August 1 ehk sünnitusplaan

Niisiis, aeg on sealmaal, et igaks juhuks mulle enam ei helistata, aga blogi saab tavatult sagedaid klõpse. Ja kui ma kaks päeva postitanud ei ole ja kellelegi helistan, alustan viisakalt fraasiga “ei, ma ei ole veel…”
Tõsi, rasedus on nüüd sealmaal, et laps on kenasti ajaline. Nii et olekski ju nagu aeg hakata välja tulema. Ja kui ma mõned nädalad tagasi veel ka ise mõtlesin, et võiks ikka see sünnipäev juulisse jääda, siis nüüd olen meelt muutnud (no napikas kah, ega eile hästi sünnitada ei saa). Langetasime Härraga väga raske otsuse ja ostsime tema siialennupileti üsna napilt enne tähtaegapäeva. Ja nüüd ei tahaks kuidagi, et ma enam selle fraasiga kõnesid alustada ei saaks.
Tähtajapäevani kannatamiseks on ka teine hea põhjus. Ehk siis, kui selleks ajaks põnn veel kõhus, tuleb uuesti otsustada, kas äkki on ikkagi võimalus “lühiteeks” ehk keisrilõikeks. Praegu leidis Proua Doktor, et no milleks, parem ikka ise pressida. Noh, kui kõik hästi läheb, siis ongi parem, muidugi. Lihtsalt, risk, et ei lähe, on suur ja siis on äkitselt kõik kole keeruline. Samas, ma olen enne edukalt ja lihtsalt erakorralisest jamast läbi tulnud, nii et mis siin ikka nuuksuda. Aga ülekandlust hindavad isegi Eesti tublid Haigekassa raha kokku hoidvad arstid natu liialt riskantseks ja liiga suureks ei tohiks see väike kodanik end seal kasvatada, nii et üle tähtaja mind palju minna ei lasta. Kui veab, siis ka mitte palju üle tähtpäeva. Sealjuures on vastunäidustatud ka suurem osa tavapäraseid esilekutsumismeetodeid. Kui ühelt toredalt ämmaemandalt küsisin, mis see “suurem osa” on ja mis siis üle jääb, ütles ta: “Noh, SSS-meetodit* ei saa keelata, aga teisi pigem küll.”
Aga olgu selle esilekutsumisega nagu on, ja kas see keisri-otsus tuleb või mitte, praegu tegelen ikka sellega, et vaim ja keha ja kõik muud asjasse puutuvad (sh Härra) päris sünnituseks valmis panna. Sest ka ämmaemand kinnitas täna, et noorhärra on end juba välisuksele väga lähedale parkinud ja ootab kannatamatult, millal uks avanema hakkab.
Libavalud käivad juba paar nädalat (või rohkem?), vahelduva eduga, ja ka muidu on tunne selline, et… kui sõbra diivanil või vanaisa autos istun, siis igaks juhuks paneks parema meelega BB pissilina pepu alla. No muidu hakka veel sõbrale uut diivanit või vanaisale autot ostma. Kellel selle jama jaoks energiat jätkub!
Aga sünnituse juurde tagasi tulles – kõige olulisem on vist praegu ennast veenda, et ma saan ja tahan ja oskan (ja – veelkord – tahan) nii. Kui sellega korras, siis võin kasvõi kalevipoja (toimetaja märkus: ma ei tunne ühtegi Kalevit; parem: Suure Tõllu poja) välja pressida, nagu üks õige ürgnaine kunagi! Urr!
Siin üks petekapilt kah (tegelikult pole seda meetrit veel):

Veel mitte... (Pildistas Urmas Ääro)
Veel mitte… (Pildistas Urmas Ääro)

*SSS-meetod ehk Saun, Seks ja Šampus.

Advertisements

2 thoughts on “August 1 ehk sünnitusplaan

  1. Ma ootan seda väikemeest juba peaaegu sama palju kui aasta tagasi oma poega 🙂 ainus erinevus on selles, et sinu oma on mul füüsiliselt oluliselt kergem oodata 😀

  2. Hih 🙂 No küll ta tuleb. Aga füüsilisest kergusest rääkides – viimased kaks-kolm nädalat on puusanärvid oluliselt rahulikumad olnud. Eks ta on sealt puusa pealt nüüd rohkem puusa vahele nikerdanud end…

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s