Juuli 4 ehk potile või püksi, vol loendamineläkssassi

Sel ajal kui siin on olnud hetkeline vaikus, on potitrenn jätkunud oma tõusude ja mõõnadega. Kuna trennipäevik on paar päeva olnud sama tühi kui blogi, siis ei oska täpset statistikat esitada ega mäleta enam ka, millises järjekorras tõusud ja mõõnad käinud on, aga igal juhul oleme praeguseks jõudnud kohta, kus tunneli lõpus on valgus. Ja mitte niisama valgus, vaid lausa päikesepaiste. Selline kuum ja terav nagu meil veel mõned päevad tagasi õues oli.
Ei taha muidugi ära sõnuda, aga tundub, et meil käisid need kuulsad „klikid“ ära.
Tänaste „õnnetuste“ alla võib paigutada ühed niisked püksid kui preili üritas kõigest jõust potile minekut vältida ja „kinni hoidis“ ning ühte vannivette tehtud sutsakat. Ülejäänud kordadel saime vaevata pissi potti ja jalutuskäigu ajal tõmbas preili ise püksid maha, et teeäärde sörtsutada.
Ka eile ütles preili poest koju jalutades äkitselt muu jutu sekka võlusõna „kaka“, mille peale mina muidugi kärmelt tal püksid rebadele tõmbasin ja ta kükitama sundisin. Tulemus – piss kõnniteel – on igatahes parem kui piss püksis. Hiljem hüüti kõigest kakamistunde peale mulle teise tuppa „kaka!“ Muidugi jooksime nii kiirseti potile kui jalad võtsid, aga kuna selleks ajaks oli ikkagi tunne taandunud ja potti ei tulnud ei üht ega teist, tõusis preili püsti ja hakkas vannitoas juba muud asjatamist otsima. Hetk hiljem istus ta uue tunde-laine peale ise ja omaalgatuslikult potile tagasi ja tegi asja ära. Ja need on vaid näited tõusuhetkedest.
Mõõnahetked olid need, mil preili keeldus põhimõtteliselt potile istumast, on häda või mitte, mil preili palus mähkmeid tagasi, mil preili kuulutas end beebiks (ehk potikõlbmatuks ja mähkmekõlbulikuks), mil preili pistis „nein! nein!“ karjuma juba selle peale, et ma hakkasin pissi ja poti teemale eemalt vihjama, mil kogu elutegevus toimus kuumas suvises õues basseinis plätserdades ja igasugune ülevaade sellest, mitu sirtsu basseini või murule tuli, puudus.
Igal juhul usun, et oleme nüüd, nädal hiljem, jõudnud sinna kuhu Tädi Tarkur meid kolme päevaga juhatada lubas. Äkki oleks sinna tõesti kolme päevaga jõudnud, kui oleks usinamalt korraldusi järginud, kes teab.
Selleks, et nädal pärast mähkmete äkilist eemaldamist saada 24 (nibinabin) kuiva tundi, tegin mõned mugandused.
Esiteks loobusin pidevast meeldetuletamistulvast ja jälgin hoopis kella ja tarbitud toidu ja vedeliku kogust – kui mulle tundub, et võiks pauna- ja sooletühjendamismõtteid mõelda, hakkan ettevaatlikult suunama. Jah, õige – teine „viga“ – mitte meelde tuletama, vaid suunama. Näiteks endaga kaasa kutsuma. Või ütlema, et enne seda või teist asja on hea ära käia. Või pöörama tähelepanu sellele, kus ta istub või astub („Kui sa vanaisa süles istud, palun ole ettevaatlik, et sa talle sülle ei pissi. Äkki on parem vahepeal potil käia?“) – kolmas „viga“, või ütleme „mugandus“.
Mitmetest Tädi Tarkuri põhimõtetest olen aga siiski religioosselt kinni pidanud. Näiteks olen olnud „armutult järjekindel“, nagu nõutud. Kui preili veerand tundi pärast pissimist voodis tegevust otsides, et ometi mitte veel tuttu jääda, kasutab taktikalist võlusõna „BB poti“, siis võin ma küll arvata, et tal tegelikult potile minna vaja ei ole, aga viin ta sinna ikkagi. Sest kui ma nõuan temalt järjekindlust, pean ise järjekindel olema. Pealegi – pole minu asi hinnata, kas on vaja või ei ole. Ainult tema teab. Teiseks, ignoreerin ma täielikult seda, kui ta potil istub, aga sinna midagi ei tee. Isegi kui ma näen, et tal tegelikult põis lõhkemas on (vihje: viis tundi pissimata ja tilk trussikutes). Millegipärast on ta vahel osav „kinni hoidja“. Igasugune „negatiivsus“, ükskõik mis tasemel, on Tädi Tarkuri õpetuste järgi keelatud. Seda põhimõtet olen ka üritanud mitte murda. Seda on küll üsna raske teha siis kui ta kolm minutit pärast minu küsimist, kas tal äkki oleks vaja pissile minna, püksi pissib, aga arvan, et olen seni üsna hästi hakkama saanud. Kuigi küllap ta loeb frustratsiooni mu otsaesiselt sama hästi kui mu sõnadest.
Sest ei ole mingit kahtlust, et ta saab maailma asjadest aru ja praegused tõrkumised ei tule sellest, et ta ei tea, kuidas see pissimise värk käib, vaid et ta ikka loodab, et on mingi tagasitee mugavasse Sirtsuta Millal Tahad Ellu, või et ta muude mõtete vahele lihtsalt ei jõua sirtsutamis-tundele reageerida.
Näiteks saab ta suurepäraselt aru, et maailmas on nii, et lilli tuleb nokkida. Sest ta nägi korra kuidas vanaema peenrast närtsinud õisi ära käis nokkimas. Või et enne magama jäämist tuleb voodis ööraamatut lugeda, sest vanaisa üks päev palus tal vanaema ööraamat ära panna, selgitades, et vanaema loeb seda raamatut iga õhtu enne magama jäämist ja on õnnetu kui ta seda õhtul õige koha pealt ei leia. Rääkimata sellest, et kui ma palun tal vanaisa toolile mitte istuda, sest see on natuke märg (sest keegi pissis sinna peale ja ma pidin seda pesema), vaatab ta mind korraks mõtlikult, läheb vannituppa, toob lapi, pühib õrnalt tooli ja siis istub ikka toolile. Ta kuivatas ju ära. Sealjuures vaatab mind näoga, mis ütleb „mõni mõis, mammi, oleksid võind lihtsalt ära kuivatada ja ma saaks jälle multasid vaadata“.
Lihtsalt öeldes – laps ei ole loll. Laps saab aru küll, mida temalt nõutakse. Iseasi, kas ta tahab selle nõudmisega kohe (või üldse) päri olla.
Aga mamma võib küll loll olla. Ja võibolla sellepärast läks meil tõesti selle asjandusega nädal. Sest loll mamma ei taibanud (muuhulgas), et esmalt tuleks Suur Laps olemine lapsele atraktiivseks teha. Siis ei öelda hommikul pärast ärkamist „tere hommikust“ asemel „BB beebi, BB mässu!“ Samuti ei märganud loll mamma arvestada seda, et tema laps on ikka tema laps (loe: on märgata teatavat iseloomusarnasust). Ehk siis igasugune trots on väga kerge tekkima ja kõik asjad, mida liiga selgelt peale surutakse, tekitavad vastuhakku. Kooki ka ei taha, kui sunnitakse sööma.* Näiteks pakkusin esimestel päevadel BBle Tädi Tarkuri õpetuse järgi palju juua. Nii peab laps ju tihemini pissima ja saab talle kiiremini selgeks, kuhu ja kuidas see piss käib. Loogika on hea, aga tulemus meie jaoks oli see, et meil oli mõlemal õhtuks (või pärastlõunaks) sellest pissi-teemast ja õnnetustest nii suur kopp ees, et me kumbki ei jaksanud enam muud kui „nein! nein! nein!“ karjuda (mida mina muidugi ei teinud, sest ma olen kogu selle pissitamis-teema juures ainult ja ainult positiivne ja naerunäoline). Nüüd kui pissima enam nii sageli ei pea, on teema justkui seeditavam.
Eks aitab seda seeditavust ka tõsta see, et tegin lapsele tõesti selgeks, et Suur Laps on igati vinge olla. Selleks joonistasime ühe pildi. Joonistasime mamma ja papa ja BB ja beebi. Beebile joonistasime mähkmed ka jalga, sest ainult beebid kannavad mähkmeid. Aga kõigile teistele joonistasime ühte kätte kommi ja teise kätte jäätise. Sest Suured (sh ka suured lapsed) võivad ju kommi ja jäätist süüa, aga mähkme-beebid tegelikult üldse ei tohiks. Üsna kiirelt pärast seda kadus küsimine mähkmete ja jutt BB beebidus-astme kohta.
Millise pildi peaks joonistama selleks, et BB end täielikult tunnetama õpiks ja lakkaks kinni hoidmast, seda ma ei tea. Aga tänase kinni hoidmise lõpetas näiteks see, et külla tulnud tädi BBd kiitis ja ei uskund, et BB tõesti nii suur laps on, et ta juba ise potil oskab käia. Selle peale läks preili vetsu, lõi ukse tagantkätt kinni ja kui mina viimast paotada julgesin, valati väikese poti sisu juba suurde potti ära. Mitte ainult, et ta oskab potil käia, vaid et ta saab sellega ka täiesti üksi hakkama, kui ta tahab, oli tõenäoliselt tema sõnum. Selline trotslik daam.
Mis puutub öödesse ja ka päevatudusse, siis lasen BBl endal otsustada. Küsin nüüd küll kas-küsimusi (Tädi Tarkur üritas väita, et laps tunneb suuremat kontrolli ja usaldust kui talt mitte küsida, KAS ta tahab minna, vaid tuletada talle meelde, et ta peab siis märku andma, kui ta minna tahab. Nii soovivat laps varem sel teemal suhtlema hakata) ning suunan teatud hetkedel BB potini. Sealjuures mingit sundust ei ole – otsus on tema. Ja kui ta ikka ütleb pärast õhtust hambapesu, et ta ei taha pissida või ei pea seda tegema, siis lasen tal pissimata voodisse minna. Siiani ei ole ta mind alt vedanud ja peale esimese öö ühe loigukese (mida ta sealjuures suurepäraselt ignoreeris), ei ole meil rohkem magamise ajal pissimist ette tulnud. Noh, eks pean muidugi valmis olema selleks, et ärkan üks kena hommik, junn külje all ja karjuv laps lirtsuvas voodis, aga seni olen sellest üllatavalt lihtsalt pääsenud. Ja hea meel on, et selles osas Tädi Tarkuri nõuannet kuulasin – “päev ja öö korraga, siis on sõnum lihtne ja selge ja ei teki olukorda, kus laps “vahel võib ja vahel ei või” ja ei teki segadust või tahtmist neid “vahel võib” perioode pikendada – ei emal, ei lapsel.”
Mis kas-küsimustesse puutub, siis üritan alati esimese „ei“ või muusõnalise tõrkumise peale asja nii jätta. Otsus peab ikkagi preili oma olema ja mida vähem peale käia, seda vähem tõenäoline, et kohtun iseenda poolt lapsele geneetiliselt kaasa pakitud trotsiga.
Niisiis, kuigi olen nädal pärast potitrenni alustamist siiski veel valmis loigukesi kuivatama ja põrandaid punkt-pesema, arvan, et oleme esmatrenni äärmiselt edukalt läbinud ja mähkmete juurde tol daamil enam enne vanaduspõlve ja põiepidamatust asja ei ole.
Cartoon-Of-A-Happy-Blond-Girl-Sitting-On-A-Potty-Training-Toilet-Royalty-Free-Vector-Clipart-10241176102
Sellise positiivse noodiga luban ka, et blogi on edaspidi vähem pissi- ja kakajutune ning et räägin nüüd mõnel muul teemal ka.

*Võimalik liialdus.

Advertisements

2 thoughts on “Juuli 4 ehk potile või püksi, vol loendamineläkssassi

    1. Aitäh! Täna muidugi daam eelistab püksi, mitte potile pissida selle kauni eilse jutu peale, aga noh, mis siis ikka. Vahetame püksid ära ja proovime järgmine kord paremini. Peamine on rahu säilitada.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s