Mai 8 ehk sünkroniseerimata

Tänahommikuse kohe-hakkan-tegutsema-kohvi* kõrvale lugesin, nagu ikka vahel juhtub, täiesti ebavajalike artiklite pealkirju kollases veebiajakirjanduses. Klõpsasin sellisele, mis lubas anda uuringul põhineva vastuse sellele, millal on kõige parem mehega „rääkida“. Teate küll selliseid Brooke-Ridge „we need to talk“-jutuajamisi.
Väidetavalt tahavad naised need asjad ette võtta nii hommikusöögi paiku, et kohe päeva õigesti alustada ja mitte õhtuni nende ütlemata asjade otsas kudeda ja keeda. Härrasrahvas olevat aga kõige vastuvõtlikum ja altim selliseid jutuajamisi ette võtma nimelt umbes 12 tundi hiljem, õhtusöögilauas.
Väideti küll, et uuring viidi läbi 1000 briti seas, aga oleksin võinud vanduda, et see toimus meie elutoas. Sest sada protsenti siinsetest naistest** tahavad, et hommikul istutaks koos laua taga ja räägitakse olulised asjad läbi – nii päevaplaan kui tegemata tööd kui kõik need „me peame rääkima“-jutud. Härra aga arvab, et hommikud on magamiseks, ärgata tuleb kolm koma kaks minutit enne seda kui uksest väljuma peab, et täpselt sihtkohta jõuda, ja igasugune rääkimine võib oodata. Kõige parem on rääkimiseni jõuda siis kui ta on juba päevategemistest väsinud ja muule enam keskenduda ei jaksa. Ka uuring „tõestas“, et meestega poole pole mõtet pöörduda siis kui nad parajasti mängivad, filmi või sporti vaatavad. Justkui seda peaks tõestama! Minu elutoauuring kinnitab, et sada protsenti meestest on jalgpallimängu ajal teises dimensioonis. Enne lõpuvilet ei ole mitte mingit mõtet pöörduda siia dimensiooni jäetud maise kesta poole mõne muu fraasiga kui „kas sa soovid, ma toon sulle uue õlle?“
Niisiis, selleks, et olulised jutud saaksid räägitud, soovitab uuringu põhjal kirjutatud artikkel, et meeste poole tuleb pöörduda õhtuti kui nad parajasti oma aju muule keskendumist-vajavale ei kasuta. Näiteks siis kui nad tegelevad õhtusöögi manustamisega või ka siis kui nad autoga sõidavad (tuttavat teed, võõrad linnad vajavad arusaadavalt rohkem tähelepanu, siis lülitatakse end muule lainele). Mõnevõrra seksistlik lähenemine, kahtlemata, aga täiesti kõrvatahapandav info, muidugi.
Probleem meie elutoas on aga see, et koos saame õhtusööki süüa umbes kahel-kolmel õhtul seitsmest. Kui veab. Nii tulebki need jutuajamised ette võtta aegadel, mis kummalegi tegelikult sisemiselt ei sobi. Mina olen juba pool päeva kudenud ja keenud, millal ometi minule tähelepanu pööratakse ja tema ei ole veel piisavalt palju muid asju ajust heitnud, et suuta mulle tähelepanu pöörata.
Õnneks pole meie „me peame rääkima“-jutud kuigi seebiooperiväärilised ja suudame siiski järeleandlikumad ja mõistlikuma olla kui pealtnäha paistame. Sest tegelikult me ikkagi meeldime teineteisele. Natuke. Lisaks terendab kuskil kauges tulevikus aeg, mil Härra ei käi enam õhtuti koolis ja/või tööl (mistõttu ta praegu nimelt hommikuti uneaega vajab) ja me saame oma graafikud piisavalt sünkrooni, et hommiku- ja/või õhtusöögilauas sotid selgeks saaks.
Niikaua aga proovime arvestada sellega, et me ei sünkroniseeru.
Ahjaa, lisaks nõustas artikkel mitte pöörduda mehe poole fraasiga „me peame rääkima“ või naise poole fraasiga „kas kõik on korras?“ Meie elutoa-uuring tõestab jällegi, et mõlemal fraasil (just selles soo-suunas) on äärmiselt kõrge harja-punaseks-ajamise-potentsiaal.
sünkr
*Kofeiinivaba, lahustuv – õudne!
**Uuring ei hõlma alaealisi.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s