August 20 ehk imetaja

Ma siin millalgi juba ahastasin, et Valehäbi-Valja ei taha/saa/oska kuidagi rahvarohketes kohtades (loe: kohtades, kus on rohkem inimesi kui imetaja ja imetatav) tissi anda ja jubedalt oleks vaja mingit sellist asja:

Variant 2
Bebe au Lait

Variant 1
Bebe au Lait

Pildi peal olev abivahend on kodumaakeeles „imetamislina“. Selline eri spets ja super truper ja auhinnavõitja ja mida kõike. Ikkagi väljamaal välja töötatud ja üle maailma kuulus. Hind ka vastav, muidugi. Aga sellest kõigest hoolimata olingi seda juba omale tellimas. Maksku siis palju raha, kui tahab, aga mul on teda hädasti vaja. Kuna ma aga ei osanud otsustada, kumb muster mulle rohkem meeldib – sest üks on nagu natu liiga tume ja teine nagu natu liiga tapeet – siis võtsin korra aja maha ja küsisin hoopis sellise küsimuse:
„Googlike, googlike, arvuti peal, kes teeb veel parema lina ilma peal?“
Googlike, hea ja aus, vastas, et üks armas kodumaine käsitööline teeb. Suunas mind kenasti nende lehele, kus rippus selline ilus ja paljulubav pilt:
MiMoDesign
MiMoDesign

Ei olnudki midagi pikalt mõelda. Tuli lina ära tellida. Läksin kohe nii bravuurikaks, et tellisin kaks – üks poisilikult sinine ja teine tütarlapselikult roosa (sest, khm, mina olen ju ikkagi tütarlaps). Nüüd olen linaga siivsalt imetanud sõpradel külas, Põhja-Eesti väikelinna raamatukogus ja oma elutoas. Peaaegu oleks ka kiriku müüri peal tegudeks läinud, aga Hära arvas, et võiksime ikkagi lasta poisil viis minutit röökida ja koduni ära kõmpida.
Igal juhul pean ütlema, et lina on äärmiselt mõnus. Igasugune „õumaigaad keegi näeb mu tissi“-kramp kaob ära ja laps saab kenasti kõhu täis. Lina on mõnusalt lai, et kogu laps ja tegevus ära katta ning piisavalt lihtne, et see ühe käega endal üle pea visata. Ülemises ääres on mõnus tugevdus, mis lubab mul näha, mismoodi lapsel nosimine läheb. Ainus miinus, mille oskan välja tuua, on see, et lina all võib üsna palavaks minna. Õnneks RSS sööb kiiresti (reeglina u 10 minutit üks toidukord) ja tegelikult on võimalik kaelarihma või väikse lehvitamisega õhutatust ka natuke parandada. Eks pean seda trikki õppima veel.
Igal juhul on hea mõnus tunne nüüd meie lennureisi oodata. Tean, et saan vajadusel vabalt nii lennuootepaviljonis, lennukis kui autoparklas imetamisega hakkama, ei tõmbu krampi.
Ja noh, loomulikult istun kogu ülejäänud aasta kõik BB lasteaiatunnid peenelt kohvikus, loen hästi diipe raamatuid ja lasen RSSil end lina all ümmarguseks süüa. Niisugust sügist ootan – kord helesinist, kord vanaroosat.

(P.S. Kõik pildid varastatud, sest ma ei viitsinud oodata, millal keegi pildistama tuleb, kuidas me lina-toitume. Loodan, et asjaosalised ei pahanda. Ikkagi reklaam ju ja nii. Ja täitsa tasuta kah. Kuigi ma ei tea, kas seda mõni teine Valehäbi-Valja kah lugema satub, nii et võibolla ei jõuagi sihtgrupini. Igal juhul – kui on pretensioone, siis palun mulle kohtuväliselt teada anda.)

August 19 ehk noor ema

Kuigi ma teesklen, et blogi peategelane on justkui BB, kes seda au nüüd RSSiga jagama peab, olen see VIP siin ikkagi tegelikult mina. Nii et üks kuidas-mul-läheb-postitus kah.
Hästi, tänan küsimast. Arvestades tingimusi, muidugi. Sest siit on väsind ja sealt on valus (kuigi iga päev järjest vähem) ja und antakse kahe-kolme tunni kaupa ja ebaregulaarselt ja rohkem „ei anta“ kui „antakse“ ja no silmaalused on tõenäoliselt helesinised nagu unistus, aga täpselt ma ei tea, sest igaks juhuks on parem peeglisse mitte vaadata. Mis mul tast vajagi? Ripsmetušši peale panne või? Ärge ajage naermanutma. Ma isegi ei tea, kus mu ripsmetušš on. Kas mul on ripsmetušš?
Šampooni õnneks on. Aga pärast duši all käimist lähevad märjad juuksed kohe krunni ja peas on selline mõnus linnupesa, mida ühes võõramaakeeles peenelt voodipeaks kutsutakse. Ma ei tea küll miks, sest arusaadavalt pole see pea voodit piisavalt näinud.
Kuigi ühe käe randme ümber on pidevalt elektrooniline kell, selline räigeroosa, mis mulle hirmsasti meeldib, ja sportlik, siis rüht reedab kiiresti, et mingi sportlasega tegu ei ole. Selg on mõnusasti kõverasse tissi-suhu-ulatamise-asendisse vajunud. Ja noh, kui me tast juba räägime, siis valutab teine ka nagu vana mees, muidugi. Selg, ma mõtlen, mitte tiss. Kuigi ka need on veel üsna sügaval hell olemise maal ja hüüavad kõigile pluusidele, ja veel hullem rinnahoidjatele, et nood käpad eemal hoiaks. Ei, kõlbavad ainult kõige loperdavamad ja olematumad ürbid. Seepärast tunnen end kohe ühe erilise saarana*. Kosmosemutt olen nagunii.**
Kõige õudsam kogu selle asja juures on aga see, et nii mõnus on olla ja hing laulab sees. Noh, nendel hetkedel kui mind eriline ärritus pole tabanud (nendest põhjustest võiks muidugi eraldi pika ja põhjaliku vingu-postituse teha, haha!) või tüdimus-väsimus pole peale vajunud (reeglina kuus tundi ja hiljem peale ärkamist). Nii et peamiselt olen ikka selline mandunud välimusega õnnejunn, mitte vastupidi. Kes oleks võinud arvata?
Mis aga puutub figuuri, siis seda jään isegi mõnikord peeglist möödudes silmitsema – nii kõrgele julgen silmi oma peegeldusel tõsta – ja mõtlen, et jeerum, kas tõesti või. Pärast kuid keskkohast pea meetrine olemist (meeter jäigi jälle saavutamata. Kahjuks. Nii hirmsasti oleks tahtnud ühte klassikalist, kuigi ebatsensuurset, eesti nalja tsiteerida.) tundub uus keskkoht ikkagi kuidagi väga võõrastav. Ja vähe tundub seda värki järgi jäänud olevat. Võimalik muidugi, et asi on vaataja silmades ja tegelt näen ikka äsja-sünnitanult-kesktüse välja.
Sellega ongi nii, et enne seda kui ma esimest korda lapseootele jäin, jõudsin umbes aastakümne muretseda selle üle, kui paksuks ma ikka lähen ja kui võimatu saab olema pärast rasedust kaalu langetada. Väike lootus oli, et äkki esimese lapse „elan üle“, aga siis on küll raudselt kõik hukas. Sest noh, nii ema kui õde kinnitasid, et pärast esimest last said nemad lõpuks ometi ideaalkaalu, aga pärast teist jäi teatav kasvamishimuline jääk alles kogu eluks.
Pärast esimest last kadus mul raseduse ajal kogutud neliteist lisakilo sama kiirelt kui möödub neliteist buss minu vanast kodupeatusest – isegi ei vaevu mõtlema, kas peaks peatuma. Nii hästi lausa, et kui viiekuuse preili juurest korraks Eestisse lendasin oleksin võinud end pagasina registreerida.*** Olin kaotanud kõik neliteist ja veel mõned. Ja siis läks veel üks. Ja veel üks… aasta hiljem oli asi juba nii hull, et ma ema-isaga skaipides heaga kaamera rohkem BB kui enda peal hoidsin. Teisisõnu – nähtavalt murettekitav, kuigi KMI normi piires.
Nii et kui RSS kõhus hakkas lõpuks kaal suuremaid numbreid näitama ja indeks tõusma, oli heameel suurem kui mure liigse juurdevõtmise pärast. Niimoodi mõnuga laadnalt võttes ja vabalt mugides lisandus seekord 18 kilo. Vupsti.
Tänaseks, kaks nädalat pärast sünnitust, on neist 12 kadunud. Jällegi – vupsti. Erilist muret selle pärast, millal ja kuidas ülejäänud kuus lähevad, ei olegi. Nutellapurk on kogu aeg vasakus käes.

Raseduse 12. nädalal ja 12 päeva pärast sünnitust
Raseduse 12. nädalal ja 12 päeva pärast sünnitust

Lisaks sellele, et lootsin selle raseduse lõpuks ümbermõõduks meetri saada (jäi 96 cm peale), jäi tegemata ka 40. nädala võrdluspilt arbuusiga. Siin, nädal pärast sünnitust, arbuus juba ilma kõhukodanikuta kõhu kõrval.
enne ja pärast
2 päeva enne ja nädal pärast sünnitust

*Siinkohal vabandused kõikide Sarade ja Saarade ees. Sellise koleda varjundi on ilusale nimele külge pannud minu õde, kes oma tütart saaratab kui too ei mõista juukseid kammida või pidžaamast väljuda.
** Siinkohal kõigile, kes rinnaga toitmisele ette heidavad, et see tissid rippu tõmbab – on teaduslikult tõestatud (kuigi ärge minult palun allikat küsige), et rinnaga toitmisel ei ole naha kollageeni ja elastaani tasemega (mis tegelikult rinnanaha pringina hoiavad) mitte mingit seost.
*** Okei, tõe huvides – peaks ikka kaks ühikut äraantavat pagasit võtma ja käsipagasi kah veel.

August 18 ehk vennaarmastus

Vennaarmastus on kestnud juba üle kahe nädala, aga täna esimest korda kõnetas BB väikevenda kasutades tolle nime. Seni, nagu ka ka pärast ühekordset nime proovimist, on “(meie) beebi” ja “vend/venna” olnud piisavad nimetajad.
DSC_0703 DSC_0699 Õnneks ei tähenda see, et meie beebit ehk venda ei võiks lõputult musitada ja paitada.DSC_0691
DSC_0692

August 17 ehk kiindumus

Kui BB umbes aasta tagasi lasteaias hakkas käima ja see värk meil nii „edukalt“ läks, et me kõik avalikult ja hästi valjult käsi plaksutasime, tundsin kuskil hingepõhjas ka kerget kripeldust. Ütlevad ju kõik targad asjatundjad, et laps, kes vanema lahkudes ei protesteeri ja võõrastega kohe hästi läbi saab, ei ole õiges kiindumussuhtes. Et ta on „turvatundeta“, mida iganes see siis ka ei tähendaks.
Kevadel, peale kuud aega lasteaiast eemal, saadeti mind või Härrat hommikuti lasteaiast minema kisakooriga. Vastu võeti suure naeratuse ja hoojooksuga. Lasteaiatädid kinnitasid, et laul ei kestnud kunagi kaua, hoojookse alustati mänge katki jättes ja mänguasju kaasa võttes. Asjatundjate sõnul ideaalne värk. Kiindumus korras nagu pedandist tädi vähekülastatav raamatukogu.
DSC_0419
Nüüd, pea kolm kuud lasteaiast eemal, pidevalt Mammaga koos, on asi jõudnud nii kaugele, et ma ei või õhtuse magamamineku ajal voodis püstigi tõusta, et ninalapp võtta või sokke jalga panna, preili kargab koheselt jalgele ja viskab oma vibalikud käed tugevalt esimese ettejuhtuva minu kehaosa ümber. Arvake, kas on võimalik BB magamamineku ajal (mis võib kesta viieteistkümnest minutist saja viiekümneni) väikest venda toita?
Kuidagi selline tunne on, et see pendel on nüüd teisele äärmusele liiga lähedale kõlkunud.
DSC_0563
Samal ajal juhtus aga ka see, et Papa jäi Dresdeni-koju maha. See tähendas üheksat nädalat (jeerum – kas me tõesti saime sellega hakkama?) aegajalt arvutiekraanile ilmuvat Papa-laadset isikut ja paari kohmakat telefonikõne. Papat selle ajaga ära ei unustatud, aga kui viimane lõpuks jälle BB juurde jõudis, siis varasem terve kiindumussuhe päris samast kohast enam ei jätkunud. Kõige tipuks oli ju lisandunud veel ka keelebarjäär. BB on end selle suvega täielikult eesti keele peale ümber lülitanud (ja tohutult juurde õppinud) ning Papal oli temast üsna raske aru saada. Ei aidanud ka see, et ta oma ebamugavust sellega leevendada üritas, et nõudis BBlt saksa keeles suhtlemist. Mitmel korral jäi noor daam teda peale nõudmist lihtsalt tühja pilguga vaatama. See tegi kõigile haiget.
Täna, kümme päeva pärast BB ja Papa taaskohtumist, on mürakarud endises headuses ja ka teineteise verbaalne mõistmine oluliselt parem (kuigi mitte veel ideaalne). Eks aeg ongi see, mida sel puhul anda tuleb. Koos olemise aeg.*
Aga päris veendunud ma ikka ei ole, et see suhe just õige ideaalsusega on. Seda enam, et minu külge klammerdumine on praegu oma senises tipus. Ei aita kaasa ka see, et nädala pärast on Papa jälle läinud, taandatud aegajalt arvutiekraanile ilmuvaks Papa-laadseks isikuks ja paariks kohmakaks telefonikõneks. See ei anna lootust, et minu külge klammerduja haaret lõdvendab.
DSC_0451

Aga võibolla ongi hea, et klammerdub. Võibolla tal ongi vaja, et oleks see üks keegi, kes alati on. Kelle iga eemaldumise peale tuleb kriisata juskui oleks ta kadumas üheksaks nädalaks teadmata suunas, võttes sealjuures kaasa kogu suhtluskeel.
Eks laps muidugi ka kasvab ja nii ka tema vajadused. Küllap tal on siis mind praegu väga vaja. Sellepärast ongi jube raske voodiservalt püsti tõusta, vend kaenlasse võtta, BBle head öö soovida ja uks enda tagant kinni panna, et rahulikult vennal kõht täis sööta ja BBl tuttu jääda lasta**. Jään hoopis venda narritama (kolm minutit tissi iga kolmekümne minuti taga ei ole muud kui narrimine) ja BB lokke silitama kuni ta sügavalt magab.

DSC_0329
Niiviisi olengi oma tütre ära hellitanud. Aga ei oska ilma helluseta kah. Ja parem ongi.

* Kõlab väga laulupeolikult, ma tean. Antagu mulle andeks.
** Nagu see meil varem toimis. Dresdenis olles jäi BB alati üksi tuttu.

August 16 ehk haiglaaeg ja kojutulek

Juba pärast BBga haiglast koju tulemist teadsin, et järgmise lapsega tahan üksi haiglasse jääda. Mitte et mul ei oleks olnud abi ja tuge nendest, kes minuga too kord perepalatit jagama jäid, vaid lihtsalt seepärast, et ma juba kord selline üksi olemise hunt olen.
Seekord läkski nii, et ei pidanudki kedagi veenma, et ta ikka koju tuttu läheks ja et ma saan kenasti ise hakkama. Pärast mõnetunnist kohanemist sünnitustoas veeretati meid RSSiga (oot, ei – mina veeretasin teda ja ämmaemand veeretas minu kohvrit; nii et täitsa omal jalal läksin) keisrilõikepalatisse. Mitte narrimiseks, ei. Seepärast hoopis, et muud palatid olid täis. Teretulemast, soe ilm!*
Kogu ülejäänud öö lebasin ühel küljel, silmad pärani lahti ja tutvusin oma pojaga. Varsti pärast päikesetõusu, kahe hommikutunni vahel, kerkisid ta ninal rasunääpsud üles ja nina sai üleni valgetähniliseks. Noore ema arulage ja piiritu varbavahedeni ulatuv kiindumus oli selleks ajaks juba tekkinud.
rss1
Energiat jätkus ka poja esimeseks elupäevaks, mis möödus peamiselt tissitamise tähe all, nagu ette nähtud. Ka kõik muu kulges eeskirjadekohaselt. Külalised olid õigeaegsed, lilled mehised, dušipaus hädavajalik, haiglapersonal viisakas.
Suur oli aga minu silmaümbermõõt kui õhtul trampis palatiuksest sisse Ämmaemand Mõrd, kellega tutvusime põhjalikult juba BB sünni järgselt. Too kord oli ta meie haiglas viibimise ajal kaks korda vahetuses ja jõudis mu mõlemal korral korduvalt endast välja viia. Pisarateni. Nii et ei olnud kuigi suur minu rõõm kui ta seekord hästi elegantselt ja hellalt peale lendas:
„Noh, mis siin nüüd viga on siis?“
Nende pikkade sekundite jooksul, mis mul kulusid, et kulmud jälle alla tuua ja õrn naeratus näole manada, otsustasin, et olen seekord temaga erakordselt kena ja lipitsev, ehk siis jäävad ka pisarad mängust välja.
„Ee… ei olegi vist midagi. Kõik on hästi.“
Küsisin siiski tema kui asjatundja nõu tissitamise osas ja palusin, kas ta oleks nii jube kena ja tuleks vaatama, kas imemisvõte ikka tõesti on õige. Noh, kui ma tohin teda kutsuda koridori pealt. Noh, kui ta parajasti vaba on, muidugi.
Just siis kui RSS süüa küsis, loivas Ämmaemand Mõrd koridori peal meie toast mööda. Astusin laps süles üle lävepaku ja pöördusin viisakalt tema poole. Ei öelnud isegi „kuule“.
„Ei käi laps süles koridoris! Mis iganes võib juhtuda!“ kõlas kärgatus.
„Rahu. Ta ei ole normaalne inimene. Sa ei pea sellele reageerima. Kõik on hästi.“ kõlas minu peas.
Muidugi lakkusin koridoripõranda ta talla all puhtaks ja kummardasin teda kui ämma-jumala-emandat. Tema otsustada oli, kas ma näen järgmisel päeval lastearsti või mitte. Need, kes lastearsti ei näe, need koju ei saa. Saavad hoopis tõenäoliselt ka teise öö Ämmaemand Mõrra kärgatuste vahel veeta. Kuna lastearsti-veto õigus oli tal kahel juhul: a) RSSi kaaluiive on liiga sügavalt negatiivne; b) mina ei ole tema hinnangul valmis; veetsin kogu öö, mil tema oma valvetoas kahtlemata mugavasti tukkus, minu ettekujutuses mõnusalt mõru kiusunaeratus peas, RSSi ümmarguseks söötes ja emaka kokkutõmbe valusid ignoreerides. No mitte ei tahtnud minna valuvaigistit küsima.
Hommikuks oli RSS kergem kui kunagi varem oma lühikese kõhuvälise elu jooksul. 3,100. Kui ma valesti ei arvutanud, siis tähendab see, et kaalukaotus oli 4%. Lubatud on kuni 8.
„Nojahnoh. Ja kuidas teil on, ema? Valud? Palavik?“ küsis ta mõnitav-lootusrikkalt, lapse tohutu kaalukaotuse peale nina kirtsutades.
„Ei-ei, kõik on väga hästi. Natuke väsinud, aga see ju normaalne,“ valetasin hästi ontlikult. Kniksu siiski ei teinud.
Ja nii mind lastearsti vastuvõtule lubatigi. RSS kiideti heaks ja päevases vahetuses olnud ämmaemandale anti luba mind välja kirjutada.
Helistasin Vanaisa järgi, hing helises sees. Läksin küsisin uue vahetuse ämmaemandalt paratsetamooli.
Kuigi oleksin suutnud ehk veel ühe öö kenasti koridoripõrandaid lakkuda, tahtsin siiski väga koju. Peamiselt selle pärast, et mul oli raske BBst eemal olla. Temal olevat kõik hästi olnud. Miks ei olekski pidanud olema – Vanaisa ja ka Vanaema olid temaga ja kõik oli lubatud. Siiski, minu emasüda kartis, et kui ma liiga kauaks ära jään, kui ta minust pikalt midagi ei kuule, võib tekkida vaen selle uue kodaniku vastu, kes mind eemal hoiab. Ma ei tea, kas BB aju oleks sellise liitmistehte teinud ja kas võrrandisse ka aja faktor oleks mahtunud, aga minu emasüda ütles, et mida kiiremini ma jälle välja ilmun oma ingeltütrekese lokke silitama, seda parem kõigile asjaosalistele.
rss2
Umbes 36 tundi pärast minu südaöist kadumist võeti nii Mamma kui „meie beebi“ Vanade kodu trepil väga kenasti vastu. Lokke silitan siiani.

* Väidetavalt pidavat ilma soojenedes lapsed kiiremini kõhust lahkuda tahtma. Eriti hästi mõjub sünnituse esile kutsujana kuumalaine.

August 15 ehk suur õde

Juba üsna raseduse algusajast saadik olen mõelnud põnevusega, et huvitav-huvitav, kuidas BB küll uue beebi ilmumisse suhtub ja milline saab olema nende suhe.
11751303_931888696849696_1894009984_n
Muidugi olen natuke ka põdenud, et kas ma oskan asju õigesti suunata ja õiget eeltööd teha, et suhtumine ja suhe oleks mõlemad kurrunurrumõnusad ja täielikult probleemivabad vähemalt sinnani kuni minu pärandust tuleb jagama hakata. Siis võivad kakelda kui viitsivad. Kuigi loodan, et selleks ajaks on terve „mamma ülejäänud elu“-pikkune kurrunurrumõnus ja probleemivaba suhe ladunud piisava vundamendi selleks, et mitte mamma haua peal teineteise juukseid katkuma minna. Illusoorne, otseloomulikult, aga siiski tahan elada maailmas, kus õel-vennal isiklikku hormonaalset tasakaalutust või tõsiseid vajadus- või arvamuserinevusi ei esine. Kes vähe küsib, ei saa midagi. Nii et puberteetidest tuhiseme läbi ainult nurrudes! Muudest igadest rääkimata.

Mamma ilus suur laps
Suur õde

Aga siiski, tagasi tänasesse päeva. Kuidas siis suur õde väikse venna vastu on võtnud? Teate – ja vabandust, aga ma pean end jälle kordama – kurrunurrumõnusalt ja probleemivabalt. Ei ole mina märganud BB poolt RSSi suunas ühtegi tõsist (armu)kadeduse, viha või mõne muu halva emotsiooni noolt lendamas. Ka ei ole ta venna suhtes üles näidanud mingit agressiooni, kui välja arvata mõned kohmakad esimesed paid, mis suure plätsuga venna pea peale langesid. Õnneks õppisime üsna kiiresti, kuidas hästi-hästi õrnalt beebivennale pai teha.
Ka ei ole BB enam käinud kuulutamas, et tema beebi on (nagu juhtus potitrenni ajal), vaid räägib nüüd hästi tähtsalt, et tema on laps. Ainus kergelt „alarmeeriv“ seik on see, et ta on mõned korrad teeselnud nutmist, ise samal ajal rääkides „BB nuta, BB nuta“. Kahtlustan, et see on sellest, et iga kord kui vend nutab, lendab vähemalt poolteist lapsevanemat talle peale, et otsanummikene mismoodimeküll sind nüüdaidatasaame. Küllap küsib ka BB sellega tähelepanu.
Viimast jätkub mul tema jaoks küll tõesti vähe. Palju vähem kui arvasin. Enne ikka kujutasin ette kuidas istun vend tissi otsas ja panen BBga puslet kokku või joonistan talle autosid ja opasid. Tegelikkuses üritan ma ukse vahelt kinni panna või siis sahmerdan kogu aeg venna ümber, et BB venna peale sahmerdama ei mahuks. Paaril korral olemegi venda söötnud nii, et ka BB istub mul süles.
Nii et praegu on Papal* suur BB-lõbustamise koormus ja kohustus ja mina näen noort daami rohkem möödudes. Üritan küll võtta iga päev mingi aja ka ainult tema jaoks. Üks nendest olulistest aegadest on magama minemine. Alates eilsest otsustasin, et kui vähegi võimalik, siis lähemegi BBga kahekesi tuttu. Õnnetuseks juhtub küll nii, et BB tahaks siis veel umbes 1,4523 tundi voodis lebada või sipelda ja „päeva kokku võtta“, aga mina olen 1,4523 sekundi pärast paralleeluniversumis Tudumaa.
Ja hirmuga mõtlen sellele, et järgmine nädal läheb Papa juba ära ju! Sellele järgneb kolm nädalat üksi kahe lapsega. Ma pean vist ikka hull olema!
Ma ei ole BBd veel rakendanud erilise abistava jõuna, pole selleks nagu erilist vajadust olnud ja tegelikult ei taha, et ta tunneks, et beebi kuidagipidi kohustus on. Ka olen hoolega jälginud, et BB ei saaks aru, et vend on põhjus, miks mina temaga koos ei saa olla. Ikka pigem „Papaga on õues nii vahva“ mitte „mul on vaja praegu vennaga üksi olla, siis ta sööb paremini“. Isegi pigem „Mammal praegu selg valutab ja ta ei saa tulla teiega poodi kaasa“, mitte „venna magab praegu mamma kõhu peal ja mamma ei taha teda segada, mine vanaisaga kahekesi poodi“.
Seni tundub, et ta siiski arvab, et TEMA vend ongi tõesti MEIE beebi. Kuigi huvi beebivenna vastu väga suur ei ole. Samas, mingit ohtu ma tema poolt ka praegu ei näe.
Ka on ta kuidagi aru saanud, et jube äge on rääkida, et „beebi tudu-maga, tasa, tss!“ või „beebi nuta, beebi pai-pai“ või „beebi tissipiima joo“. Noh, eks siis kõik noogutavad ja naeratavad ja kiidavad takka ja ongi hästi tore. Ei, tegelt ka. Tõeline win-win olukord – meil hea meel, et BB beebi vastu huvi üles näitab ja BBl hea meel, et meie talle tähelepanu pöörame.

Esmakohtumisel valati meie beebi üle mänguasjade ja puulehtedega. Teretulemast!
Esmakohtumisel valati meie beebi üle mänguasjade ja puulehtedega. Teretulemast!

Eriti hea meel oli mul aga siis, kui BBl suur hellusehoog peale tuli ja ta beebile ilma igasuguse minupoolse agitatsioonita musi tegema tuli. No siis mu süda sulas ja illusioon elukestvast õe-venna kurrunurrusuhtest sai tugevama lootusevarjundi.
Nii et esialgu kulgeb õe-venna suhe sellise mõõduka huvi ja kerge helluse tähe all. Vaatame, mis edasi saab.

*BB ja Papa taaskohtumine pärast 2-kuust lahusolekut väärib tegelikult eraldi postitust. Panen nimekirja. /Mis tuletab mulle meelde, et – soovilugusid saab endiselt ka! Küsige aga julgelt, pläman igal teemal peale Lähis-Idas toimuva./

August 14 ehk rinnapiimatamisest

Nonii. Üks siin lubas ju suure suuga barrikaadidele joosta.
Ausalt, jooksmine ei ole minu jaoks. Higistad ja higistad ja kogu saavutus on see, et võhm on väljas.
Praegu, nädal pärast jooksma hakkamist, on nii, et piimad on tissi täis* ja nibud hakkavad kohanema. Mina olen võhmal. Selg valutab.
Eile jõi RSS kolmteist korda, kokku kaks tundi ja kümme minutit. Minu jaoks tähendas see, et kolmeteistkümnel korral pidin võitlema valugrimmassiga ja kaks tundi ja kümme minutit mõtlesin „juhuu-juhuu kui hea, et ta tissipiima saab, aga jeerum ma pean kohe praegu külge keerama/ pikali viskama / jooma / pissil käima / jne ja mu selg nii valutab“.
Valugrimmassid tulevad sellest, et esimestel päevadel oli see kaks tundi ja kümme minutit ühekordne rinna küljes rippumise aeg… ja siis paari tunni pärast jälle. Tiss tuli ju tööle tõmmata. Muuhulgas tõmmati ka marraskile rinnanahk ja rohkem vist polegi vaja öelda. Siin oli esimene kukkumine barrikaadijooksul – apteegist tulid koju kaasa nibukaitsed. Nüüd käib söömine selliste sõprade abiga.
nuk_pp_ns_nipples_si_m
Ja ka nii on valus. Lihtsalt natu vähem. Jess!
Ja noh, tülikam on ikka küll. Nii et olen nüüd omale ülesandeks võtnud iga päev vähemalt korra ilma proovida. Nimetagem seda missiooniks “grimmass karjeks, valu iga päev”. Hurraa tahaks ka öelda. Noh, lihtsalt seepärast, et see muu õhinaga sobib.
Teine kukkumine toimus umbes kolmandal päeval kui rinnad äkitselt piimast nii paistes olid, et poiss ei jõudnud kõike ära õgida. Teadagi oli kõik valus ja vastik ja nõme ja paha ja need asjandused kukkusid veel tilkuma kah. Aaah! Ma tahan puhast pluusi! Apteegist tuli koju kaasa rinnapump. Sest kirun mis ma kirun, et ma Dresdeni-kodunt vana pumpa kaasa ei võtnud, rindu see ei aita. Nii et nüüd ei saa vähemalt paar kuud väita, et „rinnapiim on odavam kui pulber“. Mkmm.
Muidugi ei ole pumpamine ka mingi mõnus lahendus. Sest ka see ärritab nahka ja ka see paneb näärmed arvama, et piima peaks hakkama jälle juurde tootma. /Siin on kohane silmi pööritada./ Nii et üritan pumbaga läheneda harva ja äärmises hädas. Siis kui juba tilgub, aga poisil kõht täis.
Seljaga on muidugi nii, et tuleks vähem istuda ja rohkem lamada. Ja iseenesest tuleb meil lamades ka söömine hästi välja. Öösel ainult nii söömegi. Aga päeval mul ikka nagu istudes parem (kõik peale selja). Eriti siis kui suur õde samal ajal meie kohal keksib ja ma pingsalt jälgima pean, et ta väiksele vennale kogemata küünarnuki või kannaga ei annaks.
Ühesõnaga – jooksmine ei ole minu jaoks. Higistad ja higistad ja kogu saavutus on see, et võhm on väljas.
tired-runner-cartoon-430521
Ehk ükspäev hiljem, kui mul rinnad parajasti ei tilgu ja imemine enam valus ei ole, tulen ja laulan siin hoopis kui tore ikka on last rinnaga toita ja kui õige ja hea ja kui suur saavutus see ikkagi on ja kui uhke ma kõigi üle olen, missiis, et võhm väljas. Aga las jääb praegu nii. RSS varsti ärkab, panen parem oma valugrimassi kohe käepärast.

*Teate, kuna mulle alles kolmandal lugemisel kohale jõudis, et siin midagi valesti on, siis pean selle nii jätma. Vabandust ebameeldivate meelepiltide pärast.

August 13 ehk ürgne filmidiivasünnitus

Nagu ühele sakslasele (loe: eestlasele, sest tõele au andes oleme me oluliselt täpsemad kui see täpsuse poolest kuulus suurrahvas) kohane, algas RSSi sünd täpselt südaööl. Nagu kellavärk.
Seekord teadsin juba seda filmidiivaasja ja pärast esimese nirisemistunde tekkimist seisin heaga vannituppa duši äravooluava kohale ootama, millal pahvakas käib. Käis täpselt siis kui selleks valmis olin. Ei määrinud ära ei enda ega kellegi teise kuue miljoni dollarilisi kontsakingi (viide: Sex and the City, Miranda).
Hoolimata valmisolekust pidin seejärel aga siiski veidike aega veel ühe koha peal seisma ja mõtlema, et ho-ho-ho, kellele ma siis nüüd kõigepealt helistan. Igaks juhuks jätsin ära filmidiivaliku vihastamise (viide: Sex and the City, Charlotte), aga jätsin esialgu ka helistamata. Ajasin hoopis Vanad üles, viskasin kõik veel haiglakotist puuduolevad asjad käekotti, panin esimesed ettejuhtuvad mugavusriided selga ja krabasin imava istmekaitse kaenlasse. Kohalik kiirabi saabus prognoositult paari minutiga. Need paar minutit veetsin BBle seletades, et mamma peab nüüd ära minema ja tema peab hästi vapper olema ja ootama jääma. Aga Vanana ja Vanaisa on temaga ja kui ma tagasi tulen siis koos meie beebiga. Tema uue väikese vennaga. No küll see on vahva!
Nii kui kiirabi auto meid sissesõiduteelt välja oli raputanud, rappusin aga ise kuskile paralleeluniversumisse. Sellisesse, kus ma usaldan oma keha ja vaistu ja oskan ja tean ja suudan kõike. “Positive Reinforcemen” oli mu sünnituse võtmesõna. Iga valu ajal kõnelesin, nagu tõeline heinanaine, oma emakakaelaga ja palusin tal hästi kenasti pehmeks minna eemale tõmbuda, et poja hästi läbi lasta. “Rahulikult, teeme ukse lahti.” Valuaistingust üle saamiseks hingasin sügavalt nina kaudu sisse ja puhusin küünlaid kujuteldaval sünnipäevatordil. Viimast lihtsalt seepärast, et seal on neid oluliselt rohkem kui kaminasimsil. Valude vahel pidin tegema abikaasale Selle Telefonikõne.
“Kallis, ta ei oota sind ära. Oleme kiirabis, mind viiakse sünnitama.” Jälle.
Vihastamise asemel kukkusime mõlemad hoopis itsitama nagu elevil koolitüdrukud. Õnneks kummalgi ei olnud julgust, et öelda „third time lucky“. Veel mitte. Jätsime hoopis kõne katki, tema asus uudiseid ootama ja mina digitaalkella jälgima.
Selleks ajaks kui kiirabiauto Põhja-Eesti väikelinnast Tallinna sünnitusmajja oli jõudnud, olid tuhude vahed vähenenud ühikult “ma ei tea, praegu oli vist alles esimene” ühikule “tsut alla kolme minuti”. Vastuvõttev ämmaemand mõõtis avatuseks 8 cm. Üheksast.
“Siit läheme otse sünnitustuppa. Ma paberitöö teen ise, istuge aga otse ratastooli.”
Ma ei oleks võinud olla rõõmsam! Ei olnud selgemat märki sellest, et päikesetõusuks peaks töö tehtud olema. (Ma praegu vaatasin, et see oleks olnud umbes-täpselt pool kuus, tegelikkuses mu aju mingit oletatavat kellaaega ei registreerinud.)
Siis veeretati mind aga mööda arstist ja ämmaemandast, kes omavahel parajasti mõnusasti jutuajamises olid, korraks minu poole kõõritasid, minu ebalevale terele midagi arusaamatut vastu ühmasid ja oma jutuajamist jätkasid. Sünnitustoas kästi mul koheselt oma mugavad riided eemaldada ja koledasse haiglaürpi riietuda.
Õnneks ei küsitud, millal ma epiduraali tahan. Ei tahtnud ma midagi. Selline ürgnaine olingi.
Selleks ajaks kui arst ja ämmaemand minu juurde loivasid, oli minu rõõmustavast kaheksast jäänud järgi narrid viis. Oh, vist tuleb ikkagi päikesetõus ära oodata, mõtlesin pettunult seinakella jõllitades hetkel kui Päike ise tuppa veeres. Uksest sisenes nimelt minu tagavara tugiisik, minu “appi, aga mis siis kui Härra ei jõua”. Pehme, hea käsi laskus minu õlale ja emakakael andis iseenesest jälle järgi. Mõõtma seda keegi ennem ei jõudnudki kui Päike pidi tädisid jälle kutsuma minema, et öelda “kuulge, meil on pressid juba, äkki tulete ka…”
Millal ja kuidas pressid hakkasid, poleks ma ära tundnudki kui mulle öeldud poleks. Ootasin mingit ürgsemat võimsamat emotsiooni, sellist äkilist pow-wow-pumm kontrollimatut krampi või spasmi või ma ei tea mida, midagi tugevamat kui tung. Tegelt oli ikka nagu valu moodi, kuigi võibolla imelikum. Täpselt ei saanud aru, sest ebamugav oli olla, ükski asend ei olnud hea ja asendivahetus oli eriliselt mõeldamatu ja soove nagu polnudki. Jõudu ka mitte. Viimasest jäi aga erakordselt palju puudu reites. Sealsed lihased, kui neid armetuid luid katvaid konstruktsioone sellise uhke nimetusega üldse nimetada võib, ei jaksanud midagi teha. Kes teadis, et neid sünnitamisel nii hädasti vaja on? Oleksin vahest jõudnud viimase aasta jooksul üles leida armastuse jooksmise ja jõutõstete vastu ja end maratoonariks treenind…
Umm, või siis mitte.
Aga nii ma nende reite kaastööl seal kuidagi kõikusin igas suunas mingi aja, mis oleks võinud olla kümme minutit või kümme aastat, ise endiselt silmi peamiselt inetul seinakellal hoides, keskendudes kella kolmesele täistunnile, ise täpselt mõistmata, kas see on veel ees või juba möödas, kuni igasugune füüsiline kõikumine ära tuli lõpetada, sest kõige mugavam asend kõigile asjaosalistele oli ikkagi turvaliselt selja peal. Mina, kes ma sünnitusteooria põhjal naeruvääristasin kõiki, kes arvavad, et selja peal sünnitamine kuidagi võimalik või inimlikki on. Säh mulle!
Vaimne kõikumine jätkus muidugi edasi. Ühes pendelotsas oli maailm täis täielikku segadust ja teadmatust ja sõltuvust sellest, mida ütles minu innustus-kannustusmeeskond – millal hingata, kuidas hingata, kuhu hingata (õnneks KAS ei olnud küsimuste hulgas) –, teises otsas täielik rahu ja lõdvestumine. Need teise otsa minutid kestsid täpselt nii kaua, et suutsin korraks tunda end jube hästi – jah, te lugesite õigesti, JUBE HÄSTI – ja siis veeres pendel jälle sinna valugrimmassi maailma, kus mul ei olnud aimugi, mida ja kuidas teha. Ainus, millest mul aimu oli, oli miks, nii et töötasin selle kallal, usaldades samal ajal Päikest, ämmaemandat ja arsti. Või õieti teeseldes, et ma mõistan nende korraldusi ja tean, mismoodi pressimine või hingamine ja huugamine ja kesteabmisveel käivad. Aga teate, iga kord kui mulle öeldi „tubli“ või „hästi“ või muud kiitvat, tundsin uut jaksu ja suutsin jälle korraldustele keskenduda. Nii et ärge tulge mulle enam kaagutama, et „tublitamine“ kuskilt poolt paha on. Ise olete.
Ja kui koos ühe oodatud „tubliga“ kõlas Päikese suust ootamatu „tead, sa saad ta järgmise pressiga välja“, mille peale isegi mina oma valutavas õndsuses nägin skeptilisi grimasse toas olnud professionaalide nägudel, läks äkki kogu tuba päikesesära täis ja pirrud lõidki lõkendama ja pea kohal lõid lained kokku ja… ja nägemisulatusse ilmus mingi täiesti uus pea, mis pandi mu südame peale ja vajus sinna nii sügavale sisse, et seda enam sealt kätte ei saa. Kaljukammitsasse.
südamelAhjaa, faktiosa ka – sünni aeg 3:38 ehk ümmarguselt kolm-pool tundi pärast vete puhkemist ja kolm tundi pärast esimest valu. Täitsa nitsevoo ühe esmasünnitaja kohta (BB sündis 3,5 cm avatusega keisrilõike abil, nii et tehniliselt ei loe).

August 12 ehk teretulemast RSS ehk arvamismängu võitja

Nägite eile “ma veel  ei sünnita”-postitust? Muidugi ei näinud. Sest ma juba sünnitasin.
Jep, meie väikemees otsustas, et kümnes august sobib talle. Nii kui kuupäev oli vahetunud, vallandusid looteveed. Klassikaline filmidiivasünnitus seega.*/**
Nii et blogi arvamismängu võitis Merle – PALJU ÕNNE!
Sinule tahaksin kingituseks saata ühe neist. On äkki võimalik, et sul mõnda neist ei ole?
auhind
Nimevalik oli meil teoreetiliselt ju hästi keeruline. Tingimusi oli palju. Esiteks ei tohtinud nimi alata tähega, millega meie teiste pereliikmete nimed algavad. Et meil oleks kõigil erinevad initsiaalid. Imelik nõudmine, ma tean. Aga kui tuleb kiri, millel on märgitud “X. Perekonnanimi (isiklik)” ja meil on neid Xe mitu, siis kes ümbriku avab? Sama loogikat olevat järginud ühe mu hea sõbra pere ja kui ma sellest aastaid tagasi kuulsin, armusin kohe ideesse. Nii mõistlik ju! Eriti Saksamaal, kus korrespondents käib endiselt paberil korteriukse kõrvale. No neile meeldib neid puid maha võtta, noh.
Teiseks oli meil iseenesestmõistetavalt hädasti vaja nime, mis kõigis kolmes asjasse puutuvas keeles oleks sama –  nii häälduselt kui kirjapildilt.
Ja kolmandaks muidugi oli vaja nime, mis meile meeldib ja sobib ja millega kummalgi mingit ebameeldivat seost ei teki või mis ei ole juba lähemas sõprus- ja sugukonnas esindatud, nagu kõigil teistel nimepanijatel.
Aga tegelikult teadsime juba raseduse üsna varajasest staadiumist, mis meie poja nimi on. Kuigi alles plaane tehes oli meil üks teine poisinimi varuks, siis pärast ebaõnnestunud katseid jätsime tolle nime vaikselt seljataha ja otsustasime jätkata ilma nime peale üldse mõtlemata. Küll me sünnitusmajas mõnele heale ideele tuleme.
Aga tegelikult läks hoopis nii, et varsti pärast positiivse testi saamist sõime ükskord sakslaste kombel alfabeedisuppi (sest kes ise juurvilju keedab, kui Knorripaki keevas vees läbi loksutamine sama tulemuse annab?) kui Härra äkitselt korraldas:
“Kuule, pane oma taldrikuäärele üks nimi!”
Mitte “meie tulevase lapse potentsiaalne  nimi” või “üks ilus poisslapsenimi”, ei, lihtsalt “üks nimi”. Ilma pikemalt mõtlemata panime käed varjuks ette ja asusime mõlemad mööda suppi vajalikke tähti taga ajama.
Tulemus sai selline:????????????????????????????????????
Muidugi teadsime käsi eemaldades kohe, kes ja kus see Rasmus on, ja et temast meil enam pääsu ei ole. Jätsime endale küll vaikuseklausli abil võimaluse asi sünnitusmajas ümber mõelda, sest tegelikult on ilusaid ja kõigile tingimustele vastavaid poisinimesid küll ja veel. Aga ega me enam ümber mõelda ei tahtnud.
Blogi tarbeks nimetagem uut ilmakodanikku siiski koodnimetusega RSS, sobib nagu BBga paremini. Suur Anonüümsus nagu meil siin on, eksole.
Aga, mis RSSi puutub, siis… mul ei ole piisavat ülivõrdeid, et kirjeldada kui imepärane see on, et meie Rasmus nüüd meie juures on. Loodan, et oleme talle just selline pere, mida ta kõrgel pärna otsas peidus olles soovis. Sest meil üks lokkis peaga plika juba on, meil on nimelt ühte natuke vallatut, aga hästi südamlikku poissi vaja, olgu ta juuksed siis sirged või mitte.

*Statistiliselt pidavat ühel kümnest sünnitajast algama tegevus vete puhkemisega, teised hakkavad ikka kõigepealt valutama. Ometigi, filmides tulevad ju alati kõigepealt veed! (Vt nt Sex and The City: Miranda / Charlotte)
** Sünnituspostitus järgnemas.