August 11 ehk barrikaadidele

Ma olen aru saand, et mul peaks kah imetamise kohta mingi seisukoht olema. Eriti nüüd, rinnaga toitmise nädala järgselt, kui on nii palju räägitud sellest, et kas ja miks ja kui siis kus imetada ja kõik nii.
BBga läks meil asi üsna kiiresti nihu. Kuigi võiksin vabandusi leida täitsa usutavaid ja kaastunnettekitavaid (supraventikulaarne tahhükardia, korduvad südameatakid ja nädal intensiivraviosakonnas, anyone?), siis tõele au andes oli imetamise ebaõnnestumise peasüüdlane ikkagi minu oma isiklik mugavus. Või mingi siuke faktor, mida on raske ühe sõnaga kokku võtta.
Ärge saage valesti aru, ma ei ole imetamise vastu. Vastupidi. Enne BB sündi olin vaimu kenasti valmis pannud ja põlesin soovist barrikaadidele minna, et murda imetamismüüte (eesotsas „minu ema ei saanud hakkama, ei saa mina ka“, „meie peres lihtsalt ongi rinnapiima vähe ja lühikest aega“). Olin käinud loengutes ja aju oli kenasti pestud. Teadsin, et kõik oleneb minust ja minu tahtest. Ja viimast oli mul enda arvates nii palju, et oleks võind tervele armeele jaguda.
Siis aga tuli reaalsus ja selgus, et see peaks üks hirmsama armetu armee olema, sest nimelt tahe ongi see konks, mille taha asi jääb. Sest olgem ausad, vabandusi ikka jätkus.
Fakt on selles, et kõigil* on alguses raske. Mõnel selle pärast, et nibud on valusad või verised, mõnel selle pärast, et lapse pulss on nii kahesaja kandis ja ta lihtsalt ei jaksa sellises olekus täisväärtusliku imemisega tegeleda. Rääkimata sellest, et mina jaksaks selles olukorras täiskväärtusliku ükskõikmillega tegeleda.
Lahendus oli muidugi pump. Ja see andis mulle niisuguse mõnusa kontrollitunde, mida ma hindasin tol hetkel (kahtlemata valesti) muudest tunnetest olulisemaks.
Muidugi oli pumpamine ka tüütu ja vastik, aga pumbaga koos oli võimalik ka raamat või ristsõna või raamatupidamise aastaaruanne ligi võtta ja jäi ära see tühjusesse passimise aeg, mida ma ei salli. Pump ei ägisenud vastu kui mul tuli äkiline vajadus või soov paus teha, et vetsus käia või teisest toast kalkulaator tuua. Pumbaga oli ikkagi lihtne, noh. Ja ma sain ikka üsna palju vabadust valida, millal ja kus ma oma rinna välja ajasin, et käbe piim välja tõmmata. Ei olnud seda vaja teha teel poest koju, keegi ei karjunud üle tänava või keset bussi, et kui kohe ei saa, siis tuleb politsei või sotsiaaltöötajatega tegemist teha.
Seekord jätsin aga oma rahumeelse ja abivalmi pumba heaga Dresdeni-koju maha. Otsustasin optimistlikult, et mul pole teda vaja. Vaja on hoopis eelmise korra vigadest õppida ja uuesti seda barrikaadi-jooksu proovida. Sest seekord ei ole tüütu mulle peale surutud ajal ühe koha peal istuda või vastik tunda end võimetuna midagi muud tegema. Eriti mitte, kuna mul ka üks kaheaastane jalge ümber siiberdab. Eriti mitte, kuna sügis tuleb kiiremini peale ja parginurgas pluuse lahti nööpimine võib tõenäolisemalt lõppeda rinnapõletikuga. Ei-ei, seekord on kõik lihtne nagu lill ja rahulik nagu varahommik väikelinnas.
Ma ei tea, mis haigus see on, et kogu aeg on vaja multitaskida. Et kui keha on ühe koha peale sunnitud, siis aju töötab kogu aeg nende asjade kallal, mida oleks vaja või võiks teha ja mida teoreetiliselt saaks teha samaaegselt. Ja siis tekib välgukiirusel ja eranditult põletav frustratsioon, sest mingi Oluline Komponent on käeulatusest väljas ja käeulatust muuta ei saa, sest keegi on tissi otsas ja asendit muuta ei tohi. Ja kui on juba frustratsioon põletab, siis hoidke alt.
Niisiis, selleks, et mul oleks teoreetilinegi tõenäosus olla võimeline normaalselt imetama, on vaja õppida lõõgastuma. Selleks on omakorda vaja a) aju välja lülitada, b) et keegi oleks kogu aeg mu kuuldeulatuses, et teda paluda tooma seda ja tegema toda ja kohendama kolmandat. Sealjuures häiris mind eelmine kord iga isik, kes pumpamise või imetamise (jep, ka seda tuli ette) ajal minu kuulde- ja eriti nägemisulatuses oli. No lihtsalt füüsiliselt vastik oli olla kui keegi pidi minuga ruumi jagama sellisel (intiimsel) hetkel.
Ärge saage valesti aru, ma ei ole avaliku imetamise vastu. Vastupidi. Aga mul tuleb judin seljale kui kujutan ette, et pean teiste juuresolekul oma elutoas või veel hullem mingis muus kohas, olgu selleks siis kasvõi suhteliselt inimtühi parginurk, rinna pluuse ja hoidja seest välja koukima. Muidugi mitte lehvitamiseks, vaid selleks, et ta kohe ja kiirelt tööle panna ja ära katta (imetamiskatted – hurra!). Kuidagi kordades vähemjudistavam oli sama arv sekundeid kulutada pudelipiima tekitamisele ja jätta oma kehaosad täiesti mängust välja. Kas see ongi see valehäbi, mida kampaaniameistrid kuulutavad, et naised tunda ei tohiks?
Aga ma olen ka hilisest puberteedist saadik (ja see oli ikka juba hirmus pikk aeg) katnud oma naiseosi ainult selliste hoidjatega, mille võiks rahumeeli kohalikule politsei kriminaalrühmale maha müüa kui moodsad ja elupäästvad kuulivestid. Mida tugevam polstrikiht, seda mõnnam. Mida tugevamalt mu vara minu külge pressitud, seda lihtsam olla, või teeselda nende mitteolemasolu. Isegi öösel vetsus käies mõtlen, kas peaks enne rintsika pidžaama alla selga viskama kui toast välja suskan. Vot selline Valehäbi-Valja olengi.
Nüüd aga on küsimus selles, kuidas saab üks Valehäbi-Valja ja haiguslik multitaskija ikkagi imetamismüüte purustada ja vähemalt aasta edukalt imetada. Nii elutoas kui parginurgas. Nii bikiinhooajal kui siis kui rindadele ligi saamiseks on vaja eemaldada kuus kihti kangast.
Eks raske ots on muidugi algus. Ja see kõige raskem töö tuleb ära teha minu isiklikul ülakorrusel. Ma mõtlen seda kõige kõrgemat. Seda, kus on rahustamiskeskus ja prioriteetide seadmise võimalus. Seda, mis saab mulle selgitada, et täitsa okei on vanker kodumaja ees kannalt ringi keerata, jälle ülakorrusele ronida, laps kombest ja mütsist ja papudest välja võtta, endal jope ja sall ja müts eemaldada ja rahulikult pool tundi diivani peal istuda ja tühjusesse vaadata, mul ei olnud ju sinna kohtumisele niikuinii vaja õigel ajal jõuda ja mitte midagi ei juhtu, kui jääbki õhtusöök tegemata. Töö osas teisel kõrgemal korrusel loodan abi saada professionaalsetelt nõustajatelt ja tegelikult tahaks hirmsasti appi sellist moodsat vidinat:

bebe-au-lait-camden-nursing-cover
Imetamiskate – hurraa!

Nii et – kes õmbleb?
Niisiis, kui BB ajal sai „rinnapiim on teie lapsele parim“-silt pandud postitusele sellise mõnusa iriseva irooniamuigega, siis nüüd loodan viimase selle küljest kustutada. Ikkagi vaja ju jälle pestud ajuga asjale läheneda.
Barrikaadidele!
Mis puutub aga avalikku imetamise kritiseerijatesse, kes ei karda rõvedusteni minna, siis mul on teile üks väga lihtne küsimus.
Kuidas on nii, et see ei ole vulgaarne,
park2 public1 park 1obama
aga see on?
breastfeeding_in_public1 breastfeeding1

* Okei – paljudel, sest on ka mingid õnneemad, kellel see värk kohe välja tuleb.

Advertisements

One thought on “August 11 ehk barrikaadidele

  1. Et siis tuttavad tunded 🙂 omast kogemusest järgnevad tähelepanekud:

    1) mittemidagitegemine. Mina kui krooniline multitaskia olin esimesed kuud ikka sigahädas. Poja oli hea isuga + ärev laps, keda rahustas/vaigistas AINULT rind. Seega kui tahtsin kõrvadele puhkust, koukisin udara välja. Esimese kuu imetasin tagatipuks ainult pikali olles, mis limiteeris mu tegevusväljaks voodi, nii päeval kui öösel. Sel perioodil oli nutitelefon mu nabanöör, mis mu ajutegevuse elus hoidis. Lõpuks läks see pikali olemine aga jõle tüütuks ja sealt edasi kolisin päevasel ajal imetama elutuppa teleka seltsi. Kõik sarjad said vaadatud. Mõned korduvalt 🙂 ja telefon on jätkuvalt kogu aeg käeulatuses. Mis muusse puutub, siis kohanesin oludega. Kui mu unetu laps tissi otsas uinus istusin 5 tundi liikumatult, igat kehaosa valutades ja endale kinnitades, et põis kannatab selle piinamise välja. Süüa tegi mees ja kui meest polnud, sõin jogurtit vms valmis tarbimiseks kraami. Mees ka toitis mind aeg-ajalt. Keskmiselt kulus mul ööpäevas imetamisele 10 tundi. See oli raskem kui täiskohaga töö.

    2) valehäbi. Ma olen alati olnud valehäbi kroonimata kuninganna. Aga elu õpetab ja kui muidu ei õpi, siis elu peksab selle sust välja. Minu puhul kehtis imetamise osas viimane. Mul oli ilma igasuguse liialduseta jube beebi. Armas, aga jõhker. Selline kes suutis 6 tundi jutti lohutamatult röökida. Kes magas ööpäevas kokku 7 tundi. Ma olin juba paari nädalaga nii sodi, et mul oli sügavalt ükskõik, kes ja kus mind imetamas nägi. Mis puutub avalikkudesse kohtadesse, siis pidin neis imetama vaid 3 korda. Üks kord perearsti koridoris ja kolm korda ostukeskuses. Viimasel juhul oli selle jaoks aga ema ja lapse ruum. Olin küll vaimselt valmis vajadusel kuhugi vetsu minema ja last imetama, aga õnneks polnud vaja. Eks sellele aitas kaasa ka rutiin. Eriti kuskil lapsega ei käinud ja jalutamine oli alati nii ajastatud, et lapsel enne kõht täis ja siis jalutasin nii kaua kui beebil und jätkus ja koju tagasi imetama.

    3) imetamiskogemusest üldiselt. Mul on hea meel, et see kõigele vaatamata õnnestus ja ma usun ning loodan, et see pingutus oli seda väärt. Sest pingutus see oli. Kohati väga raske, füüsiliselt, emotsionaalselt, vaimselt kurnav. Mõnikord ma vihkasin seda (eriti alguses), aga rohkem oli siiski positiivseid emotsioone. No see oli lihtsalt parim kui sai karjuva tite tissi otsa ja nautida vaikust ning omi mõtteid mõelda 🙂 ja kui ta süües suikus, ehhh, maailma kõige armsam vaatepilt. Mulle meeldis ka see läheduse tunne, mida imetamine pakkus. Ning saavutustunne, kui laps ainult rinnapiima süües muudkui kasvas ja kosus. Oli ikka uhke tunne küll müüti kummutada (kui su emal piima polnud…) – ajasin piimarinnad kummi ja tõestasin vastupidist.

    4) lõpetamine. Olude sunnil lõpetasin imetamise kui poja sai 8 kuuseks. Sel hetkel oli natuke kurb, aga tagantjärgi tõden, et tabasin vist õige hetke meie mõlema jaoks. Ei kujutaks ettegi, et nii suurt volaskit veel rinnaga toidaks ja päris mõnus on jälle oma keha perenaine olla 🙂 nii palju isekas ikka olen.

    Varia:
    Kui meid haiglas nibukaitset kasutama pandi, olin löödud ja arvasin, et see tähendab imetamisele kiiret lõppu, a la piim jääb kinni jne. Ei midagi sellist. Imetasin kaitsmega peaaegu kolm kuud. Ei vaevunud eriti ilma katsetama, sest esimesed katsed lõppesid räige protestiga. Ja kui piima oli rohkelt ning laps rahul, siis ei näinud vajadust teda survestada ka. Mingi hetk hakkasin lihtsalt tüdimusest ilma kaitsmeta proovima. Tolleks hetkeks oli laps ka valmis ning üleminek toimus nagu iseenesest.

    Imetamisnõustajate nõuanne, et ärge pumpa üldse hankige, liigitan ma aga jaburuseks. See on ühe imetava ema esmane abivahend, et vältida nt piimapaisu, põletikke ja minu tutvuste hulgas on 90% emasid seda vajanud. Mina pumpa ei varunud ja mees tormas seda haiglast kojutuleku päeval poest otsima, sest ma olin hullumas. See oli üks neid asju, mis oli minu jaoks esmatarbekaup ja mida ma kasutasin terve imetamisperioodi vältel ikka väga palju. Nt kui laps, kes muidu sõi öösiti iga 2 tunni tagant otsustas 10 tundi jutti põõnata ja pani mu sellega raskesse olukorda. Usu mind, kui laps pole suurem asi magaja ei lähe sa teda äratama, kui selline ime juhtub 🙂 ja nii edasi.

    Kokkuvõttes ütleks, et imetamine on töö ja pidevalt muutuv protsess. Nõuab kannatlikku meelt, loomingulisust ning kohanemist kiirelt muutuda võivate oludega. Ja tahet seda jama taluda 🙂 aga go figure, see on ka väga tore. Sado-maso 😀 nii et jõudu tööle ja naudi! Suhtu sellesse kui mamma magistrisse, lõputöö kirjutamine!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s