August 1 ehk sünnitusplaan

Niisiis, aeg on sealmaal, et igaks juhuks mulle enam ei helistata, aga blogi saab tavatult sagedaid klõpse. Ja kui ma kaks päeva postitanud ei ole ja kellelegi helistan, alustan viisakalt fraasiga “ei, ma ei ole veel…”
Tõsi, rasedus on nüüd sealmaal, et laps on kenasti ajaline. Nii et olekski ju nagu aeg hakata välja tulema. Ja kui ma mõned nädalad tagasi veel ka ise mõtlesin, et võiks ikka see sünnipäev juulisse jääda, siis nüüd olen meelt muutnud (no napikas kah, ega eile hästi sünnitada ei saa). Langetasime Härraga väga raske otsuse ja ostsime tema siialennupileti üsna napilt enne tähtaegapäeva. Ja nüüd ei tahaks kuidagi, et ma enam selle fraasiga kõnesid alustada ei saaks.
Tähtajapäevani kannatamiseks on ka teine hea põhjus. Ehk siis, kui selleks ajaks põnn veel kõhus, tuleb uuesti otsustada, kas äkki on ikkagi võimalus “lühiteeks” ehk keisrilõikeks. Praegu leidis Proua Doktor, et no milleks, parem ikka ise pressida. Noh, kui kõik hästi läheb, siis ongi parem, muidugi. Lihtsalt, risk, et ei lähe, on suur ja siis on äkitselt kõik kole keeruline. Samas, ma olen enne edukalt ja lihtsalt erakorralisest jamast läbi tulnud, nii et mis siin ikka nuuksuda. Aga ülekandlust hindavad isegi Eesti tublid Haigekassa raha kokku hoidvad arstid natu liialt riskantseks ja liiga suureks ei tohiks see väike kodanik end seal kasvatada, nii et üle tähtaja mind palju minna ei lasta. Kui veab, siis ka mitte palju üle tähtpäeva. Sealjuures on vastunäidustatud ka suurem osa tavapäraseid esilekutsumismeetodeid. Kui ühelt toredalt ämmaemandalt küsisin, mis see “suurem osa” on ja mis siis üle jääb, ütles ta: “Noh, SSS-meetodit* ei saa keelata, aga teisi pigem küll.”
Aga olgu selle esilekutsumisega nagu on, ja kas see keisri-otsus tuleb või mitte, praegu tegelen ikka sellega, et vaim ja keha ja kõik muud asjasse puutuvad (sh Härra) päris sünnituseks valmis panna. Sest ka ämmaemand kinnitas täna, et noorhärra on end juba välisuksele väga lähedale parkinud ja ootab kannatamatult, millal uks avanema hakkab.
Libavalud käivad juba paar nädalat (või rohkem?), vahelduva eduga, ja ka muidu on tunne selline, et… kui sõbra diivanil või vanaisa autos istun, siis igaks juhuks paneks parema meelega BB pissilina pepu alla. No muidu hakka veel sõbrale uut diivanit või vanaisale autot ostma. Kellel selle jama jaoks energiat jätkub!
Aga sünnituse juurde tagasi tulles – kõige olulisem on vist praegu ennast veenda, et ma saan ja tahan ja oskan (ja – veelkord – tahan) nii. Kui sellega korras, siis võin kasvõi kalevipoja (toimetaja märkus: ma ei tunne ühtegi Kalevit; parem: Suure Tõllu poja) välja pressida, nagu üks õige ürgnaine kunagi! Urr!
Siin üks petekapilt kah (tegelikult pole seda meetrit veel):

Veel mitte... (Pildistas Urmas Ääro)
Veel mitte… (Pildistas Urmas Ääro)

*SSS-meetod ehk Saun, Seks ja Šampus.

Juuli 11 ehk ekspromt

Vaatasin praegu oma homset Tallinna-plaani siit ja sealtpoolt ja mulle tundub, et mul on kella 14 ja 15 vahel tund aega vaba. Kui keegi juhtub sel ajal kesklinnas olema ja viitsib kokku saada, võtke minuga ühendust. Luban, et hoian telefonil hääle peal (mis ei taga muidugi, et ma teda kuulen, khm).
Variant B on see, et läheb nagu ikka. Seda enam, et homseks lubatakse suurepärast ostukeskuseilma.
Aga ausalt, mind hirmutab juba praegu mõte sellest, et millalgi septembris tuleb kohvreid pakkima hakata ja endiselt võib neisse pakendada vaid 23 kilo reisija kohta.
no-shopping

Juuli 10 ehk mänguväljakul vs helendav ekraan

Lugesin ühe tubli ema blogist ahastavat sissekannet sellest, kuidas Eesti mänguväljakud keset suve lastest tühjad on. Et kuhu on kadunud kõik lapsed? Kas tõesti istuvad kõik kodus nutiseadmetes? Või on kõik maale kupatatud? Või et miks ilmuvad esimesed jubinad mänguplatsile alles siis kui tema enda omasid hakkab öötuttu panema.
Hakkasin juba kommentaari kirjutama, kui mõistsin, et minu kommentaar keerleb rohkem minu kui tema ümber ja on pealegi sissekande-mõõtmeline.
Esiteks, postitus väga rinda ei haavand, sest enamasti noogutasin kaasa. Tahaksin ka mina nutiseadmevaba mänguväljakulast. Ometigi olen praegu olukorras, kus pigem paistab asi vastupidi.
Oleme ju hetkel Põhja-Eesti kaunil rannikul suve veetmas ja meie harjumuspärane pargikökats oma eriti vinge mänguväljakuga on tuhandete kilomeetrite kaugusel. Lähim kohalik mänguväljak on küll ainult tuhandete meetrite kaugusel, aga siiski hindan sinna jõudmise optimistlikuks ajaks umbes tund aega ning seega on teine arusaadavalt liiga kaugel. Miks tund? Sest noor preili eelistab liikuda “tipa-tapa” ja minul ei ole südant seda talle keelata. Või noh, kuidas ma ütlengi: “ära ole selline aktiivne ja tegus kogu aeg, vedele ikka kärus, las lihased känguvad, küll me su seitsmeselt kah käruga kooli veame. Ja tegelt võib naabermajja ju autoga ka külla minna.”
Aga tund aega veenda last minule sobivas suunas liikuma on ikka parajalt tüütu nii mulle kui talle. Ja pärast tagasi koju kah. Nii olemegi olukorras, kus mingit mänuväljakut ei ole ega tule.

Mis mänguväljak? Töölaager!
Mis mänguväljak? Töölaager!

Aga ilusa ilmaga võiks ju hoopis rannas käia või sealsel mänguväljakul! Ise põhjarannikul, mere ääres!
Noh, võiks. Õnnetuseks aga ei ole Põhja-Eesti väikelinnades aga niisuguseid ilusaid promenaade ja laudteid, mis suure kõhuga väikelapseemad kenasti atraktsioonideni juhatab. Siin pean mere äärde minekul panema vaimu valmis selleks, et lisaks 15-le lisakilole puusanärvidel on läbi konarliku männimetsaaluse ja liivaluidete vaja tirida ka ühte üle-10-kilost potentsiaalset siplejat (tõenäoline, et süles), mänguasju ja veepudeleid ja käterätikuid ja päikesekreeme ja midakõikeveel täis tuubitud rannakotti, ning ka igaks juhuks kaasa võetud kergkäru (noh, äkki ta tagasiteel tahab tuttu jääda või ei viitsi enam kõndida või kesteab). Ei vaimusta.
Milleks randa, kui ka aias solberdada saab.
Milleks randa, kui ka aias solberdada saab.

A noh, olgem ausad, ega meid ei ole siin eriliselt rannailmadega ka just kostitatud.
Nii et enda arvates on mul äärmiselt head vabandused, miks mitte olla kohalikel mänguväljakutel. Seega jääb õues olemiseks üle vaid oma aed ja majalähedased tänavad. Viimased on huvitavad ainult senikaua kui on lompe (mida ka hoolimata ranna-vaenulikest ilmadest sugugi nii sageli ei esine kui võiks arvata). Ja ka kõige paremate ilmastikutingimsute korral hakkab oma aias üks hetk lihtsalt igav. Kirsipuu ja mustsõstrapõõsas on juba tühjaks söödud ja kaua sa ikka kiigud, eksole.
Nii ongi juhtunud, et BB lemmikmänguks siin on saanud Vanaisa Arvuti. Olemegi muutunud nutiseadmesõltlasteks.
Hommikul esimese asjana nõutakse Peppa-multit või Maašat või bussi-laulu ning kogu ülejäänud päev võiks noore preili arvates rahulikult mööduda neid ja mune* vaadates.
Siinkohal pean muidugi esmalt endale tuti-tuti tegema, sest väga tihti ma lihtsalt lasengi tal seal istuda. Eks nii on mulle endale mugav – saan omi asju teha ja ei ei pea pidevalt välja mõtlema, mida temaga peale hakata. Täna sain küll enda peale kurjaks juba ja õnnestus kuidagi asjad nii sättida, et hommikune Vanaisa Arvuti aeg kestis pool tundi ja lõunane umbes tunni. Siiski, praeguseks oleme pannud lahku ja kokku kõik pusled, käinud kahetunnisel jalutuskäigul kohalikku poodi ja tagasi (mina pidevalt kaagutades muidugi, kuhu poole sammud tuleb seada), istunud tund aega õuevannis, puhunud tühjaks ühe mullitaja, teesklenud magamist, sõdinud riidesse panemise tõttu (daam keeldub riideid kandmast!), teinud koos süüa (mikros soojaks), ladunud kolm lauamängu karpidest välja ja sinna tagasi, kõdistanud niisama, kraaminud põrandale kogu arvutitoa riiuli ja selle tagasi riiulisse pannud ja… mul on toss väljas ja ideed otsas.
Nii juhtuski, et preili esimese palve peale “multit” vaadata lasin tal jälle arvutitooli istuda. Niipalju nõrk olengi.
Ainus, millega end lohutan, nagu üks korralik loll ikka, on lootus, et siis kui me jälle Saksamaa-kodus oleme, taastub vana rutiin. Päeval jookseb laps lasteaiaõues, õhtul läheme maja kõrvale parki. Saksamaa-kodus Vanaisa Arvutit ei ole ja see, et minu sülearvutis multikaid “ei ole”, on ammu juba selgeks tehtud. Unistada ju võib. Eks näeb, mis juttu ma sügisel räägin.
Mis aga teistesse lastesse puutub, siis eks sellist luksust, et kaheaastane mõnusasti päevad läbi kodus on, saavad vaid vähesed vanemad omale lubada. Ka suvel. Eks ikka peavad kuskil olema lasteaiad või -hoiud, mis selle kohustuse üle võtavad.

* Mingi täiesti jabur videosari, kus näidatakse lastele, kuidas üllatusmunasid avatakse ja mis seal sees leidub. Mõistetamatu.

Juuli 9 ehk kust sa sellised silmad said

Tervitused kõigile neile, kes on vaadanud BBd ja siis kõõritanud minu poole ja siis uuesti BB peale ja siis käsi kokku löönud ja ahhetanud, et kust BB ometi küll SELLISED silmad sai.
No värv ei ole jah päris sama (ja üks kõõritab ikka oluliselt vähem), aga muidu täitsa sama silm ju. Minu silmis vähemalt.
11793287_931888690183030_1574378067_n - Copy
Ja tegelikult on BB niikunii hoopis Vanana nägu. Nagu kõik ilusad väiksed tüdrukud.

????????????????????????????????????

Juuli 8 ehk suvitajad

Ma ei tea, millest see tuleb, aga alati kui ma olen Eestis, haigutab blogis suur sakiline igavus. Juskui mul siin olles ei oleksi pea tühja-tähja täis, mida on eriliselt oluline kallite lugejatega jagada. Või justkui ma ei olekski enam edev.
Siiski-siiski.
Niisiis kasutan praegu võimalust, et noor preili on lõpuks asunud sügavalt palavikku välja magama ja Vanana köögis õhtusööki üritab valmis lammutada (ma eeldan, mugavalt, et see kolin ei viita sellele, et ta köögimööblist üritab lahti saada) ja mölisen siin.
Sissejuhatuseks muidugi kolmekümne seitsmendale nädalale kohaselt – ei, ma ei ole veel sünnitamas/sünnitanud. Aga käekell enam naljalt mu randmelt ei liigu. Vahel vaatan sellelt kuupäeva ja mõtlen, kas tänane sobiks. Vahel vaatan minutinäitu ja võrdlen, kas valude vahed on regulaarsed. Seni veel pole olnud. Ja niikunii ootan, et kõigepealt tulevad ühe pahvakaga veed. Sest minu aju ütleb, et sünnitamine saab käia ainult nii nagu ta kord juba käis, missiis, et statistiline tõenäosus siin kaasa ei räägi.
Aga jah, terasemad teist panid tähele – BBl on palavik. Kust ta tuli ja mis ta siin teeb, seda me ei tea. Võimalik, et korjasime selle üles Pärnust, kus “nädalavahetust” veetmas käisime. Sest mis suvi see on, kui pole käinud Pärnus nädalavahetust veetmas, eksole?* Miks sealjuures sealt palavik oli vaja üles korjata, seda ma ei tea. Samas, ega BB jaoks oli see ka elu esimene Pärnu-puhkus. Minu kui noore ema suurim hirm oli muidugi see, et pean kuus korda päevas ette ja taha vabandama ja meie vastuvõtjalt-kostitajalt lappi ja põrandapesuvahendit või uusi voodilinu lunima, sest minu värskelt mähkmevaba laps on mulle teatajaid koristamiskohustusi tekitanud. Aga võta näpust, hoolimata sellest, et suuremat sorti “jee! lähme potile!” entusiasm preilis ikka veel pead tõstnud ei ole, pidin lappi lunima vaid ühe ümber aetud morsiklaasi ja voodilinu vahetama kõigest iseenda rumaluse tõttu. Viimasel puhul viskasin voodisse päevaund magama värskelt rannast toodud lapse, kellele kummikutest kummassegi kaenlaauku pool kilo rannaliiva valasin. Ma ei tea, miks ma arvasin, et tal nii mõnnam magada on.
IMG_5734
Igal juhul oli Pärnus rohkem lombi- kui peesitusilm. Ja tegelikult oli meil sellest üsna ükskõik. Sest rannaliival enda välja sirutamine ja kaks tundi mitte midagi tegemine on mulle mõneks ajaks (loe: aastaks) nüüd niikuinii vastunäidustatud. Jäätist võib rahumeeli iga ilmaga õgida.
Mis õgimisse puutub, siis meetrit veel välja ei venita, nii et lasen kahe suupoolega. Kes teab, millal tuleb tunne, et “oi, see kuupäev sobiks küll” ja valud ongi regulaarsed.

*Noh, näiteks iga suvi minu elus vahemikus sünd-2000 ja 2010-2014 ja võimalik, et vahepeal veel mõni.

Juuli 6 ehk sõltlane

Päeval, mil toitusin peamiselt suhkrust, just sellest rafineeritust, Valgest Surmast, on väga mõnus enne magamaminekut lugeda kohaliku tähtsusega naisteajakirjast artiklit sellest, kuidas üks tubli blogija suhkrust täielikult loobus ja nüüd elab õnnelikumalt ja ilusamalt ja kauem kui kunagi varem.
Tuli meelde, et ka mina pidasin millalgi suhkru tarbimise kärpimist oluliseks ja veetsin kauneid pühapäevakuid kiusatusega võideldes.
Praegu vaatan kokakoolapudelit ja koogijääki ja mõtlen – tõesti või? Mis mõnu on elada endale midagi pidevalt keelates? Mis mõnu on elada ilma kokakoola ja koogijäägita? Selge pilt, et a) olen suhkrusõltlane, b) suhkruvabaks ma lähiajal küll ei saa.
Ja ometigi. Ometigi istun keset unetut ööd siin ja pläran nimelt sellel teemal. Sest ükskõik kui palju mulle kokakoola ja koogijääk ka ei meeldiks (skittlesitest rääkimata), olen ajupestud uskuma, et suhkur ongi see kõige hullem toiduaine üldse. Et ta põhjustab otseselt väsimust, koormab kõhunääret, toidab baktereid ja seeni (tere, akne!), ründab hambaid, tõstab triglütseriidide ja “paha” kolesterooli taset, ja teeb veel sada muud pättust. Lisaks kõigele tekitab suhkur söögiisu ja aitab seeläbi kiiresti kaalu tõsta (tere, viisteist lisakilo!), sealjuures “sööb” ta ise kenasti ära suure hulga sisse söödud mineraalainetest ja vitamiinidest (tere, imendumatu raud!). Ühesõnaga – pahapaha.
Suhkrust vabanemine ei ole aga niisama lihtne. Ka nimetatud artiklis kirjeldati ebavajalikult sõnaohtralt seda, kui tohutult õudne ja piinarikas suhkrust loobumine on – nädalaid piinavat peavalu ja energiataseme drastilist kõikumist ja emotsionaalset ebastabiilsust ja kõike muud sellist, mida raseduse viimastel nädalatel mitte vaja ei ole. Ometigi oleks tore kui mineraalained ja vitamiinid mulle ja beebile jääks ja söögiisu (ja rasvumine) pidurduks ja bakterid nii kõhus kui nahal koomale tõmbaks ja hambad terveks jääks ja energia stabiliseeruks ja
Nii et mind on väga kerge veenda, et üks päev tuleb ka endal see eksperiment korralikult läbi teha ja vaadata, kas tõesti on elu ilusam kui rafineeritud suhkur ukse taha jääb. Praegu aga silitan oma sõltuvust edasi sellega, et “ei ole õige aeg”.
Enne magamaminekut väike lonks kokakoolat?
Või suur?

Kes ei tea, milline on onu seos jutuga, siis loomulikult on tegemist kaaskannatajast suhkrusõltlasega. Vaadake ise.
Kes ei tea, milline on onu seos jutuga, siis loomulikult on tegemist kaaskannatajast suhkrusõltlasega. Vaadake ise.

Juuli 5 ehk 34+

Eesti eluga kohanemise ja pissitamise vahele olen selle teema justkui täiesti ära unustanud. Kui keegi vahel kõhus jõuliselt ei puksiks ja väga valusalt puusa- ja pepunärvidel ei istuks, siis ei teakski vist asjast enam midagi. Praegu pidin rasedakaardi kotipõhjast üles otsima, et välja arvutada, mitmes nädal meil siis nüüd ikkagi käsil on.
Paar korda on ka juhtunud, et lähen peeglist mööda ja üllatun, et ma selline välja näen. Kuidagi ootamatult tuleb see suur punu vahel. Kõigist vaegustest hoolimata.
Siiski-siiski, mõtteaega on leiab uus kodanik palju ja mamma ei jõua kuidagi ära oodata, millal asi juba tegelikuks läheb. Olen viimasel ajal palju tegelenud ka sellega, et end ikka sünnituslainele panna. Aga sellest võibolla nädala või paari pärast pikemalt.
Kui siis on veel midagi planeerida ja nämmutada. Imelik tunne on selle tähtaja osas. Kuigi mõistus ütleb, et mida lähemale tähtajale laps sünnib, seda parem kõigile, loodan siiski salaja (nojah, mitte enam) seda, et ta varem kohale jõuaks. Ei teagi miks. Võibolla seepärast, et mul raseduse algusest saadik tunne olnud, et lubatud tähtajaks augusti keskpaigas on minu keskpaigas juba muudatused toimunud ja et seda tunnet kõigiga jaganud olen, kes kuulata viitsivad. Tahaks ju öelda, et „näe, ma ju ütlesin teile“.* Muidugi ei taha ma, et ta liiga vara tuleks. Ei taha, et ta tuleks siis kui süda või mõni muu oluline organ veel valmis pole, ega ka siis kui Papal veel mõni eksam tegemata. Tahaks temaga kokku leppida mingis sobivas „vara, aga mitte liiga vara“ kuupäevas. Kuigi olen veendunud, et see, kes asja lõpetama kukub, on minu keha, mitte tema oma. Ja kummalisel kombel on mul selle üle umbes sama vähe võimu.
Pilte olen ka püüdlikult teha püüdnud. Aga no viljasuurused on küll nii nagu nad parasjagu on. Igatahes, kõht kasvab nii:
29 pluss

????????????????????????????????????
30+
????????????????????????????????????
31+
????????????????????????????????????
32+

????????????????????????????????????
33+

Peaasi, et see meeter ikka ära tuleks! Palju pole enam selles osas minna.
Praegu on nii, et
tabel
* Teaduslikult on tõestatud, et ema sisetunne lapse soo kohta on sama täpne kui mündi viskamine. (Sealjuures tuleb küll arvestada seda, et Euroopas sünnib 1 tüdruku kohta 1,1 poissi, aga mündil on 1 kulli kohta 1 kiri).

Juuli 4 ehk potile või püksi, vol loendamineläkssassi

Sel ajal kui siin on olnud hetkeline vaikus, on potitrenn jätkunud oma tõusude ja mõõnadega. Kuna trennipäevik on paar päeva olnud sama tühi kui blogi, siis ei oska täpset statistikat esitada ega mäleta enam ka, millises järjekorras tõusud ja mõõnad käinud on, aga igal juhul oleme praeguseks jõudnud kohta, kus tunneli lõpus on valgus. Ja mitte niisama valgus, vaid lausa päikesepaiste. Selline kuum ja terav nagu meil veel mõned päevad tagasi õues oli.
Ei taha muidugi ära sõnuda, aga tundub, et meil käisid need kuulsad „klikid“ ära.
Tänaste „õnnetuste“ alla võib paigutada ühed niisked püksid kui preili üritas kõigest jõust potile minekut vältida ja „kinni hoidis“ ning ühte vannivette tehtud sutsakat. Ülejäänud kordadel saime vaevata pissi potti ja jalutuskäigu ajal tõmbas preili ise püksid maha, et teeäärde sörtsutada.
Ka eile ütles preili poest koju jalutades äkitselt muu jutu sekka võlusõna „kaka“, mille peale mina muidugi kärmelt tal püksid rebadele tõmbasin ja ta kükitama sundisin. Tulemus – piss kõnniteel – on igatahes parem kui piss püksis. Hiljem hüüti kõigest kakamistunde peale mulle teise tuppa „kaka!“ Muidugi jooksime nii kiirseti potile kui jalad võtsid, aga kuna selleks ajaks oli ikkagi tunne taandunud ja potti ei tulnud ei üht ega teist, tõusis preili püsti ja hakkas vannitoas juba muud asjatamist otsima. Hetk hiljem istus ta uue tunde-laine peale ise ja omaalgatuslikult potile tagasi ja tegi asja ära. Ja need on vaid näited tõusuhetkedest.
Mõõnahetked olid need, mil preili keeldus põhimõtteliselt potile istumast, on häda või mitte, mil preili palus mähkmeid tagasi, mil preili kuulutas end beebiks (ehk potikõlbmatuks ja mähkmekõlbulikuks), mil preili pistis „nein! nein!“ karjuma juba selle peale, et ma hakkasin pissi ja poti teemale eemalt vihjama, mil kogu elutegevus toimus kuumas suvises õues basseinis plätserdades ja igasugune ülevaade sellest, mitu sirtsu basseini või murule tuli, puudus.
Igal juhul usun, et oleme nüüd, nädal hiljem, jõudnud sinna kuhu Tädi Tarkur meid kolme päevaga juhatada lubas. Äkki oleks sinna tõesti kolme päevaga jõudnud, kui oleks usinamalt korraldusi järginud, kes teab.
Selleks, et nädal pärast mähkmete äkilist eemaldamist saada 24 (nibinabin) kuiva tundi, tegin mõned mugandused.
Esiteks loobusin pidevast meeldetuletamistulvast ja jälgin hoopis kella ja tarbitud toidu ja vedeliku kogust – kui mulle tundub, et võiks pauna- ja sooletühjendamismõtteid mõelda, hakkan ettevaatlikult suunama. Jah, õige – teine „viga“ – mitte meelde tuletama, vaid suunama. Näiteks endaga kaasa kutsuma. Või ütlema, et enne seda või teist asja on hea ära käia. Või pöörama tähelepanu sellele, kus ta istub või astub („Kui sa vanaisa süles istud, palun ole ettevaatlik, et sa talle sülle ei pissi. Äkki on parem vahepeal potil käia?“) – kolmas „viga“, või ütleme „mugandus“.
Mitmetest Tädi Tarkuri põhimõtetest olen aga siiski religioosselt kinni pidanud. Näiteks olen olnud „armutult järjekindel“, nagu nõutud. Kui preili veerand tundi pärast pissimist voodis tegevust otsides, et ometi mitte veel tuttu jääda, kasutab taktikalist võlusõna „BB poti“, siis võin ma küll arvata, et tal tegelikult potile minna vaja ei ole, aga viin ta sinna ikkagi. Sest kui ma nõuan temalt järjekindlust, pean ise järjekindel olema. Pealegi – pole minu asi hinnata, kas on vaja või ei ole. Ainult tema teab. Teiseks, ignoreerin ma täielikult seda, kui ta potil istub, aga sinna midagi ei tee. Isegi kui ma näen, et tal tegelikult põis lõhkemas on (vihje: viis tundi pissimata ja tilk trussikutes). Millegipärast on ta vahel osav „kinni hoidja“. Igasugune „negatiivsus“, ükskõik mis tasemel, on Tädi Tarkuri õpetuste järgi keelatud. Seda põhimõtet olen ka üritanud mitte murda. Seda on küll üsna raske teha siis kui ta kolm minutit pärast minu küsimist, kas tal äkki oleks vaja pissile minna, püksi pissib, aga arvan, et olen seni üsna hästi hakkama saanud. Kuigi küllap ta loeb frustratsiooni mu otsaesiselt sama hästi kui mu sõnadest.
Sest ei ole mingit kahtlust, et ta saab maailma asjadest aru ja praegused tõrkumised ei tule sellest, et ta ei tea, kuidas see pissimise värk käib, vaid et ta ikka loodab, et on mingi tagasitee mugavasse Sirtsuta Millal Tahad Ellu, või et ta muude mõtete vahele lihtsalt ei jõua sirtsutamis-tundele reageerida.
Näiteks saab ta suurepäraselt aru, et maailmas on nii, et lilli tuleb nokkida. Sest ta nägi korra kuidas vanaema peenrast närtsinud õisi ära käis nokkimas. Või et enne magama jäämist tuleb voodis ööraamatut lugeda, sest vanaisa üks päev palus tal vanaema ööraamat ära panna, selgitades, et vanaema loeb seda raamatut iga õhtu enne magama jäämist ja on õnnetu kui ta seda õhtul õige koha pealt ei leia. Rääkimata sellest, et kui ma palun tal vanaisa toolile mitte istuda, sest see on natuke märg (sest keegi pissis sinna peale ja ma pidin seda pesema), vaatab ta mind korraks mõtlikult, läheb vannituppa, toob lapi, pühib õrnalt tooli ja siis istub ikka toolile. Ta kuivatas ju ära. Sealjuures vaatab mind näoga, mis ütleb „mõni mõis, mammi, oleksid võind lihtsalt ära kuivatada ja ma saaks jälle multasid vaadata“.
Lihtsalt öeldes – laps ei ole loll. Laps saab aru küll, mida temalt nõutakse. Iseasi, kas ta tahab selle nõudmisega kohe (või üldse) päri olla.
Aga mamma võib küll loll olla. Ja võibolla sellepärast läks meil tõesti selle asjandusega nädal. Sest loll mamma ei taibanud (muuhulgas), et esmalt tuleks Suur Laps olemine lapsele atraktiivseks teha. Siis ei öelda hommikul pärast ärkamist „tere hommikust“ asemel „BB beebi, BB mässu!“ Samuti ei märganud loll mamma arvestada seda, et tema laps on ikka tema laps (loe: on märgata teatavat iseloomusarnasust). Ehk siis igasugune trots on väga kerge tekkima ja kõik asjad, mida liiga selgelt peale surutakse, tekitavad vastuhakku. Kooki ka ei taha, kui sunnitakse sööma.* Näiteks pakkusin esimestel päevadel BBle Tädi Tarkuri õpetuse järgi palju juua. Nii peab laps ju tihemini pissima ja saab talle kiiremini selgeks, kuhu ja kuidas see piss käib. Loogika on hea, aga tulemus meie jaoks oli see, et meil oli mõlemal õhtuks (või pärastlõunaks) sellest pissi-teemast ja õnnetustest nii suur kopp ees, et me kumbki ei jaksanud enam muud kui „nein! nein! nein!“ karjuda (mida mina muidugi ei teinud, sest ma olen kogu selle pissitamis-teema juures ainult ja ainult positiivne ja naerunäoline). Nüüd kui pissima enam nii sageli ei pea, on teema justkui seeditavam.
Eks aitab seda seeditavust ka tõsta see, et tegin lapsele tõesti selgeks, et Suur Laps on igati vinge olla. Selleks joonistasime ühe pildi. Joonistasime mamma ja papa ja BB ja beebi. Beebile joonistasime mähkmed ka jalga, sest ainult beebid kannavad mähkmeid. Aga kõigile teistele joonistasime ühte kätte kommi ja teise kätte jäätise. Sest Suured (sh ka suured lapsed) võivad ju kommi ja jäätist süüa, aga mähkme-beebid tegelikult üldse ei tohiks. Üsna kiirelt pärast seda kadus küsimine mähkmete ja jutt BB beebidus-astme kohta.
Millise pildi peaks joonistama selleks, et BB end täielikult tunnetama õpiks ja lakkaks kinni hoidmast, seda ma ei tea. Aga tänase kinni hoidmise lõpetas näiteks see, et külla tulnud tädi BBd kiitis ja ei uskund, et BB tõesti nii suur laps on, et ta juba ise potil oskab käia. Selle peale läks preili vetsu, lõi ukse tagantkätt kinni ja kui mina viimast paotada julgesin, valati väikese poti sisu juba suurde potti ära. Mitte ainult, et ta oskab potil käia, vaid et ta saab sellega ka täiesti üksi hakkama, kui ta tahab, oli tõenäoliselt tema sõnum. Selline trotslik daam.
Mis puutub öödesse ja ka päevatudusse, siis lasen BBl endal otsustada. Küsin nüüd küll kas-küsimusi (Tädi Tarkur üritas väita, et laps tunneb suuremat kontrolli ja usaldust kui talt mitte küsida, KAS ta tahab minna, vaid tuletada talle meelde, et ta peab siis märku andma, kui ta minna tahab. Nii soovivat laps varem sel teemal suhtlema hakata) ning suunan teatud hetkedel BB potini. Sealjuures mingit sundust ei ole – otsus on tema. Ja kui ta ikka ütleb pärast õhtust hambapesu, et ta ei taha pissida või ei pea seda tegema, siis lasen tal pissimata voodisse minna. Siiani ei ole ta mind alt vedanud ja peale esimese öö ühe loigukese (mida ta sealjuures suurepäraselt ignoreeris), ei ole meil rohkem magamise ajal pissimist ette tulnud. Noh, eks pean muidugi valmis olema selleks, et ärkan üks kena hommik, junn külje all ja karjuv laps lirtsuvas voodis, aga seni olen sellest üllatavalt lihtsalt pääsenud. Ja hea meel on, et selles osas Tädi Tarkuri nõuannet kuulasin – “päev ja öö korraga, siis on sõnum lihtne ja selge ja ei teki olukorda, kus laps “vahel võib ja vahel ei või” ja ei teki segadust või tahtmist neid “vahel võib” perioode pikendada – ei emal, ei lapsel.”
Mis kas-küsimustesse puutub, siis üritan alati esimese „ei“ või muusõnalise tõrkumise peale asja nii jätta. Otsus peab ikkagi preili oma olema ja mida vähem peale käia, seda vähem tõenäoline, et kohtun iseenda poolt lapsele geneetiliselt kaasa pakitud trotsiga.
Niisiis, kuigi olen nädal pärast potitrenni alustamist siiski veel valmis loigukesi kuivatama ja põrandaid punkt-pesema, arvan, et oleme esmatrenni äärmiselt edukalt läbinud ja mähkmete juurde tol daamil enam enne vanaduspõlve ja põiepidamatust asja ei ole.
Cartoon-Of-A-Happy-Blond-Girl-Sitting-On-A-Potty-Training-Toilet-Royalty-Free-Vector-Clipart-10241176102
Sellise positiivse noodiga luban ka, et blogi on edaspidi vähem pissi- ja kakajutune ning et räägin nüüd mõnel muul teemal ka.

*Võimalik liialdus.

Juuli 3 ehk potile või püksi, vol 4

Nonii. Möödus ka päev 4 ja potitrenn ikka käib. Kolme-päeva-imet ei juhtunud, M.O.T.T.
Nagu ka Triinu juba eelmise postituse kommentaaris selgitas, oli Tädi Tarkuri järgi viga loomulikult minus, kelles siis veel.
Täna hommikul selge peaga ja sügava sooviga asi tööle panna, lugesin rahulikult Tädi Tarkuri raamatu jälle läbi. Punkt, mida ma seni küll arvestanud olin, aga mitte kuigi tõsiselt, nõudis, et lapsevanema täistähelepanu kuuluks uutele trussikutele. Täis-tähelepanu. Ilma kompromissideta. Meie kolmele päevale tagasi vaadates nägin aga kiiresti, et neid kompromisse tegin ma palju. Kasvõi täna hommikulgi, kui tegelesin preili trussade vahtimise asemel Tädi raamatu lugemisega. Sellest, et olen kuuldekauguses, ei piisa. Mul peab olema pidev silmside lapsega.
Teisisõnu, selleks, et BBl see kuulus „klõps“ käiks, peab kõigepealt see mul käima. Mina pean õppima nägema, millal lapsel pissihäda on.
Samamoodi nagu oskan praegu suurepäraselt öelda, millal BB on võimeline uinuma ja millal mitte, teadmata, milline märk sellele täpselt viitab (midagi tema olekus, ilmes, kehahoiakus, kuskil tema ümber õhus annab mulle lihtsalt kindla veendumuse, et NÜÜD on see hetk), peaksin olema võimeline hindama tema põie olukorda.
Täna olin väljakutseks paremini valmis ja tõesti keskendusin lõviosa päevast preili trussikutele. Tulemus on see, et meil juhtus kolm õnnetust (eilse „kümme või rohkem“ asemel) – kõik siis kui me olime korraks asjaolude sunnil erinevates tubades. Sealjuures kahel korral andsin endale mõtteliselt peksa. Teadsin tegelikult, et tal on “varsti” aeg, aga mõtlesin, et ma “jõuan ikka oma taldriku tühjaks süüa ja siis lähen vestlen temaga”. Eip.
Aga hindan päeva siiski edukaks ja loodan homme veelgi paremini hakkama saada. Eelnev öö oli sealjuures suurepärane – kuigi BB ei käinud vahetult enne tuttu jäämist pissil (tähendab käis potil, aga ütles pärast hetkelist istumist „ei tule“ ja lahkus eetrist), jäi voodi kuivaks ning preili mollis end ilma igasuguse minupoolse soovituse või vihjeta minu öise vetsuralli saatjaks. Hommikul oli ta samuti nõus kepsakalt vetsu kaasa tulema ning potile istuma.
Nii et kui teised emad saavad lapse päeval juba potile ja siis kulutavad arutult energiat, et ööd ka kuivaks saada, on meil asi toimunud täpselt vastupidi – meil on ilma pingutuseta õnnestunud kaks täiesti kuiva ööd kolmest, aga päeval sirtsutame ikka nii et seda nägu.
Saab näha, kas ja kuidas olukord lähiajal muutub. Hoian teid muidugi kursis.

Mina? Mina ei teinud midagi...
Mina? Mina ei teinud midagi…