest ja soovitustest lugeda. 🙂 Aitäh!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s