August 1 ehk sünnitusplaan

Niisiis, aeg on sealmaal, et igaks juhuks mulle enam ei helistata, aga blogi saab tavatult sagedaid klõpse. Ja kui ma kaks päeva postitanud ei ole ja kellelegi helistan, alustan viisakalt fraasiga “ei, ma ei ole veel…”
Tõsi, rasedus on nüüd sealmaal, et laps on kenasti ajaline. Nii et olekski ju nagu aeg hakata välja tulema. Ja kui ma mõned nädalad tagasi veel ka ise mõtlesin, et võiks ikka see sünnipäev juulisse jääda, siis nüüd olen meelt muutnud (no napikas kah, ega eile hästi sünnitada ei saa). Langetasime Härraga väga raske otsuse ja ostsime tema siialennupileti üsna napilt enne tähtaegapäeva. Ja nüüd ei tahaks kuidagi, et ma enam selle fraasiga kõnesid alustada ei saaks.
Tähtajapäevani kannatamiseks on ka teine hea põhjus. Ehk siis, kui selleks ajaks põnn veel kõhus, tuleb uuesti otsustada, kas äkki on ikkagi võimalus “lühiteeks” ehk keisrilõikeks. Praegu leidis Proua Doktor, et no milleks, parem ikka ise pressida. Noh, kui kõik hästi läheb, siis ongi parem, muidugi. Lihtsalt, risk, et ei lähe, on suur ja siis on äkitselt kõik kole keeruline. Samas, ma olen enne edukalt ja lihtsalt erakorralisest jamast läbi tulnud, nii et mis siin ikka nuuksuda. Aga ülekandlust hindavad isegi Eesti tublid Haigekassa raha kokku hoidvad arstid natu liialt riskantseks ja liiga suureks ei tohiks see väike kodanik end seal kasvatada, nii et üle tähtaja mind palju minna ei lasta. Kui veab, siis ka mitte palju üle tähtpäeva. Sealjuures on vastunäidustatud ka suurem osa tavapäraseid esilekutsumismeetodeid. Kui ühelt toredalt ämmaemandalt küsisin, mis see “suurem osa” on ja mis siis üle jääb, ütles ta: “Noh, SSS-meetodit* ei saa keelata, aga teisi pigem küll.”
Aga olgu selle esilekutsumisega nagu on, ja kas see keisri-otsus tuleb või mitte, praegu tegelen ikka sellega, et vaim ja keha ja kõik muud asjasse puutuvad (sh Härra) päris sünnituseks valmis panna. Sest ka ämmaemand kinnitas täna, et noorhärra on end juba välisuksele väga lähedale parkinud ja ootab kannatamatult, millal uks avanema hakkab.
Libavalud käivad juba paar nädalat (või rohkem?), vahelduva eduga, ja ka muidu on tunne selline, et… kui sõbra diivanil või vanaisa autos istun, siis igaks juhuks paneks parema meelega BB pissilina pepu alla. No muidu hakka veel sõbrale uut diivanit või vanaisale autot ostma. Kellel selle jama jaoks energiat jätkub!
Aga sünnituse juurde tagasi tulles – kõige olulisem on vist praegu ennast veenda, et ma saan ja tahan ja oskan (ja – veelkord – tahan) nii. Kui sellega korras, siis võin kasvõi kalevipoja (toimetaja märkus: ma ei tunne ühtegi Kalevit; parem: Suure Tõllu poja) välja pressida, nagu üks õige ürgnaine kunagi! Urr!
Siin üks petekapilt kah (tegelikult pole seda meetrit veel):

Veel mitte... (Pildistas Urmas Ääro)
Veel mitte… (Pildistas Urmas Ääro)

*SSS-meetod ehk Saun, Seks ja Šampus.

Juuli 11 ehk ekspromt

Vaatasin praegu oma homset Tallinna-plaani siit ja sealtpoolt ja mulle tundub, et mul on kella 14 ja 15 vahel tund aega vaba. Kui keegi juhtub sel ajal kesklinnas olema ja viitsib kokku saada, võtke minuga ühendust. Luban, et hoian telefonil hääle peal (mis ei taga muidugi, et ma teda kuulen, khm).
Variant B on see, et läheb nagu ikka. Seda enam, et homseks lubatakse suurepärast ostukeskuseilma.
Aga ausalt, mind hirmutab juba praegu mõte sellest, et millalgi septembris tuleb kohvreid pakkima hakata ja endiselt võib neisse pakendada vaid 23 kilo reisija kohta.
no-shopping

Juuli 10 ehk mänguväljakul vs helendav ekraan

Lugesin ühe tubli ema blogist ahastavat sissekannet sellest, kuidas Eesti mänguväljakud keset suve lastest tühjad on. Et kuhu on kadunud kõik lapsed? Kas tõesti istuvad kõik kodus nutiseadmetes? Või on kõik maale kupatatud? Või et miks ilmuvad esimesed jubinad mänguplatsile alles siis kui tema enda omasid hakkab öötuttu panema.
Hakkasin juba kommentaari kirjutama, kui mõistsin, et minu kommentaar keerleb rohkem minu kui tema ümber ja on pealegi sissekande-mõõtmeline.
Esiteks, postitus väga rinda ei haavand, sest enamasti noogutasin kaasa. Tahaksin ka mina nutiseadmevaba mänguväljakulast. Ometigi olen praegu olukorras, kus pigem paistab asi vastupidi.
Oleme ju hetkel Põhja-Eesti kaunil rannikul suve veetmas ja meie harjumuspärane pargikökats oma eriti vinge mänguväljakuga on tuhandete kilomeetrite kaugusel. Lähim kohalik mänguväljak on küll ainult tuhandete meetrite kaugusel, aga siiski hindan sinna jõudmise optimistlikuks ajaks umbes tund aega ning seega on teine arusaadavalt liiga kaugel. Miks tund? Sest noor preili eelistab liikuda “tipa-tapa” ja minul ei ole südant seda talle keelata. Või noh, kuidas ma ütlengi: “ära ole selline aktiivne ja tegus kogu aeg, vedele ikka kärus, las lihased känguvad, küll me su seitsmeselt kah käruga kooli veame. Ja tegelt võib naabermajja ju autoga ka külla minna.”
Aga tund aega veenda last minule sobivas suunas liikuma on ikka parajalt tüütu nii mulle kui talle. Ja pärast tagasi koju kah. Nii olemegi olukorras, kus mingit mänuväljakut ei ole ega tule.

Mis mänguväljak? Töölaager!
Mis mänguväljak? Töölaager!

Aga ilusa ilmaga võiks ju hoopis rannas käia või sealsel mänguväljakul! Ise põhjarannikul, mere ääres!
Noh, võiks. Õnnetuseks aga ei ole Põhja-Eesti väikelinnades aga niisuguseid ilusaid promenaade ja laudteid, mis suure kõhuga väikelapseemad kenasti atraktsioonideni juhatab. Siin pean mere äärde minekul panema vaimu valmis selleks, et lisaks 15-le lisakilole puusanärvidel on läbi konarliku männimetsaaluse ja liivaluidete vaja tirida ka ühte üle-10-kilost potentsiaalset siplejat (tõenäoline, et süles), mänguasju ja veepudeleid ja käterätikuid ja päikesekreeme ja midakõikeveel täis tuubitud rannakotti, ning ka igaks juhuks kaasa võetud kergkäru (noh, äkki ta tagasiteel tahab tuttu jääda või ei viitsi enam kõndida või kesteab). Ei vaimusta.
Milleks randa, kui ka aias solberdada saab.
Milleks randa, kui ka aias solberdada saab.

A noh, olgem ausad, ega meid ei ole siin eriliselt rannailmadega ka just kostitatud.
Nii et enda arvates on mul äärmiselt head vabandused, miks mitte olla kohalikel mänguväljakutel. Seega jääb õues olemiseks üle vaid oma aed ja majalähedased tänavad. Viimased on huvitavad ainult senikaua kui on lompe (mida ka hoolimata ranna-vaenulikest ilmadest sugugi nii sageli ei esine kui võiks arvata). Ja ka kõige paremate ilmastikutingimsute korral hakkab oma aias üks hetk lihtsalt igav. Kirsipuu ja mustsõstrapõõsas on juba tühjaks söödud ja kaua sa ikka kiigud, eksole.
Nii ongi juhtunud, et BB lemmikmänguks siin on saanud Vanaisa Arvuti. Olemegi muutunud nutiseadmesõltlasteks.
Hommikul esimese asjana nõutakse Peppa-multit või Maašat või bussi-laulu ning kogu ülejäänud päev võiks noore preili arvates rahulikult mööduda neid ja mune* vaadates.
Siinkohal pean muidugi esmalt endale tuti-tuti tegema, sest väga tihti ma lihtsalt lasengi tal seal istuda. Eks nii on mulle endale mugav – saan omi asju teha ja ei ei pea pidevalt välja mõtlema, mida temaga peale hakata. Täna sain küll enda peale kurjaks juba ja õnnestus kuidagi asjad nii sättida, et hommikune Vanaisa Arvuti aeg kestis pool tundi ja lõunane umbes tunni. Siiski, praeguseks oleme pannud lahku ja kokku kõik pusled, käinud kahetunnisel jalutuskäigul kohalikku poodi ja tagasi (mina pidevalt kaagutades muidugi, kuhu poole sammud tuleb seada), istunud tund aega õuevannis, puhunud tühjaks ühe mullitaja, teesklenud magamist, sõdinud riidesse panemise tõttu (daam keeldub riideid kandmast!), teinud koos süüa (mikros soojaks), ladunud kolm lauamängu karpidest välja ja sinna tagasi, kõdistanud niisama, kraaminud põrandale kogu arvutitoa riiuli ja selle tagasi riiulisse pannud ja… mul on toss väljas ja ideed otsas.
Nii juhtuski, et preili esimese palve peale “multit” vaadata lasin tal jälle arvutitooli istuda. Niipalju nõrk olengi.
Ainus, millega end lohutan, nagu üks korralik loll ikka, on lootus, et siis kui me jälle Saksamaa-kodus oleme, taastub vana rutiin. Päeval jookseb laps lasteaiaõues, õhtul läheme maja kõrvale parki. Saksamaa-kodus Vanaisa Arvutit ei ole ja see, et minu sülearvutis multikaid “ei ole”, on ammu juba selgeks tehtud. Unistada ju võib. Eks näeb, mis juttu ma sügisel räägin.
Mis aga teistesse lastesse puutub, siis eks sellist luksust, et kaheaastane mõnusasti päevad läbi kodus on, saavad vaid vähesed vanemad omale lubada. Ka suvel. Eks ikka peavad kuskil olema lasteaiad või -hoiud, mis selle kohustuse üle võtavad.

* Mingi täiesti jabur videosari, kus näidatakse lastele, kuidas üllatusmunasid avatakse ja mis seal sees leidub. Mõistetamatu.

Juuli 9 ehk kust sa sellised silmad said

Tervitused kõigile neile, kes on vaadanud BBd ja siis kõõritanud minu poole ja siis uuesti BB peale ja siis käsi kokku löönud ja ahhetanud, et kust BB ometi küll SELLISED silmad sai.
No värv ei ole jah päris sama (ja üks kõõritab ikka oluliselt vähem), aga muidu täitsa sama silm ju. Minu silmis vähemalt.
11793287_931888690183030_1574378067_n - Copy
Ja tegelikult on BB niikunii hoopis Vanana nägu. Nagu kõik ilusad väiksed tüdrukud.

????????????????????????????????????

Juuli 8 ehk suvitajad

Ma ei tea, millest see tuleb, aga alati kui ma olen Eestis, haigutab blogis suur sakiline igavus. Juskui mul siin olles ei oleksi pea tühja-tähja täis, mida on eriliselt oluline kallite lugejatega jagada. Või justkui ma ei olekski enam edev.
Siiski-siiski.
Niisiis kasutan praegu võimalust, et noor preili on lõpuks asunud sügavalt palavikku välja magama ja Vanana köögis õhtusööki üritab valmis lammutada (ma eeldan, mugavalt, et see kolin ei viita sellele, et ta köögimööblist üritab lahti saada) ja mölisen siin.
Sissejuhatuseks muidugi kolmekümne seitsmendale nädalale kohaselt – ei, ma ei ole veel sünnitamas/sünnitanud. Aga käekell enam naljalt mu randmelt ei liigu. Vahel vaatan sellelt kuupäeva ja mõtlen, kas tänane sobiks. Vahel vaatan minutinäitu ja võrdlen, kas valude vahed on regulaarsed. Seni veel pole olnud. Ja niikunii ootan, et kõigepealt tulevad ühe pahvakaga veed. Sest minu aju ütleb, et sünnitamine saab käia ainult nii nagu ta kord juba käis, missiis, et statistiline tõenäosus siin kaasa ei räägi.
Aga jah, terasemad teist panid tähele – BBl on palavik. Kust ta tuli ja mis ta siin teeb, seda me ei tea. Võimalik, et korjasime selle üles Pärnust, kus “nädalavahetust” veetmas käisime. Sest mis suvi see on, kui pole käinud Pärnus nädalavahetust veetmas, eksole?* Miks sealjuures sealt palavik oli vaja üles korjata, seda ma ei tea. Samas, ega BB jaoks oli see ka elu esimene Pärnu-puhkus. Minu kui noore ema suurim hirm oli muidugi see, et pean kuus korda päevas ette ja taha vabandama ja meie vastuvõtjalt-kostitajalt lappi ja põrandapesuvahendit või uusi voodilinu lunima, sest minu värskelt mähkmevaba laps on mulle teatajaid koristamiskohustusi tekitanud. Aga võta näpust, hoolimata sellest, et suuremat sorti “jee! lähme potile!” entusiasm preilis ikka veel pead tõstnud ei ole, pidin lappi lunima vaid ühe ümber aetud morsiklaasi ja voodilinu vahetama kõigest iseenda rumaluse tõttu. Viimasel puhul viskasin voodisse päevaund magama värskelt rannast toodud lapse, kellele kummikutest kummassegi kaenlaauku pool kilo rannaliiva valasin. Ma ei tea, miks ma arvasin, et tal nii mõnnam magada on.
IMG_5734
Igal juhul oli Pärnus rohkem lombi- kui peesitusilm. Ja tegelikult oli meil sellest üsna ükskõik. Sest rannaliival enda välja sirutamine ja kaks tundi mitte midagi tegemine on mulle mõneks ajaks (loe: aastaks) nüüd niikuinii vastunäidustatud. Jäätist võib rahumeeli iga ilmaga õgida.
Mis õgimisse puutub, siis meetrit veel välja ei venita, nii et lasen kahe suupoolega. Kes teab, millal tuleb tunne, et “oi, see kuupäev sobiks küll” ja valud ongi regulaarsed.

*Noh, näiteks iga suvi minu elus vahemikus sünd-2000 ja 2010-2014 ja võimalik, et vahepeal veel mõni.

Juuli 6 ehk sõltlane

Päeval, mil toitusin peamiselt suhkrust, just sellest rafineeritust, Valgest Surmast, on väga mõnus enne magamaminekut lugeda kohaliku tähtsusega naisteajakirjast artiklit sellest, kuidas üks tubli blogija suhkrust täielikult loobus ja nüüd elab õnnelikumalt ja ilusamalt ja kauem kui kunagi varem.
Tuli meelde, et ka mina pidasin millalgi suhkru tarbimise kärpimist oluliseks ja veetsin kauneid pühapäevakuid kiusatusega võideldes.
Praegu vaatan kokakoolapudelit ja koogijääki ja mõtlen – tõesti või? Mis mõnu on elada endale midagi pidevalt keelates? Mis mõnu on elada ilma kokakoola ja koogijäägita? Selge pilt, et a) olen suhkrusõltlane, b) suhkruvabaks ma lähiajal küll ei saa.
Ja ometigi. Ometigi istun keset unetut ööd siin ja pläran nimelt sellel teemal. Sest ükskõik kui palju mulle kokakoola ja koogijääk ka ei meeldiks (skittlesitest rääkimata), olen ajupestud uskuma, et suhkur ongi see kõige hullem toiduaine üldse. Et ta põhjustab otseselt väsimust, koormab kõhunääret, toidab baktereid ja seeni (tere, akne!), ründab hambaid, tõstab triglütseriidide ja “paha” kolesterooli taset, ja teeb veel sada muud pättust. Lisaks kõigele tekitab suhkur söögiisu ja aitab seeläbi kiiresti kaalu tõsta (tere, viisteist lisakilo!), sealjuures “sööb” ta ise kenasti ära suure hulga sisse söödud mineraalainetest ja vitamiinidest (tere, imendumatu raud!). Ühesõnaga – pahapaha.
Suhkrust vabanemine ei ole aga niisama lihtne. Ka nimetatud artiklis kirjeldati ebavajalikult sõnaohtralt seda, kui tohutult õudne ja piinarikas suhkrust loobumine on – nädalaid piinavat peavalu ja energiataseme drastilist kõikumist ja emotsionaalset ebastabiilsust ja kõike muud sellist, mida raseduse viimastel nädalatel mitte vaja ei ole. Ometigi oleks tore kui mineraalained ja vitamiinid mulle ja beebile jääks ja söögiisu (ja rasvumine) pidurduks ja bakterid nii kõhus kui nahal koomale tõmbaks ja hambad terveks jääks ja energia stabiliseeruks ja
Nii et mind on väga kerge veenda, et üks päev tuleb ka endal see eksperiment korralikult läbi teha ja vaadata, kas tõesti on elu ilusam kui rafineeritud suhkur ukse taha jääb. Praegu aga silitan oma sõltuvust edasi sellega, et “ei ole õige aeg”.
Enne magamaminekut väike lonks kokakoolat?
Või suur?

Kes ei tea, milline on onu seos jutuga, siis loomulikult on tegemist kaaskannatajast suhkrusõltlasega. Vaadake ise.
Kes ei tea, milline on onu seos jutuga, siis loomulikult on tegemist kaaskannatajast suhkrusõltlasega. Vaadake ise.