Juuni 5 ehk potile või püksi

Niisiis. Lõpuks hakkas pihta kuulus potitrenn ehk kampaania “BB mähkmetest trussikutesse”. Ettevalmistusi olen vähemal või rohkemal määral teinud juba kuid.
Alustasin sellest, et pinnisin oma sõpru-lapsevanemaid, et teada, mis ja kuidas nemad tegid. Siis sain ühelt sõber-lapsevahemalt soovitusega ühe Tädi Tarkuri raamatu sellest, kuidas seda värki Kõige Õigem teha on. Selle lugesin mõistagi läbi ja tõmbasin rasvaseid jooni alla sinna, kus oli vaja midagi meelde jätta.
Lühidalt seisneb Tädi Tarkuri meetod selles, et tuleb kogu värk ette võtta äkki ja konkreetselt. Ei mingit “natuke võib püksi ja natuke võiks potti”-perioodi. Ei – ühel hommikul lihtsalt asenduvad mähkmed trussadega ja sellest hetkest alates peab tegema potti. Ja öösel samamoodi. Ei mingit segadust. Kui on uus nõue, siis on uus nõue ja nii ongi, mingeid lisaklausleid nõudel ei esine. Lapsele tuleb selgeks teha, et nüüdsest on ta nii suur, et mähkmeid enam ei ole ega tule.
Idee on selles, et ta peab õppima oma keha tunnetama ning aru saama, millal on vaja potile minna. Ka läbi une. Sellist tunnetust aga ei teki kui pissitakse käsu peale või vahel potile, vahel püksi.
Nii et ei ole lapsevanema asi öelda, millal laps pissima või kakama peab, ei ole lapsevanema asi ka mitte küsida, kas äkki laps hetkel pissima või kakama ei pea (see olevat liigselt vihjav ja pealesuruv). Lapsevanem saab vaid lapsele meelde tuletada, et laps peab ütlema kui tal häda on. Noh, et ta “tunnetaks”, et nüüd on vaja potile minna. Selline “tunnetus” tekkivat Tädi Tarkuri väitel kolme päevaga.
Täna hommikul oli minul ärevus sees – kas tõesti hakkame nüüd pihta? Äkki on “homme” ikka parem? Äkki ta ei ole valmis veel? Äkki ma ei ole valmis veel?
Aga ei, niigi olen seda asja edasi lükanud (oodates paremaid ilmu ja paremaid tingimusi ja vähem segavaid faktoreid ja mida kõike veel) ja väike “nüüd on juba liiga hilja” pomm tiksub minu isiklikus üsas. Nii et ärevus ärevuseks, võtsingi BB öömähkme ära ja ütlesin: “Tead, see on nüüd viimane, rohkem me mähkmeid ei pane jalga. Nüüd paneme hoopis sellised toredad trussikud, vaata kui ilusad. Nendega on ainult see häda, et nendesse ei tohi pissida ega kakada, need tuleb kuivaks jätta. Sa pead mulle ütlema kui sul hakkab pissi tulema, siis tuleme kiiresti potile ja teeme pissi potti.”
Ühesõnaga – jutt pikk ja keeruline ja mingit arusaamise ja huvi märki mina kuskil ei näinud.
No pole viga, eks see kõik alles tuleb. Ütles ju Tädi Tarkurgi, et minu ülesanne nüüd järgmistel päevadel on pidevalt nagu uni lapsele peale käia ja talle meelde tuletada, et ta pissimise peale mõtleks.
Pärast seda, kui olin end ka trussade ja T-särgi väele koorinud, õnnestus last veenda, et täna on parem pükse mitte jalga panna. See on ka Tädi Tarkuri nõudmine, nimelt. (Mitte see, et mina pükse ei kannaks, vaid see, et laps ainult trussades ja T-särgis oleks.) Sest siis saan mina kõige paremini näha, mil piss tulema hakkab. Sel puhul pean käbe lapse haarama ja temaga potile jooksma. Kui potti kasvõi tilgakene pissi tuleb, peab sellele järgnema ülevoolav kiitus ja miks mitte ka väike preemia. Nii tahab laps järgminegi kord pissi nimelt potti teha.
Asusingi siis pinevalt trussikuid jõllitama ja ootama, millal saame esimese poti-jooksu ja trussavahetuse teha. Seitse pissi-jooksu ja üks kaka-jooks hiljem võin teile kinnitada, et mingit pinevust enam ei ole.
Hoolimata sellest, et ma lapsele päeva jooksul korduvalt rääkisin sellest, et trussad tuleb kuivad hoida ja kiitsin teda, kui trussad parajasti siis kuivad olid, kui ma neid kontrollisin (umbes iga veerand tunni tagant), ja et ma iga püksipissimise peale rahulikuks jäin ja igas tillemas liigutuses vaid head nägin (“näe, üks tilk tuli ju potti ka! Vaat, kui tubli! Kas sa tahad selle ise ära valada? Nii hästi! Kas sa vajutad vett ka peale? Oi kui tubli sa oled!*), ei olnud ka õhtu viimase vestluse ajal lapsele silma vaadates seal märgata mitte mingit arusaamist või huvi.
Ainuke saavutus täna oli see, et BB leppis trussadega ja pärast esmast tõrkumist mitte ainult ei luba mul talle trussasid jalga panna, vaid soovib seda ka ise teha.
Aga lubatud on ainult ja ainult positiivne lähenemine. Lapses ei tohi tekitada tunnet, et ta teeb midagi valesti (“püksi ei tohi pissida“, “sa jälle ei öelnud mulle, et pissi tuleb“), vaid tuleb rääkida ainult nendest asjadest, mis on hästi. Kui aga midagi hästi ei ole (ehk et laps ei ole ju veel kordagi küsinud potile ja/või potti pissinud), siis kuidas ta aru peaks saama, et see on just see käitumine, mida ma talt ootan? Mamma jutt on ju tuule puhumine lepikus. Midagi nagu kostub, aga mis tähtsust sel on…
poti
Igatahes on selge, et kui sellele teele juba kord astutud, siis enam tagasiteed ei ole. Vähemalt mitte enne kui see lubatud “kriitilised kolm päeva” õpiku järgi mööda saadetud. Siis saan õpiku uuesti üle lugeda ja mõelda, kas mina tegin midagi valesti, või Tädi Tarkur. Ja vaadata, mismoodi me siis edasi (või tagasi) liigume.
Nüüd pean aga olema valmis öö läbi trussikuid ja linu vahetama. Ja homme hakkan jälle entusiastlikult (ha-ha-ha!) potijooksude ja tilkade kiitmisega peale. Jei!
Eks annan teada, kuidas läheb. Kui siis veel jaksu on sõrmi mööda klaviatuuri klõbistada…

*Kui keegi minuga niiviisi nännutama hakkaks, ma tõenäoliselt virutaks millegagi või pissiks jalale.

Juuni 4 ehk siin me oleme

Jõudsimegi jälle kodumaale.
Alustasime selle olulise sündmuse tähistamist kohe sellega, et trampisime pool kodukanti läbi.
Käisime vaatamas üht vana maja ja Soome lahte, loomulikult luksuslikku pilvise ilma vaadet Tallinnale, aitasime kivisid rannaliivalt tagasi merepõhja, nuusutasime üle pooled Viru värava lillesülemitest, rühkisime Ida-Saksa turistidega võidu mööda pikka jalga Toompeale, sõime tõeliseid Eesti pannkooke, jalutasime mööda Harju tänava müüri, tervitasime vana-vanaema ja lasime omale uued kollased kumpad osta, viisime uued kollased kumpad rabasse, sõime värskelt püütud kala, avastasime Põhja-Eesti väikeküla liivarannal Saksamaal mitte-esinevaid taimi, leidsime metsast ühe armsa sauna karkassi, uudistasime, kuidas üks maja laguneb, leidsime üles ühe jääajaga Soomest siia veerenud kivi, mida me tagasi veeretada ei kavatse, läksime Soomele mööda maismaad nii lähedale kui võimalik, määrisime kogu Vanana köögi kamaga üle, leidsime üles Botaanikaaia kõige põnevamad lilled (jah – õitsenud võililled), loobusime Teletorni ootejärjekorras igavlemisest, sõime peenes terrassirestoranis prostosid pelmeene, vaatasime, kuidas pardid teineteist taga ajavad ja kuidas seda drooniga filmiti, käisime kirikukontserdil, kus oli häbiväärselt vähe rahvast, jalutasime mööda armsat kaluriküla, käisime ühes härrastemajas ja ühes mõisas, imetlesime Põhja-Eesti pankrannikut ja tundsime kergendust, et vaateplatvormi peale ei lubatud ronida, leiutasime legende tarvasest ja sõime ehtsat kohalikku sašlõkki.
????????????????????????????????????
Kõige selle tegid kaasa meie omad vaprad Ida-Saksa turistid Oma ja Opa (tuntud ka kui Ämm ja Äi), kes vähemalt teesklesid arvavat, et Eesti ei olegi selline pärapõrgu nagu nad eel-arvanud olid. Autod on siin ju suured ja uued ja majad väliselt korras ja aiad riisutud. Wifi voolab igal pool nagu vesi kraanist ja kõik on digitaliseeritud, isegi parkimise jaoks pole vaja münte kolistada. Ja kui saadad kellegi poodi sedeliga “too palun üks pakk viinereid ja üks jogurt”, siis ei ole imestada kui too saabub tagasi kolme tunni pärast, sest viineripakiriiulit on kuue ja jogurtiriiulit seitsme meetri jagu – ole siis mees ja leia see õige! Üsna tublid oleme, ühesõnaga, endast head ja jõukat muljet jätma.

Juuni 2 ehk muddy puddle

Tõenäoliselt selle pärast, et ma ei unustaks BB kummikuid (mida meil muideks ei ole – khm) ja poripükse kohvrisse pakkida, keeras ilm end tänaseks viisteist kraadi jahedamaks ja ähvardas pidevalt öösel uhkelt ja rohkelt tekitatud lompe suurendada. Noh, eks parasvöötmelises kliimas peavad ka suvel sellised asjad käepärast olema.
Igal juhul käisime kaks päeva pärast kolmekümnekraadist plätu-ja-kleidike-leitsakut jalutamas hoopis nii:
????????????????????????????????????

????????????????????????????????????
Hoidke alt – ma lendan!

????????????????????????????????????
Miks mitte kasutada vihmavarju ka seda pidi?

????????????????????????????????????
Hmm…

Muude asjade peale, mis käepärast olema peavad, olen ka pingsalt mõelnud ja loopinud meie suurtesse kohvritesse nii palju Täiesti Hädavajalikke asju, et midagi hirmsat. Kui Härra koju jõuab, siis lasen tal kohvrid üle kaaluda ja tõenäoliselt olen kohustatud pooled Täiesti Hädavajalikud asjad ikkagi maha laadima. Aga tulemata meil selle pärast ei jää. Oleme ju valmis ja ootame juba. Täna käisimegi kohvritesse asjade juurde loopimise vahel uhkeid ja rohkeid lompe kaemas. Ja loomulikult pidi BB Peppa-notsu eeskujul ikka igasse lompi sisse hüppama.????????????????????????????????????
peppa
????????????????????????????????????
????????????????????????????????????
Nalja oli nabani muidugi, nagu ka nimetatud multifilmis. Ainult vett oli rohkem. Eriti kingades. Kuna ma aga millalgi kuskilt lugesin, et “jalad märjad – laps haige” müüt teaduslikult ümber on lükatud, siis ma väga ei põdenud meie kummikute puudumise pärast, vaid lasin lapsel end mõnusasti tunda. Küll vaatasin, et me märgade jalanõudega kauaks välja ei jääks. Võtsin BB hoopis esimesel võimalusel (loe: kohe kui ta küsimusele “kas me nüüd võime koju minna?” enam kategooriliselt “nein!” ei vastanud) selga ja tarisin koju varbaid kuivatama-soojendama.
Õnneks hakkab Peppa-notsu multika huvi preilil juba üle minema, nii et äkki ta sealt uusi lollusi ei õpi. Nüüd küsitakse hoopis Maaja-mesilast vaadata. Kas keegi teab, mis lollusi tema teeb?
Kusjuures, kui Maaja-mesilasel oleks inim-dublanti vaja, siis võiksin meie kontrollimatute kiharatega naerusuu casting‘ule saata küll.
biene
????????????????????????????????????
????????????????????????????????????
????????????????????????????????????
Oh no!

Juuni 1 ehk ilmateade

Ei taha kellelegi nina alla hõõruda ega midagi, aga meil on praegu õues nii:
ilm

No lihtsalt ilus on olla! Kleit üle pea ja plätud varba otsa. Igasugused “mul ei ole selle juurde sobivat jakki/kampsunit/salli/” probleemid ja “appi-sukapüksid-läksid-katki” paanikad on olematud.

Kuni järgmise nädalani. Vaatan, et lubate meid vihmaga vastu võtta.

Mai 18 ehk hüppelise arengu jutu jätkuks

Nagu minu eilsest blogimölapidamatusest järeldada võis, oli mulle eilseks vaba päev antud – BB sõitis Härra Papaga Sinna Teise Linna sealsete Vanade juurde.
Seal vaatasid nad muude vahvate tegemiste käigus ja vahele saksa-inglise piltsõnaraamatut.
BB osutab kalale ja teatab: “Fisch!”
Opa: “Ja, genau, richtig!”*
Papa: “Aber wie sagt man dass auf Estnish? Wie…”**
BB vaatab Papale otsa ja ei lase tal lõpetada: “Kala!”
Sealjuures teeb preili parimat kas-sa-siis-ise-ei-tea-või-nägu ja kõik juuresolijad on üllatunud, et BB juba teab, mis asi eesti keel on.
Ka mina olen üllatunud ja mõtlen, et kuidas need tema mõtte-keerdkäigud küll käivad. Kas ta sai aru, et papa küsis “seda teist sõna, mis me selle sama asja kohta ütleme” või “aga kuidas mamma ütleb” või ongi tal juba arusaam sellest, et on olemas eesti keel ja teised keeled? Igal juhul – põnev!
4109_Blue_Fish
Uhke teade on mul ka hoopis teisest arenguvallast – BB kõndis täna terve tee kodunt lasteaeda ise. Kohale jõudmiseks läks tavapärase seitsme kuni kümne minuti asemel umbes kakskümmend viis, aga pean sedagi väga tubliks saavutuseks. Kuna alustasime matka pool tundi enne seda kui kohale pidime jõudma, siis ei olnud isegi tädid Ad kurjad, et me nii kaua kõmpisime. Käru ainult oli võibolla natuke õnnetu, et ta niisama kaasa pidi veerema.

* Just täpselt, õige!
** Aga kuidas see eesti keeles on? Kuidas…